TÖÖPAKKUMINE - otsin endale manageri

Olen tänasel jõudnud spordis nii kaugele, et siit edasi ilma managerita ma hakkama ei saa, kes minule vajaliku eelarve jagu aitaks diile lukku lüüa.

Miks mul on manageri vaja? Spordis on hammas verel ja kui juba teha, siis teha nii, et hiljem pole vaja kahetseda, kui jätsin mingid võimalused kasutamata või julgusest jäi puudu. Ehk siis kuld või muld. 

Kuni sügiseni käisin täiskohaga tööl, kuid pärast seda oli mõtlemise koht, kas jään sarnasele tasemele tiksuma ja rahuldun parimal päeval maailmas umbes top 20 tulemusega või panen kogu senini kogetu enda kasuks tööle ja saan teada milleks ma päriselt võimeline olen. 

Orienteerumise näol olen tegelenud niikuinii alaga, mis on sisuliselt olnud minu elu. Paljud ütlevad, et sport  on nende elustiil, kuid mina tunnen, et sport on mu elu. Sport/orienteerumine on olnud minu elu selgroog, millele olen saanud vajadusel toetuda ja mis on kandnud mind läbi elu ning hoidnud mind rööbastel. Muud asjad on elus tulnud ja läinud, kuid sport on jäänud. Sport on samas aus, kehva vormiga palju ära ei tee, kuid samas kui kõik on hästi tehtud, siis spordist saadud emotsioon on ülim ja seda mitte ainult endale.

Hetke kaugeim eesmärk on 2025 maailmameistrivõistlused Soomes. Käesoleval aastal on MM Šveitsis, järgmine aasta on Euroopa MV Ungaris. Vaatan just 2025 aasta suunas, kuna sport rapsijaid ei salli. Kui soov on täiesti uuele tasemele tõusta, siis poole aastaga imesid ei tee, kuid paari aastaga saab ka ilma imeta hakkama. Töö juba käib!

Orienteerumine ei too otseselt raha sisse. Mitte kusagil ei ole suuri auhinnarahasid või riik/alaliit/klubid maksaks selle ambitsiooni kinni. Igalt poolt saab natuke näpistada, kuid päeva lõpuks tuleb suurem osa ikka endal leida. Kuna ma kuldlusikas suus pole sündinud, rikas Kanada vanaonu pole oma nägu veel näidanud, lotoga pole võitnud, spordi kõrvalt palga tööd tehes rikkaks pole saanud, suhkruemmet pole kohanud, siis tuleb ise need vahendid sporditeel leida. Raha otsimine on justkui spordi kõrval teine töö, siis minul sportlasena käib see hetkel üle jõu. Sellest tingutuna olen hakanud endale täiesti ametlikult otsima inimest, kes aitaks leida toetajaid. 

Tänasel päeval on koostöös CV.ee-ga töökuulutus üleval, iga huvitatu saab pilgu peale visata ja huvi korral kandideerida ja/või ühendust võtta. Tasustamise valem on lihtne. Igast rahalisest diilist, mida manager koju toob, saab ta endale 20%.

Kuulutuse link

Minu kui sportlase jaoks on tegemist nullprojektiga. Ma väljun sellest kõigest lõpuks endale rahalisi hüvesid tekitamata. Olen juba saanud tagasisidet, et olen julge mees, et sellise sammu ette võtan. Peabki olema, muidu eesmärgid ei täitu. Tean, et minu enda jaoks oleks palju lihtsam olla palgatööl või suunata kogu energia ettevõtlusse. Samal ajal lükata sport natuke kõrvale, olla tubli harrastaja, teenida tööga korralikult ja usutavasti elada palju rahulikumat elu, kuid hetkel olen võtnud sellise otsuse vastu, et panustan orienteerumisele. Kõik või mitte midagi!

Ja see kõik ei ole ainult iseendale ja isiklike ambitsioonide täitmise nimel. Mind paneb liikvele nii sisemine kui ka välimine motivatsioon. Sisemist natuke avasin, kuid välisest saavad fännid ka edaspidi osa. 16,5 aastat olen blogi kirjutanud, sotsiaalmeedias jaganud oma tegemisi - see kõik jätkub, kuna usun, et teistega oma teekonna jagamine on inspireerinud paljusid. Otseloomulikult loodan oma teekonnaga anda oma panuse orienteerumise ja spordi üldisele arengule.

Tähelepanu on juba võidetud, siis ei saa jätta võimalust kasutamata. Igaüks, kes praegu tunneb, et saab nõu või jõuga abiks sellel teekonnal olla, on oodatud aitama. Suuri asju ei tehta üksi, vaid koostöö on edu võti. Kui soovid läbi oma ettevõtte toetada, siis kirjuta palun kristoheinmann@gmail.com, kui soovid eraisikuna õla alla panna, siis minu isiklik konto number on EE711010010341180012. Vaatame kui tugev on tegelikult Eesti orienteerumise kogukond. Aitäh juba kõigile ette!

Mul ei ole unistused, mul on eesmärgid. Metsas näeme!

Olen metsa poole ja olen uhke selle üle

Töövarjuga Hispaania tehnilistel maastikel

Hola chicos (Tere poisid) nagu ütles Navaluengas basseiniinstruktor, kes juhendas, kuidas asjad sealses basseinis käivad ja andis ka varustuse, et ujumistreening huvitavamaks teha. Ise lisaks juurde veel sellele tervitusele chicas, siis kõik tervitatud.

Laagri alguses olid käpad terved veel.

Kohalik ujula.

Olin juba aastaid  mõelnud Maximuse laagrikoha peale Hispaanias, mis nüüd ka realiseerus. Madridist kõigest 1,5 tunnise autosõidu kaugusel asuv o-meka sobis ideaalselt, et juba kergelt talveunne läinud o-tehnika ülesse äratada. Ilmad polnud kõige soojemad, kuna Madridis samuti talv, eriti võrreldes lõunarannikuga. Parimal päeval oli +10 ja päike, muidu varieerus -2...+6 vahel, Hommikul jahedam, päeva peale soojenes, päikest oli mõnusalt palju. Aga suur pluss oli see, et oli kuiv, ainult ühes hommikusel treeningul oli mets natuke märg.

Uued sõbrad võtsin ka päikest võtma. 

Sisuliselt on tegemist o-paradiisiga, käe-jala juures on mitme laagri jagu kaarte ja treeninguid. Oleneb muidugi laagri pikkusest, kuid minu plaanidesse sobis hetkel väga hästi just paljude o-treeningute tegemine, kus intensiivsus oli pigem rahulik, kuid ka mina ei jõudnud ajaliselt kõiki läbi teha. Ehk jäi midagi ka tulevikuks, kui peaks sinna tagasi minema.

O-paradiisiks ei tee seda ainult kaartide rohkus, vaid see tehniline raskusaste, mida loodus ja inimene on sinna kokku keerutanud. Kive eksisteerib seal täpselt sama paljudes eri vormides kasutuses nagu meil poes on piimatooteid. Kivid, kivihunnikud, kaljud, avakaljud, kivipõllud, kiviaiad, varemed, majad, kivised teed jne ehk siis kivid igas asendis ja vormis, nii looduse kui ka inimese poolt. Kivide vahel veel puud, põõsad ja muud loomad. Sinna juurde veel lisada pinnavormid ja ongi juba olukord, kus kaart mustab kividest ja infost ning kõik ei mahu peale, samas on vaja millegi järgi orienteeruda.

Üle võlli tehniline orienteerumine on minu hinnangul sobilik ettevalmistuse osa juulis toimuvateks maailmameistrivõistlusteks Šveitsis. Lisaks muidugi tõusumeetrid, mida kogunes laagri jooksul 6400 meetrit. Ehk siis kümme päeva pikkune laager sobis täiesti viisakalt aasta põhieesmärgiks valmistumiseks.

Lisaks orienteerumisele sai ühel treeningul kohalikku mäge mindud vallutama, mis jäi napilt alla 2000 meetri merepinnast. Esialgu oli plaanis 2-3 tunnine sutsakas, kuid kaardirakenduses olevad rajad osutusid sümboolseteks võimalikeks kohtadeks, kus justkui on võimalik suure huvi korral liikuda. Kuidagi sai end mäest üles ronitud, kuid kuna samast kohast ei oleks mingi hinna eest alla läinud, siis valisin laskumiseks teise variandi, mis oli vähem ekstreemsem.

Teel ülesse sai väike ehmatus üle elatud. Liikusin mäe nõlval mööda suuri kivikamakaid, kui astudes ühele suurele kivile, mille pind oli sile, kuid umbes 30 kraadise nurga all. Kivi oli kuiv, kuid ilmselt oli kusagilt eelmiselt kivilt jäänud jalanõu alla natuke lund ja sisuliselt olematu kiiruse pealt käisin kuidagi paugust külili, nii et mõlemad käed "pehmendasid" maha kukkumist. Kui vasak käsi poleks hoogu maha võtnud, siis ilmselt sinna olekski jäänud. Daatumid oleks saanud sekundi pealt fikseerida, kuna kell võttis põrutuse ajal automaatselt vaheaja. Aga läks hästi!

Seiklus mägedes muidugi jätkus, esialgu kohe aru ei saanudki, et seis nii hull on. Sai mõlemaid käsi kasutatud suurte kivide pealt turnimiseks, alles kusagil mäest alla laskudes, viimastel kilomeetritel, kus sai vabal sammul joosta ilma takistuseta, siis tundus, et vasak käsi vajab natuke ekstra hoidmist. Ranne läks märgatavalt paari tunni möödudes tursesse, nii sai õhtul kohalikus väikses EMO-s käidud, kuid kuna seal röntgenit polnud, siis tuli sõita 40 minuti kaugusele Avila nimelisse linna suuremasse haiglasse. Käsi kipsi, kuna mingi murd sealt ikka leiti. 

