Sunday, September 15, 2013

EMV pikk rada - Eesti meister

stardist jalutasin viimasena minema. pilt pekolt
Linnulennult 27,2 km läbida polnud kõige lihtsam ülesanne. Kui mõelda kuna viimati nii pikka distantsi joostes läbisin, siis ega hästi ei meenugi. Viimase 1,5 aasta sisse ühtegi sellist ei jäägi, jalad pole lihtsalt lubanud. Sooritus algas juba enne stardipauku, kus üritati sõbralike aasimistega mind rivist välja lüüa. Õnneks ei mõjunud.

vaate- ja joogipunkt. pilt pekolt
Stardipaugu järgselt võtsin rahulikult grupi teises pooles koha sisse, kiiret polnud kuhugi. Kolmandas punktis sai soojendus läbi ja läksin üksi mööda sood, päris lõpuni oma otse mineku plaani läbi viia ei suutnud, kuid grupi lõhkumine tuli küll välja. Teele jõudes sain mõneks hetkeks endale Lauri jäneseks, teised olid natuke maha jäänud. Neljandasse punkti jõudsin igatahes üksi, järgmised 100 meetrit maas. Võistlus oli käima tõmmatud. Minu jooks väga ei toiminud, punktide ärataja rollis ei olnud lihtne olla. Soov oli eest ära joosta, aga kaardijoonisest aru saamine oli väga vaevaline, mis päädis lõpuks sellega, et 7-8 puntki juures oli esimene sujuv äraminekukatse ebaõnnestunud.

Lihtne oleks olnud selle järgselt võtta grupis koht sisse ja tiksuda natuke, kuid lisasin tempot täpselt nii palju, et keegi ei saaks puhata. Etapil 12 uhasin taas eest ära ja pikal etapil valisin ringi jooksu variandi, et saaks natuke pehmel pinnasel jooksmisele vaheldust. Punktile 14 oli mul taas tõsiseid probleeme punkti kätte saamisega, kuna olin teelt liiga vara ära keeranud. Ilmselt lasin end naisvõistlejatest segada, kes olid samal ajal seal suure grupiga liikvel. Kätte mind igatahes ei saadud, kuid mina olin küll täiesti rivist väljas, kui järgmisel etapil uhasin täiesti vales suunas minema. Õnneks sain ennem pidama kui asi väga hulluks läks. Nii saadigi mind kätte algul ühe grupi poolt, siis teise poolt. Õnneks punkt 15 oli niivõrd raske koha peal, et järgi jäi ainult kolmene seltskond (Andreas, Marek ja mina).

finiš. pilt pekolt
Nii tiksusime joogipunkti, tankisime end täis ja saime napilt ennem järgmist gruppi minema. Taas tuli niipalju hoogu juurde anda, et keegi puhata ei saaks. Nii loksusime kolmekesi punktini 20. Siis läksin mina üksi sohu müttama, vahel lausa põlvini sees. Selle manöövriga jäin üksi, Marek ja Andreas teadmata kauguses. Liblikasse jõudes näen kahte kanget punktist lahkumas, minust umbes 100 m ees. Jätsin punktis joomata ja läks pisut üle minuti kui näen tegelasi trajektoorist eemal kaarti uurimas, sain taas vabasse vette tööd tegema. Võtsin liblika orienteerumise koha pealt väga hoolikalt, kuna tegu oli järsu rütmivahetusega, eelnev rada oli koosnenud sisuliselt ainult pikkadest etappidest võrreldes liblikaga. Lootsin, et nüüd olen saanud taas üksi eest ära, aga kahjuks ei. Liblika lõpus näen Andreast, selgus ka et Marek oli minu hajutuses olnud ja maha jäänud. Triost oli saanud duo. Joostud oli tolleks hetkeks kaks tundi ja umbes sellel hetkel hakkasid lihased valulikuks muutuma, nii reie eesmised kui tagumised lihased. Punktid 32, 33 tulid meile väga vaevaliselt kätte.

Siis hakkas kino pihta. Jäin kergelt passima, et kuidas Andreas pikka etappi läheb. Sihile jõudes pani Andreas suure hooga vales suunas ajama, ise samal ajal mõtlesin, et nüüd on jooks tehtud, kuna mina liikusin siiski õige suunas. Plaanisin minna etapi täiesti otse, aga mõistus polnud enam nii terav. Sattusin mingile teele, suund täiesti vale ja aru ei saa midagi. Lõpuks kui aru sain kuhu sattunud olin, siis tuli joosta vasakult teid mööda kogu etapp. Ise samal ajal lootes, et vast jäin üksi ette, aga ei. Mõne minuti pärast näen Andreast mingi 150 meetrit eespool. Korraks oli pettumus, aga tasakesi hakkasin vahet vähendama. Samas ka mitte kiiresti, kuna reied tahtsid vägisi krampi minna. Pika etapi lõpus oli vahe kokku sulanud. Punkti 35 minnes näen Marekit umbes 200 meetrit maas. Punkti 36 minnes mina selja taha rohkem ei vaadanud, tuli ainult keskenduda orienteerumisele. Andreas läks veale ja sain vahe sisse, kuid ei pääsenud konkurendi silmist. Enam ei saanud väikestki viga teha, muidu ollakse kohe järel. Kiirust ei julenud ma samuti lisada krampide tõttu.

laataret. pilt pekolt
Eelviimasest punktist välja minnes oli Andreas saanud vahe väiksemaks (11 sekundit), kuna võtsin augu punkti väga rahulikult. Kuid siis ei olnud enam midagi tagasi hoida. Kergel sammul suusatasin üle soo ja tõmbasin kõvemal maal hoo üles, taga ei paistnud kedagi.


number 13 on minu õnnenumber. pilt pekolt
Finišisse jõudsin minut ennem Andreast ja kaks minutit enne Marekit. Tulemusega olen rahul. Ei ole lihtne vastu saada 10 aastat rohkem kogenumatele ja 10 aastat rohkem mahtu teinud tammedele. Kui võtta enda jooks, siis see tuli otseses mõttes raskelt, olin end nii täis söönud, et jooksu ajal hakkas toit üles tulema. Lisaks veel 6 minutit orienteerumisäpardusi, kuid kuna pikk rada on rohkem taktika, siis mängisin võidu ilusti oma õuele.
1.osa
2.osa.  liblika järgselt on gps teekond kahtlane, kuna jooksin kellarihma katki ja kell oli taskus

tulemused

No comments: