Friday, July 9, 2021

Teistmoodi MM - treenerite nõukogu andestamatu fopaa

Jah, lihtne oleks vaikida või hoida kõike mingis siseringis, aga ei, sellel korral lendas kogu jama ventilaatorisse ja sellest kuulevad kõik. Räägin sellest avalikult, kuna mul puudub igasugune usk, et siseringis asja hoides midagi paremaks muutuks.

Olgu siinkohal öeldud, et siin loos ei oma mingit tähtsust kellegi sportlik tase, vaid mängu tuleb selgelt mingi kolmas maailma "ime", mida sageli nimetatakse bürokraatiaks või tagatubade mängudeks või lihtsalt oskamatuseks asju korraldada.

Kronoloogiline järjekord asjadel:
• 29.mai - Leedus Balti MV tavarada - katsevõistlus
• 5.juuni - Tšehhis lühiraja katsevõistlus
• 6.juuni - Tšehhis tavaraja katsevõistlus
• 19.juuni - EMV lühirada - katsevõistlus
• 20.juuni - kiri peatreenerilt, et saan joosta sprinti ja tavarada ning palve osta lennupiletid
• 27.juuni - lend Tšehhi
• 1.juuli - sõnum peatreenerilt, et treenerite nõukogu otsustas, et ma ei jookse tavarada
• 3.juuli - MM sprint
• 9.juuli - MM tavarada

Jah, mulle oli 20.juuni üllatuseks, et mina jooksen MM-i tavarada. Arvasin vaid, et ju siis loobuti ja järgmiseks olin valikus mina. Sprindi kohta oskasin oodata, kuna Kenny oli vigastuse tõttu rongilt maas. Tavaraja koht kukkus sülle seega ootamatult. Kuna olin Tšehhi katsevõistluste eel ainult nädal aega treenida saanud, siis pärast Tšehhi katsevõistlusi ja lühikest laagrit tundus mulle, et füüsiline tase on kaheldav. Teadsin, et sisuliselt ei kesta ma vajalikul tasemel kumbagi sooritust, mis sprindis siis finaal ja tavarajal peaaegu kahe tunnine tööpäev ja üle 1km tõusu.

Hakkasin vaatama suuremat pilti ja nägin vähemalt enda silmis, et tasub minna ja enda hetke tasemest kõik välja panna. Enne kevadist pikka haigustelainet pidasin Tšehhis toimuvaid MM metsadistantse oma hooaja põhilisteks võistlusteks. Kuid suurem ja minu jaoks olulisem eesmärk on olnud ja on ka praegu 2022 kodused Euroopa MV stardid. Just 2022 EM pärast sõitsin Tšehhi, kuna koroona tõttu on niigi olnud rahvusvaheliste startide põud ja EM-ks on vägagi oluline omada häid edetabeli punkte, et saaks startida võimalikult hilisel ajal, et saaks rohkem kasu metsa tekkinud lohadest.

Peatreenerilt kinnitus koondisse saamise kohta olemas, kiiresti lennupiletid osta ja Tšehhi kohale viimast lihvi andma. 1.juuli peatreeneri sõnum tuli nagu välk selgest taevast ja seda otseses mõttes. Istusin päikesepaistelise ilmaga Praha vanalinna lähedal oleva koroona testimise punkti lähedal ja ootasin oma testimise korda. Nagu ilmselt mõistate, et tegemist ei olnud mingi rõõmusõnumiga, vaid totaalselt vastupidi. Olin Tšehhi kohale tulnud enne üllatust vaid tavaraja pärast, sprint lihtsalt pagasina kaasas.

Olin sattunud olukorda, kus ma ei tahtnud olla mitte mingil juhul. Ühelt poolt ülimalt palju negatiivseid emotsioone, teiselt poolt oli kogu Tšehhis olemise mõte kadunud. Siinkohal olgu ära öeldud, et koondislastest minule teada süüd ei ole, vaid antud postitus on selgelt suunatud EOL treenerite nõukogu vastu ja ma ei näe ühtegi põhjust sõnu tagasi hoida.

Treenerite nõukogu varastas minu aega ja raha. Ma ei oleks Tšehhi kohale üldse lennanud sprindi pärast ja kui üldse oleks, siis ainult mõneks päevaks, nüüd olin kokku peaaegu kaks nädalat. Samal ajal Eestis elu seisab, arved jooksevad peale, pangakonto jookseb miinust ja ma vedelesin kohas, kus ma ei soovinud olla.

Mina tahan, et pead lendaks ja veri oleks tänaval ehk siis kogu treenerite nõukogu koosseis ja tegevused on vaja üksipulgi läbi vaadata. Nüüd kusagilt raudselt kostub, aga nad ju teevad seda tööd vabatahtlikult ja ei saa raha selle eest. Siinkohal tuleb enda isiklikust elust meelde, kui gümnaasiumi ajal kuulsin mitu korda kõrvalt, et gümnaasiumisse sisse astumine on jah vabatahtlik, kuid seal õppimine on kohustuslik. Täpselt sama on treenerite nõukoguga, nad otsustavad otseses mõttes sportlaste elude üle ja seal olles tuleb teha tööd.

Olen alates 2004 aastast osalenud igal aastal vähemalt ühel tiitlivõistlusel (EYOC, JWOC, EOC, WOC), kui välja jätta 2020, kui ei toimunud tiitlivõistlusi. Ma ei tea mitte ühtegi juhust nende aastate jooksul, kus tagantjärgi, võistlustel kohapeal olles, oleks juba välja lubatud stardikoht käest kistud. Tegemist ei ole lihtsa eksimusega.

Treenerite nõukogu suunas on ka varem pahameelt väljendatud, kui keegi on oodatud stardikohast ilma jäänud ja eelistatakse arusaamatutel põhjustel kedagi teist. Ma ei tea, et milline näeb välja treenerite nõukogu tööprotsess või kas neil see üldse on kuidagi kirjalikult fikseeritud. Hetkel tundub, et ei ole ja üldse jääb natuke tunne, et sealne koosseis hakkab osaliselt tööle sellel hetkel, kui keegi nende lemmik/treenitav/klubikaaslane/pereliige kusagilt välja hakkab jääma.

Selleks, et ei jääks lugejal tunne, et tegemist on mingi ebamäärase koosseisuga, siis olgu välja toodud ka nimed:

Otsus nr : 2315 Kinnitada EOL orienteerumisjooksu treenerite nõukogu liikmeteks 2020 – 2022
2020.09.25
(Kuni 30. septembrini 2022): Elo Saue, Piibe Tammemäe, Kenny Kivikas, Olle Kärner, Anu Saue, Sarmite Sild, Rein Zaitsev, Tiit Tali ja Vallo Vaher.

Peatreeneri kiri sportlastele 20.juuni

Peatreeneri sõnum minule 1.juuli


Sunday, April 25, 2021

EM katsevõistlused Tallinnas

Aeg lume alt välja sulada ja talveunest ärgata. Talve jagu häid treeninguid on selja taga ja hing ihkab juba jalga joonele panna. Rahvavõistlused jäävad riburada pidi ära ja justkui polegi head võimalust saada head tagasisidet, et kuidas on talvised treeningud võrreldes konkurentidega läinud. Endale tundub trennis ikka, et olen tugev, kuid lõpuks loeb see, et mis on seis teistega. Selline on tulemussportlase elu.

Kuid siiski, sprindi Euroopa MV Šveitsis ja  metsa maailmameistrivõistlused Tšehhis, on esialgu kavas ja hetke seisu järgi tundub, et vähemalt need võistlused toimuvad. Nendest esimese jaoks toimusid nüüd nädalavahetusel sprindi katsevõistlused Tallinnas. 

  • Laupäeva hommikul individuaalne sprint.
  • Laupäeva õhtul knock-out-sprint poolfinaal ja finaal.
  • Pühapäeval hajutusega rada ühisstardist.

Olen küll eelmiste kevadetega võrreldes rohkem sprindile keskendunud, see tähendab, et lisaks metsale ka sprindikaardiga treeninud. Sellega olen saavutanud mingi väikse stabiilsuse ja rutiinide toimimise. Küll aga on raske treeningul imiteerida võistluslähedast kogemust, kus kiirused paratamatult on suuremad, kui treeningul, eriti veel mees mehe vastu võisteldes.

Viimane kuu aega ongi olnud natuke keerulisemad, kui eesmised reielihased ei tahtnud taastuda tavapärases rütmis pärast metsatreeninguid ja sellest tulenevalt tuli rasketele treeningutele, sealjuures ka kiiretele treeningutele paariks nädalaks pidurit tõmmata. Viimane nädal enne katsevõistlusi on andnud alles võimaluse midagi tugevat teha (2x tõusulõigud ja Pärnu EMV sprindi uuesti jooks).


Laupäeva hommikune individuaalne sprint

Jäin soojenduse tegemisega selgelt ajahätta ja sisuliselt pidin minema lendstardist. Hea, et jõudsin dressidki maha visata, kuigi ilma (+2, vihm, tuul) poolest võinuks need selga jäädagi. Lõpuks tuli sooritus sama hektiline, kui stardieelne 5-10 minutit. Ma justkui ei jätnud endale enne starti võimalust mõelda korra eesootavale väljakutsele ja viinud end õigele lainele. Seda siis rohkem tehnilise poole pealt, aga ka füüsiline oli nõrga võitu ja justkui väheke roostes. Suur kaotus oli minu jaoks üllatus ja võiks isegi öelda, et pettumus. Küll aga ei saanud tollel hetkel enam aega tagasi keerata, vaid tuli hakata mõtlema sellele, et kuidas õhtupoolikul knock-out-sprindis end parimast küljest näidata. Ehk siis uus start ja uus võimalus.




Laupeäva õhtune knock-out-sprint

Poolfinaalide koosseisud oli määratud treeneri poolt ja ilmselt selle mõttega, et tugevamatel oleks võrdsed võimalused finaalis kokku saada. Poolfinaalis anti minut enne starti 20 sekundit aega igaühel valida variandi A ja B vahel. Kusjuures näha oli ainult konkreetsed etapid, mitte kogu rada. Järgmise joone taga tuli välja valitud variant võtta ja stardipiiksu oodata. Kuidagi ajasin iseennast segadusse ja võtsin ikka selle variandi, mille olin välistanud ehk siis pikema ja aeglasema variandi. Kuna rada oli lühike, siis võimalus kasvõi korraks kergemalt võtta. Terve rada tuli punases läbida ja siis veel aeglasem variant tasa joosta. Kuid kuna poolfinaal oli koha peale jooks, siis viimasesse punkti ja finišisse lasin natuke jala sirgu, kuna finaalikoht oli garanteeritud. Füüsiliselt oli parem, kui hommikune sprint, kuid konkurentide koos püsida tuli vaevaliselt ja toore jõuga. Ilm oli õnneks läinud kuivemaks ja mõne kraadi võrra soojemaks.




Finaalis enam ühtegi nõrka meest ei olnud. Need, kes olid end sinna välja võidelnud, olid kõik piisavalt tugevad. Finaali rada oli kõigil sama. Esimesel etapil sattusin kohe üksi oma variandi peale ja see osutus ka kiiremaks. Edasi oli tunne, et nüüd tuleb ainult pundis püsida nii kaua kui võimalik. Enam oma varianti kusagil aretama ei hakanud ja kasutasin teiste kiirust enda kiiruse üleval hoidmiseks. Füüsiliselt finaalis isegi päeva kõige parem olemine, kuid kuna kogu 6 minutit tuli piirajas veeta, siis mugavustsoonis kulgemisest oli asi kaugel. Tulemusega olen pigem rahul, kui pettunud, eriti arvestades hommikust lati alt läbi jooksu.





Pühapäevane ühisstardist hajutusega sprint

Eelmise päeva 12 kiiremat said esimesse ühisstarti. Kõige enam pelgasin, et mehed lähevad kohe algusest sama tempoga minema, mis knock-out puhul, kuid tegelikult on sooritus 2,5 korda pikem ehk siis natuke mängis rolli ka jõuvarude jagamine. Esimesse punkti peale joostigi tormi, kuid edasi läks iga etapiga sagimine rahulikumaks, aga tempoga ei hoitud kohe üldse tagasi. Etapid olid pikad ja see andis võimaluse kiirust üleval hoida. Kellegi selja taga hingeldamine pani ilmselgelt rohkem pingutama ja enda piire kompima. Raja lõpp tuli muidugi natuke üllatavalt, ühel hetkel vaatasin, et paar etappi ongi jäänud ja ongi kõik. Kogu pingutus oli kogu raja ulatuses piirajas kulgemine.



pärast viimast pingutust

Kokkuvõttes endale hinnet ei oskagi anda, kuid hea on see, et ka natuke kehvema enesetundega päevadel ei ole kaotus sprindi teravamatele pliiatsitele väga suur. Hea meel on muidugi selle üle, et mingil määral tuli laupäeva hommikusest olukorrast nii välja, et see ei jätnud suurt vaimset pitserit järgmistesse sooritustesse. Kindlasti oli tegemist äärmiselt vajalike pingutustega, kuna juba varasemad aastad on minu puhul näidanud, et vajan väga tugevaid starte, et oma füüsiline potentsiaal täielikult kasutusele võtta.

Tore oli näha, et paljudel on treeningud talvisel perioodil hästi läinud ja jaksatakse kiiresti joosta.

Nüüd tuleb vaadata, kas tehtud sooritused olid piisavad, et paari nädala pärast Euroopa MV-le sõita Šveitsi.

Ja aitäh korraldajatele, kes nii noorte kui ka täiskasvanute koondisele andsid võimaluse kahel päeval mõnusalt pingutada.

Tuesday, November 17, 2020

Eesti parim mees orienteerumisjooksus 2020

Uskumatu, kuid läinud nädalavahetusel valiti mind esmakordselt parimaks meheks orienteerumisjooksus. Tegemist ei tavalise EMV medaliga, mida on juba paarkümmend tükki, vaid midagi enamat. See näitab, et midagi on õigesti tehtud ja see on orienteerumiskogukonnale silma jäänud.

Parimate autasustamisel. Pilt: Doris Kudre

Õnneks ei ole ma ise seda endale külge kleepinud, vaid sellise tulemuse andis EOL kuuluvate klubide hääletus. Lisaks võitsin käesoleval aastal Eesti orienteerumisjooksu meeste edetabeli ja esmakordselt oli võimalus ka põhiklassi o-jooksjal medalijahis edu saavutada ja ka sealt tuli kätte puhas kuld.

Järgnevalt mõne sõnaga lähemalt:

Aasta 2020 on igatpidi olnud teistsugune, kui seda on olnud eelnevad. Talvel sai treenitud teadmisega, et tulemas on kahed tiitlivõistlused. Sprindi MM Taanis ja metsa EM Eestis. Reaalsuses rahvusvahelisi mõõduvõtte ei toimunud ja kogu fookus suundus kodukamaral toimuvatele võistlustele.

Koduse EM edasi lükkumine oli kindlasti paljude silmis halb, kuid minu jaoks oli see isegi positiivne, et tekkis kaks lisa aastat end ette valmistada. Ma ei oleks tänavu olnud valmis nendeks võistlusteks ja tulemused oleksid olnud pigem kesised, kui suurepärased. Üks põhjus oli ilmselt selles, et talvel jäid treeningkoormused vigastuste/haiguse tõttu madalaks ja sisuliselt alles aprillist, kui pidanuks algama hooaeg, sain heal tasemel treenima hakata. Kui oleks aga hooaeg aprillis alanud, siis mõned eredamad sähvatused oleksid olnud hooaja peale, kuid hooaja lõpp oleks olnud väga sarnane aastale 2019, kus füüsiline võimekus langes madalale tasemele ja sealjuures ka tulemused.

Kuid kuna aprillist sai korralikult treenida ja ka veel mais, juunis ja juulis, siis neljakuise ettevalmistuse pealt oli hea minna vastu lühikesele hooajale. Alguses muidugi ootusärevalt, kuna väga keeruline oli prognoosida kevadsuvise ettevalmistuse vilju.

Kalender oli tihedalt võistlusi täis pikitud. Nälg ja tahtmine oli sisuliselt iga nädalavahetus joonel olla. Tähtsaimateks võistlusteks võis ilmselgelt pidada Eesti meistrivõistlusi, mida kokku oli seitse distantsi nelja nädalavahetuse peale.

29.august EMV sprint Narvas - pronks

29.august EMV öine Narva-Jõesuus - hõbe

30.august EMV sprinditeade Narvas - võistlus tühistati

5.september EMV tavarada Soolamägedes - pronks

12.september EMV lühirada Vetlas - hõbe

13.september EMV teade Vetlas - hõbe

4.oktoober EMV pikk rada Valgehobusemäel - kuld

Igalt alalt medal ja just see võiski paljudele silma jääda. Muidugi võiks paljude startide kohta öelda, et ma ei ole rahul nendega ja olen pettunud, kuid tõele au andes, siis kõik need tehtud sooritused peegeldasid minu hetke taset. Ma ei näe põhjust nina krimpsus käia. Muidugi ma teen analüüsi, vaatan üle probleeme valmistanud kohad ja ka hästi välja tulnud lõigud. Lõppkokkuvõttes on tegemist protsessiga ja arenguruumi on piisavalt.

Orienteerumine on elustiil - näeme maasikul!

Aasta 2020 viimase võistlusstardi, Tallinn sprint weekendi knock-out sprindi finaali, eel. Pilt: Reigo Teervalt.



Wednesday, October 21, 2020

Tallinn Sprint Weekend

Läinud nädalavahetusega sai võistlushooajale punkt pandud. Tallinnas oli suurepärane võimalus kahe päeva jooksul teha viis sprindi starti. Kogu programm mahtus sisuliselt 24 tunni sisse.

Tallinn Sprint Weekendi programm oli selline:

  • Laupäeva lõunal tavaline sprint Kalamaja/Noblessneri piirkonnas.
  • Laupäeva õhtul pimedas ühe mehe teade Tallinn vanalinnas
  • Pühapäeva hommikul knock-out-spint eeljooks, poolfinaal ja finaal Tallinna vanalinnas.
Eelinfo põhjal ootas ees 18,4 km sprinti, mille jooksul tuli võtta 90 kontrollpunkti. 


Noblessneri sprint sujus tehniliselt rahuldavalt, raja ette lugemisega oleks võinud rohkem tegeleda. Märkimisväärne viga tekkis 10.KP-ga, kui olin kaardil kujutatud täiesti teistmoodi tõlgendanud, viga natuke üle 10 sekundi. Vaheaegade järgi oleksin justkui jooksu esimeses pooles maganud ja teises pooles alles jooksma hakanud või siis konkurendid hakkasid väsima.

Noblessneri/Kalamaja sprint.



Noblessneri sprindi esimene sirge. Pilt: Reigo Teervalt.



Kogu nädalavahetuse võrdlus toimus Atsiga ja temale kaotasin esimese jooksu lõpuks 3 sekundit.

Nolessneri sprindi tulemused




Öine ühe mehe teade Tallinna vanalinnas tõotas tulla põnev. Ei ole just eriti palju öiseid sprindivõistlusi ja veel pimedas. Muidugi Jüriöö on sisuliselt üks selliseid üritusi ja 2017 Jüriöö oli ka viimane kord, kui ma Tallinna vanalinnas lambiga orienteerusin.
Öise start. Pilt: Reigo Teervalt


Võistlus algas kohe särtsakalt, noored mehed üritasin end alguses pildis hoida, kuid õige pea olin jäänud üksi tegutsema. Põhikonkurent, Ats, oli läinud teisele kaarele ja seega puudus igasugune ülevaade võistluse seisust. Tuli üksi pingutada nii nagu Ats oleks mul kõrval. Kuid kui olime rajal jõudnud 16.KP-ni, siis üllatus-üllatus me laekusime sinna sisuliselt samal ajal. Natuke vähem kui pool rada oli jäänud ja tundsin selgelt oma nahal, kuidas Ats üritab tempot üleval hoida, kui mitte eest ära joosta.

Raja viimases osas olin selgelt mugavustsoonist väljas ja maha ei jäänud. Eelviimase punktiga tegime mõlemad 10 sekundilise vea. Olin tollel hetkel paar meetrit maas, kuid kuna orienteerusin ise ka valesti, siis liikusin sama moodi veale ja kuna me olime koos, siis polnud lõpuks sellel vahet. Lõpusirgel jõudsin veel tuulde võtta ja raja õhkõrna õhuvahega teisena lõpetada, kuid kuna süsteem registreeris võrdse aja, siis saime mõlemad sama aja kirja.

Öine sprint 1.osa.
Öine sprint 2.osa.



Öise tulemused



Knock-out-sprindi jooksmise võimalust ei teki just väga tihti. Võiks isegi öelda, et tegemist on sisuliselt nagu looduskaitse all oleva nähtusega, mida üritatakse rahvusvahelisele areenile tuua, kuid mille korraldamist julgevad väga vähesed rahvuslikul tasemel ette võtta.

Knockis toimus esialgu võistlus kahes klassis, olid naised ja mehed. Hiljem arvestati need oma vanuseklassi. Kuna üldine konkurents ei olnud tihe ja eeljooksust pääses edasi 24 meest, siis võinuks raja läbida küllaltki säästvalt, kuid kuna minu stardi hetkeks tuli päris korralik vihmasadu ja selleks, et mitte päris ära külmuda, siis natuke ikka pingutasin ja sain parima aja kirja.
Eeljooks. Pilt: Reigo Teervalt.
Eeljooks. Pilt: Reigo Teervalt.

Eeljooksu kaart.



Knocki eeljooksu tulemused



Poolfinaal tõotas juba põnevam tulla ja seda oli see juba enne starti, kui selgus, et oleme Atsiga samas jooksus. Kohaga pääses igast jooksust üks edasi, teine pidi ajale lootma. Poolfinaal poleks laias laastus suureks probleemiks kujunenud, kui ühel etapil poleks poole minutine viga sisse tulnud. Õnneks juhtus see raja alguses ja oli võimalik raja lõpuga teha imesid. Kui viimane liblika kaar läbi sai, siis tegi imelise kiirenduse Reimo, kes oli sisuliselt tollel hetkel liider, kuid kahjuks oli tal jäänud eelviimane punkt lugemata ja lõikas otse finišisse. Läbisin raja ja pääsesin ilusti kohaga finaali, Ats pääses õnneks veel ajaga.
Poolfinaali kaart



Üks neljast poolfinaali tulemustest. Sisuliselt tegemist "surmagrupiga".

Poolfinaalis. Pilt: Reigo Teervalt.


Finaalis kuus meest: Ats, Kustu, Oliver, Raiko, Renno ja mina. Süvenesin stardis kaarti vähe ja tegin väikse lisakaare ja jäin rongi viimaseks vaguniks. Noored mehed andsid korralikult jalgadele valu ja pidi piiri peal pingutama. Kuid korra mäe otsas käies, kadus noorus ja liikusime Atsiga paarisrakendina.

Liblika keskpunkti minek. Pilt: Reigo Teervalt.

Liblika keskpunkt. Pilt: Reigo Teervalt.

Raja viimasele osale Harju mäele ikka koos, kuid siis oli meil esimest korda finaali ajal hajutus. Tekkis võimalus teha vahe sisse, kuid ikka olime pärast hajutust koos. Ats jooksis viimastest treppidest alla nagu need ei murduks kunagi ära. Kusjuures samal ajal toimus Vabaduse väljakul lärmakas meeleavaldus ja see trepp oli tihedat liiklust täis. Kuidagi siiski pääsesime treppidest tervelt alla. Järgnes meeleheitlik lõpuspurt, kus otsustavaks sai see, kes esimesena viimastesse kurvidesse esimesena sai, sest sealt enam naljalt välja ei hüppa. Ja see õnnestus mul. Elu pingutus kandis vilja ja üks agressiivsemaid lõpuspurte, mida olen kunagi pidanud tegema.
Finaali kaart.



Knocki finaali tulemused


Hooaja viimane lõpusirge. Pilt: Reigo Teervalt.
Kuld või muld heitlus lõppes kullaga. Pilt: Reigo Teervalt.


Lõppkokkuvõttes võitsin kogu Tallinn Sprint Weekendi. Kui esimesel sprindil kaotasin 3 sekundit, öisel olime sama ajaga ja knockis tuli võit, siis otsustavaks sai just knock, kuna korraldajad olid andnud knockile suurema kaalu. Kuid kõik oli võrdne, nii mina kui Ats olime sellest teadlikud.


Siinkohal pean tänama Atsi, kes pakkus kogu nädalavahetuse jooksul väga tõsist konkurentsi. Kui üks meist oleks puudunud, siis teisel oleks suhteliselt igavaks see võistlus kujunenud. Konkurents viib edasi.


Selle võistlusega sai ka hooajale joon alla tõmmatud ja saab hakata treeningutele keskenduma.



2020 aasta Tallinn Sprint Weekendi kolm parimat. Pilt: Reigo Teervalt.



Sunday, October 11, 2020

Võrumaa MV

 Justkui hooaeg hakkab lõppema, kuid siiski mitte. Vähemalt terve oktoober ja tükike novembrist läheb veel täitsa võistlushooaja tähe all. Kuid hea on vahepeal osaleda võistlustel, kus kõik on natuke väiksem, pingutada võib ka vähem.

Toimusid Võrumaa meistrivõistlused, täpselt samal maastikul, kus oli EMV tavarada septembri alguses. Uus maastik ja kaart tõmbasid tagasi. Rada oli Soolamägedes natuke üle lühiraja pikkuse ja kohati tundus, et liigun suhteliselt samu jooksukoridore pidi, kui EMV tavarajal, kuid sai ka uut avastada.

Võrumaa MV teekond


Orienteerumine läks käest kahel korral. 10.KP-sse minnes hakkasin punkti palju varem ootama ja 11.KP-sse minnes kujutasin olukorda natuke teisiti ette ja liikusin punkti tee põrkega.

Tulemused

Teekonnad

tulemused

Kuid selleks, et natuke kaugem võistluse km tasu natuke madalam oleks ja saaks arvestatava treeningu, selleks tegin kohe otsa veel pärast EMV tavarada toimunud noorte EMV teate raja. 

Noorte EMV teate uuesti jooks (tähisteta)


Järgmisel nädalavahetusel tuleb kiired lihaskiud üles otsida, plaan on osaleda Tallinn Sprint Weekendil.

Monday, October 5, 2020

EMV pikk rada

 Ja juba jõudiski järg viimase Eesti meistrivõistluste distantsini. Pooleteise kuuga toimusid kõik EMV distantsid. Ilmselgelt tundub tegu olevat uue rekordiga.

Pikk rada on ikka pikk rada, kord aastas saab joosta ja siis selleks valmisolek on alati kahtluse all, kuna ühtegi nii pikka võistlusdistantsi aasta jooksul ei ole. Õnneks enne võistlust treeningpäevikut ei vaadanud, kuid nüüd pärast võistlust selgus, et septembris oli põhimõtteliselt kaks treeningut rohkem kui 1 tund, neist esimene oli EMV tavarada ja teine Soome MV öine. Augustis oli kaks jooksutreeningut 1,5 tunni kanti, ülejäänud pikka rada arvestades ilmselgelt alamõõdulised.

Pikk rada sobitub väga hästi oktoobrisse, kuna siis on põhimõtteliselt hooaeg läbi ja see ei riku ülejäänud võistlusi ära, kuna taastumine võib võtta väheke kauem, kui lühemate võistluste puhul. Võistlemiseks mulle ilm meeldis, +11 kraadi ja märg mets.

Start


Stardirivi oli meeste seas küllaltki pikk ja tõotas tulle huvitav ühisstardist võistlus. Alguses ei hakanud ma mitte kuhugi kiirustama ja hoidsin esimesed kaks punkti end tahaplaanile, lastes nii entusiastlikematel loha lükata. 

Liblika alguseks imbusin ette poole, et ürituse käigust parem ülevaate saada. Ühtlasi tollest hetkest ise 100% orienteeruma hakata, et mitte pärast liblikakaarte tegemist tagaajaja rolli jääda. Liblikas läkski laias laastus hästi, kohe joogipunktis selgus, et olime pundiga liidrid, kuid 11.KP-ga olin raskustes ja tegin minutise aukaare. Rong mida vedasin sõitis edukalt ilma minu vedamiseta minema.

Mõne aja pärast sain rongi oma valikuga uuesti kätte ja lisaks hüppas teise hajutuse pealt tulnud Kenny punti. Koos oli kuus meest, kellest mõne hetke pärast jäi järgi ainult neli (mina, Kenny, Tõnis, Timmo), kes jäid ka dikteerima võistluse käiku. 

Enne kaardivahetust Kenny küll kadus mõneks ajaks ära, kuid ma ei osanud selles olukorras veel midagi ohtlikku näha, pigem isegi arvasin, et esimest korda pikka rada jooksev sportlane läks veale. Kuid mees laekus kaardivahetuse hetkeks punti tagasi.

Kvartett jätkas, kuid tempo kõrgel hoidmisega ei soovinud keegi väga vaeva näha. Eks igaühel oli oma strateegia, millega üritati oma võimalusi kõrgel hoida. Taganttulijate peale ei mõelnud ma kordagi, nelikus olid kõik eelsoosikud olemas ja lisaks veel Tõnis, keda ma esialgu ei osanud poodiumile tõsta.

23.KP-st väljudes pandi vist natuke käiku juurde ja tee peal otseselt puhata ei saanud, toimus kerge jõnksutamine, kuid järgmises punktis oli taas kõik koos. Teist korda maastiku taha otsa jõudes ülejäänud otsisid joogipunktis oma pudeleid, ise olin geeli juba enne joogipunkti sisse võtnud ja piisas ainult puhtast veest. Seega sain mõned meetrid teistega võrreldes rahulikumalt joosta.

Maastiku tagumisest otsast algas kodu poole kiirustamine, õigemini tempo püsis ühtlaselt kõrgel. Kvartett püsis ilusti koos. Kuid 27.etapist kujunes võistluste käiku muutvaks etapiks. Olin oma peas kaalunud ideed, et kas minna otse üle lageda või alguses paremalt mööda teed ja siis otse. Kenny keeras aga veel varem ära ja siis ma sain aru, et ta oli näinud ka vasakult mööda teid varianti, mis minul endal oli esialgu nägemata jäänud. 

Nüüd oli selg vastu seina, tundsin, et olen võtnud kehvema variandi ja mis sellises olukorras ikka tehakse?! Tuleb see variant kiireks joosta. Tõstsin märgatavalt kiirust ja kasutasin võimalikult palju metsa alla tekkinud lohasid. Ise olin juba neljas kord seal +  muud klassid olid seal jooksnud, seega oli seal kohati magistraal.

Võistluse käekäiku muutnud etapp, kus arvasin, et olen kehvema variandi võtnud.


Enne liblikat tee peal nägin veel Kennyt selja taga tulemas, kuid nüüd ei olnud enam midagi muud, kui tuli nii ennast kui teisi edasi küpsetada. Liblikas oli meil taas erinev. Hoidsin intensiivsust üleval, üritasin võimalikult palju mööda lohasid liikuda. Olin liblika niivõrd hästi jooksnud, et pigem ootasin Kennyt seljatagant, kui eest. Aga kuna reaalne vahe oli teadmata, siis tuli veatult edasi pingutada.

Liblikaga tekkinud vahe.


Rada oli veel siiski piisavalt ees ja see ei olnud niisama jalutuskäik pargis, vaja oli ronida kõige kõrgema tipu otsa ja teha mitmeid väikseid rajavaliku ülesandeid, enne kui tuli päästev finišijoon vastu.

Finišis olin üllatunud, et vahe oli Kenny ees kärisenud üle kolme minuti. Kusjuures tagantjärgi selgus, et liblikaga kärises vahe 2,5 minutit ja järgmise etapiga veel 40 sekundit. Ju siis olid minu jõuvarud suuremad ja perfektselt joostud liblikas andis sellise tulemuse.

Kvartetist kolmandaks võitles end Tõnis (üllatus temale endalegi) ja Eesti üks vastupidavamaid mehi, Timmo, pidi leppima sellel korral neljanda kohaga.

Joka koduleht

GPS-jälgimine

Kõik, kes jooksid, on tegijad.


Kolm parimat




GPS-teekond


Sellega said ka EMV-d selleks aastaks otsa. Nii nagu ka aastal 2018, nii ka tänavu õnnestus igal distantsil medal kaela saada. Kahju, et sellest ei teki sportlase sobilikke hüvesid. On ainult au, natuke kuulsust ja medalid. 

Aga tänud Jokale hästi korraldatud võistluse eest ja erilised tänud selle eest, et kaart oli kilekotis, aitäh!

Monday, September 28, 2020

Soome MV öine

Soome MV teate järel jäin veel terveks nädalaks Soome, mille lõpetuseks sai osaletud Soome MV öistel. Nädala sisse mahtus kõike muudki, sai natuke turistitatud ringi. Nähtud sai Olavinlinna kindlust, Kerimäel asuvat maailma suurimat puukirikut, Outokumpu kaevandusmuuseumit ja Joensuu kandi pärli Koli rahvusparki. Näpuotsaga teisi kohti veel ja vahelduseks sai kord päevas ka orienteerutud koos Soome noortekoondisega, kellel oli samal ajal Joensuus laager.


Kerimäe kirik - maailma suurim puukirik
Koli klassikaline vaade


öine orienteerumine

ühisstardist lõigud
Ühisstardist ja siis teine osa tagaajamine

Soome MV öine on Eesti MV öisega võrreldes niivõrd palju suurem võistlus, et meeste põhiklassil on võistlus jagatud kaheks. Esimesel õhtul toimub eeljooks ja teisel õhtul on finaal. Eeljooks oli pigem lühiraja mõõtu, kuid siiski tavaraja iseloomuga, kus tuli leida parim rajavalik. Finaal oli tõeline töömehe rada ja pikkuse poolest alamõõduline tavarada.

Eeljooksu läbisin ilma väga suurte eksimusteta, väikseid koperdamisi oli, kuid põhimõtteliselt võisin rahule jääda. Finaaliks aga ei olnud ma mitte kuidagi valmis, seda nii vaimselt, füüsiliselt kui ka tehniliselt. Kogu sooritus lagunes juba teise punkti minnes, kui lugesin ühe reljeefijoone valesti. Lugesin negatiivse pinnavormi positiivseks ja kuna üldine nähtavus oli öösel kehvake, siis kadunud ma olingi ja pikaks ajaks. Kolmandaga veel viga otsa ja juba saadi mind 9 minutiga kätte. Mingi aja proovisin pingutada ja orienteeruda, kuid ei tahtnud see mitte kuidagi õnnestuda. "Jooksin" energiast tühjaks ja pea ei võtnud, kuid katkestada ka ei soovinud, kuna see ei kuulu minu repertuaari. Lisaks lõin liblika kandis jalapõhja päris tugevalt vastu kivi. Tiksusin raja lihtsalt lõpuni.

Soome MV öiste koduleht

Eeljooksu teekond

Finaali teekond

Rada läbitud!


Millest see kõik tuli, on ilmselt keeruline öelda, kuid ilmselt võib see mitmete asjaolude koosmõju olla. Nädal oli turismiprogrammi ja treeningmahu poolest tunduvalt aktiivsem, kui varasemad nädalad, lisaks sai päris palju orienteerutud ja sealjuures veel suurematel kiirustel.

Lõpuks muidugi saab end lohutada sellega, et tegemist ei olnud otseselt tähtsa võistlusega, kuid kui juba joonele minna, siis ikka pingutama ja head sooritust tegema. 

Sellel korral nii, aga järgmisel nädalavahetusel plaanib fööniks tuhast tõusta!