Monday, September 28, 2020

Soome MV öine

Soome MV teate järel jäin veel terveks nädalaks Soome, mille lõpetuseks sai osaletud Soome MV öistel. Nädala sisse mahtus kõike muudki, sai natuke turistitatud ringi. Nähtud sai Olavinlinna kindlust, Kerimäel asuvat maailma suurimat puukirikut, Outokumpu kaevandusmuuseumit ja Joensuu kandi pärli Koli rahvusparki. Näpuotsaga teisi kohti veel ja vahelduseks sai kord päevas ka orienteerutud koos Soome noortekoondisega, kellel oli samal ajal Joensuus laager.


Kerimäe kirik - maailma suurim puukirik
Koli klassikaline vaade


öine orienteerumine

ühisstardist lõigud
Ühisstardist ja siis teine osa tagaajamine

Soome MV öine on Eesti MV öisega võrreldes niivõrd palju suurem võistlus, et meeste põhiklassil on võistlus jagatud kaheks. Esimesel õhtul toimub eeljooks ja teisel õhtul on finaal. Eeljooks oli pigem lühiraja mõõtu, kuid siiski tavaraja iseloomuga, kus tuli leida parim rajavalik. Finaal oli tõeline töömehe rada ja pikkuse poolest alamõõduline tavarada.

Eeljooksu läbisin ilma väga suurte eksimusteta, väikseid koperdamisi oli, kuid põhimõtteliselt võisin rahule jääda. Finaaliks aga ei olnud ma mitte kuidagi valmis, seda nii vaimselt, füüsiliselt kui ka tehniliselt. Kogu sooritus lagunes juba teise punkti minnes, kui lugesin ühe reljeefijoone valesti. Lugesin negatiivse pinnavormi positiivseks ja kuna üldine nähtavus oli öösel kehvake, siis kadunud ma olingi ja pikaks ajaks. Kolmandaga veel viga otsa ja juba saadi mind 9 minutiga kätte. Mingi aja proovisin pingutada ja orienteeruda, kuid ei tahtnud see mitte kuidagi õnnestuda. "Jooksin" energiast tühjaks ja pea ei võtnud, kuid katkestada ka ei soovinud, kuna see ei kuulu minu repertuaari. Lisaks lõin liblika kandis jalapõhja päris tugevalt vastu kivi. Tiksusin raja lihtsalt lõpuni.

Soome MV öiste koduleht

Eeljooksu teekond

Finaali teekond

Rada läbitud!


Millest see kõik tuli, on ilmselt keeruline öelda, kuid ilmselt võib see mitmete asjaolude koosmõju olla. Nädal oli turismiprogrammi ja treeningmahu poolest tunduvalt aktiivsem, kui varasemad nädalad, lisaks sai päris palju orienteerutud ja sealjuures veel suurematel kiirustel.

Lõpuks muidugi saab end lohutada sellega, et tegemist ei olnud otseselt tähtsa võistlusega, kuid kui juba joonele minna, siis ikka pingutama ja head sooritust tegema. 

Sellel korral nii, aga järgmisel nädalavahetusel plaanib fööniks tuhast tõusta! 

Sunday, September 20, 2020

Soome MV teade

Hooaeg on olnud nagu on ja seega saab öelda, et Soome MV teade oli üks tähtsamaid võistlusstarte kogu hooaja peale. Joonel oli tänavu 68 võistkonda.

Natuke oli Soomes orienteerumis meelde tuletanud augustis, mille kohta leiab augusti kuu alt eraldi postituse. Kui nüüd selleks, et mitte kohe starti lennata, tegin kaks päeva varem ühe sissejuhatava treeningu võistlusmaastikule lähedal asuval maastikul.

Sissejuhatav treening


Maastik oli tüübilt küllaltki tehniline ja punktid olid nii pandud, et neisse tuli kohale orienteeruda. Enne tuli näha objekti ja siis tuli ka tähis. Isiklikult jäi natuke vajaka füüsiliselt maastikul liikumise kiirusest ja seda pigem mitte sellepärast, et nõrk oleksin, vaid pole harjunud Soome maastikul nii kiiresti jooksma.

Soome teates on neli vahetust, just nii nagu see oli kunagi ka maailmameistrivõistlustel. Vahetused olid lühikesed, lühiraja pikkusega, seega intensiivsus oli kõrge. Minu ülesandeks oli neljas vahetus.

Klubikaaslased Jere, Tuomo ja Eevert tegid küllaltki stabiilsed ja omal tasemel sooritused. Metsa sain 21.kohal. Sain kohe hakata paari konkurendi selgasid püüdma, kuid esimese punkti piirkonda jõudes tuli teha oma tööd ja rahulikult oma ära noppida.

Parimad Kangasala pojad

Teise punkti sain väikse ehmatusega kätte, pidevalt ümberringi mingi siblimine, justkui nagu ei olekski viimast vahetust jooksmas. Püüdsime mõned konkurendid veel kinni. Poolel teel 7.KP suunas sattusin täiesti üksi orienteeruma. Alguses arvasin, et tegin lihtsalt parema rajavaliku, kuid tegelikult oli tegemist taas hajutusega.

8. ja 9.etapp taas üksi, kuid siis 10.etapil tuli kusagilt Kalevan Rasti teise võistkonna ankur Jere Pajunen välja ja tuli temaga maid jagama hakata. Kolmandik rada oli veel ees. Aga kuna ees kedagi polnud paista ja tagant ka rohkem keegi kuklasse ei hinganud, siis keskendusin ühe mehe alistamisele.

Veale ei läinud meist kumbki. Veel eelviimasesse minnes üritas Pajunen teepeal kiirust lisada, kuid ei jäänud ma grammigi maha. Eelviimasele läks ta natuke rohkem üle mäe, mina liikusin mööda metsaveo teed, millest kaardil on alguse osa. Nägin eelviimast punkti küllaltki kaugelt ja lisasin kiirust, kuid Pajunen laekus umbes meetri jagu enne ming punkti.

Viimane etapp oli nähtavuse poolest kehvem, kuid tahtmise korral siiski väga hästi joostav. Esimesel sobival hetkel võtsin oma jooksukoridori ja vahetult enne lagedale jõudmist jõudsin täpselt tema ette, täpselt nii nagu eelviimases.

Ja kui mul oli juba nii soodne positsioon käes, siis tuli ainult finišisirgel jalgadele valu anda. Pajunen oli vist jäänud ka oma Emitit sisse paigutama, kuid mind see enam ei mõjutanud.



Teate teekond


Tõstsin võistkonna lõppkokkuvõttes 21.kohalt 12.kohale ja klubikaaslased oli tulemusega väga rahul. Juba mõeldi selle üle, kuidas järgmisel aastal kümne sisse mahtuda ja autasustatud saada. Isiklikult olen sellega rahul, et ühtegi suurt viga ei tulnud, väiksemaid puterdamisi küll. Eriti olen muidugi rahul sellega, et tõstsin nii mitu kohta ja et lõpuga sai küllaltki hea jooksja ära karistatud.

Võistluse koduleht

GPS-jälgmine

Tulemused

Tuesday, September 15, 2020

EMV lühirada ja teade

EMV-d hakkavad otsa saama, jäänud on vaid EMV pikk rada. Kuid läinud nädalavahetusel jagati medalid välja nii lühirajal kui ka teates. Üks oluline isiklikul tasandil, teine klubi tasandil.

Nädala sees kasutasin ettevalmistava treeninguna koduse MM lühiraja uuesti jooksmist, mille puhul nägin sarnasusi Vetla maastikuga. Seda kõike muidugi võistlusinfo ja vana kaardi põhjal, kuna Vetlaga varasem kogemus puudus. 

Ilm oli hea, tuli värskendavat vett pidevalt peale. Ainult kaardimaterjalile see ei meeldinud, mis muutus taas üheks nätsakaks, millega ei andnud korralikult tööd teha.

S-1 K-punkti kaardilt leidmine käis silmapilkselt ja kohe oli selge, et otse peale. Kindlaid orientiire abiks ei olnud, kuid suund ja kerge aimdus, kuhu suunas reljeef parasjagu langeb, oli olemas. Punkt ise väga kindla objekti peal.

1-2 Kandikul pakuti võimalust punktile teed mööda läheneda ja otse mineku riski ei soovinud ma ette võtta. Kaotada oli rohkem kui võita.

2-3 Midagi erilist korda ei saatnud, kuid parimatele poegadele kaotasin pool minutit juurde. Pidevalt valelt poolt puud või lihtsalt aeglane?! Enne punkti oli küll korraks segaduses, kuna kaardil on enne punkti siht, kuid maastikul oli enne kaardil olevat veel üks ja ka pärast punktist väljumist. Sealt võis mõned sekundid lipsata

3-4 Õige suund, pooljoone tunnetamine, diagonaalis mäest alla, kuid soo ääres tekkis peas ikka tunne, et tahaks vasakule keerata, kuid õnneks mitte ja punktile ilusti peale.

4-5 Oodata võis seal soos mida iganes, natuke hirmutas kaardil kujutatu ära, kuid hoidsin üldsuunda ja mineraalmaani jõudes punkt sisuliselt juba paistis.

5-6 Laual kaks varianti, kas etapi teises pooles natuke mäge ja suurt lohku vältida ning võibolla parem joostavus jalge alla saada või siis minna võimalikult otse ja just sellest suurest lohust abi saada. Otsustasin viimase kasuks, kuna tundus tehniliselt lihtsam teostada. Lohu põhjast punktini tundus nii pikk maa, et mitu korda tekkis kahtlus, et kas tõesti olen vales orvandis, kuid õnneks mitte, olin kasutanud õigeid orientiire.

6-7 Pidevalt tuulemurru vahel, samas hoida enda kaardis ja õiges suunas. Etapi alguses nägin rajal ka esimest ja viimast korda konkurente Reigot ja Sergeid, kelle sõnutsi ma kadusin lihtsalt kuhugi tuulemurru taha ja läinud ma olingi.

7-8 Veel peaaegu enne teele jõudmist ei olnud ka kaarti lahti murdnud ja nägin antud etappi ainult teeni Lihtsalt polnud sobivat hetke selle nätsakaga tegeleda, kuna tuli võsas vaeva näha. Kuid niipalju oli rada ette vaadatud, et peale otse minemise alternatiive ei paista. Punktile libamisi mööda nõlva alla. Iseenesest pooljoonega orvand hakkas varem juba pihta.

8-9 Kas liini alla või mitte? Kuna liini alune joostavus oli teadmata ja metsa all sai enam-vähem normaalselt joosta, siis isegi etapil liinile küllaltki lähedal olles ei tekkinud ahvatlust liini alla pöörata.

9-10 Kogu raja suurim komistuskivi. Tagantjärgi saab öelda, et kõik algas valest algsuunast, mis võis olla küll tingitud parema läbitavuse otsimisest, kuid kindlasti oleks läbi lohu kindlam olnud minna. Lõpuks nõlva peal ikkagi väga raskesti läbitavas alas ukerdades ei olnud mitte millestki kinni hakata kuni sain aru, et olen roninud liiga kõrgele. 40-50 sekundit kadus nagu ei kuhugi. Sellel etapil kippusid mõtted ka tulemusele minema.

10-11 Sama ebamugav etapp kui eelmine, ainult selle vahega, et nüüd oli mida lugeda. Pool ajast jalad maad ei puutunud. Ei, ma ei jooksnud nii kiiresti, vaid turnisin tuulemurrus.

11-12 Nina peale, mööda lohkude rida ja orvandist alla punkti.

12-13 Kindla peale, kiirustada polnud vaja.

13-14 Esimest lohku vältides, teisest läbi. Soo paistis paremat kätt. Hoian nõlval kõrgust, mis ei olnud läbitavuse tõttu üldse lihtne. Tundus, et nõlv kestab nii kaua, et justkui polekski õige koha peal. Lõpuks punkti orvand on nii suur, et sellest oleks keeruline mööda minna. Kontrollisin punkti numbrit, nagu ka iga teise punkti puhul, kuna reaalselt oleks olnud väga lihtne mõni paralleelsituatsiooni punkt võtta.

14-15 Tõusul soovinuks kindlasti kiiremini joosta. Valges metsas sattusin juba kuhugi võssa. Nõlv oli ujuv, kuid lõpuks orvand ise oli küllaltki konkreetne. Väikse ehmatusega sain punkti kätte.

15-16 Eelmine etapp tegi ebakindlaks ja nii üritasin nüüd hoida end võimalikult õigel kursil, nii palju kui seda mets lubas. Tee ületasin täpselt orvandi juurest, mis tekitas lisa kindlust, et küll see punkt on ka kohe oosi taga. 14-15-16 tabasin vist kõige raskemini läbitavad kohad, kuna kaotus kärises mühinal juurde.

16-17 Mitu korda kontrollisin suunda ja esimest korda tekkis tunne, et nüüd saab kiiresti joosta. Alguses isegi oli mingi loha, kuid tumerohelisest surusin toore jõuga läbi.

17-F Ergutuste saatel finišisse.

Sooritus oli hea, mitte väga hea ega ka parim. Kuid üldjoontes saab öelda, et hoidsin sooritust kontrolli all ja kiirustasin aeglaselt ehk tegelesin orienteerumisega. Kindlasti oli kohti, kus saanuks kiiremini joosta, kuid see on pigem see pool sooritusest, mis tuleb kaasa võtta järgmiste startide jaoks.

Tulemuseks teine koht, Lauri esimene, Timo kolmas. Tavarajaga võrreldes progress, üks aste kõrgemale, kuid pigem teeb mulle head meelt see, et olen saanud laias laastus lühiraja jooksmise kontrolli alla. 

Lühiraja järgselt tabasin end mõttelt, et Vetla maastik on segu Vitipalust, Voosest ja Läti MM lühiraja maastikust. Ehe tõestus sellele, et orienteerumine on kogemusel baseeruv ala. 

GPS-jälgimine

Lühiraja teekond. Näeb natuke paremini, kus sai käidud.



EMV lühiraja tulemused

Eesti lühiraja parimad



Isiklik Eesti MV lühiraja statistika:

2010 - 8.koht

2011 - 7.koht

2012 - ei osalenud

2013 - 5.koht

2014 - 6.koht

2015 - ei osalenud

2016 - 6.koht

2017 - 27.koht

2018 - 3.koht 

2019 - 3.koht

2020 - 2.koht


Pühapäeval toimus ka teatevõistlus. Ühelt poolt tore, saab sõpradega ühes tiimis joosta ja justkui eelnevalt kaela riputatud medali ära tuua, kuid teiselt poolt nukker, kuna nii vähe võistkondi oli joonel. Võiks ju mõelda, et olen poodiumil ja mis mul sellest, mis seal tagapool toimub, kuid tegelikult nii ei ole. Võistlustunne tekib ikka koos teistega.

Kus on noored? 14-15 aastased ja vanemad mitte ei võiks osaleda, vaid lausa peaks. Sealt tulebki see reaalne kogemus ja karastatus joosta mees-mehe ja naine-naise vastu. Omavahel pusides seda ei teki. Ja veteranid? Kuni 50 aastat pole vanus, millega jääda koju kindaid ja sokke tegema. Tuleb noortele näidata kuidas orienteerutakse.

Kindlasti ei ole see nende pihta, kes kohal olid, vaid see on mõtteaineks neile, kes ei olnud kohal. Muidugi ei tasu ootama jääda, et treener "kepiga peksab" starti või keegi tuleb põlvili paluma, et ilma sinuta ei saa joosta. Ise on vaja initsiatiivi näidata.

Teade ise hakkas Peko jaoks igati hästi, Sergei tuli juhtgrupi ühe osana. Kõik justkui ilus, kuid see et vennad Sillad meid üle jooksevad teises ja kolmandas vahetuses, oli samuti teada. Sisimas muidugi lootsin, et kaotus pärast teist vahetust on väiksem, et säiliks mingiga võimalus Timot kummitada, kuid kahjuks mitte.

Vaatepunktis - sain info, et kiiret pole mitte kuhugi.



Pekole teine koht.

Vaadake, ma olin nii rumal, et esimisega jooksin sinna teeni välja.


Kümne minutise kaotus võttis motivatsiooni alla, et minna viimast vahetust jooksma nii nagu eelmisel päeval lühirada. Esimese punktiga tegingi kohe enneolematu vea, mis äratas nii palju üles, et pärast seda keskendusin orienteerumisele. Füüsiliselt endast kõike ei andnud, kuna tagant keegi ohustamas polnud. Vaatepunktile läksin kehvasti peale, kuid muus osas ei muudaks tehnilises soorituses midagi. Füüsiliselt oli küll natuke raskem minek kui päev varem.

Teate GPS-jälgimine

Teate teekond


EMV teate tulemused


Pekole teine koht, seega eelmise aastaga võrreldes väike progress. Nädalavahetuse peale seega kaks hõbedat ja võib jääda rahule. Senini igalt EMV distantsilt medal.

Aitäh korraldajatele EMV väärilise võistluse korraldamise eest!

Järgmiseks Soome MV teade.



Monday, September 7, 2020

EMV tavarada - Soolamägedest medaliga koju

Rahvusvahelist hooaega (MK, MM jms) tänavu ei ole, nii on iga start justkui väga tähtis. Hirmukülvajad lisavad veel juurde, et kes teab äkki järgmisel nädalavahetusel ei lastagi enam võistlema. 

Narva nädalavahetuse järel midagi rõõmustavat ei olnud. Kolmapäeval tegin oma arust tavaraja maastikule natuke sarnastes tingimustes orienteerumise. Keha oli terve nädala pigem loid, neljapäev ja reede võis küll tunda, et teedel võib rahulikult juba täitsa mõnusas tempos joosta, mis iseenesest oli positiivne ja andis lootust, et füüsilise taha EMV tavarajal ei jää midagi.

EMV-ks oli kaardistatud täiesti uus maastik, mis on Eesti kontekstis suhteliselt harukordne, kuna head maastikud tunduvad ammu juba kaardistatud. Kuid kui kusagil neid pärle veel peidus on, siis Võrumaal võiks neid veel leiduma.

Esimese punkti sain ladusalt kätte, teist etappi hakkasin alguses liiga otse suruma, kuigi võinud lühimat võimalikku teekonda pidi teele joosta ja seda mööda jätkata. Teise etapi teine pool oli täiesti üllatus, kus keset valget metsa hakkas järsku tuulemurd, võsa ja vaarikas pihta. Justkui nagu ei olekski õigesti orienteerunud. Ei tea mis seal tihedas viirutuses siis veel olla võis!?  Kusagil seal sai joostud ka peaga vastu puud, paar päeva hiljem annab veel tunda.

Kolmas ja neljas läksid ladusalt. Viiendasse tahtsin otse minna, kuid kaldusin mõnusalt tee peale ja ründasin punkti sealt poolt. Enne punkti valge mets oli ikka päris raju valge mets, raskendatud oli nii nähtavus kui ka joostavus. Ilmselgelt oli kaart joonistatud kevadisel ajal. Kuid see ei olnud veel kõik, järgmisest etapist kujunes raja kõige raskemini läbitav etapp. Kuuendal etapi otsustasin hoida end võimalikult joone lähedal, et mitte kuhugi ära kalduda ja siis punkti võtmisega hädas olla.

Kuid kuuenda punkti järel katkes ka hea tehniline sooritus, mis läks maksma vähemal kolm minutit. Eelneval rajal tehniliselt midagi väga halba korda ei saatnud, kuid peas oli igast muud igapäevased mõtted/probleemid, millest ei suutnud ma kuidagi jagu saada. Lisaks andis selgelt ka tunda, et keha ei olnud füüsiliselt täna valmis pingutama. Kõik see viiski ilmselt lõpuks selleni, et ühel hetkel näpp

Lõik mille jooksul mul polnud õrna aimu ka, kus ma olen.

"hüppas" kaardil ühest kohast teise ja järgmise seitsme minuti jooksul ei olnud mul õrna aimu, kus ma asun. Peast käis igast variante läbi, kuid kuidagi ei tulnud mõttesse, et liigun just seda teekonda pidi. Suutsin juba peast läbi käia, et ma jooksen võibolla kõigile keelatud keelualas. Võiks öelda, et mul oli juba mingis mõttes paanika. Kuid iga halb asi saab kord läbi ja jätkasin rada.

Sealt edasi kuni liblikani liikusin probleemivabalt, valisin võimalikult kindlad variandid. Pärast viga olid kadunud ka kummitavad mõtted. Füüsiliselt oli juba stardist alates raskem minek, kuid reaalne tavarada hakkas minu jaoks pihta umbes poole tunni peal ja kui peata olek ka läbi sai, siis ei jäänud muud üle, kui keskenduda 100% võimalikult heale sooritusele. 

Liblikaks midagi ette lugeda polnud vaja, kuna teevalikuid ei paistnud seal olevad. Tuli leida vaid endale sobivad orientiirid, mille järgi punktid ära noppida. Liblika ajal õnnestus ka kuus minutit varem startinud Sandrit märgata ja kuna mina liikusin just samale liblikakaare, kust tema just tuli, siis mul oli võimalik tema põhjal aru saada, mis seis temaga on. Tuli välja, et kas olukord on võrdne või natuke minu kahjuks. Teada ju oli, et kolmele medalile pretendeerib viis meest ehk keegi peab ju välja jääma.

Kohe 18.KP järel olevas joogipunktis. Foto: Sander Lembra.


Hoidsin fookust edasi, kõik üleliigsed liigutused olid välistatud. Etapp 18 sujuvalt ja hästi. Viimane pikem etapp 19.KP juurde oli ilmselt mõeldud teevalikuetapina, kuid ma ei suutnud muud näha kui kõige otsemat kanalit pidi minekut.

Raja lõppu oli jäetud korralik tehniline ülesanne, kus pidi pidevalt olema paigas. Muidugi olin ma ise füüsiliselt juba ülimalt kurnatud, kuid see maastik seal ise oli ka raske. KP 20 ja 21 oleks saanud natuke paremini ära võtta, kuid üldjoontes läks raja viimane osa perfektselt ja suutsin ka füüsiliselt äärmuseni viidud kehast viimased mahlad välja pigistada.

Teekond

Tulemused

GPS-jälgmine

Kõik see kandis lõpuks ka vilja, kui sain teada, et pingutasin ikka asja eest. Tasuks kolmas koht. Timo ja Lauriga võidu jooksmine oleks vajanud selgelt paremat enesetunnet, kui see oli sellel päeval. Piltlikult öeldes tundsin, et läbin rada "tühjade kummidega" ja sisuliselt velje peal lõpuni kangutada ei olnud üldse kohe lihtne. Jah, ühele etapile jäi kolm minutit, kuid muidu olen oma tehnilise sooritusega rahul ja siit on hea võtta suund EMV lühiraja suunas. 



Kohalikega poodiumil. Foto: Sander Lembra.



Tuesday, September 1, 2020

EMV sprint, öine, sprinditeade

Emotsioonid käisid sellel nädalavahetusel seinast seina. Kord läks justkui hästi, kuid siis läks kõik justkui totaalselt valesti.

Narvas toimusid sprindid ja nende vahel öine Narva-Jõesuus. Ehk siis vähem kui ööpäevaga kolm võistlusstarti. Mõnele on see nuusata, kuid minul on alati neist kolmas start füüsiliselt nõrk olnud, olenemata kui hea on vorm.

Osa eeltööst - ajalooga tutvumine


Individuaalne sprint

Sprint algab ikka karantiini kaudu, mis iseenesest on tore, kuna väga keeruline on saada Eesti orienteerujaid võistluskeskusesse kogunema, kuid kui kohustuslikus korras nurka aetakse, siis justkui õnnestub. Nii tekib ka meil tõelise võistluse tunne. Samas ma kujutan ette, et see on vaimselt väga keeruline, kuna tahaks ikka autos olla.

Soojenduseks olid kaunis ahtad võimalused jäetud, kuid midagi sai seal nõlval tehtud. Start läks sujuvalt ja juba oodatud suunda. Teistega võrreldes ainult aeglase võitu. Sooritus sai täielikult ära rikutud raekoja kõrval oleva seitsmenda punktiga, kus jooksin valele poole müüri. Minu väide on see, et kõik punktid, mis kaardil on rõnga keskpunktiga keset müüri, on vale koha peal. Punkt on kas ühel või teisel pool müüri, mitte müüri peal. Tegemist ei ole geopeitusega, vaid orienteerumissprindiga, kus loeb kiirus.


Oli andnud armutult palju aega ära (15 sekundit), kuid rada oli veel alles ees ja tuli jätkata oma tööd. Edasi oli rajal lihtsam osa, kus eksida oli raske ja luges pigem kiire teostus. Aga siis hakkas lossiala, mis õnnestus täielikult, kui välja jätta see, et seal ei olnud ruumi kiiresti joosta, kuna kitsaste olude tõttu pidi vastutulija tõttu hoo maha võtma või ees jooksjast möödumiseks pidi olukorda ootama.

Lisage pildiallkiri


Enne päris viimaseid punkte unustasin vist pingutada, kuid etapil 23-24 ja 25-26 unustasin korralikult pingutada ja kaotasin 9 sekundit juurde. Selle eest raja lõpp oli soliidne ja sai end peaaegu 100% realiseeritud.

Tulemuseks kolmas koht, näpuotsaga kaotust Sergeile ja käputäis sekundeid Kennyle. Võimalus oli olla parim, kuid ei realiseerinud see võimalus. 

Sprindi GPS

Esimesed viis sekundit



EMV sprint tulemused


Öine "tavarada"

Öiseni olid jäänud pärast sprindivõistlust ainult loetud tunnid. Stardi eel hakkas ka vihma sadama. Kaua kasutuseta olnud maastik andis suurepärase võimaluse korraldada kõigile võrdse ja huvitava võistluse. Tore oli näha, et nii mõnigi mees oli julguse kokku võtnud ja öistele jooksma tulnud.

Päevane sprint on tavaliselt jalad lahti võtnud öiseks rajaks, nii ka sellel korral. Start hakkas tehnilise viperusega, kui ämbrist kaarti võttes selgus, et lamp ei lähe põlema. Sörkisin K-punkti poole ja selgus, et juhe oli kuidagi aku küljest lahti tulnud. Õnneks mõne hetke pärast (20sek) sai alustada rada ja alguse tehnilised probleemid ei kandunud esimeste punktide võtmisele üle. 

Esimesed kaks punkti olid nii ilusas ja kiires metsas, et tundus, et kas tõesti tuleb selline jalutuskäik pargis, kuid juba kolmandasse minnes võttis kadakas võimust ja joostavus natuke langes. Kolmandasse minnes heleroheline oli väga kiiresti läbitav ( alla 4min/km). Neljandasse otse trügides hakkas mets juba päris korralikult vastu ja tekkis juba tunne, et kas on vaja nii palju otse rammida, et saab ju ka teid mööda.

Pikem etapp viiendasse saigi juba valitud teed mööda, et vältida võimalikku kehva läbitavust ja ära kaldumist. Kuid probleemid tekkisid punktile peale minemisega, kus nägin ilmselt teerada suurelt teelt (sama rada, mis vasakul pool jätkus ka teisel pool) ja hakkasin mööda seljandikku minema. Reljeefi klappima ei saanud, pööritasin pead igas suunas kuni lõpuks jõudsin teele, kust olukorra kiiresti parandasin. Kuuendasse minnes käisin esmalt ühes teises punktis.

Järgmise pika etapi kaheksandasse otsustasin taas mööda teed kindla peale lahendada. Üheksas punkt oli korralik pähkel, kuhu ma peale suutsin paremini minna, kui sealt välja. Roheline oli ikka roheline. Väljumisele kulus 20 sekundit kauem aega, kuigi välja võiks kiiremini tulla, kui sisse minna.

Punkt 11 oli "korralik leiutis". Maastikul kõrge L-tähekujuline kännuhunnik, mis kaardil on märgitud keelualana ja seal nurgas punkt. Objektid said vist maastikul otsa. Sealt edasi hakkas eliidi väsitamine, tuim mööda teid jooks, kus korraks tuli teelt kõrvalt astuda. Nii sai 1/5 rajast tehtud.


Etapp 14-15 sai rumala peaga hakatud otse suruma. Kaardil valge mets, reaalsuses raskesti läbitav ja mööda teekonda tuli kiiruseks 6:25min/km. Ja siis päästeti taas parkemetsa jooksma. Etapil 17-18 vaatasin jooksule kulunud aega, vaatasin järele jäänud rada ja igaks juhuks kontrollisin, kas olen ikka terve raja läbinud või on midagi vahele jäänud, kuna alla tunnist sooritust ei osanud võistluse eel kusagilt oodata.

Tasuks aus teine koht, Lauri esimene, Kenny kolmas. Keskmised kiirused alla 5min/km. 

Öine GPS

EMV öise teekond

Ööloomad




EMV öises tulemused


Murettekitav oli nädalavahetusel kasutusel olnud kaardipaberi materjal. Tegemist on väidetavalt küll veekindla materjaliga, kuid mis muutub vett saades üheks märjaks massiks ja muudab kaardi voltimise väga keeruliseks ja ettevaatlikust nõudvaks protsessiks, kuna järgmisel hetkel on tunne, et kaart lihtsalt laguneb käes ära. Ma ei tea, mis siis saab, kui selle kaardiga peaks õnnetul kombel kuhugi kukkuma. Korraldajal on küll mugav, et ei pea kaarte kilekotti panema, kuid võistleja seisukohalt on tegemist ebamugava märja nutsakuga, millega peab orienteeruma.


Sprinditeade

Tugeva tiimiga on hea võistlusele vastu minna, kuid konkurents tõotas tulla tihedam, kui kunagi varem. Aga kuna võistlus tühistati, siis see kõik ei mängi mingit rolli ja sisuliselt oli tegemist Eesti läbi aegade kõige rohkem tähelepanu saanud sprinditeate treeninguga. Mina osaleksin teinekordki.

Minu ülesandeks oli kolmas vahetus, mis algas hästi ja laias laastus sujus kuni punktini 20, mille järel lagunes sooritus mõneks ajaks täielikult. 21.KP lähenesin valelt poolt aeda, 22.KP-st ei läinud ma mitte 23.KP suunas, vaid läksin 25.KP juurde, kust hakkasin rada vale pidi läbima, kuid 24.KP juurde suundudes sain oma veast aru ja jätkasin rada õiges järjekorras.

Tänapäeva Narva põhitoon


Olin end nii pehmeks jooksnud, et ühel hetkel toiminud miski ja vigade koguhulka sai juba kalendriga mõõta. Sellel korral niimoodi. Järgmine sprindivõistlus järgmisel aastal?

Sprinditeate GPS


Nüüd suund ja mõtted EMV tavaraja suunas. Uus ja huvitav maastik pidi tulema.