Wednesday, August 28, 2019

EMV sprint, öine, sprinditeade

Maailmameistrivõistluse järgselt hakkas tervis korra alt vedama ja vahetult enne kolme meistrivõistlustega nädalavahetust neljapäeval, oli olemine ikka väga hapu. Kuid kuidagi suutsin end tervemaks saada ja reedel sai tehtud kaks 1km kiiret lõiku, mis läksid kiiruse poolest väga hästi, kuid lihased olid pigem sellises kanges olekus. Kohe jõuan ka selleni, et miks see lõppkokkuvõttes oluline ära märkida on.

Antud nädalavahetus on juba aastaid olnud väga raske pähkel, eriti kui soov on kõigil kolmel võistlusel olla edukas. Vähem kui ööpäevaga kolm tugevat sooritust teha, neist üks öösel, ei ole lihtne. Korraldajate amatöörluse tõttu lükati sprindi starti veel paar tundi hilisemaks ehk siis keerati veel vinti peale. Muidugi võib tunduda, et starti tulnutel on tingimused võrdsed, kuid reaalsuses võib see nii olla ainult neist kolmest stardist esimesel.

SPRINT
Esimeseks katsumuseks oli individuaalne sprint Kuremaa asulas. Sprindiga on minu jaoks sellel aastal üldse hapud lood. Mitte ühtegi sprindi starti, üks treening kunagi talvel ja nüüd esmaspäeval üks õige mõõtkavaga harjutus. Muidugi on see olnud tingitud asjaolust, et tänavu on MM ainult metsas ja sprindid on MK-l alles täiesti hooaja lõpus.

Tegin korraliku soojenduse, lihas oli väsinud ja liikumine oli raske võitu. Lohutasin end sellega, et start antakse, siis ei pane seda enam tähelegi. Kuid vahetult enne starti juhtus saatuslik moment. Starti minnes jäi teekonnale ette laiem kraav suure tee ääres. Millegi pärast ei hakanud kraavi põhja kaudu minema, vaid tegin sellise kergema hüppe, pigem nagu sirutuse. Parema jala tagareies midagi juhtus selle peale. Kuna lihas oli niikuinii kange olnud ja start oli kohe-kohe, siis jäi see kohe tahaplaanile. Reaalsuses alles pärast võistlusnädalavahetust teisipäeval kerget sörki tehes sain aru, kus ma selle vigastuse üles korjasin. Et just täpselt selle hüppega üle kraavi.

Sprindi võistlus ise läks aia taha (neid aedu ikka jagus maastikul) ehk siis minu tehtud sooritus iseloomustas väga hästi sprindiks ettevalmistumist. Esimesed punktid koplite vahel sain lahendatud probleemideta, kuid tõele au andes, siis sellist erinevates stiilides aedade (elektikarjused jms) ja keelualade virr-varri ei soovi küll rohkem EMV-del näha. See oli pigem segane, kui lihtsasti loetav süsteem.

Minu sprindi tulemusele sai saatuslikuks viies etapp, kus oli mitu häirivat asjaolu. Kusjuures samast kohast oli korraldajatel ka kaardinäidis juhendis ehk ma olin selle koha Google Street View-st järgi vaadanud. Punktist väljudes oli punkti ees täpselt sõiduauto käruga pargitud, hüppasin käru ja auto vahelt läbi ja suund oli kohe umbes 30 kraadi vale õige majanurga suhtes, kuhu oleks pidanud liikuma. Edasi tahtsin väga näha kahte ületamatut müüri maja otsa peal, et olla kindel, et liigun õige maja taha. Kahjuks ma neid ei näinud, kuna need ei paistnud kõrge heina tõttu sealt üldse välja ja liikusin ilma rohkem süvenemata ümber mõisa jooksma. Alles mõisale ringi peale teinuna sain aru, mida olin teinud. Ma olin neid müüre ka kodus arvuti taga vaadanud ja siis ma neid nägin, paistsid madalad, kuid nüüd võistlusolukorras, eriti kui hein kõrgem, siis neid näha ei olnud ja nii tekib üldse küsimus, kas tegemist on üldse infoga, mis peaks kaardil olema?!



Püssi ma põõsasse ei visanud, tehtud vea peale ma ei mõelnud kordagi enne kui finišis tulemusi kuulsin. Jätkasin võitlust, midagi nii suurt enam korda ei saatnud. Etapil 13 nägin ainult paremalt või vasakult varianti, keskelt läbi aedade minekut võimalust silm ei hoomanudki. Aiamaade vahel olevad punktid läksid muretult, see mis oli kaardil, oli ka maastikul väga hästi kilelintidega piiritletud, erinevalt näiteks seitmenda punkti juures olnud tumerohelistest kaardil, kuid mis maastikul hõredateks sirelihekkideks osutusid. Lõpp nõudis küll veel keskendumist, kuid oli pigem füüsiline pingutamine.

Tulemuseks neljas koht, kaotust parimale 37 sekundit, ümber mõisa tiir läks maksma 35 sekundit. Tulemus ei jäänud kiiruse taha, vaid suures osas ümber mõisa tiirule ja paarile ebakindluse momendi taha. Kuid kõik taandub siiski selle taha, et kui pole seda harjutanud, siis on ka tulemus vastav. Sellel aastal neljas, järgmine aasta oleks see suur pettumus.
sprindi tulemused
sprindi GPS
sprindi tulemused

ÖINE
Vaid loetud tunnid hiljem hakkasid öised meistrivõistlused. Öisteks ettevalmistus kasin, viimane lambiga jooks oli aprilli lõpus Tiomilal. Stardipositsioon oli pigem hea ehk siis nimekirja teises pooles. Mis oli antud võistluse puhul positiivne, siis stardiintervall oli 4 minutit, mis pani konksus jooksjate tulemusele paraja hoobi.

Soojendusel oli pigem hea enesetunne. Rada hakkas pikema teevaliku etapiga, kus oli võimalik sisuliselt kogu rada ette ära lugeda. Kuid oma esimese vea tegingi lihtsas olukorras, hakkasin natuke maad 1.KP asemel 14.KP suunas liikuma, õnneks tõesti mitte pikalt. 1.KP juures tegin veel lisakaare, Punktist väljusin valesti ja jooksin mõttetult pikalt mööda metsa, selle asemel, et kiiresti tee peale minna. 2.KP juures läksin valesse lohku, silm kaardil nägi esialgu ainult ühte neist. Selleks hetkeks olin tolle hetke liidrist üle 2 minuti maas.

Üle "kivide ja kändude" algus sai siiski ilusama jätku. Orienteerumine hakkas rohkem sujuma, väikseid kaari ikka tuli, kuid üldiselt oli kõik kontrolli all. Tagantjärgi raja kõige otsustavamaks piirkonnaks kujunes etappidele 7-10 jäänud raiesmik. Kuna 2.KP juures oli saanud seda raiesmikku korra juba nuusutada ja see ei olnud väga meeldiv, siis 8.etapi otsustasin lahendada kinnikasvava lageda kaudu.

Raiesmikul võtsin orienteerumist tasa ja targu, sest need olukorrad polnud lihtsad. Ühelt poolt oli keeruline leida head kohta, kus oleks võimalik joosta, teisalt pidi suhteliselt täpselt teadma, kus oled ja kuhu lähed, vastasel juhul võis tekkida väga suur segadus ja ajakadu. 9.etappi soovisin minna küllaltki otse, kuid helerohelises ei leidunud head kanalit kust end läbi pressida ja läksin väikse parempoolse kaarega. 10.etapi puhul jagunes etapp minu jaoks kolmeks - esialgu mäeharja peale, siis sisuliselt nägin minu jaoks enam-vähem õiges suunas üht tulukest ja siis liikusin selle peale. Tuli õnneks ära ei liikunud ja sealt edasi võtsin punkti oma koha pealt ära. Muidugi mäeharja pealt oli väga efektne näha, kuidas kümned tuled raiesmikul ringi siblisid.

Kui raiesmikule läksin 47 sekundise kaotusega parimale ja viiendal kohal, siis raiesmikul ära läksin liidrina ja juba üle 2 minutise eduga. Rajal seda muidugi ei teadnud ja hakkas taas suusaradade ralli, kuid oli veel mitu punkti, kuhu pidi veel väga täpselt kaarti lugema ja minul ebaõnnestus see täielikult. Kusjuures 12.etapil andis tagareis väga selgelt tunda ja segas jooksmist. 13.KP-ga tuli minutine viga ja 14.KP-ga poolteist minutit viga. 14.etappi joostes nägin ka tandemit Sergei-Ats vastu tulemas ja kui ma veel vea otsa tegin, siis teadsin, et seis Sergeiga võrreldes natuke hapu.

Teades, et Sergei on üks tugevamaid rajal, siis tuli jalad kõhu alt välja võtta. 15.etapil tuli tandem mulle taas vastu, kui nemad liikusid 17.etapil, sain kella käima panna ja hiljem samasse piirkonda tagasi tulles sain teada, et vahe on minuti kanti. Kuid see oli Sergeiga, see mida teised rajal tegid ma veel ei teadnud ja arvestades oma vigade hulka, siis pigistasin endast kõik välja. Viimasel etapil võtsin natuke riskantse valiku, kuid sain sellega enam-vähem hakkama.

