Kas see on üldse võimalik? Käibel on selline ütlus, et kui
kusagilt ei valuta, siis ei ole sportlane. Tahaks muidugi teistmoodi, aga kui
nüüd vaadata, kui palju ma vigastatud olen olnud, siis kipub see vägisi paika
pidama.
Järgnevalt teen väikese ülevaate vigastustest/haigustest,
mis on mind perioodil 2013 oktoober kuni praeguseni vaevanud. Parim variant
oleks see, kui neid üldse ei oleks, aga selleks, et neist natukenegi õppust
võtta, peaks need korra üles loendama ja läbi mõtlema.
*2013 oktoober – Itaalias treeninglaagris kukkusin kivi
otsa. Sain parema põlve alla, sääreluust sissepoole augu, mis lapiti Asiago
haiglas kokku. Õmblused tehti kahes kihis ja neid oli üle kümne. Õnnetus, mis
lõppes veel suhteliselt õnnelikult, kuna kui oleksin põlvekedra või sääreluu
pihta kukkunud, siis oleks vähe hullemad tagajärjed olnud. 12 päeva pärast
kukkumist sain juba joosta.
*veebruar-märts – Pärast veebruari alguses edukalt joostud
3000m sai järgmisel päeval tehtud suhteliselt kiireid liigutusi jõutreeningul
ja tõmbasin ilmselt vasaku reie taguse lihase ära. Nii sain teha ainult
aeglasemat jooksu. Ka Türgi MK-l tekitas reietagune probleeme.
Veebruaris tuli teinegi mure
külla, mida mul sageli ei esine. Päeva enne Türki sõitmist (20.veebruar) jäin
haigeks. Nädala jagu võitlesin palaviku, peavalude, kaelavalude, köha ja
nohuga. Sellega oli märtsi alguses toimunud MK rikutud.
*märts-aprill – Pärast Türgit
hakkas kohe tunda andma parem jalalaba. Põletik oli roninud nii peitu, et
polnudki alguses võimalik määrata, kus see asub. Diclofenaci, laserravi,
venituste ja jooksupuhkusega sain vigastusest jagu. Minemata jäi EM-le, kuid
sain vähemalt jala korda.
*mai-juuni – Kõik juhtub ikka siis,
kui vorm on väga hea - 24.mai EMV lühirajal väänasin raginaga parema
hüppeliigese välja. Jalg polnud teibitud, kuna kevadiste võistluste ajal polnud
hüppeliigesed kordagi vääratanud. EMV lühirada oli rikutud, EMV teatel osalemine
oleks olnud absurd. Nädal oli aega Baltikateni. Laserravi, külmaravi, viinakompress
ja kompressioon tegid olukorra paremaks, kuid täielik paranemine võtab kordades
rohkem aega. Baltikatel osalesin, kuid ei saanud endast kõike välja panna.
Ebatasasel pinnasel tuli jalga valu sisse ja tuli natuke isegi kõndida.
Järsematel laskumistel tuli lihtsalt valu süüa. Viimast korda andis parem
hüppeliiges tõsiselt tunda Jukolal.
Jalgu on aitanud teipida Medpoint. Nende e-pood asub http://medpoint.ee/ |
*juuni – Mõned päevad enne Soomes
toimuvaid MK-sid hakkas kurk valutama, köhisin terve Soomes oleku aja, lisandus
nohu. Rikutud oli sprindi ja sprinditeate MK, täielik jõuetus. Jukolal köhisin
kopsud välja, kuid suutsin teha siiski arvestatava tulemuse, millega klubi rahul
oli.
Kaks nädalat pärast haiguse
algust, Soomest tagasi tulles, olid veel haigusnähud alles, kuid osalesin
siiski Kõva Mehe jooksul. Polnud õieti ühest jamast lahti saanud, kui juba
järgmised kaela tõmbasin. Jõkke sisse hüpates sain kannaluu põrutuse, terava
oksaga sain parema reie eesmisse lihasesse paugu kirja (haav + põrutus) ning valu
vasaku põlve juures. Kuus päeva hiljem tegi valu ainult kand, mis ei lasknud
100% treeninguid läbi viia. Natukenegi aitas treeninguid läbi viia Alter G, mis
aitas keharaskust vähendada ja jooksuliigutusi teha. MM-ks valmistumine oli
kahjuks aga rikutud ja rahuldavat tulemust ei tulnud.
Mitu korda ma sellel aastal laseris olen käinud?! Ei tea, aga kindlasti on sellest abi olnud |
*august – kohe kuu alguses
väänasin Soomes Esi-Jukolal teate esimeses vahetuses vasakut hüppeliigest, teibitud
oli ainult parem. Taas juhtus see laskumise peal, nagu see oli ka olnud EMV
lühirajal. Võistluse sain küll jalga hoides läbitud, kuid pärast oli asi päris
hull. Nädal hiljem EMV sprindile, öisele ja sprinditeatele läksin küll peale.
Jalad oli spetsialisti poolt korralikult teibitud, kuid valu oli ikka tunda,
eriti öisel rajal.
EMV sprindi teipimisnäide |
*detsember – Vaadates nüüd tagasi
kogu aastale, siis olin suutnud vigastusi vältida päris pikalt alates augustist
kuni detsembrini. Olen üritanud teha kõik selleks, et vigastusi poleks, aga
õnnetus ei hüüa tulles. Nädal aega tagasi olin autos, mis kehvade teeolude
tõttu kaldus teelt välja kraavi. Kõik lõppes õnnelikult, kui välja jätta see,
et sain korraliku paugu parema põlve üles välisküljele. Põrutus oli nii tugev,
et see pole nädalaga üle läinud. Väliselt on kõik korras, sinikat pole.
Jooksmine on välistatud, ujuda saab ainult selili, valutult saab suusatada
ainult paaristõugetega. Pooled treeningtunnid on kogunenud jõutreeningutega.
Hetkel lõppu ei paista, aga ükski vigastus pole siiani püsima jäänud, seega ei
saa ka praegune põrutus kauaks jääda.
Kui nüüd vaadata kõiki neid
vigastusi/haigusi, siis tundub see lausa ulmeline, kui palju neid on olnud.
Tavaliselt on haigused (köhimised, palavikud) vaid paar päeva, kuid see aasta
juhtus seda lausa kahel korral, üks kord nädal, teine kord kaks nädalat ja
mõlemad just MK-de ajal. Välja sai väänatud mõlema jala hüppeliigesed, mida
saab kindlasti ära hoida tulevikus, tehes harjutusi ja metsa minnes jalgu ära
teipides. Õnnetusi aga ei saa kuidagi ära hoida (kukkumised, põrutused jne) või
õigemini saab - kodus diivanil istudes ei juhtu küll midagi, aga mis elu see
ikka oleks?!
Vigastused ei sega igatahes medaleid võitmast |