EMV pikk rada

Eesti meistrivõistlused on selleks hooajaks purgis. Pikk rada Liiva-Küka maastikul tõotas stardiprotokolli vaadates tulla pigem rahulikum võistlus, samas tegemist on pikima võistlusega aasta peale, siis distants võib oma töö teha. Natuke ärevaks tegi olukorra tervis, mis mängis väikse vingerpussi, millest tulenevalt sai kaks eelnevat päeva end ravitud ja mitte midagi treeningute poolest tehtud. Starti läksin siiski tervemapoolsena, sest mingi kurguvalu oli siiski veel alles.

Ilm oli vesine, sadas stardis ja rajal, finišisse jõudes pidas ilmataat pausi. Õnneks sooja oli kahekohalise arvu jagu, nii päris eelmise aasta külmumisi ei tekkinud.

Võrreldes nädal varem joostud EMV tavarajaga lootsin eelnevalt, et hajutused teevad oma töö ja saab üksi orienteerumisele keskenduda. Samasugust rongisõitu kui tavarajal ei soovinud kogeda. Võistluse käekäiku dikteeris teadmine, et kes on minu konkurendid ehk ma selgelt valisin oma pingutusastme konkurentide järgi.

GPS ülekanne

Lohad (rohkem teekondi)

Kes stardis varastab, see jääb neljandaks.

Kuna võistlus oli pikk ja soov mitte end ribadeks joosta, siis alguses jooksime kogu pundiga sisuliselt koos. Kolmandasse punkti, siis kui oli 15 minutit joostud, siis mina ja kaart enam ühenduses ei püsinud, jäin vale koha peale kaarti uueks joonistama. Vilismäe jäi solidaarsusest minuga. Seisin ja mõtisklesin mitme koha peal, 1:15000 kaardilt tipukest kõlviku piiri alt välja ei lugenud. Tagantjärgi arvutist näen, kuigi minu arust ümbritsev oli erinev kaardil kujutatust. Ühel hetkel ei näinud muud varianti, kui sealt tee peale minna, kuid siis tuli õige mägi ette. Neljandasse olin taas segaduses, kaardil valge mets, reaalsuses selgelt roheline, lähenesin punktile kaarega.

Kolmanda punkti viga.

Neljanda punkti viga ja vahe liidritega.

Kaardi lugemine oli sisuliselt kogu võistluse aja keeruline. 1:15000 kaardijoonis oli loetamatu. Ilmselt kaart tehtud 1:10000 jaoks, võimalik et omakorda metsas käidud 1:5000-ga joonistamas. Tulemuseks liiga palju info väikese ala peal ja asjad on omavahel kokku surutud. Vahepeal ei saanud seistes ka aru, mis kaardil toimub. Samas olukorraga tuli kohaneda ja võistelda sellega mida pakutakse.

Pärast suurt 3 minutist viga ei hakanud kuhugi kiirustama, rada oli alles ees. Liblika esimesel kaarel jäin ka üksi kulgema, kui Vilismäe sai ühel hetkel aru, et oleme erineval kaarel. Natuke aega hiljem sain ka teada, et Ukuga on vahe 2 minuti jagu, kui raiesmikul tekkis vastujooks. Teisel kaarel sain samuti huvitava vaatepildi osaliseks, kui nägin sõnajalgu korjavat Sigridit. Oli teine oma SI-pulga ära kaotanud.

Esimene liblikas.

Enne võistluskeskusest läbijooksu hakkasid seljad üle lageda soo paistma ja keskuses saingi joogilaua ääres pundi (Uku, Alar, Reimo, Siim) kätte. Kuna suurem osa medalipretendente oli koos, aga puudu oli Ats, siis sai maad uuritud, et kus see mees on ja kus nähtud. Nii igaks juhuks, olukord pidi kontrolli all olema. 

Keskusest teise liblika poole minnes lisasin natuke sammule erksust juurde, kuid kõik hoidsid vapralt kokku kuni liblikale eelneva punktini või õigemini hoiti edasi, kuid mina sinna ei mahtunud. Usaldati Ukut rohkem ja mindi tema järel veale. Olin täiesti ootamatult jäänud üksi ja suundusin liblikat lahendama. Ukuga oli taas kaared samas järjekorras, nii sai paaril korral teineteist vastujooksudel näha.

Liblika eel saadud edu.

Teine liblikas.

