Friday, August 1, 2008

Kaardimürgitus


Viimases sissekandest on möödunud rohkem kui kaks kuud. Vahepeal pole midagi rõõmustavat olnud. Kõik võistlused, kus ma olen käinud, on läinud kehvasti, välja arvatud viimased stardid Soomes.

Juuni alguses käisin Soome meistrivõistlustel sprinti jooksmas. Eeljooksuga rikkusin võimaluse saada isegi A-finaali. Nii ma siis pidin jooksma B-finaali. Kohe pärast meistrikaid jäin Tampere lähedale kaarditrenni tegema. Kõige huvitavam kaart oli "Ponsa", mis oli omaette elamus. Muidu jooksin seal põhiliselt sellistel kaartidel, mille kaardijoonistaja oli sama Jukola kaartidega.

Soomest paariks tunniks koju ja siis kohe juunioride koondisega Rootsi laagrisse. Laagris oli põhikohal orienteerumine, nii nagu see ka pidi olema. Ainult mõni trenn oli tavalist jooksu. Rootsi laagri keskel oli tunda, et jalgades pole seda energiat, mida vaja oleks, vaid ma lihtsalt nagu kulgesin edasi.

Rootsi laagrist põhimõtteliselt otse Jukolale, kus mulle anti kuues vahetus SK Kangasala teises võistkonnas. Siiamaani olen kõigil Jukolatel jooksnud seda vahetust. Enne rada tundus, et kui korralik jooks teha, siis ei tohiks vahetuse parimatele üle viie minuti kaotada. Kahjuks see nii välja ei tulnud nagu ma mõtlesin, tekkisid probleemid, mis kohutavalt segasid orienteerumist. Nimelt oli mul kõht lahti, tänu sellele pidin tegema korduvalt peatusi(kokku kolm). Selline probleem rikkus kahjuks o-rütmi täielikult. Kaotust võitjale rohkem kui 15minutit.

Pärast kahte nädalt reisimist, võistlemist ja laagerdamist oli JWOC sprindini jäänud kaks nädalat. Selle kahe nädalaga tuli taastuda laagerdamisest ja teha veel mõned vajalikud trennid.

JWOC
Kõik, mis sai metsa minna, see ka läks - see lause iseloomustab ideaalselt nädalat aasta kõige tähtsamal võistlusel.

Sprindis oli kõik kontrolli all, kuni ühel hetkel lugesin ennast vale maja juurde ja tegin suure ringi. Mõned apsud tulid veel sisse ja nii tuli kokku viga 1:30. Kaotus võitjale 2:42, koht 97.

Lühiraja eeljooksule läksin positiivsete mõtetega, lootes et sprint oli lihtsalt üks ebaõnnestumine. Kahjuks tegin ma viga kohe esimese punktiga, lugesin kaarti juba liiga agaralt ja nii lugesin ma ennast ette, kaks minutit viga oli kohe käes. Veel tegin kaks minutist viga. Nii jäin ma finaalist välja 44sekuniga.

Lühiraja B-finaal läks üle kivide ja kändude ning orienteerumine oli täiesti lagunenud.

Tavarada algas kohe veaga, nagu see algas ka lühiaraja eeljooksus ja finaalis. Ma läksin täiesti kindla peale punkti võtma, aga tee mis tahad ikka punti kätte ei saa. Jooksukiirust ei suutnud ma ammugi üleval hoida ja vigu tuli natukese aja tagant sisse. Koht 92. ja kaotust võistjale 23minutit.

Teatele läksin ma vastu sellise mõttega, et see on mul viimane võimalus 2008aasta JWOC-l korralik jooks teha. Kõik oli ideaalne esimeses kolmes punktis. Neljas oli pikk etapp, liigun ilusti koos liidritega samas grupis, kuid umbes poole etapi peal mäest alla minnes jäi jalg kuhugi kivide vahele kinni ja löön sääreluu ära. Lonkides üritan pundis püsida, kuid täiesti võimatu oli liikuda sama kiiresti edasi, valu oli lihtsalt niivõrd suur. Selle jandiga olin ma kaotanud järje kaardil ja sellest hetkest saadik läks kõik nagu oli läinud ülejäänud nädal.

FIN-5 Saarijärvil
Viis päeva orienteerumist Soome metsades andis enesekindluse tagasi. Kui kaks esimest päeva olid nagu juunioride mm-i katastroof, siis järgmistel päevadega hakkas kõik minema oma õigesse rööpasse. Orienteerumine tuli nagu tagasi, polnud enam selliseid peata olekuid.


Nüüd üritan ma lahata seda, miks läks kõik niimoodi, nagu ta läks. Kõik oli kinni selles, et Soome ja Rootsi laager olid järjest. Kahe laagri vahepeal polnud võimalik puhata, seega ma läksin Rootsi juba väsimuse pealt. Rootsi laagri algus oli veel talutav, kuid ühel hetkel muutus trenni tegemine raskeks. Ma küll üritasin mõnest trennist varem ära tulla, ühe trenni jätsin isegi ära. Viimane Rootsi laagri trenn oli juba väga raske. Tollel hetkel ma mõtlesin, et sellest on võimalik välja puhata, ikkagi noor organism, kuid nii see ei läinud. Jukola punnitasin oma probleemidega ära. Kuid vahepealsel ajal, kaks nädalat Jukola ja JWOC vahel, ei puhanud ma kaks nädalat kestnud laagerdamisest välja. Füüsiliselt oli liikumine vaevaline, kergust kui sellist jalgades ei olnud. Kuid nagu kõik teavad metsas raja läbimiseks ei ole vaja ainult füüsilist poolt, vaid on vaja ka orienteeruda. Nii ma julgengi väita, et ma sain laagrites "kaardimürgituse". Põhimõtteliselt iga trenn oli orienteerumine ja see maksis valusalt kätte. Kaarti kui sellist ei suutnud ma jungadel lihtsalt lugeda. Ma ei ütle, et mul on vaja kaardinälga, kuid see oli liiast, mis sai tehtud.

Nüüd ma olen sellest endale järeldused teinud ja ei kavatse sellist suurt viga enam korrata.