Tuesday, August 3, 2021

Koprakarika vorstipidu...

MM-i järgselt pidasin vigastuse pühasid, olin 19 päeva järjest jooksmata, kuna õnnetul kombel õnnestus spordiväliselt suure varba mõra saada. Ratta seljas õnneks natuke trenni tegin ja lõppvaatuseks sõitsingi teist korda rattaga ümber Võrtsjärve, esimene kord oli 2018 suvel. 

Reaalsuses oleks võinud varbale veel rahu anda, kuid võistlusnälg oli niivõrd suur, et Koprakarika nädalal hakkasin arglikke liigutusi jooksmise suunas tegema, et siis võistlustel kohapeal juba start stardi haaval vaadata, kas ja kui palju saan kaasa võistelda. Päev varem jooksin Pühajärve äärses metsas juba talvel joostud o-lõiku, et natukene end metsalainele saada. Peab tunnistama, et veebruaris 10-40cm lumes jooksin kiiremini kui nüüd. Viimased kolm kuud on tervise jms poolest olnud niivõrd heitlikud, et talve lõpus suure mahu pealt tehtud vorm oli parem. Mai, juuni ja juuli kogu jooksumaht on põhimõtteliselt sama, mis talvel parimal kuul.

Aga seda suurema huviga ootasin käesoleva aasta kolmandat nädalavahetust, kus saab metsas võistelda. Läksin igat jooksu nautima nii nagu oskasin. Olin valmis palju hullemaks, kui see lõpuks välja kukkus. Pelgasin rohkem isegi füüsilist maha jäämist, kuna programm oli tihe, kuid olin hädas pigem orienteerumisega, mis mind samas tagantjärgi ei üllata.

Arvasin, et liialdan, kui ütlen, et olen aprillist kuni Koprakarikani kahe käe sõrmede jagu Eestis metsas orienteerumas käinud, aga sisuliselt mitte. Polari treeningpäevik paljastas, et aprillis sain 5 korda kirja, mais 1, juunis 3 ja juulis 2 korda. Tšehhist sain tänu laagrile 13 korda kirja. Seega pigem olen vähem saanud metsas orienteeruda, kui seda enda puhul vajalikuks pean. Sujuvus, rutiin ja võime kogu raja jagu keskenduda ei ole veel paigas, aga seda läksingi osaliselt taga ajama Koprakarikale, et nüüd hooaja teises pooles parem oleks.

Lühirajal esimene etapp väga rabe, siis saavutasin mingi kindluse. 5.KP-le hakkasin soos vale pätsi peale jooksma. Kuid peavaluks osutus 7.KP, kus ma sain aru pärast sihi ületamist, et nüüd läheb raskeks, kuna läbitavus ei olnud nii hea kui kaardil oli märgitud ja võtsin hoo maha, kuid järgmisest hetkest ei saanud ma kogu sellest reljeefi pinnavirvendusest mitte midagi aru. Korra käisin küll punkti suunas vaatamas, kuid kuna punkt oli kuidagi millegi taga ja objekti otseselt nagu ei olnud, siis lõpuks käisin tee põrkega end kontrollimas ja võtsin punkti. Kolme minutine tutakas vastu kukalt.

Lühiraja finišsirgel sünkroonjooksu harjutamas.

Kolme minutit peas läbi ketramas.

Pikk etapp oli ette lugemata ja hakkasin kohe automaatselt otse minema, sain küll aru, et justkui on ka variant minna tee kaudu, kuid kuna mul oli see ette lugemata ja kaalumata, siis jätkasin otse surumist. Ilmselt oleks vahelduseks hea olnud tee peal puhata ja natuke aega säästa. Raja viimases osas enam alguse natuke kergemat tunnet ei olnud, kuid õnneks tehniliselt sain hakkama.

Lühiraja GPS


Sprint Kanepis toimus kohe sama päeva õhtul. Pidin pikema soojenduse tegema, kuna jalad olid hommikust väga puiseks muutunud. Suurt tehnilist väljakutset ei oodanud antud maastikult, pigem füüsilist enda piitsutamist. 8.KP-le lähenedes olin ainult segaduses, kuna enne punkti oli veel mitu sarnast objekti, mida kaardile ei oldud pandud, kuid õnneks ei jäänud mul sinna üle 5 sekundi. Muidu puhas sooritus. Olin isegi natuke üllatunud, et kaotust niivõrd vähe kogunes.

Diislit soojendamas ja ikka sünkroonjooksjana

Sprindi start


Kiriku juures olid kaardil punktid ikka müüri otsa pandud, kartograafidest rajameistrid ei taha kuidagi alla anda ja punkte õige koha peale kaardil paigutada. Ja ma ei tea, kui paljud üldse tähele panid, et esimese punkt oli vale koha peal. Kaardil oli üks puu puudu ja punkt asus maja nurga taga oleva puu juures. 

Sprindi GPS


Tavaraja soojenduse tegemine oli juba väga vaevarikas. Konkurentide särtsakad ja kerged liigutused tegid lausa kadedaks. Pikalt sooja ei hakanud tegema, kuna muidu oleks varbale liiga suur koormus olnud. Sarnane soojendus sprindile oleks kindlasti kasuks tulnud. 

Koprakarika viimane meeter

Esimesed pool tundi olin selgelt orienteerumisega hädas, kolmandasse tegin minuti. 7.KP juurde lähenedes nägin viirastusi ehk siis mingit teeraja alget, mis oli varem kui kaardil märgitud tee ja keerasin metsa, kuid seal oli võimatu millestki kinni haarata. Pigem pääsesin umbes 15-20 sekundise ehmatusega. 8.etapp oli müsteerium, GPS järgi liigun ilusti, kuid maastikul koht kus ma ära keerasin vales suunas, seal hakkas üldse soisem põõsastik ja taimestik ning ma arvasin, et olen kuidagi kaldunud lõunas olevasse sohu ja seda just ka sellepärast, et metsa tüüp muutus kiiresti. Õnneks ainult 40 sekundit läks kaotsi.

9.etapil nägin lõppkokkuvõttes ainult otse mineku võimalust, kuna võistluste juhend keelas viljapõllul jooksmise. Üüratu ring vasakult mööda teed või natuke vasakult ja põllu äärt mööda jäid ka silma. Otse minek oli paras nõgestes kalpsamine. Punktile peale minekuga oli probleeme, kuna minu silm nägi maastikul madalamat kohta enne ja kaardilt lugesin samuti justkui lohu välja. Tegelikult oli punkt mäe külje peal augus.

Selleks hetkeks oligi pool tundi läbi ja suhteliselt lootusetu tunne oli, kuna joosta ka ei jõudnud. Õnneks maastik muutus ja ei pidanud enam nii palju padrikus, nõgestes ja ebaselgeid kohti pidi orienteeruma, sai pigem nautida orienteerumist ennast. 12.etapil oleks tahtnud juua, kuid minu ideaalvariandile veetopsid ei jäänud.

20.punkt oli samas piirkonnas, kus lühirajal 3 minutise vea tegin. Pidin toorest vaeva nägema, et sellest kõigest midagi aru saada. Õnneks jäi teekonna peale lühiraja punkti asukoht ja seal ma ei saanud objekti, vaid tallutud jälgede järgi kindlust, et olen õigel teel. 

Umbes ühe tunni täitumisel hakkas mootor paremini tööle ja vahepeal natuke isegi tundus, et jõuan pingutada. Lõpuks kaotus päeva parimale suhteliselt väike, mis oli taaskord üllatus, kuna tegin alguses vigu ja endale tundus, et parematel päevadel sörgin ka päevakul kiiremini.

Tavaraja GPS


Üldpildis jään Koprakarika sooritustega ja hetke seisuga rahule. Olin palju hullemaks valmis, aga hetkel tundub, et nüüd sügisel on võimalik nii mõnigi rahuldust pakkuv võistlussooritus teha.




Ja lõpetuseks midagi intriigigurmaanidele:

Alguses tundus, et viimase stardi järgselt poleemikat tekitanud viljapõllu ületus jääb lihtsalt korraldajatele ja asjaosalistele õppetunniks, aga kuna kollane meedia kajastas seda ja sealjuures lünklikult, siis tuleb asjaolud selgeks rääkida, et võibolla ka mõned mitte kohal olnud saaks sellest õppida. 

Nimelt 9.etapil jäi osade potentsiaalsete rajavalikute peale viljapõld, mille ületamine oli juhendis selgelt keelatud. Kui ma finišis seda kuulsin, et kaks konkurenti (Sander ja Kaarel) jooksid põllust üle, siis mulle ei mahtunud pähe, et kas tõesti juhendis kirja pandu ei olegi täitmiseks. Ise olin juhendit lugenud ja tegin oma rajavaliku otsuse sellest tulenevalt. Kuna korraldaja esialgu laiutas õlgu, siis kirjutasin oma elu esimese protesti, mille peale korraldajad pidid hakkama tööle.

väljavõte võistlusinfost


Protesti kahjuks ei rahuldatud, kuigi vähemalt minu arust on kõik mustvalgelt kirjas, aga ilmselt omadele ei julgetud selga keerata. Suulises selgituses toodi igast imelikke põhjendusi. 

  • Korraldajad oli võrrelnud etapiaegu otse mineku ja viljapõllu kaudu ning kuna otse minnes oli Jaagup jooksnud välja samaväärse aja viljapõllu kaudu variandiga, siis justkui keegi midagi võitnud ei ole. Samas täiesti mõttetu võrdlus, igaühe jaoks toimib oma variant, mina otse nõgestest ei saanud orienteerumisega hakkama, põllu kaudu saanuks igaüks hakkama.
  • Korraldaja raputas endale tuhka pähe. Rajameister tunnistas, et pidanuks selguse huvides kaardil põllu viirutusega üle katma. Taas jama, juhend keelab viljapõllu ületamise.
  • Tippklass argument oli see, et tühistamisega saaksin ma küll tavaraja võidu, aga kuna saadud kasu polnud minuti jagu suurem, siis kolme päeva kokkuvõttes ei taha korraldajad kahte kiiret meest tühistada. Ehk siis tunnistati, et tuleks maha võtta, aga mune selleks pole. 
  • Mingit sõnademängu üritati ka alustada, et juhendis on küll "viljapõld", aga õige termin on "haritud maa". Tegelikult pole vist kumbki õige. EOL võistlustreeglites on kasutusel sõna "põllumaa" (tagantjärgi vaatasin).
  • Ahjaa, põhimõtteliselt korraldaja tunnistas, et EMV-l oleks selline jama rohkem juppideks võetud ja no karta on, et siis oleks päris laksud käinud.
Midagi oli veel, kuid ei meenu. Üldkokkuvõttes kurb, nüüd teate, et Kopra võistlustel juhend ei ole täitmiseks ja võite seal teha omaloomingut. Aga tegelikult tekkis mul kogu selle jama peale üks palve, et ärme palun tee orienteerumisest iluuisutamist, kus saab subjektiivselt stiilipunkte panna ja hääletada. Aitäh!





Üldse tundub, et Kopral on käesoleval aastal tõsiseid raskusi võistluse korraldamisega. Õigemini endale tundus see juba eelmise aasta Koprakarika sprindi ajal nii, aga käesolev aastal ei saa senini kindla kvaliteediga korraldaja peale üldse loota. EMV lühirajal ei olnud kontrolljaama stardis ja rada oli liiga pikk. Põlva MV jäi üldse korraldaja eksimuse tõttu ära. Nüüd viljapõllu tsirkus, kus otsus tehti oma mehe kasuks ja tavarajal suurel osal klassides liiga pikad rajad. Mis toimub? Valus põlvkondade vahetus?

Võiks ju jalgadega ka hääletada ja näiteks võinuks Kapal osaleda või Soome minna, aga vot tahaks kodus joosta. Nüüd on Kopral EMV tavarada tulemas, vigade parandamise võimalus, võiks alustada juhendi/võistlusinfo ülesse panemisega. Jõudu! Ja hoiame Eesti orienteerumist, mitte ainult oma klubi liikmeid!

Lõpetuseks postituse pealkirjast. See tuleb sellest, et kolmanda koha eest sain Koprakarika auhinnaks kaks pakki vorsti, helkuri ja mahlapaki.