|
sprindi eeljooksu maastikunäide |
Nüüd on natuke
maailmameistrivõistlusest möödas ja on aeg teha väike kokkuvõte
Itaalias veedetud nädalast.
Kõva Mehe jooksust saadud
kannapõrutusest sain üle tänu Alter G-le (mulli sees jooksmine) ja
kergematele treeningutele. Korra käisin ka laserravis. Kaheksa päeva
enne MM sprindi starti sai viimast korda mulli sees joostud. Täpselt
nädal varem käisin Eesti valdade suvemängudel. Teoreetiliselt ei
oleks olnud vajalik pehmesse metsa enam end lõhkuma minna, kuna MM-i sprint ja sprinditeade toimus kõval pinnasel, kuid kuna kannaga
olid lood kehvad, siis tuli natuke tugevam pingutus ette võtta
metsas, kus põrutus ei ole nii suur. Õnneks kand pidas vastu,
hullemaks midagi ei läinud. Pingutus, mis seal tegin oli nii ja naa,
tundus nagu suutsin endast ainult 80% anda. See võis olla tingitud
mulli sees jooksmisest.
Viis päeva enne MM-i tegin Eestis
asfaldil lõigutreeningu. Jalad iseenesest liikusid küll ja tundus,
et kõige kehvem minek ei ole. Neli päeva varem läksid Eesti
sprinterid Veneetsia suunas. Teel Milaanost Veneetsiasse tegime
esimese kaarditreeningu Vicenza vanalinnas. 30 kraadi lähedane ilm
tundus täitsa saunana pärast Eesti jahedust.
Kolmapäevast reedeni käisime iga
päeva korra Veneetsias. Neist viimasel modelleeriti võistluspäeva
täielikult, kohale viidi meid laevaga. Treeningutel mingit kergust
ei tundnud, samas päris jalgu järel ka ei lohistanud. Tingitud võis
see olla reisipäevast ja palavast ilmast. Kuid kuna võistluseni oli
veel aega, siis selle üle oma pead ei vaevanud ja õigesti ka tegin,
kuna võistluspäeval olid jalad palju mõnusamad.
|
Veneetsias oli tihe liiklus |
|
ka vee peal oli tihe liiklus |
Sprindi eeljooks toimus Burano saare
peal, kust varasemast kaarti polnud. Natuke viisin end saare
olemusega kurssi Google Street View abil. Üritasin alustada
küllaltki kiiresti, mitte nüüd päris maksimaalse kiirusega, kuid
nii, et ei tekiks pärast kahetsuse tunnet, et alustasin liiga
aeglaselt. Üritasin sundida end võrdseid variante nähes kiiresti
otsustama, kuna pikalt omaette arutlema jäädes kaotab ainult aega.
10-11 etapil üritas kohalik nähvits jalakarvadesse kinni hüpata,
kuid õnneks suurem jäi peale ja jätkasin teed. 11-12 etapil tuli
õige käik välja lugeda (Boströmi protestikoht). 15-16 etapil
tekitasid sillad segadust (uusmeremaalaste protestid), kuid jooksu
ajal polnud aega juurdlema jääda, et kuhu on kadunud teine sild.
|
eeljooks teekond |
Ja siis tuli minu suurim komistuskivi,
etapp 16-17. Olin end nii pehmeks jooksnud, et ei kontrollinud oma
sooritust. Mida täpselt seda viga tehes vaatasin ja tegin, ei tulnud
kuidagi meelde. Küll aga olin visanud pilgu sinna tänavanurka, kuhu
oleksin pidanud kohe sisse keerama, kuid ilmselt ei näinud seda
selle väiksuse tõttu ja kuna kaardilt võisin lugeda üldse etapi
teist poolt samal ajal, siis viga tajusin alles siis, kui nägin
kanalit enda ees. Kiiresti ots ümber ja õiges suunas minema. Antud
etapil kaotasin parimale 25 sekundit!!! Muidugi pingutasin finišini
välja ja sisimas ikka lootsin, et saab edasi finaali, aga mitte
sellise prohmakaga ja meeste klassis. Kaotust oma eeljooksu parimale
tuli täpselt minut. Selleks, et finaali pääseda, oleks võinud vaid 42
sekundit kaotada.
