kolmapäev, 4. detsember 2013

Suurimad vead 2013

Öeldakse küll, et tark õpib teiste vigadest, aga mina võtan vahelduseks oma vead. Otsisin välja need vead, mis kõige rohkem on jäänud hinge kriipima aastast 2013. Neid oli küllaltki lihtne leida, kuna nad eristuvad ülejäänud vigadest märgatavalt. Toon välja 6 viga. Järjekord neil polegi niivõrd oluline, nad kõik on tähtsad ja neist tuleb õppust võtta.

MM tavaraja eeljooks

Vea suurus 5 minutit.
Aasta oodatuima stardi ulmeline viga. Juulis kirjutasin:“Pöial oli ilmselt hüpanud natuke teise kohta ja hakkasin punktile peale minema „sarnases“ kohas. Hämming oli suur ja lõpuks punkti piirkonnas taidlesin veel koos kahe punktivalvuriga ringi.“ Eks ma olen mõelnud palju, et miks see juhtus. Mälusoppides ringi kolades meenub, et umbes 1,5 minutit ennem veale minekut nägin üht orienteerujat ees, kui ma ei eksi, siis Tšehhi naine, kes liikus küllaltki kiiresti. Võtsin sellise vaheeesmärgi temale järgi jõuda ja mööda minna. Aga kuna seis oli küllaltki hapu tollel päeval, siis see pingutamine pärssis aju tegevust korralikult. Jätsin kaardi lugemata ja järgmisel hetkel oligi pöial uues kohas ja veale minek. Mida teha teisiti järgmine kord? Tegeleda enda sooritusega ja teisi vähem jälgida. Muidugi ühisstardiga ja teatevõistlustel peab paratamatult teistega kokku puutuma. Kuid selle juures ei tohi oma sooritust ära unustada.


Jukola 1.vahetus
Vea suurus 50 sekundit.Jukola järgselt kirjutasin: „Valisin küll minu hajutusse mineva grupi, kuid punkti piirkond oli niivõrd keeruline, et hakkasin kahtlema ja tõmbasin valesse hajutusse ja siis nii kiiresti kui võimalik õigesse hajutusse.“ Täiesti uskumatu viga, justkui teadsin mida teha, aga puudus enesekindlus minna lõpuni, kuna jälgisin kaasvõistlejaid. Kiiresti siblivaid jooksjaid oli umbes 15-20. Seega oli tegu kohaga, kus pidanuks ajama täiesti oma asja, et väljuda punktist väiksema kaotusega. Selles suhtes veel vedas, et oli ainult kaks hajutust. Kui sinna oleks veel mingi punkt pandud, siis oleksin siiani seal. Tuleb tunnistada, et langesin rajameistri lõksu.


EMV tavarada
Vea suurus 5minutit.
Tavaraja järgsest jutust: „Viiendat etappi on keeruline kommenteerida, kuna ma lihtsalt ei mõista, mis minu peas toimus. Keerutasin niisama metsa all 5 minutit ja näen juba 6 minutit hiljem startinud Lauri selga.“ Mis siis juhtus?! Täpselt ei tea keegi, aga saan ainult oletada. Plaan oli iseenesest olemas, kuid vähe poolik, kuna seal puudus üks vajalik element, kompass. Oma tehtud teekonda vaadates klapib kõik teatud maani. Läksin orvandist sisse, edasi jäi vasakut kätt madalam koht ja siis üle kõrgema koha ja punkt, aga ei. Olin selle juures jätnud suuna võtmata ja liikusin paralleelsituatsioonis. Asju klappima saada polnud keeruline kuni kohani, kus võinuks punkt olla. Miks jäi suund võtmata? Viirutuses tuli jälgida rohkem trajektoori, kust oleks võimalik kiiremini edasi saada. Võibolla alguses vaatasingi suunda, kuid ununes selle kasutamise vajadus pärast mõnest roikast üle kargamist ja edasi jäin ainult reljeefi lugema. Ehk siis tegin poolikut tööd.


EMV teade 
Vea suurus 4 minutit.
Teate jutust:“Sain õhuvahe sisse, kuid hakkasin vale seljandikku mööda jooksma ja suunda ka ei vaadanud. Vägisi üritasin maastikku ja kaarti kokku panna, aga kuidagi ei õnnestunud.“ Üksi liidriks tõusmine tekitas ilmselt sellise rahulolu tunde, et ei keskendunud enam 100% järgmisele etapile. Tähelepanuväärne on see, et hakkasin taas ainult reljeefi järgi orienteeruma, unustades täielikult kompassi kasutada.


MM sprint eeljooks 
Vea suurus 25 sekundit.
Raja viimases osas veale minna on eriti nukker. Olin nii punases, et majade (kõik ühesugused) lugemine valmistas juba raskusi. Langesin rajameistri lõksu ehk ei suutnud metsa keskkonnast tagasi majade vahele minna. Ilmselt oli mul ka kogu etapp ette lugemata ehk puudus plaan. Ilma plaanita pole aga võimalik midagi teoks teha. Veast on näha, et kompassi ei jälginud ma üldse. Samas ega sprindis kompassi vaatamiseks palju aega ei ole. Kuid kui on selline majade vahel ukerdamine, siis kindla peale minnes võinuks siiski suunda jälgida.


CISM teade 
Vea suurus ajaliselt polnudki suur, umbes 30 sekundit, aga tugevast pundist maha jäämine oli see, mis kripeldama on jäänud. Võistluse järgselt kirjutasin:“ Püsisin esimestega ilusti koos, kuni etapil 8 (pikem etapp tagasi tulles) läksin üksi aretama, kuna olin sattunud grupi peasse. Ukerdasin üksi pikki raskesti läbitavat viirutatud nõlva. Kaotasin palju aega. Esialgse plaani kohaselt tahtsin üldse minna teevarianti, kuid valisin teiste järgi otsema variandi. Pärast seda prohmakat hakkas orienteerumine lagunema.“ Eestis ühisstardist ja teatevõistlustel võinuks sellised vahed tagasi joosta, aga maailma tasemel see nii lihtsalt ei käi. Seal käib pidev andmine iga sekundi eest. Tollel päeval oleks pidanud andma endale aru, et mina ei ole see, kes peaks gruppi vedama. Oleks võinud vabalt tuules istuda ja hoopis teiste tegevust kontrollida.


Selgelt joonistub välja, et mingil hetkel unustan üldsuuna jälgimise ja üritan ainult objektide järgi edasi liikuda. Kui MM sprindis juhtus see raja viimases osas, kus olin omadega juba päris läbi, siis EMV tavarajal ja teates juhtusid need suured vead kohe algusosas. Seega ei saa EMVde puhul tegu olla väsimusest tekkinud vigadest, vaid teen konkreetselt midagi valesti. Sisuliselt siia alla käib ka MMi tavarajal tehtud viga. Tundub, et asi saab alguse juba etapi planeerimisest. Või kui ma saangi üldise planeerimisega hakkama, siis puuduvad vaheeesmärgid. Niiöelda pidepunktid, mida peaksin läbima või nägema. Kui minu orienteerumine oleks eemärgipärasem ehk siis planeeritud trajektooril liikumine punktide vahel, siis ei tohiks ükski kaasvõistleja tegevus mind rivist välja viia. Plaani puudumine teeb mind aga lihtsamini haavatavaks.

Lõpetuseks näide veast, mille suutis kokku keerutada Ukraina orienteeruja Denys Cherbakov tänavusel MM-l. Mõni päev hiljem saavutas mees lühirajal 9.koha ja teates pronksi. 
http://www.youtube.com/watch?v=FmTujj40vv0

pühapäev, 10. november 2013

Sügisene Tartu Rattamaratoni rada

stardis päikest välja meelitamas


Täna läksid kolm kanget Otepääle, et sõita läbi Tartu Rattamaratoni 89 km distants. Tegelasteks peale minu olid veel Tauno ja Tõnis. Olin seda sõitu planeerinud juba pikemat aega, aga hooaja keskel sellist väga ette ei võta. Tauno oli ettepanekuga rada läbida kohe nõus, kuna joosta ta hetkel niikuinii ei saa. Tõnis oli viimase hetke liblikas, kes näitas suurt huvi asja vastu.

Ilmaga meil vedas, saime kuival päeval sõita. Kuid ega see tähenda, et rada kuiv oli. Pakuks, et septembris on rada tunduvalt kuivem, kui seda nüüd sügisel. Vahepeal oligi ainult üks lomp teise otsas, lisaks erinevad mudaväljad ja libedad puulehed. Suhteliselt palju oli viimaste suuremate tuultega mahalangenuid puid teel. Kuid kõik see lisas ainult vürtsi asjale. Muidu olekski liiga lihtne olnud ja poleks rajal peale kiiruse tagaajamise mingit adrenaliini kätte saanud.

Kuna võtsime seda treeninguna ja mõnuga, siis kiiret meil polnud kuhugi. Kaheks pausikohaks olid meil vaatetornid. Üks neist pärast pikka tõusu Harimäel ja teine Vitipalus. Mõlemates avanes vaade, mida peabki harva nägema, muidu ei suuda seda hinnata. Eks vaatamisväärsusi oli teisigi, seda siis nii külade kui ka metsade näol. Eriti muljetavaldav vaatepilt avanes Mägestikus, kus ühe talu juures oli loomi rohkem kui üks ja aias olev koer näitas oma imelisi oskusi, kuidas tema võiks traadist aia läbi hammustada kui tal ainult hambad seda lubaksid. Eks lahtisi koeri oli ka rajal, aga need olid rohkem sellised haukujad kui tegude koerad.

Harimäe tornis
Raja üks põnevamaid lõike oli kõigi kolme arvates Meegastest alguse saanud ja pärast Mägestiku maastikku lõppenud rajalõik. Sellised poolkiired laskumised ja järsud tõusud, kus vaevu üles sai vändatud, oli just see, mis adrenaliini kergelt üles lõi, kuna rada oli porine. Pori peal oli omakorda veel puulehed.

Lõppu jõudes tundus 89 km siiski liiga vähe või õigemini meestel oli veel jõudu üle. Lõdvestuseks sõitsime Tõraverre, kus sai mõnus treening lõpu. Kilomeetreid kogunes 97,4 ja sõiduaega 5:08. Pausidele kulus umbes 45 minutit. Oli väga meeleolukas treening.
gps teekond

Olin ka varem Tartu Rattamaratoni rada läbinud, aga seda 2004 aastal südasuvel pisut kuivema ilmaga ja seda vanal trassil, mille pikkuseks oli 63 km. Kaaslasteks olid vend ja ema. Siis algas sõit Palupera raudteejaamast, suund Otepääle, 63 km rada. Elvas aga keegi rongi oodata ei viitsinud, et Rõngu lähedale maakohta minna. Seega sõitsime veel lisaks maale. Kokku kogunes tollel korral 108 km ja aega kulus 5:24. See on ka siiani pikim rattasõit, mille olen ette võtnud. Pikkuselt järgnev oli siiani eelmine aasta Soomes sõidetud 74,8 km ots ja seda pooltühjade kummidega. Aga muidu on jäänud minu rattatrennid alla 55 km, niipalju kui ma neid üldse olen teinud.

Järgmise korrani!

teisipäev, 22. oktoober 2013

Itaalia, 25manna, jala paranemine

esimesel päeval paistis päike
Rääkides Itaalia laagri sisulisemast poolest, siis esimese kolme täispäevaga jõudsin õnneks päris palju ära teha. Tegin kaks o-trenni päevas, kuna tundus arulage maastikele niivõrd lähedal olles niisama jooksma minna. Mets lausa tõmbas. Nii nagu eelmises postituses kirjutasin, siis mets tõmbas mind nii kõvasti, et gravitatsioonijõu mõjul kukkusin kivi otsa end vigaseks.

Kuna juba haiglast lasin omal jalal jalga, siis naljalt mind voodisse lebama ei saanud jätta. Kohe järgmisel päeval sõitsin koos ülejäänud kolme laagrilisega treeningule. Teised läksid trenni, mina ukerdasin natuke mööda tasast põldu ja asfalteed väikeste sammudega. Tegin pilte, natuke uurisin kaarti. Kaks päeva pärast kukkumist ukerdasin juba Veneetsias turistina ringi. Muidugi seda kõike rahulikult ja longates. Trepid olid kõige rohkem kannatust nõudvad kohad. Jalg pidas ilusti vastu.
turist
Neli päeva pärast kukkumist läksime samale maastikule trenni, kus end vigaseks kukkusin. Käisin ka sündmuspaika uuesti vaatamas. Kivi seisis ikka sama koha peal. Kokku viitsin maastikul aega natuke üle kahe tunni läbides peaaegu 6 km. Tasapisi hakkas suurem lonkamine ära kaduma, kuid nõlvadel oli sellegi poolest keeruline liikuda. Viis päeva (viimane trennipäev) pärast kukkumist käisin lausa kaks korda maastikul jalutamas. Nii sain vähemalt mingi pildi maastikest, mis järgmisel aastal ees on ootamas.
laagrilised ja meie  ratsu
Ärasõidu päev kujunes kõige ilusamaks. Päike paistis, pilvi polnud, nähtavus hea. Eelmisel päeval sai ühel maastikul sellistes vihmapilvedes oldud, et vaevu nägi kuhu edasi liikuda. Tolle päevaga oli vaja jõuda juba Stockholmi, kuna ees ootas 25manna. Mida ma reisipäeva juures kõige rohkem pelgasin oli lennuk, kuna ma jalg väga kõveras ei saanud hoida, siis Ryanairi riiulite peal pole just kõige mugavam istuda pikka kasvu isikul. Kuid minu üllatuseks paigutati mind varuväljapääsu juurde, kus jäi sirgete jalgadega istudes ka ruumi üle. Vedas.

25mannal olin sellel korral siis täiesti uues rollis. Alguses mõtlesin, et olen lihtsalt vahva sell platsil, kes jälgib võistlust ja klõpsib mõned pildid.. Kuid see idee lõppes sellega kui sain endale väikse kohustuse. Pandi mulle treeneri kaelapael kaela ja hakkasin Kangasala esimese võistkonna võistluse käiku üles tähendama. Tegu oli igati tänuväärt tööga, kuna korraldajad ise ei suutnud tulemusi kuidagi välja lasta. Kuid sellegi poolest olin igati rahul, võtsin finišikoridori ääres päikest ja suhtlesin klubikaaslastega.

25manna päikest nautimas
Eestisse jõudes hüppasin juba järgmisel päeval ratta selga ja kätte jõudis juba see päev, kui kukkumisest oli möödas 10 päeva. Perearst võttis õmblused välja, kokku oli neid kümme, ülejäänud sisemised õmblused kaovad ise ära. Jalgrattaga küll tegin oma igapäevaseid toimetusi edasi, kuid jooksma minemine tundus veel mõttetu üritusena. Kuid kaks päeva pärast õmbluste ära võtmist mõtlesin, et teen väikse sörgi pargis. Alguses plaanisin nii umbes 2 km proovida kui jalg kannatab. Lõpetuseks tuli välja, et jalg kannatas lausa 5,5 km joosta. Rohkem igaks juhuks ei teinud.


Nüüd reedest esmaspäevani olin Elvas noorte Ilvestega laagris. Viisin punkte metsa ja jõudsin isegi trenni teha. Ühtlasi ka alates reedest olen harjutanud kaks korda päevas ja seda ilma probleemideta. Seega kohustuslik puhkus on läbi saanud ja ettevalmistus järgmiseks hooajaks on alanud. Esialgu mõlguvad meeles ikka 2014 aasta võistlused, kuid mis seal salata, juba mitmeid kuid ootusärevalt oodates sai nüüd teatavaks see, et 2017 aasta MM toimub Eestis. Treeningutel on nüüd teine jume!

1700 meetri kõrgusel ukerdamas. võib pakkuda, kuidas oli kaardijoonistaja antud kive kaardil kajastanud.
natuke kivine ala

esimene treening itaalia laagris
saatuslik kivi

teisipäev, 8. oktoober 2013

Itaalia MM laager – Asiago haigla külastus

Laager küll käib veel või vähemalt mõne jaoks, kuid minu jaoks sai maastikel jooksmine juba laupäeval lõpu. Sain kokku teha sisuliselt 6,5 orienteerumistreeningut.

Suutsin laupäevases trennis end vigaseks kukkuda. Komistasin või jalg jäi kuhugi kinni ja lendasin otse kivi otsa. Lauri oli umbes 50 meetri kaugusel. Alguses tõusin püsti, tundus täiesti tavaline põrutus, et natuke lonkan ja siis jooksen edasi. Mõne sekundi pärast viskasin pilgu jalale ja vaatepilt oli... Põlve all, sääre siseküljel, luu kõrval oli auk. Hõikasin Lauri kohe enda juurde.

Olime autole suhteliselt lähedal ja kuna kukkusin otse metsateele, siis lohistasin end Lauri abiga poole kilomeetri jagu mööda teed, et pääseda autoga pääsetavasse kohta. Päris mitmel korral hakkas pilt mustaks minema, kuid siis istusin kohe maha. Haav oli küll verine, kuid õnneks verejooksu polnud.

Kaks tundi pärast kukkumist jõudsime Asiago haiglasse. Õmblused tehti vist kahes kihis, kuna haav oli sügav. Kokku vist üle kümne õmbluse. Luud terved.

Longates saan end liigutada. Nüüd ei ole muud kui puhata, Eestisse jõudes võetakse õmblused välja. Vigastuse ajastus on selles suhtes hea, et see juhtus hooaja viimasel nädalal. Jooksmata jääb ainult 25manna, kuid kahju on sellest, et sain nii vähe järgmise aasta Itaalia MM maastikutüüpidega tutvuda.


Elu on selline.


neljapäev, 26. september 2013

Soome MV lühirada ja teade

Kui oled maailmameister, siis võib oksad laiali ajada. Pilt Seppo Ojanen.

Aasta üks raskemaid starte toimus taas Soome meistrivõistluste lühirajal. Kuna võistlus toimus eeljooksuga kuues rühmas ja rada oli lühike, siis sõelast läbi pressimine on omaette tegu. Nii nagu eelmine aastagi jäi finaali koht minu poolt välja jooksmata. Kui eelmine aasta tegin ühe suure vea, siis tänavu oli sooritus täiesti lagunenud. Öösel olin maganud vaid neli tundi (norskaja toas) ja olek oli selline, et nagu poleks üldse maganud. Olin sellest niivõrd rivist väljas, et ürita palju tahad, aga 100% orienteerumisele keskenduda ei suutnud. Lisaks ei võtnud minu pea kuidagi kaardijoonist. Kokkuvõttes kaotust lühikese raja peale 2:52 ja vigu peaaegu sama võrra.

lühiraja eeljooks

Kui juba nii kaugele oli tuldud, siis läksin ka B-finaali jooksma. Võtsin asja rahulikumalt ehk ei pannud kõike välja. Natuke soperdasin, kuid üldiselt sain kaardile rohkem pihta. 10-11etapil sain mõlemasse säärde herilaste poolt sutsakad. Nüüd viis päeva hiljem natuke veel sügelevad need kohad.

lühiraja B-finaal

Järgmisel päeval oli järgmine kõrgel tasemel start ehk Soome MV teade. 79 võistkonda ja neli vahetust. Jooksin Kangasala SK esimeses võistkonnas teist vahetust. Sain heal positsioonil metsa, 51 sekundit liidrist (10.kohal) ja otse Jani Lakaneni tuulde. Nüüd punkt-punkti haaval väike olukordade kirjeldamine:

  1. Kuna esimene etapp tuli kohe pikk, siis üritasin alguses lihtsalt sabas püsida, mingil hetkel lugesin end kaarti, kuid valesse kohta. Jani oli ka ilmselt liiga palju ees olevaid jooksjaid jälginud ja nii leidsidki kõik end ühel hetkel soost. Jani vedas pundi enda punki ja oh imet, minul oli teine hajutus. Minu taga tuli paar tegelast ka minu hajutusse. Viga 45 sekundit.
  1. Andsin jalgadele valu, et pääseda Jani punti tagasi, sain sappa, kuid teinegi punkt oli erinev, kuid õnneks otse nende pundi trajektooril.
  2. Selgus, et minule on jäänud pikem hajutus alguses ja punt võtab kivi juurest punkti. Mina lähen veel 100 meetrit edasi oma hajutusse.
  3. Alguses oli plaan minna täitsa otse, kuid seljandikul olnud mets oli niivõrd hea joostavusega ja teadmatus, milline ees olev soo välja võib näha, otsustasin väikse kaare teha. Seljandikul sõidab Tero Föhr külje pealt sisse ja vajus eest ära.
  4. Liigun omas tempos, nopin punkti probleemideta.
  5. Suunaga avakalju peale ja sealt lugesin pea kõik välja, et kivide vahelt punkt välja kaevata.
  6. Plaan puudus ja lisaks sellele läksin punktist pisut vale suunaga minema. Päädis see lõpuks sellega, et olin täielikus segaduses, kuid õnneks sain end kaarti loetud ja punkti võetud. Viga 35 sekundit.
  7. Seitmendas punktis jõudis Aaro Asikainen järgi. Kihutas suure hooga minema, kuid sain ta kätte ja aitasin punktini jõuda.
  8. Aaro vajus natuke eest ära. Ilma kaarti lugemata oleks võinud higihaisus olla, aga kuna sinnani olin näinud nii palju hajutus ja muid punkte, siis tuli end kaardis hoida.
  9. Aaro vajus taas eest ära, kogu etapp laabus perfektselt. Punkti rõnga sees oli Aaro hämmingus, minust jäi ta sinna.
  10. Minu üllatuseks oli Aaro jõunud enne mind mäele ja lendas sealt juba alla (lühem hajutus selle punkti juures). Loksusin veel vea hinnaga teisele poole mäge. Tagant sõitis Fredric Portin sisse. Viga 25 sekundit.
  11. Frederic lendas mööda.
  12. Sain tuules hoitud. Õnneks püsisin kaardis, kuna umbes 100 meetrit enne punkti Fredric muutus kõhklevaks ja vajus enda hajutusse ja mina enda omasse.
  13. Kõik jätkus samas taktis, läksime kaljude vahele end kinni. Oleks võinud vasakult väikse kaarega ringi joosta. Viga 10 sekundit.
  14. Välja ilmusid Föhr, Sami Hämälisto. Etapi lõpus tegin väikse vea, läksin liiga alla. Viga 20 sekundit.
  15. Sami pääses ette veduriks, kuna sai punkti puhtalt kätte ja pidas seal pool etapini vastu. Fredric näitas tõusul võimu ja lammutas eest. Ise hakkasin mõttetult tõusu vältima, mis lõpuks päädis sellega, et tõusu ma ei vältinud ja tegin liigse kaare. Viga 12 sekundit.
  16. Lühike ja suhteliselt tühi etapp, kuid kui suunda väga täpselt ei vaata, siis kaldumine lihtne tulema. Enamus tõusust kõndisin. Viga 8 sekundit.
  17. Tõmbamine jätkus ja taas jagus tõusumeetreid.
  18. Loha mööda punktirõnga äärele ja siis suund punkti suunas.
  19. Üritasin saada mingi loha peale, et rohelisest lihtsamalt läbi saada. Õnneks midagi leidus. Vahetult enne punkti tegin väikse kaare. Viga 5 sekundit.


Teate viimases punktis. pilt Seppo Ojanen
Andsin vahetuse üle positsioonil 12 ja kaotust liidrile oli tulnud 3:25. Vigu kogunes raja peale 2:40. Füüsiline seisund oli kuidagi raskema poolsem. Jalad küll liikusid, aga juba aeroobse läve peal läks hingamine raskemaks. Ilmselt andis mingil määral veel tunda, et nädal varem olin jooksnud EMV pikal rajal.

teate 2.vahetus


Aasta viimane orienteerumisvõistlus toimub minu jaoks ilmselt 12.oktoober Rootsis, tõimub tõsine 25 liikmeliste võistkondade lahing ehk siis 25manna. Enne seda lähen Itaaliasse laagrisse, ikka selleks, et MMks rohkem valmis olla kui kunagi varem.

pühapäev, 15. september 2013

EMV pikk rada - Eesti meister

stardist jalutasin viimasena minema. pilt pekolt
Linnulennult 27,2 km läbida polnud kõige lihtsam ülesanne. Kui mõelda kuna viimati nii pikka distantsi joostes läbisin, siis ega hästi ei meenugi. Viimase 1,5 aasta sisse ühtegi sellist ei jäägi, jalad pole lihtsalt lubanud. Sooritus algas juba enne stardipauku, kus üritati sõbralike aasimistega mind rivist välja lüüa. Õnneks ei mõjunud.

vaate- ja joogipunkt. pilt pekolt
Stardipaugu järgselt võtsin rahulikult grupi teises pooles koha sisse, kiiret polnud kuhugi. Kolmandas punktis sai soojendus läbi ja läksin üksi mööda sood, päris lõpuni oma otse mineku plaani läbi viia ei suutnud, kuid grupi lõhkumine tuli küll välja. Teele jõudes sain mõneks hetkeks endale Lauri jäneseks, teised olid natuke maha jäänud. Neljandasse punkti jõudsin igatahes üksi, järgmised 100 meetrit maas. Võistlus oli käima tõmmatud. Minu jooks väga ei toiminud, punktide ärataja rollis ei olnud lihtne olla. Soov oli eest ära joosta, aga kaardijoonisest aru saamine oli väga vaevaline, mis päädis lõpuks sellega, et 7-8 puntki juures oli esimene sujuv äraminekukatse ebaõnnestunud.

Lihtne oleks olnud selle järgselt võtta grupis koht sisse ja tiksuda natuke, kuid lisasin tempot täpselt nii palju, et keegi ei saaks puhata. Etapil 12 uhasin taas eest ära ja pikal etapil valisin ringi jooksu variandi, et saaks natuke pehmel pinnasel jooksmisele vaheldust. Punktile 14 oli mul taas tõsiseid probleeme punkti kätte saamisega, kuna olin teelt liiga vara ära keeranud. Ilmselt lasin end naisvõistlejatest segada, kes olid samal ajal seal suure grupiga liikvel. Kätte mind igatahes ei saadud, kuid mina olin küll täiesti rivist väljas, kui järgmisel etapil uhasin täiesti vales suunas minema. Õnneks sain ennem pidama kui asi väga hulluks läks. Nii saadigi mind kätte algul ühe grupi poolt, siis teise poolt. Õnneks punkt 15 oli niivõrd raske koha peal, et järgi jäi ainult kolmene seltskond (Andreas, Marek ja mina).

finiš. pilt pekolt
Nii tiksusime joogipunkti, tankisime end täis ja saime napilt ennem järgmist gruppi minema. Taas tuli niipalju hoogu juurde anda, et keegi puhata ei saaks. Nii loksusime kolmekesi punktini 20. Siis läksin mina üksi sohu müttama, vahel lausa põlvini sees. Selle manöövriga jäin üksi, Marek ja Andreas teadmata kauguses. Liblikasse jõudes näen kahte kanget punktist lahkumas, minust umbes 100 m ees. Jätsin punktis joomata ja läks pisut üle minuti kui näen tegelasi trajektoorist eemal kaarti uurimas, sain taas vabasse vette tööd tegema. Võtsin liblika orienteerumise koha pealt väga hoolikalt, kuna tegu oli järsu rütmivahetusega, eelnev rada oli koosnenud sisuliselt ainult pikkadest etappidest võrreldes liblikaga. Lootsin, et nüüd olen saanud taas üksi eest ära, aga kahjuks ei. Liblika lõpus näen Andreast, selgus ka et Marek oli minu hajutuses olnud ja maha jäänud. Triost oli saanud duo. Joostud oli tolleks hetkeks kaks tundi ja umbes sellel hetkel hakkasid lihased valulikuks muutuma, nii reie eesmised kui tagumised lihased. Punktid 32, 33 tulid meile väga vaevaliselt kätte.

Siis hakkas kino pihta. Jäin kergelt passima, et kuidas Andreas pikka etappi läheb. Sihile jõudes pani Andreas suure hooga vales suunas ajama, ise samal ajal mõtlesin, et nüüd on jooks tehtud, kuna mina liikusin siiski õige suunas. Plaanisin minna etapi täiesti otse, aga mõistus polnud enam nii terav. Sattusin mingile teele, suund täiesti vale ja aru ei saa midagi. Lõpuks kui aru sain kuhu sattunud olin, siis tuli joosta vasakult teid mööda kogu etapp. Ise samal ajal lootes, et vast jäin üksi ette, aga ei. Mõne minuti pärast näen Andreast mingi 150 meetrit eespool. Korraks oli pettumus, aga tasakesi hakkasin vahet vähendama. Samas ka mitte kiiresti, kuna reied tahtsid vägisi krampi minna. Pika etapi lõpus oli vahe kokku sulanud. Punkti 35 minnes näen Marekit umbes 200 meetrit maas. Punkti 36 minnes mina selja taha rohkem ei vaadanud, tuli ainult keskenduda orienteerumisele. Andreas läks veale ja sain vahe sisse, kuid ei pääsenud konkurendi silmist. Enam ei saanud väikestki viga teha, muidu ollakse kohe järel. Kiirust ei julenud ma samuti lisada krampide tõttu.

laataret. pilt pekolt
Eelviimasest punktist välja minnes oli Andreas saanud vahe väiksemaks (11 sekundit), kuna võtsin augu punkti väga rahulikult. Kuid siis ei olnud enam midagi tagasi hoida. Kergel sammul suusatasin üle soo ja tõmbasin kõvemal maal hoo üles, taga ei paistnud kedagi.


number 13 on minu õnnenumber. pilt pekolt
Finišisse jõudsin minut ennem Andreast ja kaks minutit enne Marekit. Tulemusega olen rahul. Ei ole lihtne vastu saada 10 aastat rohkem kogenumatele ja 10 aastat rohkem mahtu teinud tammedele. Kui võtta enda jooks, siis see tuli otseses mõttes raskelt, olin end nii täis söönud, et jooksu ajal hakkas toit üles tulema. Lisaks veel 6 minutit orienteerumisäpardusi, kuid kuna pikk rada on rohkem taktika, siis mängisin võidu ilusti oma õuele.
1.osa
2.osa.  liblika järgselt on gps teekond kahtlane, kuna jooksin kellarihma katki ja kell oli taskus

tulemused

teisipäev, 10. september 2013

EMV sprint

See võit läheb kordamisele järgmine aasta. Pilt kopralt.
sprinditeade
Läinud nädalavahetus kulges puhtalt sprindi tähe all. Laupäeval käis OK Ilvese võistkond Kanepis sprinditeatega tutvumas ja jalgu natuke sirutamas järgmise päeva EMV sprindiks. Kanepi alevikus midagi keerulist polnud, oli paar parem-vasak varianti ja kahe punkti puhul pidi legendi vaatama. Füüsiliselt oli minek jõuetu, neljapäevasest lõigutrennist polnud keha veel taastunud. Muidugi ei lasknud ma kogu auru välja, vahepeal võtsin rahulikumalt.




Pühapäeval olin valmis endast kõik andma. Esimene etapp rahulikult, edasi sai jalgadele julgemalt valu antud. 2-8.etapp olid küllaltki lihtsad, ei tekkinud isegi ühtegi rajavaliku võimalust, võta ja lajata. Ma ei tea miks, aga millegi pärast lugesin liiga palju kaarti nendel etappidel, võinuks lausa kaks korda vähem lugeda ja kiiremini joosta, midagi keerulist ju polnud. 9.etapil jäin veel rohkem kaardilt infot välja lugema, et kas saab poole etapi peal üks maja varem sisse keerata või mitte. Aga mitte kuidagi ei saanud aru, kas on keelatud ala ees või mitte. Selle väärtusliku aja oleks võinud kasutada hoopis selleks, et kuidas järgmist kolme etappi joosta. Etapid 9-12 osutusidki minu jooksu madalhetkeks. 10.punkti juurde jooksin tupikusse. 11. etapil ei suutnud mina küll välja lugeda, et saab tunnelist läbi ja jooksin tunduvalt pikema variandi. 12.etapil ei tundunud midagi keerulist olevat, et küll see orvand vastu tuleb kui suunaga õigesti minna. Aga ei, etapi keskel oli keset valget metsa tuulemurd, sadasin sinna peaaegu sisse, kuid otsustasin siiski natuke ringi keerutada. Edasi sain jooksu taas sujuma, ainult etapil 16 jäi suund vaatamata ja tegin arulageda kaare poollagedal. Lõpus tuli viimanegi piisk välja pigistada oma jõuvarudest. Lõpus üritas küll konkurent (Aadli) mind eksitada, kuid ei viinud see mind rivist välja. Vaatasin küll mitu korda rohkem kaarti, kas ikka võtan õige punkti või mitte.
Teel viimasesse punkti. Pilt kopralt.
EMV sprint
Kõik ukerdamised kokku lüües, oleks võinud raja läbida 20-25 sekundit kiiremini. Aga kuna rada on tervik, siis loeb ainult see, mis tulemusega ollakse finišis. Seekordne rada jagunes sisuliselt kolmeks: alguses linnas, siis metsas ja lõpus suusaradade juures. Linnas said paljud hakkama, metsa üleminekuga said juba vähesed hakkama ja lõplikud vahed rebiti sisuliselt vahetult enne staadionile sisenemist. Need rütmivahetused tuleb ära tabada.

Hea meel on selle üle, et Ilves võttis kaksikvõidu, viimase 10 aasta jooksul pole igatahes EMV arvestuses midagi sellist juhtunud. Kuna viimati midagi sellist üldse juhtus?
Esikolmik. Pilt kopralt.

Nüüd panen paar sõna selle kohta kirja, et mis selle võistluse juures lisaks oma sooritusele häirima jäi. Orienteerumise algab kaardist ja kui selle juures on probleeme, siis jätab see võistlusest väga mõru maigu suhu. Hetkel häirisid kaardi juures järgmised asjad:
* Kaardi loetavus. Ei ole vaja kaarte trükkida sellises kohas, kus ei suudeta tagada erinevate värvide omavahelist kontrastsust ja toonid ise on moondunud. Näiteks ülimalt keeruline oli aru saada, kas hekke võib ületada või mitte. Või siis õuealad, mis ei eristunud peaaegu üldse kollasest värvist, eriti veel jooksu pealt kaarti lugedes. Ei ole vaja sente kokku hoida kaartide arvelt. Eriti veel sprindis, kus on palju keelatuid asju, mis on vaja kaardilt välja lugeda.
* Õueala märkimine pesunööride ümber. Kellele, milleks? Näiteks esimese punkti järel olnud situatsioonis oli heki ja pesinööri vahel mitu head meetrit niidetud muru ja suur osa lasi sealt otse üle. Kaardil on aga kõik julgelt keelatud alaks märgitud.
* Punktirõngad nihkes. Näiteks punktid 16 ja 21.
* Legendi järgi võimatusse kohta pandud neljas punkt.

Lisaks veel punkt prügimäel (53), stardi kokku pakkimine enne viimase võistleja startimist ja laada pidamine kohtunike vahel. Karantiinis oleks võinud samuti olla rohkem kui kaks WC-d paarisajale jooksjale.

Ja lõpetuseks. Tore oli pressiteatest lugeda, et sain Kenny käest ka eelmine aasta EMV sprindis pähe. Õnneks või kahjuks ma eelmine aasta EMV sprindis ei osalenud.


Järgmise sprindini!

neljapäev, 5. september 2013

CISM


Lühirada
Organism oli täiesti lukus. Pingutasin aga edasi ei läinud. Ise kahtlustan, et kolm päeva varem tehtud sprindivõistlus ei täitnud oma rolli ehk ei toiminud lahtijooksuna. Kogu raja peale tuli 75 sekundit vigu. 6.KP juurde minnes läks orvandi põhjas korralik teerada (puudus kaardil), mis keeras mäkke. Nägin küll punkti, kuid see kus punkt asus ei tundunud üldse sellise kohana nagu kaardil oli kujutatud. Samal ajal nägin vasakul käel palju sarnasemat objekti ja liikusin sinna. Viga 37 sekundit. Järgmine viga tuli etapil 11, jäin ilmselt lootma, et küll see punkt vastu tuleb kui seal korra juba käinud olen. Selle juures jäi suund võtmata ja läksin sinna 20 sekundit kauem kui oleks pidanud minema. Etappidel 16 ja 17 kaotasin 10 ja 7 sekundit. Mõlemal juhul jäi enne punkti suund võtmata. Ülejäänud etappidel pingutasin nii kuidas jõudsin, kuid 32.kohast (startinuid 193) paremat tulemust ei suutnud välja joosta. 4:32 kaotus võitjale nii lühikese raja puhul on ilmselgelt palju.



Tavarada
Lootsin, et organism on rohkem töövõimeline kui päev varem lühirajal. Esimesed kolm punkti plaanisin rahulikult võtta ja pärast seda alles kõrgematel pööretel liikuma hakata. Kahjuks vahetult enne teist punkti järsul laskumisel väänasin vasaku hüppeliigese välja, mis polnud ära teibitud (parem oli teibitud). Natuke lonkasin ja siis üritasin edasi joosta. Kolmandas punktis jõudis minut hiljem startinud soomlane juba järgi. Mõistlik oleks olnud rajalt ära tulla, aga kui mulle tuli meelde, et võisteldakse samuti meeskonna arvestuses (4 parimat tulemust lühirajal ja 4 parimat tavarajal), siis tuli võimaluste piires edasi joosta. Sain end mingil määral liikuma. Laskumistel olin ettevaatlik ja ei julgend suure hooga alla lennata. Pärast liblikat pikk etapp tundus kõige vaevalisem, kuna see oli enamuses mäest alla. Pärast seda läksin pisut julgemaks ja sain ennast rohkem käima kui varem, õnneks jalg püsis all stabiilsena ja käinud uuesti välja. Kaotust vendadele natuke üle 10 minuti ja 39.koht (startinuid 189).

Meeskonna võistluses jõudsime kolmandale kohale. Hea, et ma ei jätnud rada pooleli, muidu poleks tulemust selles arvestuses mehed kirja saanud. Šveitsile ja Venemaale jäime alla, aga Läti ja Leedu sai ära karistatud. Esimene medal suuremalt võistluselt on samuti käes. Väiksed võidud!


