neljapäev, 2. veebruar 2023

Töövarjuga Hispaania tehnilistel maastikel (täieneb piltide ja kaartidega)

Hola chicos (Tere poisid) nagu ütles Navaluengas basseiniinstruktor, kes juhendas, kuidas asjad sealses basseinis käivad ja andis ka varustuse, et ujumistreening huvitavamaks teha. Ise lisaks juurde veel sellele tervitusele chicas, siis kõik tervitatud.

Laagri alguses olid käpad terved veel.

Olin juba aastaid  mõelnud Maximuse laagrikoha peale Hispaanias, mis nüüd ka realiseerus. Madridist kõigest 1,5 tunnise autosõidu kaugusel asuv o-meka sobis ideaalselt, et juba kergelt talveunne läinud o-tehnika ülesse äratada. Ilmad polnud kõige soojemad, kuna Madridis samuti talv, eriti võrreldes lõunarannikuga. Parimal päeval oli +10 ja päike, muidu varieerus -2...+6 vahel, Hommikul jahedam, päeva peale soojenes, päikest oli mõnusalt palju. Aga suur pluss oli see, et oli kuiv, ainult ühes hommikusel treeningul oli mets natuke märg.

Uued sõbrad võtsin ka päikest võtma. 

Sisuliselt on tegemist o-paradiisiga, käe-jala juures on mitme laagri jagu kaarte ja treeninguid. Oleneb muidugi laagri pikkusest, kuid minu plaanidesse sobis hetkel väga hästi just paljude o-treeningute tegemine, kus intensiivsus oli pigem rahulik, kuid ka mina ei jõudnud ajaliselt kõiki läbi teha. Ehk jäi midagi ka tulevikuks, kui peaks sinna tagasi minema.

O-paradiisiks ei tee seda ainult kaartide rohkus, vaid see tehniline raskusaste, mida loodus ja inimene on sinna kokku keerutanud. Kive eksisteerib seal täpselt sama paljudes eri vormides kasutuses nagu meil poes on piimatooteid. Kivid, kivihunnikud, kaljud, avakaljud, kivipõllud, kiviaiad, varemed, majad, kivised teed jne ehk siis kivid igas asendis ja vormis, nii looduse kui ka inimese poolt. Kivide vahel veel puud, põõsad ja muud loomad. Sinna juurde veel lisada pinnavormid ja ongi juba olukord, kus kaart mustab kividest ja infost ning kõik ei mahu peale, samas on vaja millegi järgi orienteeruda.

Üle võlli tehniline orienteerumine on minu hinnangul sobilik ettevalmistuse osa juulis toimuvateks maailmameistrivõistlusteks Šveitsis. Lisaks muidugi tõusumeetrid, mida kogunes laagri jooksul 6400 meetrit. Ehk siis kümme päeva pikkune laager sobis täiesti viisakalt aasta põhieesmärgiks valmistumiseks.

Lisaks orienteerumisele sai ühel treeningul kohalikku mäge mindud vallutama, mis jäi napilt alla 2000 meetri merepinnast. Esialgu oli plaanis 2-3 tunnine sutsakas, kuid kaardirakenduses olevad rajad osutusid sümboolseteks võimalikeks kohtadeks, kus justkui on võimalik suure huvi korral liikuda. Kuidagi sai end mäest üles ronitud, kuid kuna samast kohast ei oleks mingi hinna eest alla läinud, siis valisin laskumiseks teise variandi, mis oli vähem ekstreemsem.

Teel ülesse sai väike ehmatus üle elatud. Liikusin mäe nõlval mööda suuri kivikamakaid, kui astudes ühele suurele kivile, mille pind oli sile, kuid umbes 30 kraadise nurga all. Kivi oli kuiv, kuid ilmselt oli kusagilt eelmiselt kivilt jäänud jalanõu alla natuke lund ja sisuliselt olematu kiiruse pealt käisin kuidagi paugust külili, nii et mõlemad käed "pehmendasid" maha kukkumist. Kui vasak käsi poleks hoogu maha võtnud, siis ilmselt sinna olekski jäänud. Daatumid oleks saanud sekundi pealt fikseerida, kuna kell võttis põrutuse ajal automaatselt vaheaja. Aga läks hästi!

Seiklus mägedes muidugi jätkus, esialgu kohe aru ei saanudki, et seis nii hull on. Sai mõlemaid käsi kasutatud suurte kivide pealt turnimiseks, alles kusagil mäest alla laskudes, viimastel kilomeetritel, kus sai vabal sammul joosta ilma takistuseta, siis tundus, et vasak käsi vajab natuke ekstra hoidmist. Ranne läks märgatavalt paari tunni möödudes tursesse, nii sai õhtul kohalikus väikses EMO-s käidud, kuid kuna seal röntgenit polnud, siis tuli sõita 40 minuti kaugusele Avila nimelisse linna suuremasse haiglasse. Käsi kipsi, kuna mingi murd sealt ikka leiti. 

Mägedes kukkumine juhtus suhteliselt täpselt keset laagrit ehk siis pooled treeningud olid alles ees. Otseselt ühtegi treeningut ära ei pidanudki jätma, järgmisel hommikul olin juba rivis ja valmis orienteeruma minema. Kuna sõrmede liigutamine suures ulatuses oli esialgu valus ja ma kompassi/kaarti kannan samas käes, siis tuli paar treeningut kasutada vasaku käe kompassi paremas käes. Nii oli isegi võimalik kompassi äär etapiga paralleelselt hoida. Pöidla juures olevad lihased läksid päris valusaks lõpuks, kuna tegid harjumatut tööd.

Laager läks seega ühesõnaga omasoodu edasi ja ühtegi treeningut tegemata ei pidanud jätma.

Laager numbrites:

  • 24,5 treeningtundi
  • 148km
  • 6400 tõusumeetrit
  • 17 orienteerumistreeningut (2 pimedas, 3 sprinti)
  • 419 kontrollpunkti
  • 1 seiklus mägedes
  • 1 ujumine
  • 1 randmeluu murd
  • 1 noor hakkaja laagris kaasas, kes käis kõik samad maastikud läbi

Aasta tagusega on seis palju viisakam erialase töö suhtes. Eelmise aasta jaanuaris ei kogunenud ühtegi orienteerumist ja jooksuga oli sarnane seis ehk hetkel on seis positiivne. Muidugi detsembri keskpaigast pidin tegema kolme nädalase sundpuhkuse, kuna üks soolikas oli tunginud ilmavalgust vaatama. Topiti tagasi ja õmmeldi lukk ette, mis loodetavasti peab. Sellest tingituna saigi Hispaania laager rahulikumalt võetud. Ehk tehniliselt keerukad maastikud sobisid hetkel nagu valatult ettevalmistusse.


Kui mõtlete, et kui paljude sõnade ette on võimalik panna "o", siis paljude, siin blogis ilmselt aboluutselt kõigi sõnade ette. Head oo-tamist!

laupäev, 14. jaanuar 2023

Tagasivaade hooajale 2022

Iga hooaeg ja selle ettevalmistus on alati erinev ja omamoodi. 2022 oli paljudest varasematest hooaegadest erinev ja võiks öelda, et isegi erilisem. Järgnevast jutust saab lugeda tagantjärgi heietusi ja mõtteid.

Päris lapsepõlve tagasi ei lähe, kuid hooajaks 2022 hakkas ettevalmistus kohe pärast 2021 "Suunto Games-i", kui järgmisel päeval läksin mandleid Võru haiglasse ära lõikama. Mõttega kiiresti kaelast ära saada ja ühtlasi ka plaaniline kahe hooaja vaheline puhkus teha.

Novembrist sain juba mõistlikult treeningutele keskenduda ja detsembris tundus, et läheb juba päris hästi. Lumi oli juba maha tulnud, sai nii suusatada kui ka metsas orienteeruda, kuna igalpool polnud lumega priisata. Detsembri teisel nädalavahetusel tuli ootamatult põlve juurde valu. Lõpetasin jooksmise päeva pealt, suusatamine jäi esialgu kavva, kuid ka suusatamine ei mõjunud ühel hetkel enam hästi ja tuli sedagi vähendada ja lükata paaristõukeid. 

Valu põhjuseks oli põletik, mis oli kuidagi ülekoormusega tekkinud. Valu tuli küll järsku, kuid kuna ma ei olnud teadlikult põlve kuhugi ära löönud, siis kvalifitseerus see ülekoormuse alla. Ehk valu tuli küll ootamatult, kuid tegelikult oli põlves juures olevad protsessid saanud alguse juba palju varem, lihtsalt ühel hetkel see väljendus valuna.

Muidugi ei jäänud ma ootama, et valu ära kaoks, vaid käisin massööri, ortopeedi ja manuaalterapeudi juures. Kasutasin külmaravi, ultraheli, laserit, tegin harjutusi ja andsin rahu. Treeningmahud läksid kuiselt kaks korda madalamaks. Kui november (53h) ja detsember (54h) olid veel suurema mahuga kuud, siis jaanuar (37h), veebruar (26h) ja märts (25h). Mingid kõrget kvaliteeti nendes kuudes polnud, lihtsalt millegi tegemine. Suuresti oli tegemist alternatiivtreeningutega jõusaalis, kus sai cross-trainerit piinatud, ujutud, jõudu oma keharaskusega tehtud jms. Lisaks väljas natuke suusatamist. Oleks võinud ju rohkemgi seda kõike teha, aga põletikust tingitud valu näitas vahepeal ka nendel treeningutel oma iseloomu.

Talve üleelamine oli vaimselt väga raske, kuna sügisel sai seatud endale eesmärgid koduste Euroopa meistrivõistlusega ja hakatud järk-järgult selle nimel tööd tegema. Vigastusi on ka varem olnud, nii selliseid, mis kiirelt tulevad ja enam-vähem normaalse aja jooksul kaovad, kuid see põletik ei tahtnud kuidagi jalga lasta. Alles talve lõpus, sisuliselt siis kui aprillis olev hooaeg oli ukse ees, siis sain jooksusamme ilma probleemideta tegelema hakata. Muidugi tasa ja targu.

Aprillis läks hooaeg lahti ja kõrvalvaataja ei pruukinud arugi saada, et Kristo on treenimata. Esimese võistluse Lätis võitsin, Jüriööl sai ka Pekoga võit purki pistetud. Mai alguses Ilves GP-l Rootsi konkurentide vastu oli reaalsuskontroll, seis oli halb. Euroopakateni oli 3 kuud, mis pole üldse pikk aeg, kuid usk endasse oli niivõrd suur, et tuli samm-sammult jätkata tegutsemist.

Jüriöö sangarid Hiiumaal

Iga võistlusstart oli sisuliselt maksimaalne pingutus minu jaoks, mille läbi lootsin organismi "lahti lõhkuda" ja "mootori käima tõmmata". Torusid köhisin lahti Tiomilal, mai lõppu sattus eredam sähvatus Järvamaa ja Raplamaa MV lühirajal, kus sooritus oli ok ja kaotus Laurile ei ole väga suur. Tekkis lootus.

Tiomilal lumeneid võrdlemas

Juunis Tartu Kevade 1.päev poolenisti lonkimine, 2.päev täiega, edu järgmise ees polnud suurem asi. EMV lühirada Korelas näitas taas füüsilist seisu koondise meeste vastu, ilusas parkmetsas 4 minutit lühirajal kaotust. EMV teates taas üks-ühele pingutades oli järgmine käik olemas. Tallinna MV lühirajal sai ilma pingeta enda võimeid testida. Jukola läks kokkuvõttes kehvasti, kuid võtsin helgemad osad kaasa. 

Jukola tiim

Järgmiseks juuli keskel katsevõistlused, koondisse saamine kui selline polnud küsimärgi all, pigem oli vaja enesekindlust tõsta. Aga juuli alguses oli vaja enne koroona esimest korda läbi põdeda. Koroona oli löök allapoole vööd, kuu aega enne suurvõistlust. Koroonaga koos sain ka puhata ja tänu sellele tekkis väike superkompensiatsiooni efekt ehk tõusin vormi katsekateks. Katsevõistluste lühirajal 3.koht ja aasta esimese tavaraja lausa võitsin. Lisaks jõudsin Kinnebergile teate treeningul hambaid näidata. Polnud paha, fööniks oli tuhast tõusnud!

Nii nagu ülejäänud stardid, nii ka Euroopa MV olen blogis eraldi värskema emotsiooni pealt kirja pannud. Tagantjärgi võtsin vastu selle, milleks ma nendel päevadel valmis olin, seda nii tehniliselt, vaimselt kui füüsiliselt. Sügisel ettevalmistust alustades pidasin tavarada oma trumbiks, kus on "lihtsam" parem tulemus teha, siis nii ka läks, lihtsalt tulemus oli kesise ettevalmistuse tõttu 20 kohta tagapool, vihmaga oleks võibolla 10 kohta päästnud, saunas tavarada on suure mehe jaoks palju.

Euroopa MV lühiraja eeljooks.

Lühiraja jaoks tõusis vorm liiga järsult paremaks EM eel, et mul polnud aega selle kiirusega kohaneda ja sellest tingituna olid nii katsvõistluse lühirada kui ka EM lühirajad konarlikud. Osaliselt oli see natuke sama tunne nagu hooaja algus Lätis, kus jooksin kaks lühirada Terve talv orienteerumata ja siis kohe võistlusel maksimaalselt pingutama. Orienteerumine ei püsinud koos. Tavarada on iseloomult rahulikum, seal suutsin hobuseid hoida.

Teade on taas eraldi muusika, lühirajalik iseloom, kuid võimalik teistel tempo abi saada, kuid kaarti tuleb ise lugeda. Teate vea olen alla neelanud ja keeranud selle motivatsiooniks, et end edasi arendada ja järgmine kord teha selline sooritus, et endal jääb ka suu lahti.

Euroopa MV teate viiendad mehed

Hooaeg jätkus, korraks küll käis kett maha ja haigus käis külas, kuid Põlva kandist said EMV öistel haiguse kiuste kuld ja sprinditeate hõbe ära toodud. Augustile pani punkti mõnus treeningvõistlus Hiiumaal.

Septembris Ilves GP võit koju, EMV tavarajal taas EM maastiku külastus ja tasuks hõbe, EMV pikalt rajalt kuld. Augusti kuu lõpu ja septembri võistluste varjus treenisin end oktoobri alguse Šveitsi MK-deks, et seal füüsiliselt tasemel olla. Olin loonud oma testjooksuringi, kus aega kulus sama palju kui lühirajal, kuid tõusu oli isegi rohkem. Seda nii maastikul kui ka radadel. Aga EMV pika raja eel hakkas keha streikima ja kehas oli haigus sees. EMV pika raja tegin omas rütmis veel ära, kuid  Šveits läks kahjuks aia taha, keha oli kurnatud. Šveitsi MK teade liiga kõrgel ja raske. Lühirada tehniliselt üldjoontes stabiilne, üks prohmakas. Tavarada ei olnud üldse minu tassike teed, keha oli surnud.

Šveitsi MK teade

Huvitav ettevalmistus ja hooaeg. Selle sisse mahtus emotsioone täiesti seinast seina. Oli nii lootusetust kui ka lootust, kuid tuli selle varjus ka edu. Tänu sellele, et nägin erinevates olukordades võimalusi ega ei murdunud vaimselt, siis nii tegelikult tegin justkui mitte millestki midagi. See et keha hooaja lõppu pärast EM vastu ei pidanud, vaid vorm käis nagu Ameerika raudtee, seda pean tagantjärgi täiesti normaalseks. Reaalselt ma forsseerisin nii vaimselt kui ka füüsiliselt oma keha isiklike piirideni, et Euroopakateks hetke parimal tasemel olla. Pärast seda oleks võinud ka veeuputus tulla, kuid sain head vormi nautida veel peaaegu kuu aega, lihtsalt Šveitsini ei vedanud välja.

Tagantjärgi ei oskaks isegi muud moodi midagi teha. Teadvustasin alati seda olukorda, kus hetkel olen ja oma parimate teadmiste ja oskuste najal tegin seda, mis oli minu võimuses. Ainuke, mille ma taustalt ära kaotaks on kõige selle taustal 8-17 tööl käimine. Sellega vabaneb nii palju vaimset ja ajalist ressurssi.

Nüüd juba käivad ettevalmistused 2023 hooaja nimel, mille tähtsaimaks proovikiviks on maailmameistrivõistlused Šveitsis. Kuid selleks valmistumine on juba järgmiste postituste teema.