reede, 25. juuni 2010

Uhtjärve jooks ja tehnilisuse meistriklass

Kuni vanuseni 16-17aastat käisin päris palju igasugustel krossijooksudel. Küll oli vaja ümber järve joosta, pargis tõmmata või asfaldil end proovile panna. Aga siis tulid kasvuperioodi ajal vigastused ja jooksuvõistlused jäid sinna paika. Põlvehädadest sain lahti, aga jooksurajad jäid kaugeks. Rohkem tõmbas mets ja orienteerumine, kus tunnen end koduselt. Tõsi mõnest jooksust olen küll osa võtnud, aga need on tõesti üksikud juhtumid. Loodetavasti läheb olukord paremaks ja suudan rohkem end jooksurajal näha. Võidupüha päeval oli taas üks väike juhus.

23.juuni õhtul toimus 15. ümber Uhtjärve jooks. Varasematest jooksudest olin kuulnud igasugu lugusid ja see kõik lausa tõmbas mind sellele jooksule. Start toimus õhtul kell 18:00 ja joonele oli tulnud nii orienteerujaid kui ka eelmise jooksu võitja. Alguses võtsin koha liidri selja taha sisse. Hoidsin end seal taga ja tempo tundus korralik.  Esimese grupi moodustasid Margus Koor, mina, Lauri ja Raido. Ei tekkinud tunnet, et sellise alguse järel võiks raske hakata. Järsust laskumisest alla minnes õnnestus korra isegi liidriks minna tänu o-kossidele. Viie minuti peal vaatasin kella ja ei suutnud silmi uskuda, arvasin, et olime juba pea kümme minutit ära jooksud. Õige pea hakkas raske ja ei suutnud enam Marguse tempot hoida. Lasin Lauri mööda ja jäin üksi, kuna Raido oli natuke maha jäänud. Pisut enne kruusatee lõiku jõudis Raido järgi. Kruusateel jäin tempos ilmselgelt jalgu ja üksi ma jäingi. Kruusalt ära keerates oli vahepunkt, kus pakuti juua, aga ei olnud janu. Pärast laskumist järgnes soine lõik, kus tuli kitsaid laudu pidi joosta, kohe järgnes tõus, kus suurem osa oli joostav, aga lõpp tuli juba käed põlvedel sammuda. Edasi hakkas põllujooks.  Kauguses nägin, et Lauri oli ka üksi jäänud ja Raido on teda kohe kinni püüdmas. Kulgesin üksi ja vahe tundus eesolevatega sama olevat. Mingil hetkel vahe isegi vähenes, aga siis kiskus jamaks. Joostud oli pea pool tundi ja kummitama hakkas kõht. Samm muutus täiesti jamaks, raja lõppu ka veel ei paistnud. Ühel hetkel sai kannatamisest kõrini ja olin valmis korra raja kõrvale minema, aga just siis läks paremaks. Uhasin edasi joosta, aga Lauri selga enam ei näinud, tagant ka kedagi ei paistnud. Mõned minutid oli head olekut, kui jälle hakkas jama pihta,  tegin sunnitud pausi. Järgmisel hetkel näen tuttavat kohta ja sealt ei jäänud palju lõpuni. Lõpujoone ületasin neljandal kohal ja ajaks 37:40(8,7km).

tulemused

Äge jooks oli, aga minu seedimine on küll täiesti ulme. Tegelen probleemiga edasi ja varsti leian võimaluse oma organismiga rahu sõlmida. Jooksu alustasin ilmselgelt liiga kiiresti, mis oli tingitud vähesest jooksuvõistluste kogemusest viimastel aastatel. Lihtsalt ei teadnud kuidas alustada ja eks tahtmine oli ka suur.  Jooksurada ise oli suhteliselt pehmel pinnasel ja raskete tõusudega. Mõni o-rada ei ole ka nii raske, kui too rada ümber Uhtjärve. Muidugi oleks võinud see üritus toimuda umbes kolm nädalat varem, kui jooksusammus võis tunda lennukust ja kergust. Kuid hea kogemus oli seegi ja ootan juba uut võimalust.


Järgmisel päeval ehk siis Jaanipäeval toimus järgmine üritus. Selleks oli Tartu neljapäevak ja Vitipalus. Seal on käidud küll palju, aga alati on sellel maastikul midagi varuks. Aga sellel korral oli hoopis rajameistril midagi näidata. Planeeritud oli kõige tehnilisem rada, mida mina olen tolles metsas orienteerunud. Kuna eelmisel päeval oli võistlus, siis eesmärgiks oli rada läbi joosta ja orienteeruda puhtalt. Peaaegu see ka õnnestus.

teekond

Nädalavahetusel läbin kokku vähemalt 120KP-d. Soojenduseks võtan Eesti valdade VXIII suvemängud, kus tuleb läbida 20KP-ga rada ja pühapäeval orienteerun 100KP jooksul.

teisipäev, 22. juuni 2010

Kytäjä-Jukola

Pärast EOC-d olid orienteerumisest puhkus. Päev enne Jukolat käisin treeningmaastikul ja sain kerge maitse suhu. Ilmselgelt tahtsin rohkem ette end valmistada selleks soorituseks, aga kevadine hooaeg ei andnud selleks võimalust. Klubi pakkus küll laagrit, aga siis olid kodumaal tähtsamad võistlused. 

Jooksin esimest vahetust ja stardist peale oli sitt tunne. Minust joosti tuimalt mööda ja vastu polnud midagi panna. Kaks esimest punkti võtsin puhtalt, Jaagup oli ka kusagil minu läheduses. Kolmandasse tekkis segadus, ei suutnud end kaardis hoida, enesetunne oli lihtsalt sitt. Neljas-viies ilusti ja kuuendasse minnes usaldasin kaasvõistlejaid, aga ühe hetkel jäin üksi ja mul ei olnud õrna aimugi, kus ma olen. Ühtegi pidepunkti ka ei olnud kuhu minna. Jooksin samas suunas edasi ja sain uuele vennale sappa. Ei teadnud, kas ta läheb hajutuse punni või juba järgmisse lihtsalt hoidsin sabas, õnneks varsti olin punktis. Järgmise etapi üritasin lahendada soo kaudu ja siis läks eriti raskeks, sunnitud paus ja kergendus tegi asja paremaks. Kaheksas puhtalt, üheksandasse sõitsin vales rongis. Korraks sain järje peale ja siis hakkasin kaheteisekümnendasse minema ja poolel etapil ei saanud enam midagi aru ning hüppasin ühte punti sisse ja see viis mind juba järgmisse punkti. Tõsise puupea tunne tekkis, raske südamega käisin õiges punktis ära ja läbisin juba tuttava teekonna.

Pikal etapi alguses sai koos paari vennaga joostud, siis jõudsime rongile järgi ja selle esimest vagunit ei jõudnudki ära oodata. Pundis uimerdas ka üks gps-i tüüp, suhteliselt paljud üritasid ta seljataha hoida ja see tekitas ka aeglases rongis pingeid. Etapi lõpus lugesin end kaarti, siis astusin korra kõrvale ja kükki(enesetunne läks kohe paremaks), hüppasin punti tagasi ja üritasin punkti kätte saada, aga ei õnnestunud, teisel korrral õnnestus.Lühikesel etapil võtsin rongist pisut teise trajektoori ja parandasin kohti kümnete kaupa, enne punkti hakkas sagimine peale, punkti otsiti pisut valest kohast, lasin pundist läbi ja punktis ma olingi. Järgmise etapi lõpus läksin taas üksi ja valesti. Lõpus noppisin punkte. Lõpusirgel kui ekraanile pilgu heitsin, siis läks tuju kohe alla. Teadsin, et olin eriti sitasti jooksnud, aga reaalsus jõudis kaotusminuteid nähes kohale. Seitseteist minutit parimale ja 177. aeg pole päris see, milleks võimeline olen.

tulemused

Ilmselgelt ei ole ma jooksuga rahul. Üle tuleb vaadata oma söömised enne öiseid võistlusi, olen ise mõelnud selle üle ja olen ka saanud soovitusi. Järgmine kord proovin metsa puhtaks jätta ja teha jooks, millega võiks rahule jääda. Orienteerumise koha pealt oli jube raske keskenduda sooritusele, kui on vaja tegeleda kõrvaliste asjadega. Aga usutavasti poleks puhaste paberitega sooritust suutnud niikuinii teha. Ma lihtsalt tean, et vähene skandinaavia maastike kogemus ei lase mul seda veel teha. Aga aeg parandab kõik ja kogemus oli seegi, nii et järgmine kord teen paremini.

kolmapäev, 9. juuni 2010

EOC Bulgaarias

Selle aasta eesmärk oli pääseda Euroopa meistrivõistlustele ja nii ka läks. Võistlused toimusid Bulgaarias Musta mere ääres ja ees ootas tõsiseim konkurents, mida minu silmad olid siiani ainult kõrvalt vaadanud. Kohale läksime kolm päeva enne esimest starti. Esimene treening tuli suhteliselt raskelt kätte, kuna siiani olin mina o-kossidega maad torkinud, siis nüüd hakkas mets mind nõeluma. Väga ebameeldiv oli roosipõõsas kinni olla ja end sealt välja tõmmata. Aga orienteerumise seisukohalt oli keeruline mõista kuive kraave, mis olid alla põlve sügavad. Teine treening oli juba tunduvalt lihtsam, läbitavus oli parem ja vigu sisse ei tulnud. Üksikud puud ei tekitanud raskusi. Päev enne esimest starti oli sprindi modeli kord. Liivadüünidel jooksmine oli füüsiliselt raske, aga orienteerumine selle eest jälle lihtne.




SPRINT

Hommikul olid eeljooksud. Esimene osa rajast kulges metsas ja pisut linnas ning ülejäänud liivadüünidel. Esimesse punkti tegin kohe suunavea ja punkti piirkonnas veel lisakaare. Kolmandasse tuli ülisuur kaar ja viiendasse läksin väikse kaarega. Kõik need vead on umbes 35sekundit kokku. Linnasosa tuli peaaegu puhtalt, ainult üks seisak. Aga siis sai hea enesetunne otse, algas liivaralli. Orienteerumine oli lihtne, füüsiliselt vastupidi. Tuli lihtsalt õiget suunda peal hoida ja punkti joosta. Aga tahes tahtmata tekkis juba rajal selline mõte, et jube hea oleks olla 10kg kergem, siis võiks ka liivas lennata. Finaalist jäi puudu 29sekundit ehk siis puhta jooksuga oleks võimalik olnud finaali saada.


Õhtul ootas ees sprindi B-finaal. Eesmärgiks oli rada lihtsalt läbi joosta ehk teha kerge õhtune treening. Nautisin lihtsalt kaardiga liikumist ja hoidsin end tavaraja eeljooksuks.


TAVARAJA EELJOOKS


Võistlusmaastik oli pisut sisemaa poole. Temperatuur oli mõni kraad alla 30 ja nii tegin kohe lühema soojenduse. Rohkem panin rõhku võimlemisele. Esimesed kolm punkti sujusid väga ilusti, neljandaga tuli umbes minuti jagu viga. Viies-kuues korralikult ja siis pika etapi lõpus läksin orbiidile. Olukord oli nii lootusetu, et ei saanud mitte midagi aru ja viga tuli sellega vähemalt 8minutit. Pärast seda tundus mõttetu lõpuni sellises kuumuses pingutada ja võtsin rahulikult. Kõndimine oli täiesti tavaline. Ühest nõlvast alla minnes õnnestus kilpkonna ka kohata, kellest õnnestus mul siiski kiiremini liikuda. Päeva lõpptulemuseks tuli peaaegu pooleteise tunnine pingutus, millest pisut üle poole tunni oli võistlustempos.



LÜHIRAJA EELJOOKS


Soojendusel olid jalad päris head ja väsimust tavaraja eeljooksust ei tundnud. Esimese punkt oli kohe üksik puu rohelises, õnneks liikusin otse peale ja ei läinud ülejäänud puid kaardistama. Teine-kolmas orienteerusin puhtalt. Neljandasse minnes läksin lolli peaga rohelisse rammima, kinni ma sinna jäin, aga läbi sain. Viiendasse ei jälginud suunda. Kuundasse kaldusin etapi keskel ära, aga punkti enda(üksik puu) sain ilusti. Seitmenda punkti olukorrast oli võimatu aru saada. Kaardi järgi on punkt orvandi ühe hargnemise sees pätsi peal. Tegelikkuses oli päts(1-2mkõrge) ja seisis täiesti eraldi orvandist. Kümnendasse minnes ei jälginud suunda ja kolmeteistkümnendasse minnes kaldusin pisut taas ära. Viga kogunes kokku pisut üle kolme minuti. Ilmselgelt palju ja enamus vigu tuli tänu sellele, et ei jälginud kompassi. Finaalist jäi puudu kolm minutit. Füüsiliselt tundsin end hästi ja kui oleksin tavaraja eeljooksu ära jätnud, siis üle minuti kiiremini poleks jooksnud. Pigem oleksin teinud kaarditehniliselt veel kehvema soorituse, kuna tavaraja eeljooks andis päris palju orienteerumise mõttes.



TEADE

Meil oli kohal ainult viis meest, siis sellest tuli välja ainult üks võistkond. Mina esimesse ei mahtunud, kuna ei suutnud nädala alguses nii hiilgavaid starte näidata nagu Kristjan. Aga kriitilisel hetkel töötab mõistus ikka kiiremini ja nii tuligi teine võistkond ka, et noored saaksid ka suurvõistluse teate maitse suhu. Teine võistkond oli seega mina, Lauri ja Merike(ei jooksnud). Nii seadsingi endale eesmärgiks Kristjanile ära teha.

Esimesed kaks punkti tulid ilusti, jooksin rongis ja võtsid oma. Kolmandasse minnes jooksin veel kõvade meestega koos ja tempo tundus täiesti hea, jõudsin küll joosta. Aga enne kolmandat punkti valisin vale grupi ja lõhkusin end mööda rohelist. Lisaks veel viga järgmise punktiga ja nii tuli jätkata endasugustega. Enne vaatekat tuli veel prohmakaid sisse. Viimase kaare tegin puhtalt ja lõpetasin oma grupi esimeses otsas.


Kristjanile tegin ära, ühesõnaga eesmärk sai täidetud. Viga tuli kokku pisut alla kolme minuti ja kaotust vahetuse võitjale 5:02(Erik Johansson). Aasta tagasi kaotasin JWOC-l puhta sooritusega esimese vahetuse võitjale 4:20. Saaks nüüd ainult need vead maha, siis juba oleks midagi

.



PUHKEPÄEV

Hommikul käisin tavaraja finaali modelil ja jooksin raja läbi. Nägin metssigu ja tegin pisut vigu. Õhtupoolikul käisin Lauri ja Kristjaniga kohaliku linna melu ja rannajoone vilgast elu vaatamas.



LÜHIRAJA B-FINAAL


Algul jälgisin a-finaalide jooksu ja siis läksime sealt joostes starti. Juttude järgi pidi ainult 3km olema, tegelikkuses oli see üle 4km. Tänu sellele tuli soojenduse lõpp päris kiire ja napilt jõudsin starti. Kolm minutit jäi hingetõmbe aega. Raja alguse olin sunnitud pisut väiksema hooga tõmbama. Teise etapi lõpus läksin paralleelsituatsiooni, aga õnneks sain sellest kohe aru. Kuuendasse tegin jama valiku ja kaotasin minuti ning näen kaks minutit hiljem startinud Sandrit silmapiiril. Kaheksandasse minnes kaotan aru ja liigun valesse rohelisse. Kaduma läks kaks minutit, aga jätkasin võitlust. Kümnendasse minnes näen ussi otse loha peal, õnneks vingerdas kiiresti minem. Punkt enne vaatekat näen taas Sandri selga kauguses. Viimase kaare jooksen puhtalt ja lõpu poole jõudsin juba päris lähedale, aga kätte ei saanud. Kaotust b-finaali võitjale(Simonas Krepštale) tuli 6,5min. Viga tuli kolme minuti jagu. Füüsiliselt oli raske liikuda ja mingit kergust ei tundnud.


TAVARAJA B-FINAAL

Taaskord jälgisin algul a-finaali jookse, aga seekord oli starti autoga minek. Soojendusjooksule rõhku ei pannud, võimelisin pisut. Ees ootas 13,3km pikkune tavarada. Esimesed kolm etappi sujusid ilusti. Neljanda(3min. viga) ja kuuenda(minut viga) punkti piirkonnas läksin täiesti segi. Kuni vaatekani oli enesetunne täitsa okei. Nädala jagu võistlusi andis küll pisut tunda, aga iseenesest oli mõnus pingutada. Vaatekas jätsin lolli peaga joomata ja nii hakkaski mõne aja pärast füüsiliselt raske. Viimase kaare tiksusin lõpuni ja nii saigi võistlemine läbi.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tegu oli väärt kogemusega, mis näitas täpselt ära, kus tasemel hetkel olen. Kindlasti oleksin saanud paremini, aga ma ei näe põhjust nuriseda, kuna tegu oli esimeste tiitlivõistlustega meeste klassis. Nüüd on siit hea edasi liikuda.

Tavaraja kaardid tulevad hiljem.




Pildid on pärit siit.