Teade
Teates esimesse võistkonda pääsemine läks keeruliseks, kuna mõlemal päeval olin Sandrile umbes pool minutit kaotanud ja tavarajal oli jalg samuti viga saanud. Õnneks klopsiti teinegi võistkond kokku ja sain
esimest vahetust kõrgel tasemel joosta. Alguses läks päris hästi. Püsisin esimestega ilusti koos, kuni etapil 8 (pikem etapp tagasi tulles) läksin üksi aretama, kuna olin sattunud grupi peasse. Ukerdasin üksi pikki raskesti läbitavat viirutatud nõlva. Kaotasin palju aega. Esialgse plaani kohaselt tahtsin üldse minna teevarianti, kuid valisin teiste järgi otsema variandi. Pärast seda prohmakat hakkas orienteerumine lagunema. Lõppedes lõpuks sellega, et tegin enne vaatepunkti suurema vea ja jäin ühe grupi sabast ilma. Muidu oleks veel pääsenud esimesest vahetusest umbes 1-1,5 minutise kaotusega.

kolmapäev, 28. august 2013

CISM lühirada


Viga 75 sekundit.

Läbi Kurtna CISM-le

Pühapäeval osalesin ühel sprindilaadselt üritusel. Lootsin kasutada OK Orvandi auhinnavõistlust lahtijooksuna CISM jaoks, kuid Kurtna parim metsatukk ei lasknud kiireid samme teha. Füüsilise poole pealt antud start tükki küljest ei võtnud, samal kiirusel oleks võinud pikemaltki joosta.

Esmaspäevaks õnnestus meil leida väikse otsimise peale korralikul maastikul treening. Korraldajad ametlikult seda ei pakkunud, kuid kui natuke küsida, siis võib kõike saada.

 Teisipäeval pakuti ametliku treeninguna sellist maastikku:
Täna on lühiraja päev, neljapäeval tavarada ja laupäeval teade.

reede, 23. august 2013

EMV tavarada ja teade

Eelmisel nädalavahetusel selgus taas tõsiasi, et mul on probleeme orienteerumisega. Mõlemal päeval üks tõsiselt suur viga. Kui võtan kõik oma põhiklassi EMV tavaraja tulemused, siis trend on vägagi hirmuäratav. Olen iga aastaga andnud ühe koha ära, 2-3-4-5, kas järgmine aasta olen siis kuues? Ja ega teateski midagi väga rõõmustavat pole. Viimase kuue aasta kohad on 4-3-4-3-3-3. Tänavu oli võimalik siia ritta kirjutada palju parem number, aga ei.
tavaraja ulmeline viga

teate orbiit

Nüüd jooksudest lähemalt.

Tavaraja alguses sai pisut mööda teed joosta, hoidsin end tagasi. Kaduvalt rajalt metsa keerates jäin püstviirutusse täielikult kinni ja kaotasin esimese minuti. Õnneks sain järgmiste punktidega käima, noppisin ilusti 2-3-4 ilma probleemideta. Viiendat etappi on keeruline kommenteerida, kuna ma lihtsalt ei mõista, mis minu peas toimus. Keerutasin niisama metsa all 5 minutit ja näen juba 6 minutit hiljem startinud Lauri selga. Mets oli niivõrd tihe, et ei õnnestunud järgi tõmmata. Ukerdasin üksi, kuni etapil 8-9 näen Peetri selga kauguses. Vahepeal olin mõelnud selle üle, kas tulla üldse rajalt ära või joosta rahulikult rada läbi, et teateks purakat hoida. Kuid tollest hetkest tuli pingutamise tahe tagasi, võtsin eesmärgiks joosta Peetril 3 minutit eest ära, kuid kõigepealt tuli järgi jõuda, mis ei olnud sugugi lihtne kui orienteeruda ei oska. Etapi 9-10 teise poole traalisin pikki sood, kaotasin minuti. Etapil 12-13 näen taas Peetri selga, teel joostes ei vähene vahe kuidagi, kuid kohe kui metsa alla sain, hakkas vahe sulama. 13-14 etapil sai eesmärgi esimene osa täidetud, kuid siis tuli veel 3 minutit eest ära joosta. See võinuks isegi õnnestuda kui oleksin etapil 20-21 kaardist midagi aru saanud ja etapil 22-23 keskel oleksin võsa asemel lagedal jooksnud. Kuid mis seal vahet enam on, kas koht on neljas või viies, medal on läinud. Jooksin end täiesti tühjaks. Kahju ainult, et ei suutnud head vormi realiseerida. Nii heas hoos ma polegi sellel aastal olnud. Teedel ja pikkadel tõusudel olin aeglane, aga kohe kui pääsesin metsa alla tundsin end kui kala vees.
tavaraja gps
tavaraja tulemused

Teates jooksin esimest vahetust. Seda mitmel põhjusel. Teadsin juba enne tavarajale minekut, et jooksen end seal tühjaks ja viimases vahetuses ei ole minust enam tegijat. Koos teistega on ikkagi lihtsam pingutada kui üksi. Teine idee oli joosta võimalusel eest ära, et vigastatud Tauno saaks eduga metsa. Kõik võinukski nii minna, aga pea seljas mööda metsa on ka võimalik joosta. Sain õhuvahe sisse, kuid hakkasin vale seljandikku mööda jooksma ja suunda ka ei vaadanud. Vägisi üritasin maastikku ja kaarti kokku panna, aga kuidagi ei õnnestunud. Tegin taas ulmelise 4 minutise vea. Kuid teate ajal ei saa katkestamise peale kuidagi mõelda, hakkasin kohe selle nimel tööle, et võimalikult heal positsioonil vahetus üle anda. Esimesena sain Timmuski kätte, olin ikka täiesti mutta vajunud. Mõne minuti pärast sain Jaagupi kätte, siis ei tundunud olukord nii lootusetu. 11.KP juures sain terve pundi kätte, sealhulgas ka Abrami. Olukord muutus aina paremaks. Iga hetk oli medali hinnaga, üritasin anda endast kõik, kuigi olin täiesti väsinud, eilne tavarada oli oma võtnud. Vaatekasse lasin Abramil natuke eest ära joosta ja läksin ise teisele variandile, et natukenegi eest ära saada. Õnnestus vahe sisse saada. Andsin Taunole vahetuse üle 1:17 kaotusega liidrile. Oleks pea selge püsinud, siis oleks taktika päris hästi toiminud, 2,5 minutine edu oleks Taunole igati ära kulunud. Kenny oli end tavarajaga võrreldes korralikult liikuma saanud ja tõstis meid harjumuspärasele kolmandale kohale.
teate gps
teate tulemused