Mägedes kukkumine juhtus suhteliselt täpselt keset laagrit ehk siis pooled treeningud olid alles ees. Otseselt ühtegi treeningut ära ei pidanudki jätma, järgmisel hommikul olin juba rivis ja valmis orienteeruma minema. Kuna sõrmede liigutamine suures ulatuses oli esialgu valus ja ma kompassi/kaarti kannan samas käes, siis tuli paar treeningut kasutada vasaku käe kompassi paremas käes. Nii oli isegi võimalik kompassi äär etapiga paralleelselt hoida. Pöidla juures olevad lihased läksid päris valusaks lõpuks, kuna tegid harjumatut tööd.

Laager läks seega ühesõnaga omasoodu edasi ja ühtegi treeningut tegemata ei pidanud jätma.

Laager numbrites:

• 24,5 treeningtundi
• 148km
• 6400 tõusumeetrit
• 17 orienteerumistreeningut (2 pimedas, 3 sprinti)
• 419 kontrollpunkti
• 1 seiklus mägedes
• 1 ujumine
• 1 randmeluu murd
• 1 noor hakkaja laagris kaasas, kes käis kõik samad maastikud läbi

Aasta tagusega on seis palju viisakam erialase töö suhtes. Eelmise aasta jaanuaris ei kogunenud ühtegi orienteerumist ja jooksuga oli sarnane seis ehk hetkel on seis positiivne. Muidugi detsembri keskpaigast pidin tegema kolme nädalase sundpuhkuse, kuna üks soolikas oli tunginud ilmavalgust vaatama. Topiti tagasi ja õmmeldi lukk ette, mis loodetavasti peab. Sellest tingituna saigi Hispaania laager rahulikumalt võetud. Ehk tehniliselt keerukad maastikud sobisid hetkel nagu valatult ettevalmistusse.

Kui mõtlete, et kui paljude sõnade ette on võimalik panna "o", siis paljude, siin blogis ilmselt absoluutselt kõigi sõnade ette. Head oo-tamist!

Tuju hea pärast eelviimast treeningut.

Valik treeningute kaarte: (mõned kaardid tekivad siia hiljem juurde)

Tagasivaade hooajale 2022

Iga hooaeg ja selle ettevalmistus on alati erinev ja omamoodi. 2022 oli paljudest varasematest hooaegadest erinev ja võiks öelda, et isegi erilisem. Järgnevast jutust saab lugeda tagantjärgi heietusi ja mõtteid.

Päris lapsepõlve tagasi ei lähe, kuid hooajaks 2022 hakkas ettevalmistus kohe pärast 2021 "Suunto Games-i", kui järgmisel päeval läksin mandleid Võru haiglasse ära lõikama. Mõttega kiiresti kaelast ära saada ja ühtlasi ka plaaniline kahe hooaja vaheline puhkus teha.

Novembrist sain juba mõistlikult treeningutele keskenduda ja detsembris tundus, et läheb juba päris hästi. Lumi oli juba maha tulnud, sai nii suusatada kui ka metsas orienteeruda, kuna igalpool polnud lumega priisata. Detsembri teisel nädalavahetusel tuli ootamatult põlve juurde valu. Lõpetasin jooksmise päeva pealt, suusatamine jäi esialgu kavva, kuid ka suusatamine ei mõjunud ühel hetkel enam hästi ja tuli sedagi vähendada ja lükata paaristõukeid. 

Valu põhjuseks oli põletik, mis oli kuidagi ülekoormusega tekkinud. Valu tuli küll järsku, kuid kuna ma ei olnud teadlikult põlve kuhugi ära löönud, siis kvalifitseerus see ülekoormuse alla. Ehk valu tuli küll ootamatult, kuid tegelikult oli põlves juures olevad protsessid saanud alguse juba palju varem, lihtsalt ühel hetkel see väljendus valuna.

Muidugi ei jäänud ma ootama, et valu ära kaoks, vaid käisin massööri, ortopeedi ja manuaalterapeudi juures. Kasutasin külmaravi, ultraheli, laserit, tegin harjutusi ja andsin rahu. Treeningmahud läksid kuiselt kaks korda madalamaks. Kui november (53h) ja detsember (54h) olid veel suurema mahuga kuud, siis jaanuar (37h), veebruar (26h) ja märts (25h). Mingid kõrget kvaliteeti nendes kuudes polnud, lihtsalt millegi tegemine. Suuresti oli tegemist alternatiivtreeningutega jõusaalis, kus sai cross-trainerit piinatud, ujutud, jõudu oma keharaskusega tehtud jms. Lisaks väljas natuke suusatamist. Oleks võinud ju rohkemgi seda kõike teha, aga põletikust tingitud valu näitas vahepeal ka nendel treeningutel oma iseloomu.

Talve üleelamine oli vaimselt väga raske, kuna sügisel sai seatud endale eesmärgid koduste Euroopa meistrivõistlusega ja hakatud järk-järgult selle nimel tööd tegema. Vigastusi on ka varem olnud, nii selliseid, mis kiirelt tulevad ja enam-vähem normaalse aja jooksul kaovad, kuid see põletik ei tahtnud kuidagi jalga lasta. Alles talve lõpus, sisuliselt siis kui aprillis olev hooaeg oli ukse ees, siis sain jooksusamme ilma probleemideta tegelema hakata. Muidugi tasa ja targu.

Aprillis läks hooaeg lahti ja kõrvalvaataja ei pruukinud arugi saada, et Kristo on treenimata. Esimese võistluse Lätis võitsin, Jüriööl sai ka Pekoga võit purki pistetud. Mai alguses Ilves GP-l Rootsi konkurentide vastu oli reaalsuskontroll, seis oli halb. Euroopakateni oli 3 kuud, mis pole üldse pikk aeg, kuid usk endasse oli niivõrd suur, et tuli samm-sammult jätkata tegutsemist.

Jüriöö sangarid Hiiumaal

Iga võistlusstart oli sisuliselt maksimaalne pingutus minu jaoks, mille läbi lootsin organismi "lahti lõhkuda" ja "mootori käima tõmmata". Torusid köhisin lahti Tiomilal, mai lõppu sattus eredam sähvatus Järvamaa ja Raplamaa MV lühirajal, kus sooritus oli ok ja kaotus Laurile ei ole väga suur. Tekkis lootus.

Tiomilal lumeneid võrdlemas

Juunis Tartu Kevade 1.päev poolenisti lonkimine, 2.päev täiega, edu järgmise ees polnud suurem asi. EMV lühirada Korelas näitas taas füüsilist seisu koondise meeste vastu, ilusas parkmetsas 4 minutit lühirajal kaotust. EMV teates taas üks-ühele pingutades oli järgmine käik olemas. Tallinna MV lühirajal sai ilma pingeta enda võimeid testida. Jukola läks kokkuvõttes kehvasti, kuid võtsin helgemad osad kaasa. 

Jukola tiim

Järgmiseks juuli keskel katsevõistlused, koondisse saamine kui selline polnud küsimärgi all, pigem oli vaja enesekindlust tõsta. Aga juuli alguses oli vaja enne koroona esimest korda läbi põdeda. Koroona oli löök allapoole vööd, kuu aega enne suurvõistlust. Koroonaga koos sain ka puhata ja tänu sellele tekkis väike superkompensiatsiooni efekt ehk tõusin vormi katsekateks. Katsevõistluste lühirajal 3.koht ja aasta esimese tavaraja lausa võitsin. Lisaks jõudsin Kinnebergile teate treeningul hambaid näidata. Polnud paha, fööniks oli tuhast tõusnud!

Nii nagu ülejäänud stardid, nii ka Euroopa MV olen blogis eraldi värskema emotsiooni pealt kirja pannud. Tagantjärgi võtsin vastu selle, milleks ma nendel päevadel valmis olin, seda nii tehniliselt, vaimselt kui füüsiliselt. Sügisel ettevalmistust alustades pidasin tavarada oma trumbiks, kus on "lihtsam" parem tulemus teha, siis nii ka läks, lihtsalt tulemus oli kesise ettevalmistuse tõttu 20 kohta tagapool, vihmaga oleks võibolla 10 kohta päästnud, saunas tavarada on suure mehe jaoks palju.

Euroopa MV lühiraja eeljooks.

Lühiraja jaoks tõusis vorm liiga järsult paremaks EM eel, et mul polnud aega selle kiirusega kohaneda ja sellest tingituna olid nii katsvõistluse lühirada kui ka EM lühirajad konarlikud. Osaliselt oli see natuke sama tunne nagu hooaja algus Lätis, kus jooksin kaks lühirada Terve talv orienteerumata ja siis kohe võistlusel maksimaalselt pingutama. Orienteerumine ei püsinud koos. Tavarada on iseloomult rahulikum, seal suutsin hobuseid hoida.

Teade on taas eraldi muusika, lühirajalik iseloom, kuid võimalik teistel tempo abi saada, kuid kaarti tuleb ise lugeda. Teate vea olen alla neelanud ja keeranud selle motivatsiooniks, et end edasi arendada ja järgmine kord teha selline sooritus, et endal jääb ka suu lahti.

Euroopa MV teate viiendad mehed

Hooaeg jätkus, korraks küll käis kett maha ja haigus käis külas, kuid Põlva kandist said EMV öistel haiguse kiuste kuld ja sprinditeate hõbe ära toodud. Augustile pani punkti mõnus treeningvõistlus Hiiumaal.

Septembris Ilves GP võit koju, EMV tavarajal taas EM maastiku külastus ja tasuks hõbe, EMV pikalt rajalt kuld. Augusti kuu lõpu ja septembri võistluste varjus treenisin end oktoobri alguse Šveitsi MK-deks, et seal füüsiliselt tasemel olla. Olin loonud oma testjooksuringi, kus aega kulus sama palju kui lühirajal, kuid tõusu oli isegi rohkem. Seda nii maastikul kui ka radadel. Aga EMV pika raja eel hakkas keha streikima ja kehas oli haigus sees. EMV pika raja tegin omas rütmis veel ära, kuid  Šveits läks kahjuks aia taha, keha oli kurnatud. Šveitsi MK teade liiga kõrgel ja raske. Lühirada tehniliselt üldjoontes stabiilne, üks prohmakas. Tavarada ei olnud üldse minu tassike teed, keha oli surnud.

Šveitsi MK teade

Huvitav ettevalmistus ja hooaeg. Selle sisse mahtus emotsioone täiesti seinast seina. Oli nii lootusetust kui ka lootust, kuid tuli selle varjus ka edu. Tänu sellele, et nägin erinevates olukordades võimalusi ega ei murdunud vaimselt, siis nii tegelikult tegin justkui mitte millestki midagi. See et keha hooaja lõppu pärast EM vastu ei pidanud, vaid vorm käis nagu Ameerika raudtee, seda pean tagantjärgi täiesti normaalseks. Reaalselt ma forsseerisin nii vaimselt kui ka füüsiliselt oma keha isiklike piirideni, et Euroopakateks hetke parimal tasemel olla. Pärast seda oleks võinud ka veeuputus tulla, kuid sain head vormi nautida veel peaaegu kuu aega, lihtsalt Šveitsini ei vedanud välja.

Tagantjärgi ei oskaks isegi muud moodi midagi teha. Teadvustasin alati seda olukorda, kus hetkel olen ja oma parimate teadmiste ja oskuste najal tegin seda, mis oli minu võimuses. Ainuke, mille ma taustalt ära kaotaks on kõige selle taustal 8-17 tööl käimine. Sellega vabaneb nii palju vaimset ja ajalist ressurssi.

Nüüd juba käivad ettevalmistused 2023 hooaja nimel, mille tähtsaimaks proovikiviks on maailmameistrivõistlused Šveitsis. Kuid selleks valmistumine on juba järgmiste postituste teema.

Mikrogaini sügisetapid

Mikrogainid on sügise teises pooles andnud võimaluse liikuda kaardiga Tallinna erinevates linnaosades. Formaat on iseenesest jõukohane kõigile, saad stardis kaardi ja käid ühe tunni jooksul nii paljudes kontrollpunktides kui võimalik. Sisuliselt siis tavaline valikorienteerumine selle erinevusega, et punktidele on antud väärtused nagu seda on rogainis. Võiks ka öelda, et Mikrogaini näol on tegemist sprindirogainiga. 

Minu jaoks muudabki Mikrogaini huvitavaks just asjaolu, et kaardi saab alles stardi hetkel ja kuna aega ainult tunnike, siis pärast kiiret silmade kaardilt üle käimist ongi võimalus juba liikuma hakata. Planeering sünnib minu jaoks sisuliselt jooksu pealt, põhimõtteliselt väikeselt stressi foonilt. Sageli väga pikalt ette ei vaatagi, kuna saab kuidagi kvartalite või muude loogiliste valikute kaudu punkte läbida. Ühte kaardi äärt pidi ju lähed, teist äärt pidi tagasi. Suuremad mõttekohad ongi siis, kui punkt on justkui keset ei midagit, ei jää mineku ega ka tuleku teekonnale. 

Lõwenruhi etapil, vahetult enne starti teiste loomadega pilti tegemas.

Nüüd toon välja viie toimunud etapi kaardid teekonnaga. Põhimõtteliselt võiks öelda, et tegemist on lume tulekuga viies vaatluses. Mustamäel oli must maa, Karjamaal hakkas natuke mingit ollust tulema, Järvel oli mõnus kerge lumekiht juba maas, Lõwenruhis tuli juba hangedega arvestada ja Lasnamäel oli lumetormi järgselt lund juba küllaga ja kuni puudadeni.

Mustamäel sai veel päris sooja ilmaga joosta. Esimese korra kohta planeerisin stardi ja finiši piirkonna väheke ebapraktiliselt, kuid muidu normaalselt. Mustamägi oli võimalik lahendada kvartalite kaupa, kuna suurtest magistraalidest ausad sportlased igaltpoolt üle läinud. Paljud jõudsid kõik ära võtta, seega punkide enda väärtused rolli ei mänginud.

Mustamäe 8.novembril etapp

Karjmaal oli juba käimata nukataguseid rohkem ja seega avastamist rohkem, seda eriti pimedas ja lambiga. Huvitav oligi just see, et et ala oli mitmepalgeline, sai punkte võtta garaažide vahelt, tühermaalt, vana prügimäe otsast, pargist, mere äärest, paneelmajade vahelt, nii vana tööstusala territooriumil kui ka uuemate vahelt ja ka laste mänguväljakutelt. Ajaga läks kitsaks ja viimasel veerandtunnil tuli juba hakata arvestama, et kas ja kuhu jõuab. Üllatavalt keeruline oli kuidagi hoomata, et kui palju jõuab sellise mõõtkavaga liikuda. Mingi ports punkte jäi Karjamaal võtmata. Kuna maastik on suuremast liiklusest eemal, siis mõnus oli see, et oli võimalik sisuliselt valgufoori vabalt rada läbida.

