Nädalalõpp Turus

Reedel keerasin suuna Soome suunas, et osaleda Soome klubi, Kangasala SK, nädalalõpu laagris. Lühikese, kuid samas suhteliselt intensiivne laagri keskuseks oli Turun Suunnistajate klubimaja, kust uksest välja astudes sai kohe hakata orienteeruma väga mõnusal maastikul.

Turun Suunistajate klubimaja

Reedene esimene treening oli enamusele suhteliselt kerge, kuna paljudel oli selja taga tööpäev pluss sõit Tamperest Turku, minul 10 tunnine reis Tartust Turku. Mehed jooksid pundis lihtsalt mööda väikseid teeradu. Lund oli vähe ja radadel olev lumi oli ära tallutud, mis tegi tingimused libedaks. Naeltega jalanõud oli ainuõige valik. Treeningu lõpetuseks käisin testimas uut paari viisvarbikuid, tundusid täitsa mugavad.

Aeg 1:02 ja 9,4km.

uued Vibram Fivefingersi jalavarjud

Laupäeva hommikul osalesime talvirastitel (talvine päevak), mis toimus Muumipargi (saar kaardil) lähedal. Tegu oli linnaorienteerumisega, kus vahepeal tuli korraks metsa põigata. Üritasin ikka põlved kõhu alt välja võtta ja natuke kiiremini joosta. Vahepealne jooksupaus on jätnud oma jälje ja tasasel jooksmine oli kuidagi eriti vaevaline, samas tõusunukid jõudsin ilusti üles välja töötada. Natuke segavaks faktoriks oli muidugi lahtine lumi jää peal, mis ei lasknud alati korralikult äratõuget teha.

Aeg 0:32 ja 7,2km. Lisaks veel soojendus- ja lõdvestusjooks (viisvarbikutega)  0:21 ja 3,3km.

päevak

Laupäeva õhtul ootas ees öine ühisstardist orienteerumine 5,8km rajal. Kokku üheksa meest tekitas mõnusa öise teatevõistluse tunde. Punt liikus enam-vähem koos. Üleüritamist ja puisust oli kõigi orienteerumises näha, seda ka minu enda puhul, kui ei tekkinud sellist mõnusat rütmi, kus vaid nopiks punkte. Eks kolme kuuline paus orienteerumises teebki selliseks ja kui minna otse öisesse metsa kihutama, siis nii see ongi. Kuid samas oli hea meelde tuletada, kuidas asjad käima peaksid.

Aeg 0:42 ja 6,5km. Lisaks veel soojendus- ja lõdvestusjooks teeradadel 0:12 ja 1,8km.

laupäeva öine treening

Pühapäeva hommikupoolikul oli pika otsa kord. Maastik sai risti-rästi läbi joostud. Rahulikult ja pikalt jooksmine ei tundunud üldse keeruline võrreldes laupäevaste sutsakatega.

Aeg 2:06 ja 15,4km.

pika otsa esimene osa (sinisega)

pika treeningu teine osa (sinisega)

Kogu nädalale tagasi vaadates tuli see küllaltki intensiivne, kuna teisipäeval sai tehtud joostes üle kuu aja lõike. Kusjuures treeningu lõpus sai tehtud 200meetriseid lõike kiiremini kui kunagi varem. Diiselmootor vedas kaks lõiku 28sekundiga. Teine intensiivne laks tuli kolmapäeval Tartu Suusatalve etapil, kus tuli sõita 5,2km klassikat kunstlume pudrus. Sõita muidugi ei jõudnud, kuid enda kohta sai tõusud vähemalt korralikult üles joostud. Lõdvestuse ajal otsustas üks suuskadest tujutsema hakata ja murdus lihtsalt ära. Kui endal vigastusi ei teki, siis varustusel ikka tekib.

mees ei murdu, aga suusad küll

Nüüd naudin nädalake häid treeningtingimusi Kangasalas. Kusjuures täna tegin esimest korda suusatreeningu Soomes. Pole kunagi varem suuskadega Soome sattunud.

Kangasala-Tampere vaheline suusarada

Suusaorienteerudes tugevaks

Pariisis oli lund külluses

Kuu aega on möödas sellest ajast, kui põlvele matsu sain. On olnud halvemaid päevi ja paremaid. Alguses andis põlv sisuliselt iga treeningu juures tunda, kuid nüüd kisub põlv valusaks ainult näiteks pärast pikka autosõitu või siis üle 15 minuti jooksmisel. Just viimasest olen hoidunud, ei ole hakanud jooksmaminekuga kiirustama, kevadiste startideni on piisavalt aega. Kuu ajaga olen jooksnud ainult 2 tundi, kuid see ei tähenda, et ma trenni ei tee.

Kuna alguses andis põlv tunda igas asendis, siis kasutasin suusatades ainult paaristõukeid. Lumeolud olid väheke kitsad Tartu kandis, seega oli treeningringiks Tehvandi, kus sai päris mitmel korral vähemalt 1,5 tundi paaristõukeid kühveldatud. Kuigi ka seal andis põlv tunda alguse poole, siis soojaks saades lõpetas seegi valutamise.

Kui juba suuskadel liikumine nii tavapäraseks on saanud, siis olen ka suusa-o-d natuke avastanud. Detsembri lõpus käisin Värskas suhteliselt väikse lume peale navigeerimas. Nüüd kahel nädalalõpul on tee viinud Lääne-Virumaale, kus Rakvere OK on näinud kõvasti vaeva ja läbi viinud nii suusa-o treeninguid kui ka võistlused. Esimesel korral sai sisuliselt suusatatud pooleldi mulla peal, kuid tol hetkel oli lund piisavalt võrreldes ülejäänud Eesti lumeseisuga, suusk siiski libises. Teisel nädalalõpul käisin Estonian Ski-o Weekend-il, kus olin läbisõitja. Kontrollisin nii suusaradade võrku, punktide asukohti, punktinumbrite vastavust kui ka punktide töötamist. Õnneks oli Rakvere OK-l kodutöö korralikult tehtud ning viimase hetke muudatusi ei pidanud tegema. Ka lund oli Pariisis korralikult nii et sai kahel päeval tunda korralikku talve.

Nüüd üle mitme talve sai end taas Tartu Maratonile kirja pandud. Kui nüüd sama hooga suusakilomeetreid edasi koguda, siis nii head ettevalmistust polegi varem maratoniks teinud. Hetkel on koos 650 km ja maratonini on jäänud üks kuu, seega lisa on tulemas, ilmselt nokitseb 1000 km ikka täis.

Lisan mõned kaardid suusa-o-st.

Värska treening lumekirme peal

Värska treening

Tapa 

treening Lasilas

treening Lasilas

Estonian SKI-O Weekend

Sportlane ilma vigastuseta?!

Kas see on üldse võimalik? Käibel on selline ütlus, et kui kusagilt ei valuta, siis ei ole sportlane. Tahaks muidugi teistmoodi, aga kui nüüd vaadata, kui palju ma vigastatud olen olnud, siis kipub see vägisi paika pidama.

Järgnevalt teen väikese ülevaate vigastustest/haigustest, mis on mind perioodil 2013 oktoober kuni praeguseni vaevanud. Parim variant oleks see, kui neid üldse ei oleks, aga selleks, et neist natukenegi õppust võtta, peaks need korra üles loendama ja läbi mõtlema.

*2013 oktoober – Itaalias treeninglaagris kukkusin kivi otsa. Sain parema põlve alla, sääreluust sissepoole augu, mis lapiti Asiago haiglas kokku. Õmblused tehti kahes kihis ja neid oli üle kümne. Õnnetus, mis lõppes veel suhteliselt õnnelikult, kuna kui oleksin põlvekedra või sääreluu pihta kukkunud, siis oleks vähe hullemad tagajärjed olnud. 12 päeva pärast kukkumist sain juba joosta.

*veebruar-märts – Pärast veebruari alguses edukalt joostud 3000m sai järgmisel päeval tehtud suhteliselt kiireid liigutusi jõutreeningul ja tõmbasin ilmselt vasaku reie taguse lihase ära. Nii sain teha ainult aeglasemat jooksu. Ka Türgi MK-l tekitas reietagune probleeme.

Veebruaris tuli teinegi mure külla, mida mul sageli ei esine. Päeva enne Türki sõitmist (20.veebruar) jäin haigeks. Nädala jagu võitlesin palaviku, peavalude, kaelavalude, köha ja nohuga. Sellega oli märtsi alguses toimunud MK rikutud.

*märts-aprill – Pärast Türgit hakkas kohe tunda andma parem jalalaba. Põletik oli roninud nii peitu, et polnudki alguses võimalik määrata, kus see asub. Diclofenaci, laserravi, venituste ja jooksupuhkusega sain vigastusest jagu. Minemata jäi EM-le, kuid sain vähemalt jala korda.

*mai-juuni – Kõik juhtub ikka siis, kui vorm on väga hea - 24.mai EMV lühirajal väänasin raginaga parema hüppeliigese välja. Jalg polnud teibitud, kuna kevadiste võistluste ajal polnud hüppeliigesed kordagi vääratanud. EMV lühirada oli rikutud, EMV teatel osalemine oleks olnud absurd. Nädal oli aega Baltikateni. Laserravi, külmaravi, viinakompress ja kompressioon tegid olukorra paremaks, kuid täielik paranemine võtab kordades rohkem aega. Baltikatel osalesin, kuid ei saanud endast kõike välja panna. Ebatasasel pinnasel tuli jalga valu sisse ja tuli natuke isegi kõndida. Järsematel laskumistel tuli lihtsalt valu süüa. Viimast korda andis parem hüppeliiges tõsiselt tunda Jukolal.

Jalgu on aitanud teipida Medpoint. Nende e-pood asub http://medpoint.ee/

*juuni – Mõned päevad enne Soomes toimuvaid MK-sid hakkas kurk valutama, köhisin terve Soomes oleku aja, lisandus nohu. Rikutud oli sprindi ja sprinditeate MK, täielik jõuetus. Jukolal köhisin kopsud välja, kuid suutsin teha siiski arvestatava tulemuse, millega klubi rahul oli.

Kaks nädalat pärast haiguse algust, Soomest tagasi tulles, olid veel haigusnähud alles, kuid osalesin siiski Kõva Mehe jooksul. Polnud õieti ühest jamast lahti saanud, kui juba järgmised kaela tõmbasin. Jõkke sisse hüpates sain kannaluu põrutuse, terava oksaga sain parema reie eesmisse lihasesse paugu kirja (haav + põrutus) ning valu vasaku põlve juures. Kuus päeva hiljem tegi valu ainult kand, mis ei lasknud 100% treeninguid läbi viia. Natukenegi aitas treeninguid läbi viia Alter G, mis aitas keharaskust vähendada ja jooksuliigutusi teha. MM-ks valmistumine oli kahjuks aga rikutud ja rahuldavat tulemust ei tulnud.

Mitu korda ma sellel aastal laseris olen käinud?! Ei tea, aga kindlasti on sellest abi olnud

*august – kohe kuu alguses väänasin Soomes Esi-Jukolal teate esimeses vahetuses vasakut hüppeliigest, teibitud oli ainult parem. Taas juhtus see laskumise peal, nagu see oli ka olnud EMV lühirajal. Võistluse sain küll jalga hoides läbitud, kuid pärast oli asi päris hull. Nädal hiljem EMV sprindile, öisele ja sprinditeatele läksin küll peale. Jalad oli spetsialisti poolt korralikult teibitud, kuid valu oli ikka tunda, eriti öisel rajal.

EMV sprindi teipimisnäide

*detsember – Vaadates nüüd tagasi kogu aastale, siis olin suutnud vigastusi vältida päris pikalt alates augustist kuni detsembrini. Olen üritanud teha kõik selleks, et vigastusi poleks, aga õnnetus ei hüüa tulles. Nädal aega tagasi olin autos, mis kehvade teeolude tõttu kaldus teelt välja kraavi. Kõik lõppes õnnelikult, kui välja jätta see, et sain korraliku paugu parema põlve üles välisküljele. Põrutus oli nii tugev, et see pole nädalaga üle läinud. Väliselt on kõik korras, sinikat pole. Jooksmine on välistatud, ujuda saab ainult selili, valutult saab suusatada ainult paaristõugetega. Pooled treeningtunnid on kogunenud jõutreeningutega. Hetkel lõppu ei paista, aga ükski vigastus pole siiani püsima jäänud, seega ei saa ka praegune põrutus kauaks jääda.

Kui nüüd vaadata kõiki neid vigastusi/haigusi, siis tundub see lausa ulmeline, kui palju neid on olnud. Tavaliselt on haigused (köhimised, palavikud) vaid paar päeva, kuid see aasta juhtus seda lausa kahel korral, üks kord nädal, teine kord kaks nädalat ja mõlemad just MK-de ajal. Välja sai väänatud mõlema jala hüppeliigesed, mida saab kindlasti ära hoida tulevikus, tehes harjutusi ja metsa minnes jalgu ära teipides. Õnnetusi aga ei saa kuidagi ära hoida (kukkumised, põrutused jne) või õigemini saab - kodus diivanil istudes ei juhtu küll midagi, aga mis elu see ikka oleks?!