Finišis oli olukord kohe teada, maandusin liidriks ja keegi ei paistnud seda kohta ohustavat. Seega teist aastat järjest Eesti meister öises orienteerumises. Tundub, et mida võsasem, seda parem minu jaoks, sest ka eelmine aasta ei hoidnud maastik läbitavusega tagasi.

Vigu tuli tõesti nagu sigu, kokku midagi 5 minuti jagu, minu õnneks lahendasin raiesmiku ilusti ära, kui oleksin ka seal vääratanud, siis kulda kaela poleks saanud. Kuld kullaks, aga reaalsuses tuleb öise orienteerumisega rohkem vaeva näha.
öise GPS
öise tulemused



SPRINDITEADE
Öiste järgselt koju magama ja siis pühapäeva lõuna ajal viimane proovikivi. Peko oli rivis hea võistkonnaga. Daisy alustas, Gion teises vahetuses, minule kolmas ja Emily ankrus.

Juba hommikul ärgates oli reielihas kehvas seisus. Lihas oli natuke kange, väsinud ja valulik. Üritasin kuidagi lihast mudida, et koht soojaks saada. Soojendusjooksu ajal andis selgelt tunda. Keha üldiselt oli täiesti väsinud öisest võistlemisest. Kuid kõigele vaatamata läksin rajale endast kõike andma.

Daisy tuli rajalt liidritega. Gion tuli teisena, liidrist 25 sekundit. Mul ei saanud olla muud eesmärki, kui see 25 sekundit kinni joosta ja võimalusel eest ära joosta. Vahe suutsin küll tasa teha, kuid raja teine pool oli kujunes füüsiliselt väga raskelt, seega vahet sisse ei jõudnud teha, kuid liidriks tõusin küll. Rajal ma ei mäleta, et ma oleks tundnud reielihase valu, adrenaliin ja keha üleüldine väsimus oli sellest siis ilmselgelt üle.

Emily kahele tugevale koondislasele vastu ei saanud, kuid tõi siiski Peko auväärsele kolmandale positsioonile. Kusjuures tegu oli Peko esimese põhiklassi sprinditeate medaliga.
sprinditeate GPS
sprinditeate tulemused

Nüüd tuleb vaadata, mida reie tagune edasi teeb ja kas üleüldse on võimalik tuleval nädalavahetusel EMV tavarajal starti minna.





Thursday, August 22, 2019

MM Norras

Aasta tippsündmus on läbi. Emotsioonid on käinud seinast seina. Kuid alguses viimasest ettevalmistusest.

Üheksa päeva enne lühiraja eeljooksu tegin Uniküla maastikul viimase väga tugeva lõigutreeningu kaardiga. Tundsin end väga hästi ja ka kiirus oli ilmselt siiani aasta parim.

Kuus päeva enne eeljooksu osalesin Tartus Keveki staadionijooksusarja 1500m jooksus. Välja tuli ühtlane jooks, kus ringiajad kõikusid minimaalselt. Jooksu teise poole jõudsin ka üksi pingutada. Ajaks tuli 4:19,14, mis jääb eelmisel aastal joostud isiklikule alla 2 sekundiga.

Kolm päeva enne, täpselt samal päeval, kui reisisin Norra kohale, tegin lõigutreeningu samal maastikul, mis tuli modelil kasutusele. Soojendusjooksul mööda teed lendasin. Metsas lõikude ajal liikusin jõudsalt. Ebakindlust tekitas see, et kontrollpunkte ei olnud ja treeningule pani pitseri treeningu keskel lõigu ajal kaljunõlvast alla tulles libastumine ja kukkumine, mis jättis kogu nädalaks vasaku jala hüppeliigesele pitseri.

Päev enne eeljooksu oli modelil normaalne enesetunne, metsas liikumine oli puhas nauding.

Lühiraja eeljooksuks oli korraldajatel soojenduseks piisavalt suur maastikuosa, kus sai kaardiga ringi joosta. Sellest olenemata olin esimese kahe etapiga päris korralikult hädas, kuid vaeva ei teinud ainult orienteerumine, vaid stardipiikust alates oli keha tühja võitu ja puudus värskus. Kuid sain siiski orienteerumise sujuma ja füüsiliselt raskusest olenemata ei hakanud mõtlema selle peale, et sellise pingutusega finaali ei saa.
Lühiraja eeljooksu finišisirgel