Karjamaa 16.novembri etapp

Järve läks ludinal, keerulisem tühermaa ja haigla osa esialgu, lõpetuseks teist kaardi äärt pidi tagasi. Planeeringuga palju punkte lõppu polnud võimalik jätta, kuid õnneks ajaliselt tundus välja mängivat ja lõpuks saigi kõik punktid suhteliselt napi varuga ära võetud. Suur magistraal ja selle õigetest kohtadest ja hetkedel ületamine oli kindlasti oluline.

Järve 22.novembri etapp

Lõwenruhis oli juba eeldatavalt oodata pikki kvartaleid ja rajameister oligi jooksjate jaoks just seal suuremaid mõttekohti tekitanud. Iseenesest ei ole midagi hullu, kui planeering ei lähe ideaalselt, kuid kui oled juba asjas sees ja selle tunnikesega üritad enda optimaalset sooritust teha, siis tahes tahtmata aju hakkab ainult kõige paremaid variante otsima. Ilmselt kui see nii ei oleks, siis võiks Mikrogaini asemel niisama jooksma minna, nii et see on ainult positiivne.

Lõwenruh 9.detsembri etapp

Lövenruhis mõne sekundi kaarti vaatamas.

Minu jaoks viimane selle aasta Mikrogain toimus Lasnamäel Priisles, mis ilmastikuolude tõttu lükati edasi, kuid kuna mina isiklikult ei saa edasilükatud päeval osaleda, siis käisin niiöelda esialgsel päeval üksi jooksmas. Lumetormi järgne Lasnamägi oli ilus, mõnus ja kohati ka tuisuvaalude tõttu raske. 

Priisle etapp 13.detsember.

Lasnamäe Mikrogaini stardi eel. Väike, kuid pädev 2000lumeniga lamp on täpselt paras linnas jooksmiseks. Selle lambiga on kutsutud mind isegi jeesuseks, kui Löwenruhi etapil ümber tänavanurga jooksin. Sarnane intsident juhtus veel korra samal nädalal ja hakka või uskuma.

Lund oli rohkem kui küllaga. Majade juurest lund oli natuke roogitud. Paljud kõnniteed ja jalgrajad oli heal juhul sisse astutud. 

Lasnamäe ilu.

Rahulolev sportlane.

Infot Mikrogaini kohta leiab Facebookist https://www.facebook.com/mikrogain

T1 sise-o

Taaskord oli võimalus vahelduseks orienteerumist meelelahutuslikus võtmes harrastada. Suurt tähelapanu saanud Eesti üks suurimaid kaubanduskeskusi T1 oli parajalt keeruline, isegi rahulikult kulgedes jooksis mõistus vahepeal kokku. T1-s on palju erinevaid korruseid, kaardi järgi koguni 10, palju treppe, eskalaatoreid, koridore kuhu muidu ei pääse, nii värske õhu käes parklaid kui ka keldris parkla ja küllaltki avarad koridorid. Kiirust isegi ei tahtnud rakendada, muidu oleks otseses mõttes olnud nagu elevant portselanipoes. Emotsiooni sai kätte ja huvitav on see, et kuigi kaardil poodide nimesid pole, siis nii mõnigi leidis end kohe raja alguses erootikapoes. Suunavaist on heaks treenitud, ise pean veel vaeva nägema.

Tulemused

Järgmine Sisesuuna etapp toimub ERR Raadio- ja uudisetemajas. 

Kogu rada täies hiilguses. Paras ülesanne ka ekraani taga lahendamiseks.

TTÜ sise-o

Tallinna Tehnikaülikoolis oli võimalus siseorienteeruda. Hoonete kompleks oli minu jaoks senini täiesti avastamata, kuid seda enam peamurdmist antud rada pakkus. Korralik meelelahutus ja väike vaheldus tõsisemate treeningute vahele.

Rada - ka laua taga tõsine pusimine, kui varem pole seal käinud.

TULEMUSED

Järgmised võimalused siseorienteerumiseks on T1 kaubanduskeskus ja ERR maja.

Keila linna MOBO

Võistlusi ja laagreid olen ikka blogis kajastanud, kuid nüüd toon välja ka ühe justkui tavalise treeningu, mis minu silmis väärib eraldi välja toomist. Nimelt juba suvel kuulutati välja uus MOBO rada Keilas, kuid tiheda võistluskalendri ja muu elu tõttu ei leidnud selleks sobilikku hetke. Plaan oli osaleda niikuinii, kuid kuni 31.oktoobrini oli võimalus veel loosimiste ja auhindade peale pretendeerida.

Maastikule oli paigutatud 29 kontrollpunkti, mis tuli läbida võimalikult hea ajaga. Muidugi võis ka ainult mõned punktid noppida, kuid mina sihtisin kõiki. Punktid olid paigutatud suurusele alale (kaart A3) ja mõõtkava oli 1:10 000. Kaart oli uuendatud ja mis eriti äge, selle kaardi sai Keila Tervisekeskusest tasuta ja prinditud kvaliteetsele paberile.