Vigastused ei sega igatahes medaleid võitmast

Laager Soomes ja Libahundi jälg Kolgas

25mannalt läksin otse Soome, et alustada uueks hooajaks ettevalmistust. Esimesed päevad keskendusin rohkem jooksmisele. Kuue viimase päeva ajal tegin Soomes kaarditrenni enamasti kaks korda päevas. Jättes välja esimese kaarditrenni, toimusid kõik ülejäänud Tampere ja Kangasala lähedal. Numbriliselt väljendades võtsin kokku kuue päeva jooksul 230 kontrollpunkti. Muidugi kõikides kohtades ei olnud punktikohti tähistatud, kuid õnneks sellega probleemi ei tekkinud. Pigem kui tuli mõni viga sisse, siis etapil, mitte punktiga.

tehtud treeningud Soomes

Tagasi kodumaale jõudes osalesin enda senise elu pikimal omal jalal liikudes võistlusel. Läksin Libahundi jälje starti koos Joosep Tammemäe ja Arvi Antoniga. Tiimi nimeks oli Peipsi kurk. Varem oli pikim jooks minu jalgadele 2010 Winter Xdream, kus sai rajal oldud 5:20. Seega agasid oli enne starti rohkem kui küll. Võisteldes tavaliselt kuni 1,5-tunnistel o-jooksudel, kord aastas ka pikal rajal 2,5 tundi, siis põhimõtteliselt olin valmis kummi otsas rippuma. 

ettevalmistused enne starti

Õnneks sujus füüsilise koha pealt kõik hästi. Teise tunni lõpus läks eesmine reielihas natuke valulikuks ja oli põhimõtteliselt kuni finišini stabiilselt samas seisus. Alguses punktide võtmise järjekorda planeerides arvestasime oma liikumiskiiruseks 9km/h. Võimatu oli kahjuks sisse planeerida lisaülesannete ajalist kulu, mis lõpuks nurjas meie esialgse plaani lõpus väheväärtuslikke punkte korjata. Lõpus olime seega tõsises ajahädas ja jätsime kõik punktid võtmata pärast Viru raba. Natuke enne finišit hakkas Joosepil nii raske, et tuli ta kummi otsa panna. Hilinesime kolm minutit, kuid õnneks olime rajal piisavalt punkte kogunud, seega meid see eriti ei morjendanud. Kokku läbisime GPS-i järgi 57,8km. Kõikide punktide võtmine oleks olnud reaalne ainult ilma lisaülesanneteta (umbes 40 minutit kulus lisaülesannete peale). Lisaülesanded on antud ekstreemsportliku seiklusrogaini osa, kuid hea oleks siiski planeerides teada nende osakaalu. 

Osa rajast läbis Pudisoo orienteerumiskaarti. Osad kohad tulid tuttavad ette, kuna olin seal aastal 2002 Suvejooksul ja 2004 4-EST-l käinud.

Viimasel tunnil oleks tagantjärgi targana võinud Viru raba täiesti välja jätta ja loobuda võimalikust 8 punktist ning korjata selle asemel rohkem vähemväärtuslikke punkte ja jõuda ka ilusti enne 6 tunni täissaamist üle finišijoone. Igatahes selline vähe pikem pingutus mulle meeldis ja teinekordki võiks mõnest rogainist/seiklusest osa võtta. Võib-olla järgmisena Winter Xdream?!

Tulemused

GPS-jälgimine

Poldrijooks ja 25manna - puhkuse lõpp

Valmistusin 25mannaks sama valemiga nagu olen seda teinud mitmel varasemal aastal. Osalesin kaks päeva enne 25mannat Poldrijooksul, mis varasemalt on töötanud jalgade lahti jooksmisena. Peab nentima, et tänavu see ei töötanud. Põhjuseks võib olla puhtalt see, et selleks peab olema piisavalt puhanud ja aeroobne põhi ei tohi olla nii otsas, kui seda oli tänavu. 

Puhkuse nautimist alustasin pärast Soome MV teadet. Puhkuse sisse jäi küll Suunto Games, kuid see ei muutnud suures plaanis midagi. Tegin üle päeva natuke midagi ja Poldrijooksuga sai põhimõtteliselt puhkus läbi. Võinuks teha ka pikemalt, kuid tundsin end piisavalt puhanuna, et alustada uue tugeva põhja ladumist, mis sisuliselt on tänavu vigastuste ja haiguste tõttu hooaja teisel poolel sisuliselt olematuks kulunud. Lihtsalt ei ole saanud piisavalt treenida aeroobset võistluste vahel, kuna oli vaja vigastatud jalga hoida.

