Thursday, September 30, 2021

Suunto Games Kolgakülas

Hooaja viimased stardid on seljataga. Mõte oli juba varem hooaeg ära lõpetada, aga osaliselt solidaarsusest korraldajate vastu ja ikkagi veel väiksest võistlusnäljast tulenevalt sai nimi kirja pandud. Kasutatav maastik oli keskkonnaameti ametnike amatöörluse tõttu kärbunud väikseks, kuid kaks lühiraja pikkuse laadset võistlust sai ära tehtud.

Esimese päeva rada oli olemuselt küllaltki mitmekülgne võrreldes teise päevaga. Esimesed kolm punkti olid väga ebamugava ala peal, kus oli raske end täpselt positsioneerida. Võtsin rahulikult, kuna K-punktist välja minnes ei tundnud end seal üldse enesekindlalt. Edasi mööda jõeoru nõlvasid ja soid, kus tuli hoolikalt näpuga järge ajada. Kuues etapp läks täiesti käest, kui suutsin etapi algusest peale paralleelseid asju lugeda, õnneks ei läinud viga minutitesse. Raja viimane osa oli kiires männimetsas, kus tuli küll sisuliselt ainult joosta, kuid tähelepanu ei saanud lasta hajuda. 

1.päeva teekond

Teise päeva tegin kogemata ise endale huvitavamaks. Soojenduse ja muude protseduuride tegemine jäi viimasele hetkele. Stardijoonele jõudsin pool minutit enne starti. Paelad püsisid õnneks ühe sõlmega kinni ja vetsupeatust suutsin edasi lükata. Rada suuri väljakutseid ei pakkunud, mis tegi kohati ka natuke laisaks ja keskendumine ei olnud 100% kogu raja vältel. Teisel päeval võtsin füüsiliselt natuke kergemalt, kuna peas oli juba teadmine, et keegi ei ohusta poodiumi kõrgeimat astet.

2.päeva teekond


Teise päeva finišsirge. Pilt: SK Mercury.

Teise päeva finišis võeti mind kohe valve alla. Kohale oli tulnud dopingukontroll, kelle meeldivat seltskonda natuke vähem, kui tunnike sain nautida. Kuna enne rada jäi kergendamata, siis protseduurid sujusid kiiresti.

Lõppkokkuvõttes on mõnus hea tulemuse pealt hooaeg lõpetada, kuid ilmselt oli tegemist ka hooaja parima füüsilise vormiga või siis vähemalt tundega, et ma jõuan joosta. Kordagi varem hooaja jooksul polnud sellist head tunnet olnud. Hea, et nüüdki kohale jõudis, sai korrakski seda tunda.

võistluste koduleht

tulemused


Autasustamine. Pilt: SK Mercury.

Monday, September 20, 2021

Teateliiga finaaletapp Kirkkonummis

Tihti ei satu hea kvaliteediga võistlus nii Helsingi lähedale, kui see oli nüüd ja seejuures sobib võistlus ka  kalendrisse. Toimus Soome teateliiga viimane etapp, kõigest 40 minutise autosõidu kaugusel sadamast. Kokku oli 7 osavõistlust, isiklikult jõudsin kohale kolmele.

Jooksin esimest vahetust. Esialgu joosi peaaegu 2km soojaks enne kui orienteerumine peale hakkas. Sain jooksuvõistlustelt tuttava veremaitse suhu. Esimesed kontrollpunktid tulid rabedalt, füüsiliselt kiire algus oli ajumahu röövinud ja ei näinud kohe vajalikke objekte maastikul. 



Õnneks võistlejaterivi oli pikk ja päris üksi ei jäänud. Kuid selleks, et pundis püsida pidin pidevalt end tagant sundima ehk siis olin selgelt mugavustsoonist väljas. Rajavalikuid tegin pigem teiste järgi, sest teadsin, et üksi ma lihtsalt ei jõua samas tempos pingutada. Punkti tuli siiski ise orienteeruda, sest kunagi ei teadnud, kas on hajutus ja enne punkti muututi sageli ebakindlaks ja oli võimalus mõned kohad ettepoole saada.

Üheksanda punktini taktika töötas, hiljem GPS-jälgimise järgi näen, et oli täitsa pundis sees. Metsas kusjuures ei tundunud nii suur seltskond olevat. Aga siis sai teiste ära kasutamine karistatud, lasin end vedada natuke liiga pika kaarega end hajutusse ja veel järgmisse ka teiste järgi mitte kõige paremat teevalikut pidi.

Viimased punktid läksid sujuvalt ja päris paljud, kes enne siplesid minu ümber, kadusid metsa vahele ära. Esimesed 10 minutit oli võimalik lambita joosta, kuid siis tuli lamp kaardi lugemiseks tööle panna ja raja lõpus oli juba nii pime, et täistuli oli igati kasulik.

GPS-jälgimine



vaheajad


teekond

võistluse kodeleht

Natuke kahetised tunded on soorituse koha pealt, kuid pigem oli soorituses nii mõndagi head, mida saab kaasa võtta. Ega ma läinudki võidumõtetega rajale, tahtsin lihtsalt ühte kvaliteetset võistlust. Füüsiline tase on olnud nagu ta on käesoleval aastal, kui natukenegi tekib võimalus rohkem jooksmas käia, siis selles seltskonnas eesotsas või lausa eest ära joosta ei ole mingi probleem.

Võistkond lõpuks tulemust kirja ei saanud, kuna mehed langesid nagu õunad sügisel pots ja pots puuotsast alla. Sellepärast ongi hea esimest vahetust joosta, ei sõltu teistest.

Sunday, September 12, 2021

EMV tavarada Kuutsemäel

Tavarada ootasin eelkõige sellepärast, et tegu oli uue ja kasutamata maastikuga, mis toob justkui orienteerumise algidee juurde tagasi, kus tuleb liikuda tundmatul maastikul kaardi ja kompassi abil.

Maastik oligi äge, väljakutseks osutus hoopis ilm. mis oli 11.septembri kohta väga soojaks, lausa 25 kraadini kerinud. Õigemini väljakutseks osutus rajameistri ja korraldajate suur eksimus, kui rajale olid joogipunktid ebaühtlaselt paigutatud. Eelinfo põhjal oli teada raja pikkus 14,6km ja et juua saab 3,8km, 11,8km ja 12,7km peal. Just see 8km pikkune vahe kahe joogipunkti vahel on reeglite vastane, kuna ei maailmas ja ammugi Eestis ei ole sellist võsalooma, kes läbiks metsas 8km 25 minutiga.

Väljavõte EOL võistlusreeglitest. Kus oli rajameistri ja korraldajate mõistus? Kuidas lipsas see voliniku silmade vahelt läbi?
Enesetunne enne starti oli hea, jalad kerisid ja isegi raja esimesed km olid rahuldavad, kuid järk-järgult tekkis sisse tunne, et keha ei toimi tavapärastel pööretel. Oli justkui tunne nagu oleksin natuke haige, kuid tegelikult polnud. Kas tõesti sattus kehvem päev või oli see ilma ja enesetunde kombinatsioon, kes teab?!

Siis kui Timo Sild mind 6 minutiga kätte sai, siis üritasin järel püsida raskest enesetundest hoolimata. Aasta tagasi oleks see lihtsalt tundunud kiire jooksuna metsas, kuid nüüd oli pidevalt tunne, et kui nüüd komistan või sammu valesti teen, siis kaob konkurent eest. Kaks etappi, mis kokku olid 10minutit, pidasin vastu, kuid siis raske südamega valisin enda jaoks sobivama rajavaliku etapil 19-20 ja endalegi üllatuseks jõudsime punkti samal ajal. Kuid pärast taaskohtumist nägin ainult kaugenevat selga.

Kogu selle vahespurdiga tegin endale pigem kahju ja sealt edasi keris enesetunne järjest tühjemaks. Keha ootas karjuvalt järgmist joogipunkti, kuid sinnani tuli kuidagi jõuda.  Lödipükstele oli läbijooksu näol antud võimalus ka rajalt maha tulla. Õnneks rada ei olnud pikalt järele jäänud ja läbisin raja määrustepäraselt. Tulemuseks selle aasta lemmik 4.koht.


Orienteerumistehniliselt midagi väga suurt ei korraldanud:
  • 4.etapil tõlgendasin olukorda kinnikasvanud lagedale jõudes valesti, lisa 30sek.
  • 5.etapp otse minnes läksid süsteemid segi ja lõpp vajus käest. 60sek.
  • 16.KP võtmise probleemid. 20sek.
tulemused

Saturday, September 4, 2021

Läti MV tavarada

Lätis sai joostud üks tugev tavaraja treeningvõistlus. Treening just pigem selletõttu, et ma ei valmistunud selleks üldse, läksin treeningväsimuse pealt ja nii ei suutnud ka endast rajal maksimumi välja pigistada.

Maastik oli mitmeosaline. Soojenduseks neli punktivahet ilusamas männimetsas, mis kohati oli küll peitlik, kuid siiski kiiresti joostav ja ülejäänud rada kulges erineva läbitavusega võserikes soode vahel.

Keha päris täiel võimsusel polnud valmis koostööd tegema. Ilmselt eelneval nädalavahetusel joostud kolm starti olid väsimuse näol veel täiesti organismis sees.

Orienteerumistehniliselt oli väljakutseid piisavalt. Suurim eksimus oli luubi mitte kaasa võtmine, mis sundis päris palju seisakuid tegema. Punktide ründamine oli selle võrra kohati suhteliselt keeruline, kuna lihtsalt ei lugenud 1:15000 kaardilt infot välja. Heast orienteerumisrütmist niimoodi rääkida ei saa.

Sellegipoolest oli rada huvitav ja sai väga hea orienteerumiselamuse. Võiks arvata, et sellisel maastikul võib päris palju nõgest olla, aga õnneks kohtasin ainult mõnel korral ja siiski oli võimalik seda vältida.

teekonnad

tulemused



teekond


Tuesday, August 3, 2021

Koprakarika vorstipidu...

MM-i järgselt pidasin vigastuse pühasid, olin 19 päeva järjest jooksmata, kuna õnnetul kombel õnnestus spordiväliselt suure varba mõra saada. Ratta seljas õnneks natuke trenni tegin ja lõppvaatuseks sõitsingi teist korda rattaga ümber Võrtsjärve, esimene kord oli 2018 suvel. 

Reaalsuses oleks võinud varbale veel rahu anda, kuid võistlusnälg oli niivõrd suur, et Koprakarika nädalal hakkasin arglikke liigutusi jooksmise suunas tegema, et siis võistlustel kohapeal juba start stardi haaval vaadata, kas ja kui palju saan kaasa võistelda. Päev varem jooksin Pühajärve äärses metsas juba talvel joostud o-lõiku, et natukene end metsalainele saada. Peab tunnistama, et veebruaris 10-40cm lumes jooksin kiiremini kui nüüd. Viimased kolm kuud on tervise jms poolest olnud niivõrd heitlikud, et talve lõpus suure mahu pealt tehtud vorm oli parem. Mai, juuni ja juuli kogu jooksumaht on põhimõtteliselt sama, mis talvel parimal kuul.

Aga seda suurema huviga ootasin käesoleva aasta kolmandat nädalavahetust, kus saab metsas võistelda. Läksin igat jooksu nautima nii nagu oskasin. Olin valmis palju hullemaks, kui see lõpuks välja kukkus. Pelgasin rohkem isegi füüsilist maha jäämist, kuna programm oli tihe, kuid olin hädas pigem orienteerumisega, mis mind samas tagantjärgi ei üllata.

Arvasin, et liialdan, kui ütlen, et olen aprillist kuni Koprakarikani kahe käe sõrmede jagu Eestis metsas orienteerumas käinud, aga sisuliselt mitte. Polari treeningpäevik paljastas, et aprillis sain 5 korda kirja, mais 1, juunis 3 ja juulis 2 korda. Tšehhist sain tänu laagrile 13 korda kirja. Seega pigem olen vähem saanud metsas orienteeruda, kui seda enda puhul vajalikuks pean. Sujuvus, rutiin ja võime kogu raja jagu keskenduda ei ole veel paigas, aga seda läksingi osaliselt taga ajama Koprakarikale, et nüüd hooaja teises pooles parem oleks.

Lühirajal esimene etapp väga rabe, siis saavutasin mingi kindluse. 5.KP-le hakkasin soos vale pätsi peale jooksma. Kuid peavaluks osutus 7.KP, kus ma sain aru pärast sihi ületamist, et nüüd läheb raskeks, kuna läbitavus ei olnud nii hea kui kaardil oli märgitud ja võtsin hoo maha, kuid järgmisest hetkest ei saanud ma kogu sellest reljeefi pinnavirvendusest mitte midagi aru. Korra käisin küll punkti suunas vaatamas, kuid kuna punkt oli kuidagi millegi taga ja objekti otseselt nagu ei olnud, siis lõpuks käisin tee põrkega end kontrollimas ja võtsin punkti. Kolme minutine tutakas vastu kukalt.

Lühiraja finišsirgel sünkroonjooksu harjutamas.

Kolme minutit peas läbi ketramas.

Pikk etapp oli ette lugemata ja hakkasin kohe automaatselt otse minema, sain küll aru, et justkui on ka variant minna tee kaudu, kuid kuna mul oli see ette lugemata ja kaalumata, siis jätkasin otse surumist. Ilmselt oleks vahelduseks hea olnud tee peal puhata ja natuke aega säästa. Raja viimases osas enam alguse natuke kergemat tunnet ei olnud, kuid õnneks tehniliselt sain hakkama.

Lühiraja GPS


Sprint Kanepis toimus kohe sama päeva õhtul. Pidin pikema soojenduse tegema, kuna jalad olid hommikust väga puiseks muutunud. Suurt tehnilist väljakutset ei oodanud antud maastikult, pigem füüsilist enda piitsutamist. 8.KP-le lähenedes olin ainult segaduses, kuna enne punkti oli veel mitu sarnast objekti, mida kaardile ei oldud pandud, kuid õnneks ei jäänud mul sinna üle 5 sekundi. Muidu puhas sooritus. Olin isegi natuke üllatunud, et kaotust niivõrd vähe kogunes.

Diislit soojendamas ja ikka sünkroonjooksjana

Sprindi start


Kiriku juures olid kaardil punktid ikka müüri otsa pandud, kartograafidest rajameistrid ei taha kuidagi alla anda ja punkte õige koha peale kaardil paigutada. Ja ma ei tea, kui paljud üldse tähele panid, et esimese punkt oli vale koha peal. Kaardil oli üks puu puudu ja punkt asus maja nurga taga oleva puu juures. 

Sprindi GPS


Tavaraja soojenduse tegemine oli juba väga vaevarikas. Konkurentide särtsakad ja kerged liigutused tegid lausa kadedaks. Pikalt sooja ei hakanud tegema, kuna muidu oleks varbale liiga suur koormus olnud. Sarnane soojendus sprindile oleks kindlasti kasuks tulnud. 

Koprakarika viimane meeter

Esimesed pool tundi olin selgelt orienteerumisega hädas, kolmandasse tegin minuti. 7.KP juurde lähenedes nägin viirastusi ehk siis mingit teeraja alget, mis oli varem kui kaardil märgitud tee ja keerasin metsa, kuid seal oli võimatu millestki kinni haarata. Pigem pääsesin umbes 15-20 sekundise ehmatusega. 8.etapp oli müsteerium, GPS järgi liigun ilusti, kuid maastikul koht kus ma ära keerasin vales suunas, seal hakkas üldse soisem põõsastik ja taimestik ning ma arvasin, et olen kuidagi kaldunud lõunas olevasse sohu ja seda just ka sellepärast, et metsa tüüp muutus kiiresti. Õnneks ainult 40 sekundit läks kaotsi.

9.etapil nägin lõppkokkuvõttes ainult otse mineku võimalust, kuna võistluste juhend keelas viljapõllul jooksmise. Üüratu ring vasakult mööda teed või natuke vasakult ja põllu äärt mööda jäid ka silma. Otse minek oli paras nõgestes kalpsamine. Punktile peale minekuga oli probleeme, kuna minu silm nägi maastikul madalamat kohta enne ja kaardilt lugesin samuti justkui lohu välja. Tegelikult oli punkt mäe külje peal augus.

Selleks hetkeks oligi pool tundi läbi ja suhteliselt lootusetu tunne oli, kuna joosta ka ei jõudnud. Õnneks maastik muutus ja ei pidanud enam nii palju padrikus, nõgestes ja ebaselgeid kohti pidi orienteeruma, sai pigem nautida orienteerumist ennast. 12.etapil oleks tahtnud juua, kuid minu ideaalvariandile veetopsid ei jäänud.

20.punkt oli samas piirkonnas, kus lühirajal 3 minutise vea tegin. Pidin toorest vaeva nägema, et sellest kõigest midagi aru saada. Õnneks jäi teekonna peale lühiraja punkti asukoht ja seal ma ei saanud objekti, vaid tallutud jälgede järgi kindlust, et olen õigel teel. 

Umbes ühe tunni täitumisel hakkas mootor paremini tööle ja vahepeal natuke isegi tundus, et jõuan pingutada. Lõpuks kaotus päeva parimale suhteliselt väike, mis oli taaskord üllatus, kuna tegin alguses vigu ja endale tundus, et parematel päevadel sörgin ka päevakul kiiremini.

Tavaraja GPS


Üldpildis jään Koprakarika sooritustega ja hetke seisuga rahule. Olin palju hullemaks valmis, aga hetkel tundub, et nüüd sügisel on võimalik nii mõnigi rahuldust pakkuv võistlussooritus teha.




Ja lõpetuseks midagi intriigigurmaanidele:

Alguses tundus, et viimase stardi järgselt poleemikat tekitanud viljapõllu ületus jääb lihtsalt korraldajatele ja asjaosalistele õppetunniks, aga kuna kollane meedia kajastas seda ja sealjuures lünklikult, siis tuleb asjaolud selgeks rääkida, et võibolla ka mõned mitte kohal olnud saaks sellest õppida. 

Nimelt 9.etapil jäi osade potentsiaalsete rajavalikute peale viljapõld, mille ületamine oli juhendis selgelt keelatud. Kui ma finišis seda kuulsin, et kaks konkurenti (Sander ja Kaarel) jooksid põllust üle, siis mulle ei mahtunud pähe, et kas tõesti juhendis kirja pandu ei olegi täitmiseks. Ise olin juhendit lugenud ja tegin oma rajavaliku otsuse sellest tulenevalt. Kuna korraldaja esialgu laiutas õlgu, siis kirjutasin oma elu esimese protesti, mille peale korraldajad pidid hakkama tööle.

väljavõte võistlusinfost


Protesti kahjuks ei rahuldatud, kuigi vähemalt minu arust on kõik mustvalgelt kirjas, aga ilmselt omadele ei julgetud selga keerata. Suulises selgituses toodi igast imelikke põhjendusi. 

  • Korraldajad oli võrrelnud etapiaegu otse mineku ja viljapõllu kaudu ning kuna otse minnes oli Jaagup jooksnud välja samaväärse aja viljapõllu kaudu variandiga, siis justkui keegi midagi võitnud ei ole. Samas täiesti mõttetu võrdlus, igaühe jaoks toimib oma variant, mina otse nõgestest ei saanud orienteerumisega hakkama, põllu kaudu saanuks igaüks hakkama.
  • Korraldaja raputas endale tuhka pähe. Rajameister tunnistas, et pidanuks selguse huvides kaardil põllu viirutusega üle katma. Taas jama, juhend keelab viljapõllu ületamise.
  • Tippklass argument oli see, et tühistamisega saaksin ma küll tavaraja võidu, aga kuna saadud kasu polnud minuti jagu suurem, siis kolme päeva kokkuvõttes ei taha korraldajad kahte kiiret meest tühistada. Ehk siis tunnistati, et tuleks maha võtta, aga mune selleks pole. 
  • Mingit sõnademängu üritati ka alustada, et juhendis on küll "viljapõld", aga õige termin on "haritud maa". Tegelikult pole vist kumbki õige. EOL võistlustreeglites on kasutusel sõna "põllumaa" (tagantjärgi vaatasin).
  • Ahjaa, põhimõtteliselt korraldaja tunnistas, et EMV-l oleks selline jama rohkem juppideks võetud ja no karta on, et siis oleks päris laksud käinud.
Midagi oli veel, kuid ei meenu. Üldkokkuvõttes kurb, nüüd teate, et Kopra võistlustel juhend ei ole täitmiseks ja võite seal teha omaloomingut. Aga tegelikult tekkis mul kogu selle jama peale üks palve, et ärme palun tee orienteerumisest iluuisutamist, kus saab subjektiivselt stiilipunkte panna ja hääletada. Aitäh!





Üldse tundub, et Kopral on käesoleval aastal tõsiseid raskusi võistluse korraldamisega. Õigemini endale tundus see juba eelmise aasta Koprakarika sprindi ajal nii, aga käesolev aastal ei saa senini kindla kvaliteediga korraldaja peale üldse loota. EMV lühirajal ei olnud kontrolljaama stardis ja rada oli liiga pikk. Põlva MV jäi üldse korraldaja eksimuse tõttu ära. Nüüd viljapõllu tsirkus, kus otsus tehti oma mehe kasuks ja tavarajal suurel osal klassides liiga pikad rajad. Mis toimub? Valus põlvkondade vahetus?

Võiks ju jalgadega ka hääletada ja näiteks võinuks Kapal osaleda või Soome minna, aga vot tahaks kodus joosta. Nüüd on Kopral EMV tavarada tulemas, vigade parandamise võimalus, võiks alustada juhendi/võistlusinfo ülesse panemisega. Jõudu! Ja hoiame Eesti orienteerumist, mitte ainult oma klubi liikmeid!

Lõpetuseks postituse pealkirjast. See tuleb sellest, et kolmanda koha eest sain Koprakarika auhinnaks kaks pakki vorsti, helkuri ja mahlapaki.

Friday, July 9, 2021

Teistmoodi MM - treenerite nõukogu andestamatu fopaa

Jah, lihtne oleks vaikida või hoida kõike mingis siseringis, aga ei, sellel korral lendas kogu jama ventilaatorisse ja sellest kuulevad kõik. Räägin sellest avalikult, kuna mul puudub igasugune usk, et siseringis asja hoides midagi paremaks muutuks.

Olgu siinkohal öeldud, et siin loos ei oma mingit tähtsust kellegi sportlik tase, vaid mängu tuleb selgelt mingi kolmas maailma "ime", mida sageli nimetatakse bürokraatiaks või tagatubade mängudeks või lihtsalt oskamatuseks asju korraldada.

Kronoloogiline järjekord asjadel:
• 29.mai - Leedus Balti MV tavarada - katsevõistlus
• 5.juuni - Tšehhis lühiraja katsevõistlus
• 6.juuni - Tšehhis tavaraja katsevõistlus
• 19.juuni - EMV lühirada - katsevõistlus
• 20.juuni - kiri peatreenerilt, et saan joosta sprinti ja tavarada ning palve osta lennupiletid
• 27.juuni - lend Tšehhi
• 1.juuli - sõnum peatreenerilt, et treenerite nõukogu otsustas, et ma ei jookse tavarada
• 3.juuli - MM sprint
• 9.juuli - MM tavarada

Jah, mulle oli 20.juuni üllatuseks, et mina jooksen MM-i tavarada. Arvasin vaid, et ju siis loobuti ja järgmiseks olin valikus mina. Sprindi kohta oskasin oodata, kuna Kenny oli vigastuse tõttu rongilt maas. Tavaraja koht kukkus sülle seega ootamatult. Kuna olin Tšehhi katsevõistluste eel ainult nädal aega treenida saanud, siis pärast Tšehhi katsevõistlusi ja lühikest laagrit tundus mulle, et füüsiline tase on kaheldav. Teadsin, et sisuliselt ei kesta ma vajalikul tasemel kumbagi sooritust, mis sprindis siis finaal ja tavarajal peaaegu kahe tunnine tööpäev ja üle 1km tõusu.

Hakkasin vaatama suuremat pilti ja nägin vähemalt enda silmis, et tasub minna ja enda hetke tasemest kõik välja panna. Enne kevadist pikka haigustelainet pidasin Tšehhis toimuvaid MM metsadistantse oma hooaja põhilisteks võistlusteks. Kuid suurem ja minu jaoks olulisem eesmärk on olnud ja on ka praegu 2022 kodused Euroopa MV stardid. Just 2022 EM pärast sõitsin Tšehhi, kuna koroona tõttu on niigi olnud rahvusvaheliste startide põud ja EM-ks on vägagi oluline omada häid edetabeli punkte, et saaks startida võimalikult hilisel ajal, et saaks rohkem kasu metsa tekkinud lohadest.

Peatreenerilt kinnitus koondisse saamise kohta olemas, kiiresti lennupiletid osta ja Tšehhi kohale viimast lihvi andma. 1.juuli peatreeneri sõnum tuli nagu välk selgest taevast ja seda otseses mõttes. Istusin päikesepaistelise ilmaga Praha vanalinna lähedal oleva koroona testimise punkti lähedal ja ootasin oma testimise korda. Nagu ilmselt mõistate, et tegemist ei olnud mingi rõõmusõnumiga, vaid totaalselt vastupidi. Olin Tšehhi kohale tulnud enne üllatust vaid tavaraja pärast, sprint lihtsalt pagasina kaasas.

Olin sattunud olukorda, kus ma ei tahtnud olla mitte mingil juhul. Ühelt poolt ülimalt palju negatiivseid emotsioone, teiselt poolt oli kogu Tšehhis olemise mõte kadunud. Siinkohal olgu ära öeldud, et koondislastest minule teada süüd ei ole, vaid antud postitus on selgelt suunatud EOL treenerite nõukogu vastu ja ma ei näe ühtegi põhjust sõnu tagasi hoida.

Treenerite nõukogu varastas minu aega ja raha. Ma ei oleks Tšehhi kohale üldse lennanud sprindi pärast ja kui üldse oleks, siis ainult mõneks päevaks, nüüd olin kokku peaaegu kaks nädalat. Samal ajal Eestis elu seisab, arved jooksevad peale, pangakonto jookseb miinust ja ma vedelesin kohas, kus ma ei soovinud olla.

Mina tahan, et pead lendaks ja veri oleks tänaval ehk siis kogu treenerite nõukogu koosseis ja tegevused on vaja üksipulgi läbi vaadata. Nüüd kusagilt raudselt kostub, aga nad ju teevad seda tööd vabatahtlikult ja ei saa raha selle eest. Siinkohal tuleb enda isiklikust elust meelde, kui gümnaasiumi ajal kuulsin mitu korda kõrvalt, et gümnaasiumisse sisse astumine on jah vabatahtlik, kuid seal õppimine on kohustuslik. Täpselt sama on treenerite nõukoguga, nad otsustavad otseses mõttes sportlaste elude üle ja seal olles tuleb teha tööd.

Olen alates 2004 aastast osalenud igal aastal vähemalt ühel tiitlivõistlusel (EYOC, JWOC, EOC, WOC), kui välja jätta 2020, kui ei toimunud tiitlivõistlusi. Ma ei tea mitte ühtegi juhust nende aastate jooksul, kus tagantjärgi, võistlustel kohapeal olles, oleks juba välja lubatud stardikoht käest kistud. Tegemist ei ole lihtsa eksimusega.

Treenerite nõukogu suunas on ka varem pahameelt väljendatud, kui keegi on oodatud stardikohast ilma jäänud ja eelistatakse arusaamatutel põhjustel kedagi teist. Ma ei tea, et milline näeb välja treenerite nõukogu tööprotsess või kas neil see üldse on kuidagi kirjalikult fikseeritud. Hetkel tundub, et ei ole ja üldse jääb natuke tunne, et sealne koosseis hakkab osaliselt tööle sellel hetkel, kui keegi nende lemmik/treenitav/klubikaaslane/pereliige kusagilt välja hakkab jääma.

Selleks, et ei jääks lugejal tunne, et tegemist on mingi ebamäärase koosseisuga, siis olgu välja toodud ka nimed:

Otsus nr : 2315 Kinnitada EOL orienteerumisjooksu treenerite nõukogu liikmeteks 2020 – 2022
2020.09.25
(Kuni 30. septembrini 2022): Elo Saue, Piibe Tammemäe, Kenny Kivikas, Olle Kärner, Anu Saue, Sarmite Sild, Rein Zaitsev, Tiit Tali ja Vallo Vaher.

Peatreeneri kiri sportlastele 20.juuni

Peatreeneri sõnum minule 1.juuli


Sunday, April 25, 2021

EM katsevõistlused Tallinnas

Aeg lume alt välja sulada ja talveunest ärgata. Talve jagu häid treeninguid on selja taga ja hing ihkab juba jalga joonele panna. Rahvavõistlused jäävad riburada pidi ära ja justkui polegi head võimalust saada head tagasisidet, et kuidas on talvised treeningud võrreldes konkurentidega läinud. Endale tundub trennis ikka, et olen tugev, kuid lõpuks loeb see, et mis on seis teistega. Selline on tulemussportlase elu.

Kuid siiski, sprindi Euroopa MV Šveitsis ja  metsa maailmameistrivõistlused Tšehhis, on esialgu kavas ja hetke seisu järgi tundub, et vähemalt need võistlused toimuvad. Nendest esimese jaoks toimusid nüüd nädalavahetusel sprindi katsevõistlused Tallinnas. 

  • Laupäeva hommikul individuaalne sprint.
  • Laupäeva õhtul knock-out-sprint poolfinaal ja finaal.
  • Pühapäeval hajutusega rada ühisstardist.

Olen küll eelmiste kevadetega võrreldes rohkem sprindile keskendunud, see tähendab, et lisaks metsale ka sprindikaardiga treeninud. Sellega olen saavutanud mingi väikse stabiilsuse ja rutiinide toimimise. Küll aga on raske treeningul imiteerida võistluslähedast kogemust, kus kiirused paratamatult on suuremad, kui treeningul, eriti veel mees mehe vastu võisteldes.

Viimane kuu aega ongi olnud natuke keerulisemad, kui eesmised reielihased ei tahtnud taastuda tavapärases rütmis pärast metsatreeninguid ja sellest tulenevalt tuli rasketele treeningutele, sealjuures ka kiiretele treeningutele paariks nädalaks pidurit tõmmata. Viimane nädal enne katsevõistlusi on andnud alles võimaluse midagi tugevat teha (2x tõusulõigud ja Pärnu EMV sprindi uuesti jooks).


Laupäeva hommikune individuaalne sprint

Jäin soojenduse tegemisega selgelt ajahätta ja sisuliselt pidin minema lendstardist. Hea, et jõudsin dressidki maha visata, kuigi ilma (+2, vihm, tuul) poolest võinuks need selga jäädagi. Lõpuks tuli sooritus sama hektiline, kui stardieelne 5-10 minutit. Ma justkui ei jätnud endale enne starti võimalust mõelda korra eesootavale väljakutsele ja viinud end õigele lainele. Seda siis rohkem tehnilise poole pealt, aga ka füüsiline oli nõrga võitu ja justkui väheke roostes. Suur kaotus oli minu jaoks üllatus ja võiks isegi öelda, et pettumus. Küll aga ei saanud tollel hetkel enam aega tagasi keerata, vaid tuli hakata mõtlema sellele, et kuidas õhtupoolikul knock-out-sprindis end parimast küljest näidata. Ehk siis uus start ja uus võimalus.