Kaart koos läbitud teekonnaga

Mingil hetkel mõtlesin raja pimedas lambiga läbida, kuid päev, millal planeerisin osaleda, oli niivõrd ilus ja õhtul lubas sadu, et patt oli ilus ilm raisku lasta. Kusjuures tegemist oli minu jaoks teise korraga Keila metsas orienteeruda. Eelmine kord oli 2011, kui seal toimus Jüriöö teatejooks, kus jooksin edukalt viimast vahetust. 

Raja läbisin hoogsa tempoga ja võtsin seda kui natuke tugevamat treeningut. Maastik oli vaheldusrikas. Oli suusaradade osa, sai joosta natuke asula vahel, natuke oli ka maastiku tagumises osas raiet ja soid oli, kuid need olid kuivad. Palju oli ka kiviaedu, erinevaid auke, kive ja paekivi astanguid. Kuid kõige ägedam oli selle maasiku puhul see, et sai orienteeruda tammikus, mida väga tihti Eestis ei koge. Kaart paistab välja kaunis roheline, kuid nüüd kui lehed on langenud ja taimestik lamandunud, siis on võimalik antud maastikul väga edukalt liikuda. Kadakaselt alalt end tõesti läbi ei suru, aga muus osas mine sealt kus tahad ja niikuinii maastikul on palju teeradu, mis lihtsustavad liikumist.

Punktid said läbitud ja nauditav treening tehtud. Teekonna pikkuseks tuli 14,2km ja aega kulus 1:27. Suure tõenäosega lähen sinna tagasi, kuid siis loodetavasti juba öist orienteerumist tegema. 

Keila linna MOBO kodulehekülg

Šveitsi MK-l 2023 MM luurel

Hooaja viimane proovikivi on möödas. Järgmise aasta MM maastike läheduses toimusid käesoleva aasta viimased MK stardid. Pärast augusti alguse kodust EM oli tegemist minu jaoks järgmise olulise suure võistlusega. Osalesin siin ja seal külavõistlustel ja EMV-del, kuid treeningud olid pigem suunatud Šveitsi suunas.

Nii nagu elus ikka, siis alati ei lähe asjad nii nagu planeeritud ja soovitud, pärast EMV tavarada (10.september) hakkas tervis trikke tegema, järgmisel nädalavahetuseks EMV pikaks (17.september) sain justkui taas liikvele, kuid läks olukord taas hullemaks ja võttis kõrgemad pöörded. 20.september olin juba keskmäestikus kohal, soojenduseks teisel pool piiri Itaalias Livigno juures. Olin otsustanud, et teen korraliku aklimatiseerumise. Esialgu tundus, et on justkui okei olla haige ja matkata kergelt ringi üle 2000 meetri kõrgusel, sest niikuinii esimestel päevadel midagi tõsist kõrgel ei saa teha, kuna hapnikku lihtsalt pole. Matkata oligi äge, kuni juurde tuli ka järgmine probleem (jääb enda teada), mis segas juba nii palju, et tuli Livignos EMO-t külastada. Tehti proovid, leiti põletikunäitajad, sain antibiootikumid peale. Trennist unistasin, kuid õnneks ravimid toimisid ja tuli tasapisi end liikvele ajada, kuna MK-ni oli jäänud alla nädala.

Sõber Itaaliast järelkasvuga. Tiksuvad seal rahulikult hõredas õhus.

Trepalle küla Itaalias. 2000 meetrit üle merepinna.

Turist raami sisse surutuna.

Teel Monte Rocca poole.

Nero järv

Monte Rocca ehk kivimäe otsas. Mööda lahtiseid kive sai üles ja alla turnitud. Tumedam järv on see sama Nero järv, kuid heledam ja kaugem järv ühenduses Cancano järvega, mille tammi sai külastatud.

Panoraam Monte Rocca otsast

Cancano tamm

Cancano paisjärv

Teel Šveitsi. Mäed, kus eelmistel päevadel sai matkatud, olid ööga lumiseks muutunud.

Livigno EMO-s

Neli päeva enne MK-d oli olukord niivõrd hea, et sain teha enda arust vägagi kvaliteetse treeningu. Jooksin esialgu 2x1000meetrist lõiku 1500meetri kõrgusel asuval staadionil ja siis kolmanda lõiguna rühkisin ülesmäge 20 minutit, umbes 370 meertit tõusu. Olin rahul, tegin teadlikult päev varem, et jääks rohkem aega taastumiseks.

Õnnestunud treeningu lõdvestuse ajal. Treener oli ka platsis ja pöial püsti. Pöidla unustas ta augustist alates püsti.

Šveitsis kohapeal enne MK-d kahjuks orienteeruda peale ühe modeli ei saanud, neil seal piirkonnas jahihooaeg septembris, kus "pimedad" jahimehed pidid ka traktoritele pihta saama. MK programm oli omapärase ülesehitusega, algas kõik teatevõistlusega, siis oli lühiraja kord ja lõpetuseks tavarada. Ise ootasin neist enim lühirada.

Teates jooksin esimest vahetust ja see kujunes ellujäämisõppuseks. Haigusest otseselt märke polnud, kuid sooja oli paar kraadi, vesine, nõlvad libedad, võistlus oli kõrgel (1700-2000m peal) ja vägagi harjumatu nõlvaorienteerumine. Just nõlval ukerdamise ja väikeste kaarte tõttu jäin sisuliselt esimesest punktist alates juhtrongist maha. Kui raja esimene osa ehk sisuliselt tehnilisem orienteerumisosa läbi sai, siis hakkas liha suretamine, kaheksandast lõpuni oli lihtsalt enda edasi lohistamine. Õnneks oli enamjoalt ümberringi ka teisi sportlasi ja nii ei pidanud täiesti üksi piinlema.

Teate start

Teate viimasel kaarel. Nagu kala kuival, kes üritab õhku ahmida.

Teate GPS

Teate tulemused

Teate tulemused

Teate 1.vahetuse teekond

Lühirada oli juba natuke madalamal (1500-1800meetri kõrgusel) ja ilm oli inimlikum. Maastik oli iseenesest mõnus ja kaardijoonis oli arusaadavam, kui teatevõistluse ajal. Enamus rajast sujuski küllaltki hästi, kuid 16.etapiga jäin selgelt hätta. Libamisi oli vaja tõusta nõlva mööda natuke kõrgemale, kuid juba tõustes hakkas pinnavormide järgi tunduma, et võin olla liiga kaugele läinud. Üles "platoo" peale jõudes oli kõik nii ühesugune. Käisin väga sarnasel objektil, tegin aukaare ja alles siis suundusin punkti suunas. 1:15 eksimus, mis lühirajal on palju. Eks ka mujal raja peal oli ruumi teha sujuvam sooritus natuke kõrgema tempoga, kuid esmakordse esitusena oli liikumine sellisel maastikutüübil päris hea. Ise tundsin, et puudujääke oli ka maastikul üleüldiselt liikumisega, mis ilmselt oli tingitud sellest, et pole põhjamaades orienteerumas käinud, kui fookuses on olnud kodune EM. 

Lühiraja finiš

Lühiraja GPS

Lühiraja tulemused

Lühiraja tulemused

Lühiraja teekond

Viimane proovikivi oli tavarada, mis oli 1500-1900m kõrgusel. Sõidutati tõstukiga mäkke, stardi eel oli üleval kergelt pilves. Nii palju kui ma ka endale ei sisendanud, et võimalus on teha enda kohta okei tavarada, siis sellest väga abi ei olnud. Lühiraja natuke kergem tunne võrreldes teatega oli taas muutunud täiesti tühjade kummidega pingutuseks. Kogu raja peale said mind päris mitmed tagantpoolt startinud kätte ja nii proovisingi neil alati järgi hoida, et äkki jõuab, äkki tõmbab mootori käima, reaalsuses kahjuks mitte. Neist viimane pani hoopis sellise paugu, et raja lõpp läks täiesti lonkimiseks. Ja kui füüsiliselt on nutune, siis ega see tehniline pool ka välja ei tule.

Tavaraja GPS

Tavaraja tulemused

Tavaraja tulemused

Tavaraja teekond

Pärast MK-sid oli plaanis veel nädala jagu laagerdada ja koos rahvusvahelise seltskonnaga kvaliteetseid treeninguid teha. Seda kõike just järgmise aasta MM-i silmas pidades. Kuid kahjuks tervislik olukord oli läinud piisavalt nutuseks, et otsustasin Eestisse tagasi minna ja end mitte lõhkuda. See oli raske otsus, kuid õnneks tagantjärgi ka ainuõige otsus. Tervis korda, siis on võimalik normaalselt sporti teha.

Kui lõpuks on hea, et ma siiski ära käisin, tervis oli juba minnes kehvake, kuid vähemalt on kerge teadmine, et mis võib järgmine aasta ees oodata. Kui nüüd lühirada eesmärgiks võtta järgmiseks aastaks, siis potentsiaali on küll. MK lühiraja näitel väga puusalt öeldes, siis 1,5minuti jagu vigu maha, 1 minut orienteerumine sujuvamaks, 1-2minutit maastikul liikumise arvelt, 1-2 minut kõrguse arvelt, tervis ka täiesti korras, siis võib seal meestega võidu joosta küll. Natuke võiks üleüldine füüsiline tase ka tõusta. Ma isegi ei pea seda ulmeks, vaid täiesti reaalselt tehtavaks. Olen selle väljakutse enda jaoks vastu võtnud. Seega oli praegu hea näha enne ettevalmistushooajale minekut, et kus on puudujäägid, siis vähemalt teada milliseks katsumuseks tuleb järgmisel aastal valmis olla.

Livignos. Töö jätkub, sest väljakutseid jagub. Ravimitööstus ei ole tabletti veel loonud, mis orienteerumisest terveks raviks.