Kahe päevaga juhtus metsas paljugi.
Esimesel päeval esimesel laskumisel väänasin jalga, teise punkti
järgselt ei tahtnud kompass enam tööd teha, lõhkus end käe ja
kalju vahel ära. Kui oleksin tahtnud kompassi terveks jätta, siis
oleks katkise kompassi asemel hoopis pea. Suvila ala kõrval astusin
naela jalga. Maastik ise oli väga huvitav, aga mets oli läbi märg
ja kividel-kaljudel liikumine ohtlik. Kahe rajavalikuga kaotasin
kokku kuus minutit. Muidugi omaette tegemine oli ilma kompassita
orienteerumine. Õnneks orbiidile selle tõttu ei läinud, aga mõnel
korral suutsin siiski ära kalduda.
Teisel päeval toimunud lühirajal oli
päike väljas ja mets kuivem. Nii sai julgemalt liikuda, aga
orienteerumise julgus sai otsa viiendas punktis. Jõudsin punkti,
kontrollisin numbrit ja ei klapi. Umbes 20meetrit enne puntki olin
kontrollinud legendist punkti asukohta ja numbrit. Tegin rohkem kui
minuti pikkuse kaare ja tulin samasse kohta tagasi. Olin mingil
kombel vaadanud eelmise punkti numbrit. Kusjuures sellele minutisele
kaarele minnes suutsin kaardi niimoodi kätte võtta, et lugesin
neljandat punkti. Segadust kui palju. Mõne punkti pärast lagunes
orienteerumine täielikult, käisin orbiidil. Lisaks veel mõned
kaared.
Kahe päevaga juhtus kõik see, mis
tegelikult juhtuda ei või. Õppematerjal on nüüd enda käest
võtta, tuleb ainult õppida ja järgmisel korral teha rahuldav
sooritus.
1.päev |
2.päev |