Poldrijooks ise oli iseenest huvitav. Olin põhimõtteliselt arvestanud sellega, et vaevu jõuan järel püsida konkurentidel, kuna pole tänavu jooksuvõistlustest osa võtnud (ainult Kõva Mehe jooks). Seega ühtlase tempo hoidmine pidanuks käima üle jõu, kuid õnneks oli rahulik algus ja tundsin piisavalt hästi ennast jooksu teises pooles, et võisin ise tempot tegema minna. Töötlesin nii ennast kui ka konkurente tempot tõstes. 600 meetrit enne finišit tegin spurdi ja pidasin õnneks lõpuni vastu. 6,63km tuli ajaga 22:25, mis on 5 sekundit km kohta kiirem kui üleeelmine aasta.

25mannal jooksin viimast vahetust. Minekut polnud üldse, võiks lausa öelda, et mul oli väga kange olemine. Sain kohal 30 metsa (kokku finišeeris 318 võistkonda) ja tulin ka samal kohal tagasi. Omasin võimalust kaks kohta tõusta, kuid nurjasin need enne vaatepunkti tehtud soperdamiste tõttu. Võtmata jäi Andrei Hramovi ja Topi Anjala skalp. Neist esimese sain kätte esimeste punktidega ja teist nägin vahetult enne vaatepunkti.  Mingeid suuri vigu iseenesest ei teinud, kuid väiksemaid pudinaid tuli päris mitmeid. Kasutasin võimalikult palju teid, kuna maastik oli füüsiliselt nõudlik, näiteks olid sood triiki vett täis.

Tulemused

(Teekonnaga kaart ilmub hiljem)

Nüüd olen taas treeninglainel. Alustan kohe järelaitamistundidega Soomes.

Suunto Games - WRE - tühjaks pigistatud sidrun

Soome MV järgselt olin võtnud treeningute koha pealt väga lõdvalt: algas puhkus, mille sisse jäi ka sügisene Eesti suurim orienteerumisvõistlus Suunto Games. Viie päevaga mingeid imesid ei juhtunud, kui juba olen kurnatud, siis taastumine võtab nädalaid.

Esimene päev oli WRE (World Ranking Event) võistlus tavarajal. Oma tulemuse otsustasin sisuliselt juba esimese punktiga, kus tiirutasin punktikoha (paistis kui soo ja oli võsasem koht) ja tee vahel. Nii jõudiski Sander mulle järgi, olin ära andnud üle 2 minuti. Üritasin Sanderi tempos püsida. Ühtäkki vajus vasak jalg sihil joostes põlveni sohu. Jalg jäi pikkupidi pandud palkide vahele, sikutasin umbes 15 sekundit kuni lõpuks minema pääsesin. Sander oli kadunud. Minu õnneks oli Sander etapi lõpus ebakindel ja sain ta taas nägemisulatusse.

Viga esimese punktiga

Tiibu sirutamas. Pilt: Sander Lembra

Täiesti tuulde jõudmiseks kulus 10 minutit. Kassi-hiire mäng jätkus kuni liblika alguspunktini, kus meie teed lahku läksid. Liblika üritasin teha kindla peale, võibolla isegi liiga palju seisakuid tehes, et 1:15 000 kaardilt infot välja lugeda. Pärast liblikat nägin Sandrit pikemal põllujooksul mõned sajad meetrid enda ees.

Nöörirajal. Pilt: Sander Lembra

Jätkasin võitlust, just nii nagu olin seda teinud alates esimesest punktist, enesetundega nagu see oleks tavaliselt raja viimasel viiel minutil ehk siis jooksin ennastohverdavalt, mõtlemata, kuidas raja lõpuni kestan. Kui kuni vaatepunktini oli olnud üks suur kannatamine, siis pärast vaatekat oleksin nagu sangpommid jala külge haakinud. Kuidagi siiski pingutasin selle viimase kaare ära. Tulemuseks 3.koht, mis jäi algsele eesmärgile küll natuke alla, kuid arvestades konkurentsi ja seda, et olen hooajast täiesti läbi, siis peab tulemusega rahule jääma.
1.päeva GPS-jälgimine

Korraks jooksin kiiresti. Pilt: suurim fänn

Teisel päeval oli lühem rada, kus tuli kaitsta oma kolmandat kohta. Õnneks seda ma suutsin, olenemata olematust kiirusest ja vigadest, mida tuli natuke üle 1,5 minuti. Kogu nädalavahetus oleks võinud minna palju tumedamates toonides, vaadates, millist ebakindlust näitasin nädal varem Soome MV-l, kuid õnneks siiski mitte. Lõpp hea, kõik hea. Tundsin end nädalavahetusel kui noor pensionär - tahtmist on, aga keha järgi ei tule. Seega puhkus nüüd jätkub, kuna paari puhkepäevaga ei saavuta midagi.
2.päeva GPS-jälgimine
tulemused
ERR Sport videouudis

tulemused

WRE autasustamine. Läti-Eesti sõprussidemed. Pilt: Sander Lembra

PS! Katsetused uue kaardipaberiga, millele ei panda kilet ümber, võiks nüüd lõpetada. Pikematel radadel tekib nii palju murdekohti, kus info kaob kaardilt. Lisaks pole see paber ka kukkumiskindel.