|
tänav, millele Boström pihta ei saanud |
Seega puudu jäi 18 sekundit, mis on
sprindis kalendriga mõõdetav aeg, kuid kindlasti ei jäänud
edasipääs ainult antud vea taha. Lisaks ei jooksnud lühemaid
etappe piisavalt agressiivselt ja puudu jäi ka julgusest kiiresti
ümber majanurkade joosta. Ilmselt selle julguse puudumine võib
tuleneda sellest, et mujal olen harjunud, et nurga tagant võib tulla
auto või pea maas jooksev kaasvõistleja, kuid autode probleem seal
siiski puudus. Saarel polnud ühtegi autot. Suurimaks probleemiks,
mis takistab parimatega võidu joosta, on siiski kiirusliku
vastupidavuse puudumine. Talve, kevade ja suve haigused-vigastused on
jätnud oma jälje ja talve esimesel poolel kogutud kiirusest,
millest tuli veel üks aste edasi astuda, polnud enam midagi MM-iks
järel. Kuid sellegipoolest tundsin end antud MM-i sprindi eeljooksus
kindlamalt kui kunagi varem, olin palju enesekindlam. Varem olin MM-i sprinti jooksnud 2011 Prantsusmaal, kus pääsesin finaali ja 2013
Soomes, kus jäin finaali ukse taha.
Kui maailma 45 parimat sprinterit olid
oma jooksu Veneetsia saunas (üle 30 kraadi) ära teinud, siis
jooksin ise ka raja läbi, et saada osa rajameistri poolt pakutud
ülesandest. Sama päeva õhtul suundusime ära mägedesse. Järgmisel
päeval tegime aktiivse puhkepäeva, korra käisime lonkimas
sprinditeate modelil.
Sprinditeates esindasid Eestit Evely,
Kenny, mina ja Liis (jooksujärjekord). Maha jäime parimatest kohe
ja mina läksin rajale täiesti üksi ja tegijatest maas. Tänavad
olid libedad vihmasaju tõttu, eriti tänavanurgad, kus oli
marmorkivi. Mingit erilist jooksujõudu mul tollel päeval ei olnud,
kuid kindlasti oleks olnud abi mõnest kaasvõistlejast, kes võinuks
aidata tempot üleval hoida. Tänavanurki võtsin suhteliselt
rahulikult, et mitte asjatult end lõhkuda, kuna tulemus oli
niikuinii mudaliigas. Rada ise midagi erilist ei pakkunud, ainult etappi 40-41 oleks võinud paremalt minna. Suuri valikuid polnud,
tuli ainult arvestada sellega, et kasutusel oli puutevaba SI ehk siis
vältida tuli asjatuid ümberpööramisi libedatel tänavatel ja
hoida kiirust üleval. Eesti võistkonnal võeti protesti järgselt ajast maha 25 sekundit, kuna Kenny sattus kaardil olevast keelualast segadusse, kuna maastikul keeluala sisse polnud keegi piiranud.
|
sprinditeate 3.vahetus. punasega esimese ringi ja sinisega teise ringi teekond |
Miks ma MM-ile üldse läksin? Soovisin
teada saada, mis tasemel olen hetkel maailma tippudega võrreldes.
Eestis või Soomes võisteldes seda kahjuks teada ei saa. Muidugi oli
teada, et olen küllaltki kehvas seisus väga lünkliku ettevalmistuse tõttu, kuid selleks, et edasi liikuda, on vaja teada hetke
taset. Paremat võistlust kui MM pole selleks olemas.