Järgmine aasta tuleb nii tavaraja allakäigutrepp lõpetada ja teateski tuleks kolmandate kohtade jada lõpetada. Mida kõike selleks tegema peaks on keeruline öelda, kuid fakt on see, et suur osa on peas kinni. Kahju on rikkuda ühe 4-5 minutise veaga kogu jooks.

kolmapäev, 14. august 2013

Siguldas Kauss

Sõit Sigulda suunas hakkas juba reedel. Vahepeatusena sai käidud Põlva järve jooksul. Kõigest 4km jooksu pidasin vastu. Alguses oli keeruline Urmas Utari tempos püsida, kuna pole üle kuu aja lõike teinud ja eelnevatel päevadel sai tehtud suure kuuma kiuste kaks trenni päevas. Päev varem Selgise päevakul jätsin lausa raja väsimuse tõttu pooleli, kuna väljas oli 32 kraadi sooja. Õnneks Põlvas oli juba jahedam ja jooksu käigus läks organism aga rohkem käima. Lõpuks tegin poolteist minutit enne lõpujoont pikema kiirenduse ja jätsin konkurendi maha.

Siguldas Kausile läksin osalema treeningmõtetega. Esimesel päeval tegin sisuliselt langevat lehte. Maastik oli niivõrd nõudlik, et esimese kolmandiku järgselt püsisin veel täitsa konkurentsis, kuigi olin teinud kahe minutise vea. Olin saanud kolme minutiga Janis Kumsi (päeva kolmas aeg) kätte, kuid jäin kaheksanda punkti võtmisega hätta ja jäin üksi nõlvale ronima. Umbes poole tunni peal hakkas kõht valu tegema ja võtsin niigi rahuliku tempo veel rahulikumaks. Sellel rajal oleks pidanud paremaid mehed kindlasti tunni piiri peale jooksma, aga vead tegid oma töö.
tulemused
laupäevane seiklus
Kui juba nii kaugele sai sõidetud, siis tegime õhtuseks ajaviiteks ühe treeningu. Sprindiriietega Siguldas ringi joostes sai tähelepanu küllaga. Orienteerumine tundus au sees olevat.
laupäeva õhtune vesine sprinditreening
Pühapäeval loksusin samuti rahulikumalt. Tegin mõned hoogsamad etapid, kuid muidu olin aeglane ja orienteeruminegi oli nigelavõitu. Ma ei olnud end häälestanud õigele lainele antud maastiku jaoks ja nii tekkisid prohmakad. Igatahes kahe päeva peale tuli 20 minutit viga. Justkui nagu ei oskaks orienteeruda. Kuid ma ei võta seda vigade määra väga tõsiselt. Kui antud maastikul ei ole 100% keskendunud orienteerumisele, siis võib väga lihtsalt järg ära kaduda.
tulemused
pühapäevane jalutuskäik
Tuleval nädalavahetusel tuleb olla 100% õigel lainel. Ees ootab EMV tavarada ja teade. Tänane lõigutrenn tuli igatahes kergelt. Metsas näeme!

teisipäev, 6. august 2013

Lahti-suunnistus

Foto: Kimmo Hirvonen
MMi järgselt jäin Soome puhkama, trenni ja pisut tööd tegema. Kolm sisukat nädalat läksid kiiresti. Treeningute koha pealt käis enesetunne ja kiirus nagu ameerika raudteel. Oli mitu head päeva järjest ja siis tuli täielik nullipäev, kus liikumine oli vägagi vaevaline. Juuli viimasel nädalavahetusel käisin Lahti-suunnisusel võistluskiiruse sarnast tegevust harrastamas. Nädala esimene pool oli niivõrd väsitav olnud, et paarist kergest päevast ei piisanud, et olla võistlusvalmis.
1.päev
Esimene päev, lühirada, oli keha ikka väga puine. Päris koha peal ei seisnud, aga siiski oli raskeim minek, mida olen siiani see aasta kogenud. Kahe punktiga kaotasin 1:50 (3. ja 9.), ülejäänud raja peale tuli veel minutike lisaks. 3.KP juures jäi tähis märkamata ja läksin küllaltki ebaselges alas väiksele tiirule. Antud viga tegi nii ettevaatlikuks, et järgmisel kahel etapil kaotasin ebakindluse tõttu veel lisaaega. 9. ja 13.etapil olid ilmselged suunavead, kus kompassi õige kasutus oli kahtluse all. Küllaltki habras sooritus, olin pika võistlejaterivi 13.kohal.

Teisel päev, tavaraja taoline rada, oli palju parem seis. Lennuki tunnet polnud, aga kui tahtsin mõnes kohas jõulisemalt edasi liikuda, siis keha reageeris positiivselt. Temperatuur oli umbes sama, mis eelmisel päeval, umbes 26 kraadi ehk siis rohkem kui MM tavaraja eeljooksus. Orienteerumine sujus raja esimeses osas palju paremini kui päev varem, sain kahe minutiga Tero Föhri kinni 11.punkti juures. Kuid siis läksin kindla peale variandile (etapp 12.), mis osutus hoopis keerulisemaks, kuna vasakul pool teed olev lohk jäi tuvastamata. Föhr oli kadunud, polnud õrna aimugi, kas ta on ees või taga. Jätkasin omas taktis, kui 16.KP juures nägin tuttavat selga. Järgmisel etapil unustasin orienteerumise täielikult ära. Läksin peast täiesti segi, jälitasin ainult Föhri selga, viga 1:20. Õnneks pääsesin siis vabasse vette ja suutsin oma tööd edasi teha omas rütmis. Etapil 25-26 oli Föhr otse läinud ja sellega järgi jõudnud. Lõpus oli jõudude vahekord selge. Seega teine päev oli parem, kuid paar etappi jäävad sellegi poolest kripeldama, tasuks päeva 5.koht. Viga tuli teise päeval 2:45. Maastik oli mõnus ja oli igati õige valik seda võistlust väisata.
2.päev

Juulikuu lõpetuseks suutsin hüppeliigest traumeerida ja juurikaid täis teel kõndides hüpekat väänata. Metsas kiiresti joostes ei juhtu midagi, aga selle eest vabal ajal käib hüpekas suvaliselt hetkel välja. Eks näis, tuleval nädalavahetusel on plaanis Liivimaa Šveitsis nõlvadel ronida.