Tiomila

Tiomila oli minu jaoks juba kolmas teatevõistlus käesoleval aastal ja ühtlasi ka aprillis. Eraldi ettevalmistust Tiomilaks Kangasala SK ei teinud. Suuresti ka selle tõttu, et Tiomila toimus tänavu Stockholmist rohkem kui viie tunnise autosõidu kaugusel. Ja nüüd tagantjärgi maastikule peale vaadates, ei olekski see laagerdamist väärt olnud. Eriti kui sihikul ei ole top 20 koht võistkonnana.

Kuna võistlus toimus nii Lõuna-Rootsis, siis oligi kiirem ja mugavam kohale minna lennukiga. Lennukiga Kopenhaagenisse ja sealt autoga kaks tundi sõitu. Nii sai välditud pikka laevas loksumist mõlemas suunas. Kui oleks ööpäev varem kohale läinud, siis oleks tutvumiseks teinud kindlasti ühe treeningu kõrvalmaastikul, kuid praegu nägi see nii välja, et neli tundi enne võistlust jõudsime koolimaja põrandamajutusse ja põhimõtteliselt tuligi end juba võistlusteks sättima hakata.

Ainuke vahetus millest ma tänavu keeldusin oli pikk öö, kuna see on lihtsalt nii pikk ja seal saab kõige vähem tänu hajutusete rajale orienteeruda. Lõpuks jäi ikkagi sõelale tavapärane esimene vahetus, mida olen nüüd siis juba viimased kolm aastat Tiomilal jooksnud. Eelmise aasta suur fiasko vasardas enne võistlust ikka peas. Eesmärk oligi vältida eelmise aasta vigu.

Enne starti pelgasin kõige rohkem oma füüsilist taset. Väheste jooksu km tõttu ei ole mul tekkinud tunnet, et ma jõuaks joosta. Kuid see ei osutunudki suurimaks takistuseks. Oma jooksu rikkusin ära 2,5 tundi enne starti. 6 tundi enne starti sai söödud korralik pasta, kuid enne võistlust jäi selline tobe auk, kus korralikult söömine oleks olnud liig, kuid midagi pidi siiski sööma. Käepäraseim lahendus, mida olin endale varunud ja sisaldas korralikult energiat, olid meevahvlid. Piltlikult öeldes, tekitasin endale olukorra, kus mul esialgu oli hea olla, midagi sai kõhtu, kuid pärast oli ülimalt kohutav olla.

Võistlusest. Kangasalal eelmisel aastal ebaõnne ja selle tõttu pidime startima alles kohalt 168, mis tähendas päris mitu rida tagantpoolt startimist, kui parimad võistkonnad. K-punktini tuligi sisuliselt oma elu eest võidelda. Mõni kukkus ja joosti temast üle, ka minule sõideti sisse, kuid jäin püsti ja pääsesin terve nahaga. K-punktis olin ilmselt kohal 200.

Õnneks esimene etapp oli korralike teevalikutega ja oli võimalik suhteliselt vabas vees liikuma saada. Esimeses punkti jõudsin igatahes kohal 17, mida saan lugeda väga heaks alguseks. Järgnevad kolm lühemat etappi midagi keerulist ei olnud, kui välja jätta see, et mitmel korral lugesin vale etappi ja tekkis soov minna juba varem pikale etapile. Lihtsalt punktid olid nii ühel joonel.

Suhteliselt pika etapi algusest alates läks enesetunne ja olemine väga kehvaks. Süda hakkas läikima, pingutada ei suutnud, kõik sellest viimasest söömisest. Vaheaegade järgi on näha, et minust möödus sellel etapil 50 meest. Ebameeldivaks tegi antud etapil/lõigul jooksmise veel see, et seal oli mitmeid kiviaedu, okastraataedu, mille ületamine üksi oleks lihtne, aga kui sinu taga on pidevalt mingi selline tüüp, kes arvab, et kui on kaks jalga maast lahti, siis tema äkki jõuab jalgevahelt läbi lipsata, siis see nii lihtne ei olegi. Tuli ette kukkumisi ja tuli ette ka sõimu - esimese vahetuse võlud ja valud.

Pika etapi järgselt tulid taas lühemad ja metsasemad etapid, kus rong ei liikunud nii kiiresti ja oli võimalik nurki maha lihvida ja isegi mõnest mööduda. Kõige rajumaks elamuseks osutus kaheksandasse punkti minek, mis kaardi järgi on selline mõnus heleroheline, kuid reaalsuses ülitihe kuusetihnik, kus sisuliselt liiguti ühes hanereas. Mingil hetkel ei näinud seal tihnikus midagi muud kui eesoleva mehe tagumikku ja näos kriipivaid kuivi kuuseoksi. Samal ajal oli kogu tihniku alune kehadest eralduvat auru täis. Endal õnnestus punkt suuremate probleemideta selles segasumma suvilas kätte saada, päris mitmed liikusid oma ülieredate lampidega veel vastassuunas. Tervitused siinkohal Sandrile.

Järgnev etapp õnnestus isegi üksi joosta, teised siblisid kusagilt mujalt, kuid jätkus rongis olemine. Kümnendasse minnes vaatasin korra seljataha ja sisuliselt oli rongi viimane. Siis käis küll peast mõte läbi, et olgu mul nii halb olla kui tahes, sellest pundist end lahti ei lase. Õnneks mets oli valgustusraiete ja tihnikute tõttu nii raju, et tagumised mehed püsisid ka viimases vagunis.

Etapil 14, on taas olukord, kus kõik vajusid ühele või teisele poole ära ja sai teha oma tööd, järgmistel etappidel keegi ikka kusagil vilkus oma lambiga, kuid orienteerumine oli vaja teha täielikult endal. Siis tuli taas see hetk, kui oli vaja üle karjamaade, kiviaede ja okastraataedade ronida. Taas joosti minust mööda nagu postist. Rahulolu pakkusid need vaatepildid, kui möödusid korraldajate poolt tipptiimidele antud GPS-i kandjad. See andis tunnistust, et kõige hullemini ei lähegi. Sellel etapil möödus minust ka esimese vahetuse võitja Jerker Lysell, kes vajutas ikka väga korralikult. Parema tundega oleks ehk järgi hoidnud ja saanuks max minutise kaotusega finišisse.

Viimased punktid suure mäe peal osutusid kõige keerulisemateks kogu raja peale. Imekombel oli enne mäge minu taha isegi sabarakud tekkinud, kuid mäe peal hakkas igaüks oma asja ajama, Enda hajutuse sain väikse kaarega kätte. Keegi järgi ei tulnud ja jäin üksi pusima. Vea tegemine tegi ka järgmisel etapi ettevaatlikumaks. Lõunanaaber Kums küsis veel kusagil nõlva peale punktinumbrit, kuid läks ikka vales suunas minema. Eelviimasesse minnes muutusin lohakaks ja läksin suurema kaarega punkti.

Lõpuks oligi päästev finiš käeulatuses. Viimase kahe km andsin sisuliselt 3 minutit parimatele, kuid kogu tausta arvestades ja olukorrale rahulikult peale vaadates pean kogu sooritusega rahule jääma. Suurema osa rajast tegin siiski head tööd, viimase mäe peal oli ainult raskusi. Ja ma ei korranud eelmise aasta ebaõnnestumist!

GPS-teekond

tulemused
vaheajad

Järgnevalt ootab ees nädalane laager Norras, mille sisse jääb ka kaks võistlusstarti nädalavahetusel, mis on ühtlasi norrakatel katsevõistlusteks Soome MK jaoks. Laupäeval on lühirada ja pühapäeval tavarada. Maastik tundub igaljuhul põnev olevat. Link kaardile.

Finnspring WRE tavarada ja teade

Jalg kannatab aga rohkem koormust, vähemalt esialgu. Kahe võistlusnädalavahetuse vahepealse aja veetsin Soomes, kus tegin neli o-treeningut ja ka esimese lõigutreeningu staadionil. Vahepeal tunnen vigastuse koha peal kerget kangust, kuid mitte valu. Näib, et põletikuvastane tabletikuur on mõjunud hästi. Kuid vaatamata positiivsetele arengutele pean säilitama külma pead ja mitte liiga kiiresti koormust lisama.

Suurim koormus ja risk vigastatud jalale oli nüüd laupäeval toimunud Finnspringi tavarada, mis oli ühtlasi WRE. Raja pikkus 16km, mööda teekonda 17,9km Viimati läbisin nii pika distantsi septembris. Enesetunne oli vähemalt raja esimeste km järgi parem, kui eelneval nädalavahetusel Ankkurirastil.

Esimese punktiga kohe minutine viga, kuna ei lugenud piisavalt infot välja ja puudus ründepunkt, mille najalt punkt sujuvalt ära võtta. Järgmised kaks etappi sujuvalt. 4. ja 5. etapi lahendan ära, kuid taas punktiga raskusi. 7.punktis püüdsid mind 2 (Nakonechnyi) ja 4 minutit (Taivanen) hiljem startinud kinni. Nad liikusid märgatavalt kiiremini, kui mina, kuid võtsin end kokku ja lasknud neil eest ära joosta.

Pidin hakkama pingutama täielikult oma mugavustsoonist väljaspool. 10.punkti juures sai meid 6 minutiga kätte vanameister Novikov. Kuid kohe järgnes liblikas, kus mina ja Taivanen läksime ühele kaarele ja vene mehed teisele. Rippusin ikka veel järel, ise selgelt raskustes. Õnneks nii palju oli veel pea selge, et hoidsin pidevalt end kaardis. 15.punktile peale minnes vajus Taivanen kaljude vahel natuke eest ära ja jäin üksi. 16.punktiga tegin veel vea. Nii suundusin teisele liblika kaarele üksi.

Üksi joostes ikka üritasin edasi pingutada, ei jäänud päris loorberitele puhkama. 19.punktis võeti püüdis mind 8 minutit hiljem startinud, hilisem võitja,  Kuukka kinni. 20.punktiga oli Taivanne vea teinud ja sain taas tema vahetuslähedusse. Järgnes pikem teejooks, kus konkurendid pigem vajusid eest ära. 23.punkti sisenedes nägin veel korraks Taivaneni punktist väljumas. Olin selgelt üksi jäänud ja alustasin jõuetuna viimase punkti poole liikumist.

Poolel etapil märkan, et ma ei olegi teel viimasesse, vaid hoopis vaatepunkti. Olin täiesti läbi. Vaatepunktist väljudes tuli tagant sama vana vene punt, kellega koos sai liblikasse sisse mindud. Üritasin küll natuke järel püsida, kuid nad vajusid eest ära. Viimase kaarega kaotasin 2 minutit juurde, kuid visa hing pingutas siiski lõpuni.

Lõpuks võitjale Kuukkale kaotust 12 minutit ja 32.koht. Neli kuud on MM-ni aega, selle ajaga on vaja see vahe tasa teha ja kes teab, äkki ka enda kasuks keerata. Tegemist on kohe kindlasti kõrge eesmärgiga, kuid kui jalg saab terveks ja kannatab jooksutreeninguid, siis ei kuulu see utoopia valdkonda.

Tavaraja järgne fotosüüdistus - siiski omal jalal.

Tulles veel korra tagasi antud tavaraja pingutuse juurde, siis just midagi sellist keha vajaski. Sellist rasket ja ebamugavat pingutust, mis aitaks organismi lahti lõhkuda järgmiste võistluste ajaks. Sisuliselt kogu talve jooksul jäid intensiivsed treeningud tegemata, mille tõttu on nüüd ka palju raskem kõrgema pulsiga end liigutada.
tavaraja tulemused
tavaraja vaheajad
tavaraja teekond

Terve tavaraja järgse õhtu olin täiesti läbi, kuid järgmisel päeval ootas ees juba uus katsumus, Viestiliiga 2.osavõistlus. Joonel oli 111 3-liikmelist võistkonda ja mina jooksin 1.vahetust. Teadsin, et sellest head nahka ei tule ja ei tulnudki. Kui muidu suudan parema vormi puhul esiotsas madistada, siis sellel korral olin selgelt statisti rollis.

Keha oli niivõrd läbi, et juba stardikiirendusest alates oli tunne nagu see oleks eelmise päeva tavaraja jätk. Liigutasin, kuid edasi ei liigu. Orienteerumis suutsin raja esimesel poolel edukalt kontrollida ja nüüd hiljem vaheaegadest saan näha, et liikusin umbes kohal 30. Amatöörist korraldajad olid enamus punktidesse pannud ainult ühe jaama ja see tekitas korralikku trügimist ja sealjuures ka ajakadu, kuna lihtsalt pidi oma hetke ootama.

Vaatepunktiks olin täiesti läbi ja järgneval etapil ei liikunud kõige sujuvamat trajaktoori pidi ja lõpuks punktiga ka veel väike kaar. Kuid mingi rongi lõpus ma viimaseid punkte sain joosta ja lõpuks andsin vahetuse üle 4 minutise vahega liidrile ja kohal 54.
teate tulemused
teate vaheajad

teate teekond

Mõlemad stardid olid füüsiliselt äärmiselt rasked, kuid samas väga vajalikud. Nüüd tuleb anda kergemat koormust, et keha taastuks antud võistlustest uuele tasemele. Juba järgmisel nädalavahetusel ootab ees kevadine suur teatevõistlus Tiomila Lõuna-Rootsis. Vahetus pole veel teada, kuid enda jaoks olen välistanud pika öise vahetuse.

Kevätyön Viesti ja Ankkurirastit

Ajalugu kordub taas. Ka eelmisel aastal oli Soomes kevadel kuradima raske joosta ja orienteeruda. Nüüd muidugi on füüsiliselt põhja ladumine olnud sootuks teistsugune võrreldes eelmiseks aastaks valmistumisega. Eelmise aasta raske algus oli pigem üllatav, tänavu pigem täiesti loogiline. Kuna joostud on niivõrd vähe viimase poole aasta jooksul, siis sisuliselt on selline tunne, kus iga jooksusammu peab manuaalselt tegema, mitte süsteem ei keri end automaatselt.

Reedel toimus Kevätyön viesti, mis oli ühtlasi seitsmest teateliiga osavõistlusest esimene. Lasin end targu juba teise vahetusse panna, lihtsalt puudub see kiirus millega teistel isegi konksus istuda esimeses vahetuses. Kuid ka teises vahetuses sain teises suures grupis minema. Ka nendega koos jooksmine oli vaevaline, pigem jäin maha.

Kevätyönviesti toimub nii varakevadel, et võistluse ajaks langeb temperatuur miinuspoolele.  Nii oli algusest saati, olenemata (õhukestest) kinnastest külm joosta. Säilis vaid lootus, et ühel hetkel hakkab soe, kuid õnnetul kombel õnnestus teisel etapil pea ees kraavi kukkuda, nii et kogu ülekeha koos kinnastega oli märg, seega lükkus soojaks saamine veelgi edasi.

Orienteerusin pigem oma peaga, kuid pea ei jaganud üldse mida õigupoolest tegema peab. Kui muidu ikka keegi jooksis kusagil ees või taga, siis kaheksandasse minnes ei suutnud ma aru saada, mida kaardil kujutatud on ja tegin üle minutise kaare. Jätkasin üksi, kui alles raja viimaseks kaare alguses sain taas mingi seltskonna enda ümber.

Kui stardis oli 84 võistkonda ja sain vahetuse kohal 25, siis andsin ära 4 kohta. Kolmanda vahetuse järel olime 31.kohal. Laias laastus jooksime kõik lati alt läbi.
Kevätyön viesti tulemused



Laupäeval oli võistlusvaba päev ja tegin mõnusa 2 tunni pikkuse rattaringi.

Pühapäeval toimus Ankkurirastit, kus pakuti tavaraja laadset toodet. Raja esimene pool oli tehnilisem ja teine pool pikemaid valikuid pakkuv ning selgelt füüsilisem. Tehnilises osas suutsin küll plaani paika panna iga etapi jaoks, kuid teostus oli väga konarlik. Sain sisuliselt ainult paari etepiga kogu raja peale rahule jääda.
Ankkurirastit tulemused
Ankkurastit teekond

Mida siit õppida ja mida edasi teha? Füüsiline pool on nagu on, see peaks iga joostud kilomeetriga paremaks minema. Esialgu neid kilomeetreid eriti jõudsalt ei kogune, kuna jalga ei saa üle koormata. Kuid peas vasardab ainult mõte, et kas tõesti sujub minu orienteerumine ainult siis, kui jalad kerivad ja füüsilise poole pealt ei ole takistusi. Praegu tuleb igatahes kogu rada üksipulgi juppideks võtta, võrrelda oma teekondi teistega, teha omad järeldused.

Jalavigastus, kus on väike põletik sees, on käitunud hästi. Kui reedel öisel teatel andis mingil määral tunda, siis laupäeval oli täiesti hea ja pühapäeval ei andnud raja peal kordagi tunda. Nüüd esmaspäeval justkui midagi on tunda, kuid ei midagi hullu, pigem on hetkel suund selgelt tervenemise suunas.

Nüüd järgmisel nädalavahetusel on kavas Soome kevade kõige suurem orienteerumisüritus Finnspring, kus on laupäeval kavas tavarada ja pühapäeval teatevõistlus. Veedan kogu vahepealse aja Soomes, et teha lisaks võistlustele mõned kvaliteettreeningud.

Lihavõtte lühirada

Siis kui kari metsa lasti, siis Kristo tegi rattaga trenni. Just nii nagu ka eelmisel aastal, avasin OK Võru poolt korraldataval avavõistlusel hooaja. Tänavu küll mitte mõlemal päeval, kuid kui kõike ei jõua, siis tegin pool ehk osalesin ainult teisel päeval.

Pärast pikka talve ootasin avastarti kahetiste tunnetega. Ühelt poolt tahtsin väga võistelda, kuid sisuliselt kogu talve olen kahe erineva vigastuse tõttu treeninud alternatiivseid treeninguid kasutades. Viimase poole aasta jooksul olen jooksnud/orienteerunud 189 km (23 tundi). Kui ettevalmistuse esimeses pooles ravisin plantaarfastsiiti, mis tegi mulle suurt muret alates juuli algusest, siis ettevalmistuse teises pooles leidis minuni tee järgmine põletik, mis väljendub valuga suure varba ja päka juures, kuid tegelikuks põhjustajaks on seal lähedal asuv põletik. Valu lihtsalt kiirgab sinna. On tekkinud tunne, et ma olen biolagunev, pidevalt midagi viga.

Plantaarfastsiit

Hetkel küll ravi käib, terve aprilli kuu jooksul neelan põletikuvastaseid tablette, mis loodetavasti viivad tulemuseni. Vastasel juhul tuleb ravivõtteid karmistada ja järgmiseks sammuks on hormoonsüst.

Kuid tulles tagasi avastardi juurde, siis võin pidada 36 minutit metsas veedetud aega kordaläinuks. Head meelt teeb see, et olenemata vähestest jooksu kilomeetritest suutsin raja läbida parima ajaga. Olin sisimas valmis kuni 5 minutiseks kaotuseks, kuid reaalsus oli see, et orienteerumine püsis sisuliselt koos ja talvel nii mõnelgi korral trennis käimisest on kasu olnud.

Ei saa öelda, et mul oleks kerge joosta olnud, juba viie minuti peal hakkasin vaatama palju juba on joostud. Alustasin tõesti aktiivselt, justkui tavaliselt võistlustel ja lootsin selle peale, et alternatiivtreeningud hoiavad lõpuni pildis. Isegi kui püüdsin mõned varem startinud konkurendid kinni, siis jätkasin oma tegevustega ja liikusin üksi edasi.

Lõpusirgel. Pilt - Võrumaa Spordiliit

Orienteerumistehniliselt on veel parandamisruumi, kuid arvestades, et ma ei ole ühtegi kiiret liigutust kaardiga teinud pool aastat, siis tulemus on väga hea. Põhiliseks murekohaks oli suuna võtmine ja selle hoidmine. Kui tavaliselt kasutan Silva kompassi, mille puhul mulle meeldib, et seal on lai nõel ja stabiilsus, siis nüüd jooksin Moskva kompassiga, kus kitsas nõel ja joontest kirju taust, on vähemalt minu jaoks vaevalisem kasutada. Üldsuuna saan ikka võetud, kuid täpselt liikumine on keeruline.

Nüüd tuleb edasi tegutseda ja vaadata, kuidas jalg võistluskoormuse järgselt käitub. Igatahes esialgu on plaanis järgmine nädalalõpp võistelda Soomes.

Video minu lõpusirgest

Võistluse koduleht
Lühiraja tulemused
GPS jälgimine