Liblika järgselt vaatasin küll sirgematel lõikudel seljataha, kuid Ukut ei paistnud. Korra tuli end ka kergendada, kui joogipunktides tarbitud vesi hakkas välja tulema. Kusjuures siis ilmselt kuulsin Uku ragistamist, kuid kuulmiseks see jäigi kuni jõudis kätte 35.punkt, kus ma suutsin end paralleelse situatsiooni peale mängida. Kõige halenaljakam selle juures oli see, et seal oli lisaks minule veel üks vanem naine ja mees, kes samuti olid selle koha peal ringi taidlemas. Kõik klappis, nii põhjas kui lõunas soo, kõlvikupiir raiesmik. Raiesmik kusjuures minu hinnangul ulatus libakoha peal rohkem põhja poole. Aga no kivi ei ole, siis näen Ukut tulemas, lõõpisin veel, et kui nüüd kivi kohe kätte saab, siis on kuld tema, Uku ainult muheles selle peale. Ja oh kurat, kui ma aru sain, et see mees on juba minemas, siis keerasin otsa ümber ja esimest korda rajal jooksin kiiresti. Viga tuli selle punktiga 2 minutit.

Koht, kus tegin kaks minutit viga. Väga ringi liikumist polegi, kuna omaarust olin oma kohas kindel. Polnud aga kivi ega punkti.

Võtsin tempo üles, olin magusast liidripositsioonist langenud tagaajaja positsiooni. Rada ei olnud enam nii palju järel, et oleks saanud edasi kulgeda. Tagasi tuli joosta 1 minut, milleks kulus 3-4 minutit. Ühel hetkel Ukule ütlesin, et ma siiski võtaksin selle kulla ise. Kui olime taas koos, siis selge oli see, et isegi kui olen füüsiliselt üle, siis rohkem tembutada ei tohi, muidu olen hõbeda peal. Mõne tõusunuki peal oli hästi näha, et Ukul on raske, samas minul ei andnud kusagilt veel tunda ja võinuks veel vähemalt tunnikese pingutada.

Teel eelviimase punkti tõstsin natuke tempot, kuid ära tuli otsustada kuidas viimasesse minna. Tee kaudu tundus turvaline, otse hirmutas viirutusega poollage ala. Sisuliselt alles liini juures tegin viimase otsuse ja siis panin ka jalad nii kiiresti liikuma kui suutsin. Üheks väikseks mõjutajaks oli see, et mõned jäljed olid sinna suunas juba mööda vana kinnikasvanud lagedat läinud. Roheline võttis sisuliselt ainult korraks kiiruse alla, kuid viirutusega poollage oli täiesti tavaline sööti kasvanud lage. Isegi kui see oleks olnud vaarikaväli vms, siis isegi sellisel juhul oleks see kiiremaks variandiks osutunud. Vana lageda äär oli lihtsalt nii hästi joostav.

Viimane etapp.

Tehtud. 150 minutiga oligi plaanis kuld koju tuua.

Lõpuks kogu tsirkuse kiuste kuld. Tegin nii enda kui ka kaasaelajate elu huvitavamaks. Olekski igav olnud, kui oleks kõik välja pannud ja 10-20 minutise eduga finišisse tulnud. 

Ainult tugevad

See esikolmik näitab selgelt, et igaüks võib omal tasemel tänu järjepidevusele tippu jõuda.

Rada mulle oma olemuselt ei meeldinud, puudu olid tõsised rajavaliku ülesanded, mida pika raja pikkus võimaldab ka planeerida. Liblikad olid vajalikud, kuid 1:15000 kaardijoonise ja lühietappidega oli see pigem lühiraja nikerdamine. Kaardi puhul ei saanudki hästi aru, et kas läbitavused on kunagi ammu joonistatud või arusaamad minu ja kaardijoonistaja vahel lihtsalt ei klapi. Kopral on kombeks vanadele kaartidele uued nimed leiutada, kuid nüüd Liiva nime võiks samaks jätta, siis vähemalt teab, et sinna oma jalga enam ei tõsta. Ei soovi neid kolhoosiaegseid kõrvenõgese välju joosta, nii et paar päeva hiljem annab ka tunda.  Aitäh võistluse korraldajatele, teie pidite vihma käes ligunema, sportlased said vähemalt joosta.

Nüüd on Eesti hooaeg minu jaoks läbi. Rahvusvaheliselt on ees ootamas veel MK etapid Šveitsis 1.-3.oktoober. Seal on kavas teade, lühirada ja tavarada.

Kalendris veel võistlusi jagub, kasutage iga võimalust!