Laupeäva õhtune knock-out-sprint

Poolfinaalide koosseisud oli määratud treeneri poolt ja ilmselt selle mõttega, et tugevamatel oleks võrdsed võimalused finaalis kokku saada. Poolfinaalis anti minut enne starti 20 sekundit aega igaühel valida variandi A ja B vahel. Kusjuures näha oli ainult konkreetsed etapid, mitte kogu rada. Järgmise joone taga tuli välja valitud variant võtta ja stardipiiksu oodata. Kuidagi ajasin iseennast segadusse ja võtsin ikka selle variandi, mille olin välistanud ehk siis pikema ja aeglasema variandi. Kuna rada oli lühike, siis võimalus kasvõi korraks kergemalt võtta. Terve rada tuli punases läbida ja siis veel aeglasem variant tasa joosta. Kuid kuna poolfinaal oli koha peale jooks, siis viimasesse punkti ja finišisse lasin natuke jala sirgu, kuna finaalikoht oli garanteeritud. Füüsiliselt oli parem, kui hommikune sprint, kuid konkurentide koos püsida tuli vaevaliselt ja toore jõuga. Ilm oli õnneks läinud kuivemaks ja mõne kraadi võrra soojemaks.




Finaalis enam ühtegi nõrka meest ei olnud. Need, kes olid end sinna välja võidelnud, olid kõik piisavalt tugevad. Finaali rada oli kõigil sama. Esimesel etapil sattusin kohe üksi oma variandi peale ja see osutus ka kiiremaks. Edasi oli tunne, et nüüd tuleb ainult pundis püsida nii kaua kui võimalik. Enam oma varianti kusagil aretama ei hakanud ja kasutasin teiste kiirust enda kiiruse üleval hoidmiseks. Füüsiliselt finaalis isegi päeva kõige parem olemine, kuid kuna kogu 6 minutit tuli piirajas veeta, siis mugavustsoonis kulgemisest oli asi kaugel. Tulemusega olen pigem rahul, kui pettunud, eriti arvestades hommikust lati alt läbi jooksu.





Pühapäevane ühisstardist hajutusega sprint

Eelmise päeva 12 kiiremat said esimesse ühisstarti. Kõige enam pelgasin, et mehed lähevad kohe algusest sama tempoga minema, mis knock-out puhul, kuid tegelikult on sooritus 2,5 korda pikem ehk siis natuke mängis rolli ka jõuvarude jagamine. Esimesse punkti peale joostigi tormi, kuid edasi läks iga etapiga sagimine rahulikumaks, aga tempoga ei hoitud kohe üldse tagasi. Etapid olid pikad ja see andis võimaluse kiirust üleval hoida. Kellegi selja taga hingeldamine pani ilmselgelt rohkem pingutama ja enda piire kompima. Raja lõpp tuli muidugi natuke üllatavalt, ühel hetkel vaatasin, et paar etappi ongi jäänud ja ongi kõik. Kogu pingutus oli kogu raja ulatuses piirajas kulgemine.



pärast viimast pingutust

Kokkuvõttes endale hinnet ei oskagi anda, kuid hea on see, et ka natuke kehvema enesetundega päevadel ei ole kaotus sprindi teravamatele pliiatsitele väga suur. Hea meel on muidugi selle üle, et mingil määral tuli laupäeva hommikusest olukorrast nii välja, et see ei jätnud suurt vaimset pitserit järgmistesse sooritustesse. Kindlasti oli tegemist äärmiselt vajalike pingutustega, kuna juba varasemad aastad on minu puhul näidanud, et vajan väga tugevaid starte, et oma füüsiline potentsiaal täielikult kasutusele võtta.

Tore oli näha, et paljudel on treeningud talvisel perioodil hästi läinud ja jaksatakse kiiresti joosta.

Nüüd tuleb vaadata, kas tehtud sooritused olid piisavad, et paari nädala pärast Euroopa MV-le sõita Šveitsi.

Ja aitäh korraldajatele, kes nii noorte kui ka täiskasvanute koondisele andsid võimaluse kahel päeval mõnusalt pingutada.