Esmaspäev, 12. september 2022

EMV tavarada Põlulas

Kuu ajase pausiga sai taas Põlulasse orienteeruma minna, kui just sellel samal maastikul toimusid ka Euroopa MV-sed. Samal maastikuosal oli olnud vihmasajus tavaraja katsevõistlus ja saunakuumuses EM tavarada ise. Nüüd oli ilm ideaalne, +17 kraadi ja päike paistis, enne võistlust hea päikese käes peesitada, võistluse ajal taas palavuse üle kurtma ei pidanud.

Võistlus jagunes minu jaoks neljaks erinevaks episoodiks:

  • stardikiirendus
  • elu koos Atsiga
  • Lauri-Kristo-Ats nimeline kiirrong
  • jälitusegevus, mis osutus põgenemiseks
Stardikiirendus
Enesetunne ja ka jalad tundusid head, nii sai kohe algusest ikkagi soliidse kiirusega rada alustatud. Stardinimekirja põhjalgi oli juba selge, et kes mis mängu on võimeline mängima. Seega tagasi polnud vaja hoida, võimalus tuli kõrgel hoida. Peab tunnistama, et sees oli tunne, et alustan liiga kiiresti. Osaliselt võis see tekkida sellest, et eelnevad nädalavahetused olin jooksnud rahulikumalt ja tegelikult puudus ettekujutus, et kui võimekas on hetkel keha raskema pingutuse ajal. 

Orienteerumine sujus, nägin neid asju, mida soovisin. 

Elu koos Atsiga
Teadsin, et see mingil hetkel juhtub, kuid Atsi nii vara kätte sain, oli pigem üllatus. Olin kõigest 11 minutit rajal olnud ja stardiintervall oli 3 minutit. Isegi kui olin selles kindel, et see mingil hetkel juhtub ja olin koos jooksmise enda peas läbi mõelnud, siis reaalselt hakkas see siiski orienteerumist segama. Füüsilist kiirust see ei mõjutanud, liikusin ikka sama kiiresti, kuid orienteerumise sujuvus kadus täielikult. Esialgu sellest maastikul aru ei saanudki, võtsin igat olukorda kuhu sattusin nii, et see on vaja lahendada.

Paar etappi järjest oli plaan ja selle realiseerimine tugevalt puudulik. Etappidel 5-6 ja 6-7 läks kaotsi natuke üle minuti.  Õnneks sain siiski asjad kontrolli alla ja pika etapi eel ja alguses sai tehtud tagasihoidlik katse Atsist vabaneda. Ei õnnestunud ja näinud vajadust end ka üle kärsatada, et hiljem raja lõpus lõivu maksta. 

Pikal etapil nägin küll erinevaid rajavalikuid, kuid suures pildis ei eristunud need väga teineteisest, kui siis ainult orienteerumise lihtsuse osas.

Lauri-Kristo-Ats nimeline kiirrong
Pika etapi lõpus üle õla vaadates Laurit nähes olin üllatunud. Joostud 44 minutit ehk pool rada ja potentsiaalne medalikolmik koos. Ei saa öelda, et oleks otseselt kehvasti jooksnud sinnani, aga ju siis Lauri oli teinud väga hea alguse. Ei jäänud muud üle kui tekkinud olukorraga leppida ja vaadata, mida võistluse teine pool pakub. 12. punktis lasin Lauri veduriks, ei hakanud üksi natuke pikemat etappi aretama.

12-15 oligi hea vahelduseks kontrollida tehtavat tööd tagantpoolt. Kiirrong püüdis päris mitu sportlast kinni (Uku, Raiko, Timmo), kuid pikalt koos ei oldud. Teel 16.punkti suunas sattus kuidagi nii, et orienteerusin oma koridori pidi ja liikusin pundist ette. Järgmisel 17.etapil seltskond pooldus, minuga tuli kaasa Timmo, kelle olime just kätte saanud, Ats valis Lauri. 

Lähenesin punktile vana raiesmiku kaudu, kus joostavus oli kehv, kuid rabeledes sai siiski edasi liikuda. Lendasin tihnikus olevasse süsteemi sisse, kuid punktile peale ei saanud. Päris korraliku aukaarega sain punkti kätte, 1:15 eksimus, Timmo tegi solidaarsusest vea kaasa.

Jälitusegevus, mis osutus põgenemiseks
Kui see viga oli tehtud, kiirrong laiali pekstud, siis mul ei olnud muud arvata, kui seda, et Lauri-Ats duo on saanud minema. Edasi hakkas puhas kalkulatsioon, et kui järele jäänud rajal veel viga teen ja/või üksi pingutades liiga aeglaselt jooksen, siis Ats saab hõbeda. Andsin nii palju jalgadele valu, kui jõudsin, samal ajal muidugi ka orienteerumist kontrolli all hoides.

Väike eksimus 18.puntkiga ja väikse kaarega viimasesse, muidu kõik suurepäraselt. Viimastel meetritel sain veel mõned konkurendid kätte ja saigi üle joone. Tulen üle joone, loen maha ja natuke kohmetult vaatan ringi, et kus siis konkurendid on ja oh imet, kui nägin, et nad alles tulevad mööda finišisirget. Mina muudkui pingutasin, et neid kusagil ees paistmas hakata nägema või et vahe suuremaks ei käriseks. Viimase 17 minuti jooksul vaatasin ainult korra selja taha, kui üks noor mõne meetri tuules istus, sisuliselt lasin silmaklapid peas finiši suunas.

Korraldajate koduleht (tulemused, vaheajad)










Kui Lauri mind kätte sai rajal, siis ihusin plaani, et kas kuidagi on veel võimalik talle veel säru teha. Teoorias oli see võimalik ja praktikas oli see osaliselt ka tehtav. Ilma eksimuseta oleks lõpus vahe jäänud minut ehk oleks siiski jäänud puudu.

Olen rahul teise kohaga, eks ikka oli peas kõrgemaid eesmärke, kuid lõpuks kujunes sellest äge võistlus ja isegi seda uuesti läbi kirjutades tulevad head emotsioonid taas esile. Lauri lihtsalt oli parem. Kõik on hästi, olen terve ja jalad liiguvad. Kui nüüd panna võistluse sooritus perpektiivi eelmise aasta EMV tavarajaga, siis olen aastaga 10 minutit ära kaotanud ja võimeline ka füüsiliselt hea koha eest võistlema. Tiitlivõistluste tavarada on alati eraldi ettevõtmine ja otsest võrdlust ei saa teiste tavaradadega tuua, kuid hea meelega oleks sama kerge tundega ka EM-l jooksnud.

2022 kolm parimat Eesti MV tavarajal. Ühel korralik habe puudu, muidu võiks olla pildi allkiri ka Sammalhabe, Muhv ja Kingpool. Pilt: Sixten Sild.

Keha oli lahti, jalad liikusid, kuid puudu oli ehk kiirusest. Viimane lõigutreening jääb juuli kuusse, nädala sisene tugev treening on olnud viimasel kolmel nädalal intensiivne tõusutreening ja nädalavahetusel tempokamad metsavõistlused. Ehk siis teritamist kui sellist pole juba 1,5 kuud olnud, aga kuna Eesti võistlused on hetkel ainult teekond suurema võistluseni, siis igaks stardiks ei saagi terav olla. Tuleb teha valikuid, Šveitsis MK-l tulevad igaljuhul tõusumeetrid kasuks. 

Kommentaare ei ole: