Haige on haige olla – MK, Jukola, Kõva Mehe jooks

Balti MV järel tegin mõneks päevaks jooksmisega pausi sisse, et väljaväänatud hüppeliigesel lasta paraneda. Paar päeva enne sprindi MK-sid suundusin Soome. Kahjuks päev enne Soome minekut hakkas kurk kahtlaseks minema ning nii saatiski mind köha ja nohu terve Soomes oleku aja.

MK sprindi eeljooksus teel viimasesse punkti

Kerged sprinditreeningud ma siiski tegin, et natukenegi sisse elada MK-ks. Sprindi eeljooksu ajaks suutsin haiguse ära unustada, kuid reaalset sooritust see palju ei muutnud. Sisse tuli ka orienteerumisvigu, kus rajameister (maastikumeister) mind maastikule paigutatud metallaedadega täielikult ninapidi vedas. Tulemuseks finaali mittepääsemine.

Sprindi eeljooksu tulemused

Sprindi eeljooksu rada ilma teekonnata

Sprindi eeljooksu rada koos teekonnaga

Järgmisel päeval MK sprinditeates oli minek sama hapu kui individuaalses sprindis. Sain küll poolakaga koos rajale, kuid tema tempo käis algusest peale üle jõu. Pärast rada köhisin sisikonna välja.

Sprinditeate tulemused

Teise vahetuse GPS

MK ja Jukola vahele jäi minul kaks päeva. Neist esimesel tegin rahulikuma orienteerumise 2012 Soome MV teate maastikul, kus ma ka toona viimast vahetust jooksin. Päev varem, laupäeval, olid jalad iseenesest head, kuid pidev läkastamine ja tatitamine polnud just parim seisund, mis võiks Jukolal olla. Pärast MK-d leidsin enda küljest ka puuginäraka, kes oli end sisse sättinud juba. Klubikaaslasi sai ainult sellega rahustatud, et küll ma hakkama saan, et metsas ei pea nii kiiresti jooksma kui seda pidi sprinditeadetes.

Jukolal jooksin viimast vahetust, mis enne kaardi üleandmist algas juba veaga. Võistkonna hooldaja ütles, et 5 minutit on minul aega enne kui Petteri tuleb. Selle peale suundusin vetsu. Tagasi sörkides tulevad noored Kangasala poisid joostes vastu ja ütlevad, et Petteri juba ootab. Olin ära olnud vaevu 2:30, aga Petteri oli mind oodanud 1:10. Sain Petterilt rahustavad sõnad ja rajale ma läksingi.

Sain kohe alguses konkurentide abi kasutama hakata tempo hoidmiseks. Neljandasse punkti minnes jõudis Matthias Merz (OK Tisaren) järgi ja alates tollest hetkest ma põhimõtteliselt liikusin terve raja koos temaga. Ma ei kujuta ette, mida Merz mõtles raja esimesel poolel, kui ma pidevalt köhisin ja nina nuuskasin, kuid tema tempo ma ära seedisin. Pundis oli veel Erik Öhlund (Göteborg Majorna OK), vahepeal oli ka teisi, kuid mitte pikalt. Hajutused olid meil kolmel samad, seega miski ei seganud koos tempot tegemast. Koos tegime ka viga, kuid õnneks vähe. 15 minutit enne raja lõppu minu hoog rauges ja jäin rongist maha.

Jukola teekond - 7.vahetus

Jätkasin üksi, etapil 18-19 häid variante ei näinud, kuid kuidagi ukerdasin kohale ära. Viimasesse punkti minnes kuulen hullumeelset karjumist, aru ma ei saanud, milles asi. Ühtäkki lendasid Öhlund ja Merz külje pealt ette. Siis sain aru, et nad olid viga teinud viimasesse. Pigistasin ka endast viimase välja ja tulemuseks oli viimane autasustatav poodiumikoht – 25. Olin rahul, et suutsin haigusest olenemata teha rahuldava soorituse. Kangasala SK oli õnnejunnis.