Kuid nii enda kui ka Eesit o-publiku kahjuks rikkusin jooksu viimasel pikemal etapil, kus juba etapi keskosas olin ideaaltrajektoorist eemal, kuid sealjuures veel täiesti oma asukohast teadlik. Täielikult käest läks olukord raiesmikult metsa liikudes, kui mingil asjaolul liikusid silmad päris asukohast ideaaltrajektoori peal oleva asukoha peale ehk sisuliselt tekkis samastusviga. Natuke üle minutine viga oli tõsiasi ja meeleheitlik lõpuspurt ei aidanud enam midagi.
Lühiraja teekond


Finaalist jäin välja esimesena ja puudu jäi 13 sekundit. Sellega jäi unistus eelmisel aastal 24.koha ületamisest täitmata. Järgmine võimalus kahe aasta pärast.
Eeljooksu tulemused
Eeljooksu GPS



Muidu oleks lühiraja eeljooksu ja lühiraja finaali vahele jäänud paras kaks päeva puhkust ja siis järgmisel päeval teatevõistlus, siis finaali mitte pääsemise tõttu tuli kolme päevane paus. Aeg mille jooksul ei saa mitte midagi suurt ette võtta, kuid samas midagi peab tegema, et juured alla ei kasvaks.

Eesti meeskond oli väljas koosseisus mina, Lauri ja Timo. Avavahetuse ees mul mingit aukartust ei olnud, pigem oli murettekitav võimalik füüsiline seis, kuna lühiraja eeljooks oli füüsiliselt suhteliselt nutune.

Ilm oli suurepärane, 15 kraadi ja vihmast läbimärg mets. Rada algas kohe pikema etapiga, kus rivi tõmmati kohe pikaks, keskendusin oma punkti võtmisele ja õnnestusin täielikult. Ka järgmiste punktidega kuni läbijooksuni oli täiesti pildis. Grupp küll venis, kuid kõik korras.
Teate start golfiväljakult

Stardijärgne mudane liinialune

Läbijooksu tulin 11.kohal, liidrist 22 sekundit, kuid läbijooksul tegin aga jooksu suurima vea. Minu ees oli poolakas ja siis 6 sekundiline vahe. Tegin meeleheitliku kiirenduse, et tekkinud vahe kinni joosta, tagantjärgi vaadatuna jooksin Polari kella andmetel 200m 30 sekundiga. Tegemist oli hetkega, kus tahtmine oli liidritega jätkata nii suur, et olin valmis tegema selleks ükskõik mida.
Läbijooksul

Läbijooksul

Kuid nüüd sellest, et miks see oli suurim viga. Sellisel kiirusel liikumine polnud nii või naa vajalik selle võistluse juures, kuid pärast läbijooksu tuli täpselt see sama mudane liinialune, pehme metsaveo tee, ,mis stardiski ja lõpuks veel korralik tõus otsa. Ma lihtsalt jooksin end kinni ja puudus võimalus sellest taastuda, kuna maastik läks füüsiliselt nii raskeks. Maksin korralikult lõivu, kuid üritasin tõusu otsa teistega koos pingutada.

Tulemuseks oli see, et olin nii pehme, et puudus piisav värskus kaardi lugemiseks ja plaani teostamiseks. Kukkusin rongist välja, tegin kahe punktiga järjest lisakaared, nägin küll teisi jooksjaid, kuid need ei olnud enam need tegijad, kellega alguses koos pingutasin. Jätkasin nendega, aitasin ise vedada, kuid eest oli võimatu saada, lihtsam oli grupis olla. Viimasel pikal etapi puhul olin plaaninud tee peale keerata, kuid kuna grupp läks otse, siis ei hakanud midagi lisaks leiutama. Andsin Laurile vahetuse üle grupis, kus joosti kohtadele 17-24, kaotust vahetuse liidrile 3:20.
Teate teekond


Lauril oli füüsiliselt täiesti tühi minek ja andis Timole vahetuse üle 27.kohal, kaotust kahjuks juba 15:06. Timo tõstis meid kohale 18 ja kaotus võistluse lõpuks 18:29. Jah, tegu polnud kindlasti sellega, miille järgi sai mindud. Lendasime lati alt läbi. Ja see, et Lauril teine vahetus täielikult ebaõnnestus ei lohuta mind karvavõrdki, kuna mina läksin oma jooksu tegema.
Teate 1.vahetuse GPS
Teate tulemused

Kolm kanget

Selline oli tänavune MM. Kui eelmise aasta MM-i sai positiivsete nootidega kokku võtta, siis tänavu selleks võimalus puudub.  Lühirajal finaali mitte pääsemine ja teate grupist maha jäämine on selge ebaõnnestumine. Ainuke positiivne asi kogu asja juures on see, et motivatsiooni see häid tulemusi saavutada ei kahandanud ja kui jalad vastu peavad, siis tiitlivõistlustelt näeb tulevikuski häid sooritusi.