Tuesday, August 6, 2013

Lahti-suunnistus

Foto: Kimmo Hirvonen
MMi järgselt jäin Soome puhkama, trenni ja pisut tööd tegema. Kolm sisukat nädalat läksid kiiresti. Treeningute koha pealt käis enesetunne ja kiirus nagu ameerika raudteel. Oli mitu head päeva järjest ja siis tuli täielik nullipäev, kus liikumine oli vägagi vaevaline. Juuli viimasel nädalavahetusel käisin Lahti-suunnisusel võistluskiiruse sarnast tegevust harrastamas. Nädala esimene pool oli niivõrd väsitav olnud, et paarist kergest päevast ei piisanud, et olla võistlusvalmis.
1.päev
Esimene päev, lühirada, oli keha ikka väga puine. Päris koha peal ei seisnud, aga siiski oli raskeim minek, mida olen siiani see aasta kogenud. Kahe punktiga kaotasin 1:50 (3. ja 9.), ülejäänud raja peale tuli veel minutike lisaks. 3.KP juures jäi tähis märkamata ja läksin küllaltki ebaselges alas väiksele tiirule. Antud viga tegi nii ettevaatlikuks, et järgmisel kahel etapil kaotasin ebakindluse tõttu veel lisaaega. 9. ja 13.etapil olid ilmselged suunavead, kus kompassi õige kasutus oli kahtluse all. Küllaltki habras sooritus, olin pika võistlejaterivi 13.kohal.

Teisel päev, tavaraja taoline rada, oli palju parem seis. Lennuki tunnet polnud, aga kui tahtsin mõnes kohas jõulisemalt edasi liikuda, siis keha reageeris positiivselt. Temperatuur oli umbes sama, mis eelmisel päeval, umbes 26 kraadi ehk siis rohkem kui MM tavaraja eeljooksus. Orienteerumine sujus raja esimeses osas palju paremini kui päev varem, sain kahe minutiga Tero Föhri kinni 11.punkti juures. Kuid siis läksin kindla peale variandile (etapp 12.), mis osutus hoopis keerulisemaks, kuna vasakul pool teed olev lohk jäi tuvastamata. Föhr oli kadunud, polnud õrna aimugi, kas ta on ees või taga. Jätkasin omas taktis, kui 16.KP juures nägin tuttavat selga. Järgmisel etapil unustasin orienteerumise täielikult ära. Läksin peast täiesti segi, jälitasin ainult Föhri selga, viga 1:20. Õnneks pääsesin siis vabasse vette ja suutsin oma tööd edasi teha omas rütmis. Etapil 25-26 oli Föhr otse läinud ja sellega järgi jõudnud. Lõpus oli jõudude vahekord selge. Seega teine päev oli parem, kuid paar etappi jäävad sellegi poolest kripeldama, tasuks päeva 5.koht. Viga tuli teise päeval 2:45. Maastik oli mõnus ja oli igati õige valik seda võistlust väisata.
2.päev

Juulikuu lõpetuseks suutsin hüppeliigest traumeerida ja juurikaid täis teel kõndides hüpekat väänata. Metsas kiiresti joostes ei juhtu midagi, aga selle eest vabal ajal käib hüpekas suvaliselt hetkel välja. Eks näis, tuleval nädalavahetusel on plaanis Liivimaa Šveitsis nõlvadel ronida.

No comments: