esmaspäev, 22. detsember 2014

Sportlane ilma vigastuseta?!

Kas see on üldse võimalik? Käibel on selline ütlus, et kui kusagilt ei valuta, siis ei ole sportlane. Tahaks muidugi teistmoodi, aga kui nüüd vaadata, kui palju ma vigastatud olen olnud, siis kipub see vägisi paika pidama.

Järgnevalt teen väikese ülevaate vigastustest/haigustest, mis on mind perioodil 2013 oktoober kuni praeguseni vaevanud. Parim variant oleks see, kui neid üldse ei oleks, aga selleks, et neist natukenegi õppust võtta, peaks need korra üles loendama ja läbi mõtlema.

*2013 oktoober – Itaalias treeninglaagris kukkusin kivi otsa. Sain parema põlve alla, sääreluust sissepoole augu, mis lapiti Asiago haiglas kokku. Õmblused tehti kahes kihis ja neid oli üle kümne. Õnnetus, mis lõppes veel suhteliselt õnnelikult, kuna kui oleksin põlvekedra või sääreluu pihta kukkunud, siis oleks vähe hullemad tagajärjed olnud. 12 päeva pärast kukkumist sain juba joosta.

*veebruar-märts – Pärast veebruari alguses edukalt joostud 3000m sai järgmisel päeval tehtud suhteliselt kiireid liigutusi jõutreeningul ja tõmbasin ilmselt vasaku reie taguse lihase ära. Nii sain teha ainult aeglasemat jooksu. Ka Türgi MK-l tekitas reietagune probleeme.

Veebruaris tuli teinegi mure külla, mida mul sageli ei esine. Päeva enne Türki sõitmist (20.veebruar) jäin haigeks. Nädala jagu võitlesin palaviku, peavalude, kaelavalude, köha ja nohuga. Sellega oli märtsi alguses toimunud MK rikutud.

*märts-aprill – Pärast Türgit hakkas kohe tunda andma parem jalalaba. Põletik oli roninud nii peitu, et polnudki alguses võimalik määrata, kus see asub. Diclofenaci, laserravi, venituste ja jooksupuhkusega sain vigastusest jagu. Minemata jäi EM-le, kuid sain vähemalt jala korda.

*mai-juuni – Kõik juhtub ikka siis, kui vorm on väga hea - 24.mai EMV lühirajal väänasin raginaga parema hüppeliigese välja. Jalg polnud teibitud, kuna kevadiste võistluste ajal polnud hüppeliigesed kordagi vääratanud. EMV lühirada oli rikutud, EMV teatel osalemine oleks olnud absurd. Nädal oli aega Baltikateni. Laserravi, külmaravi, viinakompress ja kompressioon tegid olukorra paremaks, kuid täielik paranemine võtab kordades rohkem aega. Baltikatel osalesin, kuid ei saanud endast kõike välja panna. Ebatasasel pinnasel tuli jalga valu sisse ja tuli natuke isegi kõndida. Järsematel laskumistel tuli lihtsalt valu süüa. Viimast korda andis parem hüppeliiges tõsiselt tunda Jukolal.
Jalgu on aitanud teipida Medpoint. Nende e-pood asub http://medpoint.ee/

*juuni – Mõned päevad enne Soomes toimuvaid MK-sid hakkas kurk valutama, köhisin terve Soomes oleku aja, lisandus nohu. Rikutud oli sprindi ja sprinditeate MK, täielik jõuetus. Jukolal köhisin kopsud välja, kuid suutsin teha siiski arvestatava tulemuse, millega klubi rahul oli.
Kaks nädalat pärast haiguse algust, Soomest tagasi tulles, olid veel haigusnähud alles, kuid osalesin siiski Kõva Mehe jooksul. Polnud õieti ühest jamast lahti saanud, kui juba järgmised kaela tõmbasin. Jõkke sisse hüpates sain kannaluu põrutuse, terava oksaga sain parema reie eesmisse lihasesse paugu kirja (haav + põrutus) ning valu vasaku põlve juures. Kuus päeva hiljem tegi valu ainult kand, mis ei lasknud 100% treeninguid läbi viia. Natukenegi aitas treeninguid läbi viia Alter G, mis aitas keharaskust vähendada ja jooksuliigutusi teha. MM-ks valmistumine oli kahjuks aga rikutud ja rahuldavat tulemust ei tulnud.
Mitu korda ma sellel aastal laseris olen käinud?! Ei tea, aga kindlasti on sellest abi olnud

*august – kohe kuu alguses väänasin Soomes Esi-Jukolal teate esimeses vahetuses vasakut hüppeliigest, teibitud oli ainult parem. Taas juhtus see laskumise peal, nagu see oli ka olnud EMV lühirajal. Võistluse sain küll jalga hoides läbitud, kuid pärast oli asi päris hull. Nädal hiljem EMV sprindile, öisele ja sprinditeatele läksin küll peale. Jalad oli spetsialisti poolt korralikult teibitud, kuid valu oli ikka tunda, eriti öisel rajal.
EMV sprindi teipimisnäide
*detsember – Vaadates nüüd tagasi kogu aastale, siis olin suutnud vigastusi vältida päris pikalt alates augustist kuni detsembrini. Olen üritanud teha kõik selleks, et vigastusi poleks, aga õnnetus ei hüüa tulles. Nädal aega tagasi olin autos, mis kehvade teeolude tõttu kaldus teelt välja kraavi. Kõik lõppes õnnelikult, kui välja jätta see, et sain korraliku paugu parema põlve üles välisküljele. Põrutus oli nii tugev, et see pole nädalaga üle läinud. Väliselt on kõik korras, sinikat pole. Jooksmine on välistatud, ujuda saab ainult selili, valutult saab suusatada ainult paaristõugetega. Pooled treeningtunnid on kogunenud jõutreeningutega. Hetkel lõppu ei paista, aga ükski vigastus pole siiani püsima jäänud, seega ei saa ka praegune põrutus kauaks jääda.


Kui nüüd vaadata kõiki neid vigastusi/haigusi, siis tundub see lausa ulmeline, kui palju neid on olnud. Tavaliselt on haigused (köhimised, palavikud) vaid paar päeva, kuid see aasta juhtus seda lausa kahel korral, üks kord nädal, teine kord kaks nädalat ja mõlemad just MK-de ajal. Välja sai väänatud mõlema jala hüppeliigesed, mida saab kindlasti ära hoida tulevikus, tehes harjutusi ja metsa minnes jalgu ära teipides. Õnnetusi aga ei saa kuidagi ära hoida (kukkumised, põrutused jne) või õigemini saab - kodus diivanil istudes ei juhtu küll midagi, aga mis elu see ikka oleks?!

Vigastused ei sega igatahes medaleid võitmast