Pikk paus siinses blogis pole kunagi midagi säravat täheldanud, ega ka nüüd. Laupäeval toimunud EMV pikk rada oli väga hea ja otsene peegeldus senisele hooajale. Tegin soorituse vastavalt oma tasemele. Olin kõike muud kui valmis külg-külje kõrval teiste meestega võistlemiseks. Järgneval kaardipildil näeb ära otsustavad vead, mis ei lasknud minul kordagi poodiumimängu tõusta.
Maastik ise oli väga mõnus ja vaheldusrikas. Sellist väga raskesti läbitavat maastikuosa oli minimaalselt. Kaardi peal on soist pilti palju, kuid õnneks ei pidanud väga palju nii märjal ja pehmel pinnasel jooksma ning selle võrra jaksas pikemalt joosta.
Vead aga panid mind iga kord tagaajaja positsiooni ja neist viimane (pildireast esimene) 2:20 pikkune viga oli otsustava tähendusega, kuna sealt ma ei olnud enam võimeline tagasi mängu tulema. Kõik need tagaajamised viisid vaid selleni, et kulutasin rohkem energiat, kui oleks võinud seda grupis olles teha, mis omakorda tõi kaasa tõsiasja, et kustusin varem ära.
Iseenesest mul kergeid momente füüsiliselt ei olnud, kuid sellegipoolest erinesid need kolm tundi lahti jaotatutena päris palju. Esimene tund oli rohkem nagu keha lahtijooksmiseks, kuna kaks varasemat päeva puhkasin treeningutest, teine tund olin ma ehk kõige parema sammuga ja ilmselt ka kõige näljasem, kuna soovisin konkurente kätte saada ja kolmas tunnike oli puhas piin, kus eesmärk oli finišini välja venitada. Katkestamise mõtteid polnud kordagi.
GPS (kogu kinoetendus)
Muidugi olen pettunud saavutatud tulemuse osas, kuid pigem üritan hetkel mõelda võimaliku lahenduse üle, kuidas sellest hädisest olukorrast sirge selja ja veel tugevamana välja tulla, et järgmisel aastal kodukamaral toimuvaks tiitlivõistluseks 100% valmis olla. Selleks, et mõista, kuidas edasi minna, on minu silmis vaja enne teada, mis seisus olen hetkel ja mis on tinginud sellisesse olukorda sattumise.
Selleks tuleb aega tagasi keerata. Suur muutus toimus minu jaoks 2015 juunis, kui asusin täisajaga tööle, mis on selline poolliikuv kontoritöö, müügitöö, kus tuleb ette päris palju ringi sõitmist, sealjuures ka 1-3 päeva nädalas Tallinnas olemist, kohtumised ettevõtete juhtidega jne. Tööle sai asutud just põhjusel, et minuga võeti ise ühendust ja et olin terve kevade jõude istunud vigastuse tõttu. Alguses kõik sujus, ka talve elasin ilusti üle. Sain vastavalt vajadusele osaleda laagrites ja võistlustel. 2016 jaanuar-veebruar oli veel kõik korras, kevadel nädalane Tšehhi laager ka ja hakkaski hooaeg peale. Karjalase esimene päev edukas ja sealt iga võistlusega järjest kehvemaks. Ainukesed natuke teistest eredamad, füüsiliselt paremad jooksud olid EM-i lühiraja B-finaal, Balti MV tavarada ja teade. Üldjoontes on läinud iga nädala ja kuuga seis kehvemaks ja kehvemaks. Nüüd EMV tavarada ja ka pikk rada oli head peegeldused senisele hooajale.
Põhjus, mida ma ise antud asja taga näen, on asjaolu, et ma ei ole suutnud teha mitut asja korraga hästi. Töö ja trenn veel lähevad kokku, aga tulemuseesmärkidega võistlemine ja täisajaga töötamine ei taha kuidagi kokku sobida. Tulemuseks on kurnatus ja tulemuste langus mõlemas valdkonnas. Iseenesest mõistsin antud olukorda juba kevadel EM-il olles, kui sai seda ka teistega arutatud, kuid sisuliselt ei ole ma kogu suve jooksul mitte midagi ette võtnud, et antud olukorda muuta.
Kõiki osapooli rahuldavat võimalust ei paista hetkel kusagil. Pigem tundub hetkel, et valikus on kas jätta üks või teine kõrvale ja minna allesjäänud valikuga täisvõimsusel edasi. Kusjuures nii töö kui ka spordi puhul on olemas väga tõhus taustatiim, kes aitaks järjest paremale tasemele jõuda. Minu jaoks oleks valik, arvestades lähenevaid tiitlivõistlusi, lihtne. Samas on üsna keeruline teha sporti ilma rahata. Mulle meeldivad mõlemad, kuid on tekkinud hirm, et mis saab siis, kui kaob kindel sissetulek, mille abiga saab käia treeningutel, võistlustel, laagrites või kasvõi süüa normaalselt.
Vot see on hetkel minu jaoks suur mõttekoht, kuid kindlasti ei jää see lahenduseta, kuna ma päriselt tahan olla järgmine aasta elu vormis. Ja see ei ole mingi sõnakõlks, vaid ma reaalselt tean ja usun, et ma olen võimeline selleks, muidu ma seda ette ei võtaks.