Soome MV sprint ja teade - labürindimäng ja väsimus

Sprindi finaal. Pilt: Kimmo Hirvonen

Nädalavahetusel oli kolm starti Soome MV-l. Laupäeval oli mõnetunnise vahega sprindi eeljooks ja finaal. Pühapäeval oli teade, kus jooksin viimast vahetust.

Olin nendel võistlustel täiesti liimist lahti. Neist kõige lihtsamal, sprindi eeljooksus, oli ainult raja esimene pool tehniliselt rabe, kuid kaks ülejäänud sooritust on lausa häbiväärsed. Keeruline on seda sõnadesse panna, aga läbi peab selle jama kuidagi analüüsima, et osata seda tulevikus vältida.

Lihtne oleks nentida, et olin veel EMV pikast rajast, esmaspäeval Soome reisimisest (10 tundi uksest ukseni) ja teisipäevast reedeni tehtud töötundidest füüsiliselt väsinud. Tegelikult see ei takista otseselt mõistusel töötamast, isegi kui oli mingi väsimus sees sprindipäeval. Võib ka nii olla, et olen kogu hooajast vaimselt väsinud ja ei jaksa hooaja lõpu eel igaks nädalavahetuseks valmis olla ja teha oma võimetekohane sooritus. Igatahes olin valesti häälestunud kogu nädalavahetuseks ja seda on valus tulemustelehelt vaadata.

Sprindi eeljooksus tuli viga 2-6 etappidega, millega kaotasin kokku 20 sekundit. Ülejäänud sooritus oli sujuv ja orienteeruminegi polnud mitte midagi kontimurdvat raja viimasel poolel.
eeljooksu tulemused

sprindi eeljooksu teekond

Finaali kohta oli teada, et tegu on tunduvalt keerulisema võistlusega, kui seda oli eeljooks. Mind viis rivist välja juba esimene etapp, kus ma lihtsalt ei leidnud ühtegi mõistlikku varianti. Sarnane ebakindlus ja sujuvusest kaugelolev sooritus kestis sisuliselt terve raja. Suurima ajakulu suutsin tekitada etappidel 21-22 ja 22-23, kus ma kaotasin end kaardilt ära. Olin jooksmas punkti 22 juurde ja umbes 50 meetrit enne punkti kaarti vaadates ei leidnud ennast kaardilt. Teadsin, et tegu on minu punktiga, ja teadsin, kuhu suunas pean edasi minema, aga kaardil ei suutnud oma asukohta määrata. Kokku kaotasin selle jamaga 30 sekundit. Igatahes minul jooksutas sellises labürindis orienteerumine juhtme täielikult kokku. Viga kogu raja peale u 1:30.
sprindi finaali tulemused

sprindi finaal osa 1

sprindi finaal osa 2

Pühapäeva teateks üritasin end paremini häälestada ja olla valmis tegema head sooritust. Välja kukkus aga teistmoodi. Metsa sain heas pundis, kuid jube keeruline oli seal püsida, kuna keha oli täiesti väsinud sprintidest. Jäin oma hajutusse üksi nikerdama, kuid üritasin siiski üksi tempot üleval hoida. Etapil 3-4 juhtus midagi sellist, mida on keeruline mõista. Jooksin teed mööda mäest alla ja vaatan, et kompass näitab, et ma jooksen ida suunas. Selle peale keerasin otsa ümber ja jooksin mööda teed tagasi. Tee lõppes ja aru ma ei saanud, kuhu välja olin jõudnud. Võtsin lihtsalt suuna punkti suunas ja jooksin üle soo ning alles siis hakkas koitma, et kus ma olen. Kas tõesti kompass näitas mulle korraks aiateibaid!?

Vahepeal sain üksi nikerdades orienteerumise enam-vähem sujuma, mitte midagi ideaalset, kuid siiski liikusin punktide suunas. Etapil 10-11 olin väikse veakese ära teinud, kui selga sõitsid konkurendid. Järgmisel etapil sõitis väsinud mehel taas katus ära ja voolisin 4-minutilise vea. Üks konkurentidest jäi pärast mind sinna veel natukeseks tiirutama. Olin nii pehme, et ei viinud maastikku ja kaarti üldse omavahel kokku.

Järgi oli jõudnud veel konkurente ja tempo tõusis taas. Hoidsin end hammastega Hramovist kinni. Kaardivahetusejärgselt tuli veel üks karistusring teha. Valmistusin lõpus endast kõike andma, kuigi vaevu seisin jalgadel. Rippusin viimases vagunis ja eelviimasel etapil üritasin toore jõuga otse kaljudest ronides ja läbi tumerohelise edu saavutada, kuid punkti laekusin ikka viimasena kohale. Viimasesse punkti minnes polnud mul kahjuks enam midagi sees ja loksusin lihtsalt üle joone.
teate tulemused
GPS jälgmine

teate teekond

Kurb on tõdeda, et tegin sisuliselt 10 minutit viga. Seda on nii palju, et paha hakkab. Olin küll täiesti väsinud sprintidest, kuid selline kogus vigu on liig mis liig. Öeldakse küll, et puhanud kehaga sujub orienteerumine paremini, aga peab see väsinud peast siis nii valus laks olema?! Igatahes nii see läks ja tuleb teha nii, et selline kino enam ei korduks. Ühe lahendusena on Soomes lihtsalt rohkem orienteeruda, mida on olnud tänavusel hooajal tunduvalt vähem, kui seda oli näiteks 2012 hooajal. Peab taas järelaitamistunde võtma.

Soome MV sprindi (WRE) ja teate jälgimine

Nädalavahetusel toimuvad nii Soome MV sprint, mis on WRE võistlus kui ka teatevõistlus. Stardis on päris palju eestlasi, nii et on kellele kaasa elada.

Sprint toimub Lahti juures Hollolas. Sprindis pääseb finaali 50 nägu. Ühe ennustuse kohaselt on sprindi finaalis rohkem välismaalasi kui soomlasi. Kokku konkureerib üle 200 mehe 50 kohale. Kokku on neli eeljooksu.

Sprindi eeljooksud algavad kell 10:00 ja on läbi 12:30. Finaali stardid algavad kell 14:30. Võistlust saab jälgida online tulemuste kaudu. GPS jälgimist ei ole.
Online tulemuste link
Sprindi koduleht

Teatevõistlus toimub pühapäeval. Joostakse neli vahetust. Suure tõenäosusega jooksen viimast vahetust. Võistluse kodulehele peaks tekkima viited nii GPS jälgimisele kui ka online tulemustele.
Teate koduleht

Pöidlad pihku!

EMV pikk rada - kullatud sünnipäev

EMV pika raja päeva olin oodanud pikalt. Pole palju neid võimalusi, kus on võimalik omale sünnipäeval kingituseks kuld võita. Kui registreerimine oli läbi, siis olin põhimõtteliselt kindel, et keegi ei suuda mind takistada.

Tegin kõik, et tegu oleks puhtalt minu päevaga. Võtsin kaasa piisavalt spordigeele, et kustumist vältida. Umbes iga poole tunni tagant neelasin ühe sisse. Üheks taktikaks oli ka kaardilt legendi väljä lõikamine ja kahte legendihoidjasse panemine, kuna punkte oli palju: 48. Nii olingi stardis käärid käes ja lasin konkurendid minema.

Rajameister, René Post, oli alustanud rada kohe hajutusega, seega selge ülevaade oma kohast puudus esimesed 55 minutit. Alles siis läks rada üheks ja sain Sandriga kokku. 2 etappi kulgesime nii, et Sander juhtis etapil, kuid punktini jõudsin ikka mina enne. Neist järgmisel kahel enam julhtohjasid ei raatsinud üle anda ja tuligi etapp, kus tegime erineva rajavaliku, mis osutus murdepunktiks kogu võistluse juures. Läksin oma teed.

Aga kuna enamus rada oli veel ees, siis tuli teha veel kaks liblikat õiges järjestuses ja kindlustada see, et raja lõpus kustumist ei tekiks. Kõik see õnnestus edukalt ja üle finišijoone võis selg ees joosta. Suur edu  järgmise võistleja ees tuli minule muidugi üllatusena. Nii eelmine kui ka see aasta kuulus teine koht Andreasele. Kui eelmine aasta oli vahe kerge minut, siis nüüd 29 minutit!
Tulemused
GPS

Oma sünnipäeval võita on vägagi magus. Eriti kui veel selle juures tiitlit kaitsta. Ja et kuupäevale 13.09 veel vürtsi juurde panna, siis ka Evely suutis põhiklassis kulla võita, ka temal oli samal päeval sünnipäev. Seega ajalugu on tehtud.

Minu jaoks oli rajal raskeimad kohad esimesed ja viimased pool tundi. Alguses sellepärast, et polnud sooja teinud ja oli vähe risune mets ning viimased minutid selle tõttu, et väsimus hakkas peale tulema. Väikseid orienteerumisvigu tuli ka, kuid need olid väga marginaalsed arvestades raja pikkust. Kuid kokkuvõttes ei ole nurisemiseks põhjust. https://docs.google.com/file/d/0B58GyKlPhipkeldoQWVFZW5WNFU/preview

Järgmine start Soome MV sprindis ja teates.

Sõjaväelaste MM

Pealkiri võiks olla ka selline: „Siis kui Kristol tuli jalgadesse kiirus, olid võistlused juba läbi“.

Pärast Itaalias toimunud MM-i juuli alguses olin kogu ettevalmistuse suunanud Sõjaväelaste MM-le. Vahepeal joostud võistlused olid ainult üks osa ettevalmistusest. Augusti alguses saadud jalahäda segas küll ettevalmistust, kuid suures pildis sai kõik ilusti tehtud.

EMV tavarajast loobusin ka puhtalt selle tõttu, et hoida end nii füüsiliselt kui ka vaimselt erksana Sõjaväelaste võistlusteks, kuna EMV ja Sõjaväelaste vahele jäi ainult kaks päeva. Tagantjärgi peab tõdema, et vigane jalg ei oleks koormust vastu pidanud. Pärast reisipäeva oli vasaku hüppeliiges täiesti paistes ja tavaraja ajal andis samuti jalg tunda.

Võistlusnädala programm oli selline:

P reisipäev

E treening

T lühirada

K tavarada

N turistipäev Grazis

R teade (VIP jooks)

L reis koju

Kohe lühiraja esimestest meetritest oli tunda, et liikumine on vaevaline. Eriti andis see tunda laugetel tõusudel, kus kõndimisest ei jäänud palju puudu. Sisse lipsas palju väikeseid vigu, kokku u1:25. Keeruline oli näha tähiseid metsas, kus põhimõtteliselt puudus objekt ja tähis ka ei säranud vastu.

lühiraja tulemused

Tavarajaks lootsin, et lühirada tõmbas jalad lahti, aga kahjuks mitte. Minek oli sama puine ja seda mitte ainult jalgades, vaid kogu kehas. Vigadest hoolimata sain lätlase Artūrs Pauliņši esimeses liblikas kätte kahe minutiga. Vedasin ta järgmisse liblikasse ja siis läksime erinevatele kaartele, tema asus poolaka selga taga ajama ja mina jäin vigu tegema, kuna ei suutnud 1:15000 kaardilt vajalikku infot kätte saada.

Raja viimasel osal üritasin tühjaks pigistatud kehast viimast võtta, kuid kasutult. Finišis selgus, et lätlane oli nii kõvasti lõpus pingutanud, et jooksis 2 minutit tagasi ja 2 sekundit pealegi. See oli päeva valusaim hoop, mitte see, et tegu oli lätlasega, vaid et lasin ta oma kobistamiste tõttu minema.
tavaraja tulemused

Teate tiimi mul asja ei olnud, kuid lohutuseks sain joosta VIP jooksu pärast teatevõistlust, kus sai joosta samal rajal. Sain ajaks 31:45, sellest koguni 2:30 vigu mittetäieliku keskendumise tõttu. Selle juures ei andnud ma endast isegi kõike välja ja puudusid ka konkurendid, kes aitaks tempot hoida. Seega hea tunne nii jalgadesse kui ka kogu organismi jõudis kahjuks liiga hilja. Kahju, kuid selline see sport on.

teate tulemused

Miks vormi õigel ajal ei olnud, on raske öelda. Ühe põhjusena näen päris pikka reisipäeva, mis kärpis ka kõvasti unetunde. Teiseks võibolla sai viimaste tugevate treeningutega üle tõmmatud. Kolmandaks võis sattuda lihtsalt halb päev, kuna hooaeg on olnud pikk ja keha võib olla juba küllaltki kurnatud ja nii võib vormi kõikumine, väikse perioodi kestel, olla päris suur.

Nüüd septembris ootavad ees järgmised võistlused:

13.09              EMV - pikk rada (Kooraste)
20.09              Soome MV sprint (eeljooks+finaal) (Lahti, Soome)
21.09              Soome MV teade (Mäntsälä, Soome)
27.-28.09          Suunto Games (Kuura, Võrumaa)