Hooaja esimese poole üks tähtsamaid võistlusi toimus Leedus Nidas. Esimesel päeval pakuti igati korralikku tavarada, mille pikkuseks oli 17,5km. Raja pikkus enne starti ei hirmutanud, palju olulisem oli see, et kuidas orienteerumisega hakkama saada. Kasutusse võtsin ka uue kompassi, kuna eelmine ei tundunud enam adekvaatne.
Alustasin küllaltki rahulikult ja lollikindlalt. Jooksin pikemad ringid, et mitte eksida näiliselt lihtsates kohtades. Kuuendas punktis viskas suure lolluse sisse.
Jooksin punktist ida suunas oleva nina peale ja hakkasin sealt punkti otsima, järgnevalt teisele poole punkti rõngast, ikka ei midagi. Siis nägin kaasvõistlejat oletatavast punkti kohast tulemas, jooksin sinna ja oh imet, seal see punkt oligi. Kokku poolteist minutit. Miks selle vea tegin? Punktist ida suu
nas olev nina oli tunduvalt kõrgemal kui see punkti koht. Võiks lausa öelda, et kahe joone vahe oli vähemalt viis meetrit, kuigi tegu oli 2,5m joonega. Segadusse ajas ka pooljoonte rohkus antud piirkonnas. Nii arvasingi, et punkt peaks asuma mäe otsas, mitte selle all. Kuni vaatepunktini toimus kõik ilma suuremate vigadeta. Ainult ühest august välja tõugates väänasin jalga. Ei jäänud muud üle kui mõni hetk valu taluda ja siis see unustada.
Edasi pakuti pikemat etappi, kus nägin ainult ühte valikut. Tuleb minna mäe otsa ja kujude juurest läbi joosta. Punktile peale minnes, aga nii lihtsalt ei läinud, j
ätsin ilmselt suuna võtmata, nii jõudsin vales kohas mäe harja peale ja liikusin vale punkti suunas. Aga kohe liikusin õigesse kohta. Liblika esimesse punkti minnes lasin end kaasvõistlejast segada ja ei hinnanud olukorda õigesti. Liblikas liikusin rahulikult, et mitte lühikeste etappidega eksida, kuid siiski eksisin minuti jagu. Enne kaardivahetust neelasin geeli sisse, et lõpus kustumist ei tekiks.
Viimane ring oli lühike ja küllaltki lihtne. Tuli lihtsalt joosta, siis veel natuke joosta ja veel. Üritasin nii mitmeski kohas kiirust juurde panna, aga ei tulnud midagi. Jätkasin ikka sama kiirusega. Samas sellist kustumise tunnet ka sees polnud, oli selline ühes rütmis kulgemine.
Tulemuseks kümnes koht 56 lõpetaja seas. Ette jäi Olle, kolm leedulast, kolm lätlast, üks valgevenelane ja üks rootslane. Esimese kuue hulka tulemine on tagantjärgi täiesti reaalne. Kui veel tavaraja päeva õhtul olin rahul sellega, et ei teinud sama kehva sooritust kui EMV lühirajal ja suutsin eestlastest olla teine, siis nüüd ei ole ma üldse oma jooksuga rahul. Liiga palju viga tuli nii hea nähtavusega metsas, kokku viis minutit. Ma ei ootagi endalt, et suudaksin täiesti veatult orienteeruda, aga nii suures koguses eksida on liig.
Teade
Teates jooksin viimast vahetust ja sain neljandana metsa. Vahetult kolmanda koha kannul. Jooksime algusest peale Bertuksiga erinevaid hajutusi, enne vaatepunkti sain võtta ainult kolm punkti temaga sama. Siis puterdasin pisut, tõusudel hakkas raske ja olin jäänud üksi. Eesmärgiks võtsin puhtalt edasi orienteeruda, seda ma tegingi, aga kiirus oli maas ja
ühel hetkel tuli tagant suure hooga valgevenelane Mikhalkin. Ei jäänud muud üle kui tuulde võtta ja varsti ei tundunud see tempo, mida ta pakkus, üldse raske. Lõpus lugesin kaarti valesti ja jäime ühe punktiga koperdama. Tollel hetkel oli võimalus eest ära joosta, aga see jäi realiseerimata. Lõpus jäin erineva valiku tõttu siiski alla. Lõppkohaks viies plats. Poodiumile jõudmiseks oleks pidanud jooksma kaks minutit kiiremini. Tollel päeval oleks see olnud liig, kuna tavarada oli kehas sees. Jalgades oli kiirus iseenesest olemas, aga seda ei suutnud üksi hoida. Head kiirust suutsin hoida kokku vaid 25minutit.
Kokkuvõttes paneks enda soorituste hindeks baltikatel neli miinus. Tavarajal suutsin normaalset kiirust hoida ja pikemad etapid tulid hästi välja. Teates olin tunduvalt parem füüsiliselt kui nädala eest EMV teates, kus oli küllalt raske jalg lühiraja järgselt. Nii et siiani on kevadel läinud füüsiline olukord iga nädalaga paremaks.