Väsinud Kangasala SK mehed pärast autasustamist

Jukola tulemused

Pärast Jukolat tegin mõned päevad Tamperes trenni, enamjaolt sprinditreeninguid. Haigusvimm taandumismärke ei näidanud, kui siis seda, et nohu jäi vähemaks. Eestisse tulles osalesin Kõva Mehe jooksul, kus olin juba ammu tahtnud osaleda, kuid kunagi ei olnud sobinud kuupäevad. Rippusin terve raja sisuliselt Sander Vaheri ja Joosep Tammemäe järel. Oli tõsiseid raskusi nende tempos püsida. Umbes 2,5 km enne lõppu sattusin liidriks, tegin siis tempot ja isegi üritasin asfaldilõigul eest ära saada, kuid ma ei arvestanud sellega, et raja lõpp on täis erinevaid takistusi. Olin täiesti surnud ja hea, et üldse üle joone kolmandal kohal jõudsin.

Kõva Mehe jooksul silla all mööda jõge kahlamas

Kõva Mehe jooksu tulemused

Kõva Mehe jooksult hankisin endale hunniku vigastusi. Jõevette hüpates sain kannaluu põrutuse, terava oksaga sain parema reie eesmisse lihasesse paugu kirja (haav + põrutus), vasaku põlve juures valu. Kuus päeva hiljem teeb muret ainult kannapõrutus, mille tõttu ei saa 100% kõiki treeninguid läbi viia. Olen kasutanud uut seadet nimega Alter G, mis vähendab keharaskust kuni 80% ja laseb jooksuliigutusi teha. Haigusest on jäänud järele veel kerge köha. Sellelt foonilt üritan ma anda endast kõik, et 5.juuli MM sprindis väga hea tulemus teha. Elame-näeme.

Balti MV Leedus

Tavarajal etapi 15-16 alguses. Pilt: sportfoto.lt

EMV lühirajal välja väänatud jala ravimisega sai sisuliselt terve nädal tegeletud. Käisin kuus korda laserravis, tegin jalale külmaravi, viinakompressi ja kompressiooni. Natuke sõitsin rattaga ja kolmapäeval tegin esimesed arglikud sammud joostes, kokku 4,7km. Otse liikudes valu ei olnud, kuid küljele liikudes oli see täiesti olemas. Neljapäeval 7,9km, mille sisse mahtus ka 3 kiiremat lõiku staadionil (600-1:52; 400-1:11; 300-0:49). Jalg ei andnud nende lõikude ajal üldse tunda ja üleüldse oli kerge. Muidugi kohe, kui jalaga midagi külgsuunas tegin, siis valu oli olemas.

Reedel loksuti „imelisi“ Läti asfaltteid ja veel „imelisemaid“ Leedu kruusateid pidi modelile, mis asus kohe võistlusmaastiku külje all. Enne jooksu teipisin jala vastavalt oma teadmistele nii hästi kinni, kui oskasin. Jooksu ajal aga oli tunne, nagu oleks esimest korda kevadel metsa pääsenud. Igal sammul üritasin jalga kuidagi hoida. Mõnel korral tekkis ka ülesirutus, mille vastu ma teipida ei suutnud ja see valu oli vägagi ebameeldiv. Maastik ise oli mõnus, selline peitlik, kus päris otse minna ei saanud, kuid samas hea joostavusega. Kaardijoonis oli aga ülepingutatud (LIDAR-i liigne kasutamine).

model

Laupäeval oli tavarada. Rajal pikkust 15,7 km ja punkte 32. Teipimisega oli pisut probleeme, sain küll nõuandeid, kuidas võiks teipida, et ei tekiks ülesirutust, kuid teipimise teostamine niivõrd hästi ei läinud. Teipisin jala nii kinni, et achilleuse kõõlus jäi liiga surutud asendisse. Vahetult enne starti üritasin teipe natuke lõdvemaks panna, et üldse saaksin normaalselt joosta.

tavarada

Kui umbes 20-25 minutit oli joostud, siis tekkis selline tunne, et siit küll midagi ei tule, kuna joosta oli veel terve 1 tund. Sisuliselt tegelesin ma mitme sooritusega, kui muidu peab keskenduma ainult kaardilugemisele (kaardi ja maastiku kokkuviimine) ja füüsilisele poolele, siis minul oli ka pidevalt mõtted jala juures. Näiteks igal laskumisel tekkis väike kartus, et nüüd käib hüppeliiges taas välja ja kui läkski hästi kergelt väljapoole (teibid hoidsid), siis tekkis kohe valu. Hullemad hetked olid siis, kui tekkis ülesirutus, pärast seda tuli mingi aeg valu kannatada ja rahulikumalt joosta. Igatahes terve aja tuli mõelda rohkematele asjadele kui tavaliselt.

Pärast esimest joogipunkti (33 minutit) läks enesetunne paremaks ja jalad isegi liikusid natuke edulisemalt edasi. Tõsiseid probleeme oli kaardijoonise lugemisega, 1:15000 kaardilt ikka andis vajalikku infot välja lugeda. Näiteks etapil 13-14 olin järje ära kaotanud ja seisatasin. Tuli välja, et punkt asub metsaveotee peal, aga jooksu pealt minu silm seda üldse ei eristanud. Eriti palju aega andsin raja viimasel osal ära, kus keskendumine orienteerumisele kippus hajuma ja langesin mõned kohad tulemusterivis tahapoole.

Jooksin terve raja üksi, enamik rajast ei näinud isegi teiste klasside jooksjaid. Väike tempoabi oleks kindlasti ära kulunud. Vigu kogunes umbes 3:45. Lõpuks andis see mulle 7.koha, mis on parim individuaalne tulemus Balti MV-lt minu jaoks.

tavaraja tulemused

ülejäänud tavaraja tulemused

Pühapäeval oli teade, jooksin Eesti teises võistkonnas (koos Lauri T ja Uku-Lauriga) avavahetust. Jala teipisin pisut paremini ära kui tavaraja jaoks. Ilm oli kehv, taevast kallas ainult ämbritega vett. Alustasin rahulikult, lasin kiirematel minna ja siis hakkasin omas rütmis punkte noppima. Oma hajutusse jõudsin esimesena ja nii jäingi punkte esimesena noppima. Mingi hetk ilmus lätlane Jānis Tamužs seljataha, kuid ka kadus. Alles etapil 7-8 sõitis rong külje pealt sisse. Pidin tempot tunduvalt tõstma, et grupis püsida. Vaatepunkti minnes jäin natuke vea ja järskude laskumiste tõttu maha (valu jalas), kuid järgnevate etappidega oli olukord taas kontrolli all. 12-13 etapil jäin koos lätlase Andris Jubelisega kahekesi. Avavahetuse võidust sain ainult unistada, kuna lõpus oli taas pisut järsemad laskumised, kus tuli jala eest hoolt kanda, kuid 6-sekundise vahega andsin vahetuse Laurile üle, vahetult enne lõppu oli ka grupp end järgi imenud, nii tuli Sander kohe 2 sekundit minu selja taga.

teade

Olin rahul sellega, et andsin vahetuse üle liiderpundis, enamik rajast kulgesin üksi omas rütmis. Edasi läks teatevõistlus päris põnevalt. Lauri tegi oma vahetuses head tööd ja tuli neljandana välja, kohe Läti esimese võistkonna järel. Seega sai Uku metsa koos Edgars Bertuksiga. Võistlus tundus juba nagu läbi olevat ja heitlus medalitele lõppenud, kuid vaatepunkti tuli suure üllatusena Uku kolmandal kohal. Edgarsit polnud kusagil näha. Minut hiljem tuli Valgevene esindaja Yury Tambasov. Viimasel kaarel tegi Uku kahjuks suurema vea ja tuli üle finišijoone neljandana, 23 sekundit valgevenelasest hiljem. Kümmekond sekundit hiljem tuli ka kolmene grupp, kus tuli ka Edgars. Igatahes oli põnev teade.

teate tulemused

ülejäänud teate tulemused

Kokkuvõttes peab antud olukorras tulemustega rahul olema. Kui ma hetkel vigasena suutsin senised Balti MV parimad tulemused üle joosta – tavaraja 7.koht ja teate avavahetuse 2.koht, siis tahaks näha, milline võiks tulemus tervena olla. Jalgade teipimiseks kasutasin Medpoint-i (medpoint.ee) teipe, mis on sisuliselt sama head, kui suure raha eest ostetavad leukoplasti teibid, kuid palju parema hinnaga. Nüüd tegelen jala ravimisega edasi. Järgmise nädala keskel plaanin Soomes toimuvatel MK-del ja Jukolal osaleda.

EMV lühirada – 6.koht – raginaga

Olin tänavuse hooaja esimeseks Eesti meistrivõistluseks (lühirajaks) küllaltki hästi end liikuma saanud. Tundus, et teadsin täpselt, mida tegema pean, et platseeruda tulemustetabloo kõrgeimas tipus. Nii oli see ka raja esimesel poolel läinud laupäeval. Kõik sujus, võtsin raja alguses rahulikumalt, mida ma tavaliselt ei tee, kuna alustan kohe piirajas. Hoidsin jõuvarusid raja teise poolde, et siis enda kiirus ja vastupidavus maksma panna. Aga ei, see ei õnnestunudki, sest üheksandasse punkti jõudes käis parema jala hüppeliiges raginaga välja.

Valu söömas. Pilt Sander Lembra

Kohe käis peast läbi mõte, et nüüd on hea sooritus rikutud, mis tegelikult ka oli, kuid miski sundis mind esialgu kõndides, hiljem sörkides liikuma. Valu oli kohutav, kuid see ei takistanud edasi liikumast. Kui Kenny hakkas selja tagant lähenema (2-minutiline stardivahe), siis põhimõtteliselt jõudis lõplikult kohale, et siit ei tule midagi. Ei saanud ma jalaga korralikult tõugata ega ka astuda, kuid kuidagi ma jalgu edasi tõstsin. Mingi aja lonkisin Kennyga umbes samal kiirusel, kuid kuna ma täiskiirusel niikuinii liikuda ei saanud ja kõik käis läbi valu, siis jäin omas taktis sammuma.

Pilt: Sander Lembra

Kui Kenny minust mööda läks, siis oli mul tahtmine talle öelda, et anna nüüd hoogu juurde, muidu võid medalitest ainult unistada. Siiski otsustasin teist mitte segada, pärast läheb rütm jne paigast ära. Finišisse tulles olin aga siiralt üllatunud, et Kenny poodiumile tõusis selle kiirusega. Veel rohkem olin ma üllatunud siis, kui ma ise pärast suuremast valust toibumist tulemustetabloo juurde kakerdasin. Seal ilutses Kristo nimi kuuendal real. Tekkis küsimus, et mismoodi see võimalik on?! Ma ju 2/3 rajast liikusin samal kiirusel, millega liigun tavaliselt päevakutel.

Teatest loobusin kohe, sest ei näinud mõtet end lõhkuma minna. Õhtul käisin ka EMO-s igaks juhuks, et veenduda, et tegemist pole murruga – õnneks ei olnud. Nüüd panen külma peale, teen viinakompressi, kompressiooni, korra juba laserravi saanud ja üritan hoida väikestki liikuvust, et jalg ei muutuks kangeks. Eesmärk on järgmisel nädalavahetusel Balti MV stardis olla.

Ülejäänud tulemused 

teekond

Tartu Kevad – soojendus enne tähtsaid võistlusi

teise päeva viimane punkt

Neli nädalat võistluspausi sai läinud nädalavahetusel läbi. Kuna nüüd järgneva kuu jooksul on ainult tähtsad võistlused, siis Tartu Kevadel osalemine oli lausa hädavajalik, et oma võimete piiri tunnetada. Olen küll vahepeal päevakutel käinud ja natuke niisamagi metsas lonkinud, kuid kiireid liigutusi metsas pole vahepeal teinud.

Esimese päeva rada oli rohkem orienteerumiselementidega jooksurada, kuid see ei takistanud väikseid vigu sisse tulemast. Maastikul olnud väheste objektide tõttu tuli rohkem orienteeruda suuna järgi. Kolm suuremat viga tulidki kompassi mitte kasutamisest. Nendeks olid etapid 1, 10 ja 11. Muidugi 11.etapi lõpus olnud roheline oli vähe teistsugune, kui see kaardil on kujutatud. Raskeks hakkas rajal minema umbes poole peal. Ilm ju oli küllalti soe ja polnud harjunud nii kõrge intensiivsusega pikalt pingutama. Linnulennult tuli keskmine kiirus 4:55min/km, teekonda pidi 4:41min/km. Vigu tuli minuti jagu. 

1.päev

Teisel päeval pakuti aga palju tehnilisemat orienteerumist. Umbes 0,75km² peale oli rajameister lühiraja ära mahutanud. Alustasin kohe agressiivselt, et saada hea rütm sisse. Põhimõtteliselt saingi, natuke kobistasin 2.etapil, kuid edasi sujus kuni 8.punktini, kust alates hakkas vigu sisse tulema. Ilm oli soojem kui laupäeval ja see andis ikka korralikult tunda. Eriti raskeks läks pärast etappe 13-14-15, mäe otsas turnimine võttis nii pea kui jalad pehmeks. Etapil 16 olin nii soe peast, et hakkasin poole etapi peal tagasi minema, kuna arvasin, et olin punktist mööda läinud. Edasi 17-18-19 vigadega ja lõpus oli lihtsalt toores pingutamine. Kokku raja peale vigu 2 minutit. Ideaalne oleks muidugi, et vigu ei tulekski, kuid nüüd enne tähtsaid võistlusi on hea, et on millest õppust võtta, et antud vead ei korduks.

2.päev

Rohkem tulemusi, graafikuid, teekondi ja pilte leiab OK Kape kodulehelt.

Meeldiv oli orienteeruda täiesti uuel maastikul, mida varem pole kaardistatud. Tulemustest suuri järeldusi teha ei tasu, kuid hea on see, et kesise talve ja kevade järel olen siiski liikumas õiges suunas.

Jalad on püsinud terved, koormused on natuke tõusnud, nüüd viimane nädal oligi nii jooksu km mahult kui ka intensiivsuselt raskeim sellel kevadel. Nagu ka enne mainisin, siis nüüd edasi on ainult tähtsad stardid:

• EMV lühirada ja teade Unikülas
• Balti MV tavarada ja teade Leedus
• MK sprint ja sprinditeade Soomes Imatral
• Jukola Kuopios

Vahel tuleb leida uusi ärritajaid

Selleks, et end paremaks saada, ei pea monotoonselt kilomeetriposte maantee ääres lugema. Kuigi Tartus olles kipub see vahepeal nii minema. Aga kohe kui tekib võimalus linnamelust kaugemale saada ja enda keha jõul edasi liikuda, on selline tunne, nagu oleks paradiisi sattunud. Täna oli üks nendest päevadest. Kuna nii mina kui ka Kenny käime Pärnus koolis, siis tänase trenni tegime Jõulumäe kandis. Ja kuna mõlemal on natuke probleeme jalgadega, siis kombineerisime jooksu ja rattasõitu omavahel.

Läbisime põhimõtteliselt 25 km pikkust matkarada rattaga, lisaks ka muid haake. Kolmel korral viskasime rattad põõsasse ja tegime 10-15 minutit jooksu vahele. Matkarada oli nii vaheldusrikas, et tüdimust ei jõudnudki tekkida ja lausa lust oli end proovile panna. Trenn lõppes rullirajal kiiruskatsega ja lühikese MOBO tiiruga.

Nii saabki tugevaks!

Ilves-3 peakorraldajana

loom metsas

Aastaid olen osalenud võistlusel Ilves-3 ja jõudumööda aidanud oma kasvatajaklubil üritust läbi viia enne ja pärast enda jooksu. Tänavu võtsin suurema vastutuskoorma enda kanda ja olin peakorraldaja. Tegin seda, kuna nägin, et antud kevadist Eesti orienteerumise suurüritust on võimalik paremini korraldada. Teiseks suureks pinnuks silmas on/oli vähene osavõtjate arv. Alla 500 osavõtja on ikka väike number. Nüüd tuli küll osavõtjaid 547, kuid ka see number ei paku rahulolu.

teel nööriraja starti

Keeruline on esimest korda peakorraldajana kõik sujuvalt ära teha. Nii oligi tänavune Ilves-3 rohkem piiride kompimine ja alles järgmiseks aastaks saab suuremaid muutusi ellu viia, mis pakuks võistlejatele veel positiivsemat elamust ja võimaldaks järk-järgult võistlejaid juurde saada.

üks väike osa usinast korraldustiimist

riike ja toetajaid jagus

saunarõõmud

mõttevahetused

kõik on kontrolli all

selleks, et teada saada kuhu järgmisel aastal suunaviidad näitavad, on vaja kohale tulla

Neljas Jüriöö avavahetuse võit

ainuke kord kui  pildile jäin, pidin seisma jääma selleks

Olen Jüriööl jooksnud juba kokku 12 aastat, 2003 Kuressaares oli esimene. Proovitud on kõiki vahetusi ja alates 2007 aastast ei olegi oma vahetuse tulemustest kolme seast välja kukkunud. Mälu järgi peaks kohad olema nii: 1-2-1-1-1-3-1-1. Nüüd tuli siis neljas 1.vahetuse võit, 50 sekundilise vahega 2.koha ja 2:48 3.koha ees. Plaan oli avavahetus võita 2 minutiga, aga eesmärgi saab põhimõtteliselt siiski kordaläinuks lugeda, kuna vahetuse andsin üle suurema eduga kui seda on suutnud viimastel aastatel esimese vahetuse jooksjad.

Juhtohjad haarasin kohe stardi järgselt enda kätte ja üritasin hoogsa tempoga teisi väsitama hakata. Noppisin ilusti punktid ära ja juba vaatepunktiks oligi vahe kärisenud üle poole minuti. Võib ju arvata küll, et pimedas koos teistega oleks lihtsam joosta jne, aga tegelikult on üksi ees just parem olla, kuna siis ei ole segajaid ümberringi ja saab rahulikult omaette nokitseda. Teisel pool jõge hakkas järgmistega vahe veel rohkem suurenema, ainult punktist 11 välja minnes oli tulukest soos müttamas näha.

Kuid seal, kus kõik tundub lihtne ja edu juba suur, tuleb viga sisse. Etapil 13 jäi üle soo minnes suund võtmata ja lasin suure hooga teed mööda edasi-tagasi. Tulemuseks 1,5 minutit viga ja Lauri Tammemäe sai minust mööda. Nii võtsin esimest korda punkti kellegi järel, kuid õnneks ei kestnud see nali kaua. Juba järgmise punktiga, mis oli hajutus, sain uuesti eest ära. Sihile jõudes selja taha vaadates ei paistnud ühtegi tulukest tulemas, olin saanud vahe sisse, uuesti. Enam seda käest ei andnud ja sain Evelile vahetuse esimesena üle antud.

Jüriöö 1.vahetus

Teises ja kolmandas vahetuses tegid kahjuks nii Eveli kui ka Mati suuremaid vigu ja jäime natuke maha, kuid öises orienteerumises võib kõike juhtuda. Outi jooksis neljandas vahetuses taas Ilvese liidriks ja saatis Kenny metsa 6 sekundilise eduga Tammede ees. Kenny oli füüsiliselt peajagu üle, kuid hulganisti vigu ei lasknud pikalt eest ära minna. Finišijoone ületas küll esimesena, kuid kahjuks selgus, et Kenny oli võtnud hajutuspunkti vaatepunkti ja silla vahelisel alal. Tulemuseks tühistamine. Järgmine aasta paremini.

tulemused

ERR videouudis Jüriööst

poolik uudis Postimehes (video stardist)

GPS teekondade järelvaatamine (15 võistkonda)

      1 Kristo Heinmann      00:40.31[1]  
      2 Eveli Saue           00:34.19[9]   01:14.50(3)
      3 Mati Tiit            00:33.10[6]   01:48.00(3)
      4 Outi Ojanen          00:33.14[1]   02:21.14(1)
      5 Kenny Kivikas          Vale KP         Tühist

Pühapäeval käisin veel Riga Cupile lühirada jooksmas, maastik oli sama, mis 2009 EMV lühirajal ja teatel. Mõne tunni une pealt õnnestus tulemuseks saada tühistamine, võtsin vale punkti. Kuid maastik oli seda väärt, et sinna minna.

Riga Cup 2.päev

Riga Cup tulemused

Esmaspäeval sai Riia vanalinnas sprinti joosta. Magamatuse tunne oli veel kehas. Esimese punktiga tegin kohe 40 sekundilise vea, edasi hoidsin asja kontrolli all, kuid kiirus oli nadi võitu, jalad ei liikunud. Kuid luure sai sellegi poolest tehtud, Läti kandideerib ju 2018 MM korraldajaks.

Riia vanalinna sprint

Sprindi tulemused

Mis puutub vigastusse, millega olen vaevelnud, siis see on mul alles. Põhidiagnoosiks loeb paberilt „mujal klassifitseerimata pingemurd“. Lisaks leiab sellist juttu: „III MT luu proksimaalosas mõõdukas luusisene turse, tegemist on väsimusmurru eelseisundiga.“ Raviks on diclofenac ja D-vitamiin. Jooksukoormusi tuleb all hoida, pehmel võib natuke joosta, asfalt head ei tõota.

Taas lennufaasi kogemas

Olen saanud end liikuma, alates 3. aprillist olen midagi jooksu sarnast teinud ja tänaseks 13.aprilliks on kogunenud 85 km jooksuliigutusi. Neist 39 km orienteerudes. Jalg pole õnneks tunda andnud, aga organismi käima lükkamiseks võtsin ette nelja päevase programmi. Algas see Tartu neljapäevakuga Annelinnas, järgnes Põlva MK MV öisega ja lõppes Peko Kevade kahe päevaga.

Orienteerumisega hakkasin tutvust tegema teisipäeval, kus treeningu sisuks oli Tartust rattaga Selgisele sõita, seal natuke orienteeruda ja tagasi Tartusse sõita. Metsas liikumine oli alguses kohmakas, kuid järk-järgult läks seis paremaks.

treening Selgisel

Neljapäeval toimus esimene Tartu neljapäevak, tegin esimesed hoogsad liigutused pärast Türgi MK-d. Orienteerumine ise midagi keerulist polnud, kuid selge pildi sain sellest, et vahepeal pähe tulnud mõte, et võinuks siiski EM-le minna, oli mõttetu. Jalad ei liikunud sellisel kiirusel, et võiks maailma parimatega võidu orienteeruda.

Tartu päevak Annelinnas, sprint

Reede õhtul lõbustasin end Värska taga Lobotka öises metsas. Jooksin laenatud halogeeniga, mis tasakesi vajus silme ette ja vajas tõstmist. Üritasin sellegi poolest ühtlast tempot üleval hoida, tõmblema ei hakanud. Viga tuli viiendal etapil, kus teede lugemisega oli probleeme (30sek) ja kuuenda punktiga tuli väike kaar (15sek).

öine Lobotkal

öise tulemused

Ülejäänud Põlva MK MV öiste tulemused

Laupäeval ja pühapäeval sai suures osas orienteeruda uuel maastikul Obinitsa lähedal Korsapalos. Esimesel päeval tavaraja laadne üritus. Esimesed kolm etappi läksid puhtalt selle peale, et kaarti/maastikku end sisse elada ja ei liikunud just parimaid trajektoore pidi. Õnneks sain end ähkides puhkides liikuma, minek ei olnud sugugi kerge, kuna oli tunda, et paar käiku oli pidevalt puudu ja jõnksutamiseks palju ruumi ei jäänud. Tõusud olid nii järsud ja pikad, et lõpuni ei jõudnudki joosta. Kaks pikemat etappi suutsin edukalt läbida. Sood olid veel kergelt jääs, kuid siiski tõmbas jalad pehmeks. Viimased 15 minutit läks seis natuke hapumaks. Liikusin, kuid kiirus oli eelnevaga võrreldes langenud ja muidugi mõned järsud tõusunukid mängisid ka oma osa.

Peko Kevad 1.päev

Teisel päeval oli sama platsi peal lühirada, 1:10000 kaardilt tundus kõik nii lihtne, et sisuliselt ei jäänudki muud üle kui suunda peal hoida ja punkte noppida. Füüsiliselt suutsin endast nii palju välja pigistada, et ühelgi tõusul kõndima ei hakanud, kuid tunda oli, et eelmistel päevadel oli nähtud pisut jalgadega vaeva. Põhimõtteliselt viga ei teinud, kui siis 11.KP-sse sisse minek tundus kahtlane, justkui oleks punkt orvandis all pool olnud, kuna pidin suhteliselt järsult vasakule keerama. Raja teine pool tuli füüsiliselt raskelt kätte.

Peko Kevad 2.päev, lühirada

Peko Kevad tulemused

Ülejäänud Peko Kevade tulemused

Selle nädala tulemused olid pisut üllatavad, olin küll vigastuse ajal jooksmisest eemal olnud ja tegelenud alternatiivtreeningutega, kuid sellegi poolest jõudsin oma jalgu järel lohistada ja vahepeal tundus, et liiguvad päris eduliselt edasi. Teedel oli kiirus veel madal ja tõusudega oli probleeme, kuid üldjoontes oli seis hea. Praktiliselt neli päeva järjest intensiivselt end liigutada õnnestus edukalt ja iga päevaga võis tunda väikest edasiminekut.

Nüüd teisipäeval käin kontrolli mõttes veel MRT-s (magnetresonantstomograafia). Järjekord jõuab lõpuks minuni. Aeg sai kirja pandud kuu aja eest.

Loobumine suurtest võistlustest tervise kasuks

Vaikus siin blogis tähendab tavaliselt seda, kas pole lihtsalt aega või olen vigastatud. Peab tunnistama, et hetkel on mõlemad. Alates 7.märtsist olen olnud vigane, vaid mõned päevad pärast Türgist tagasi tulekut see jama algas ehk nüüd olen jooksmisest eemal olnud kolm nädalat.

Nimelt parema jalalaba peal oli põletik, võibolla on siiani. Alguses kahtlustati isegi väsimusmurdu, kuid nii kehvad lood siiski polnud. Käisin erinevate arstide juures, aga otsest diagnoosi keegi ei pannud, sisuliselt välistati ainult asju, mida mul pole. Vähemalt selline mulje jäi.

Tekkida võis vigastus mitme asja koosmõjul. Küsitud on mitmeid kordi, kas see on tulnud Vibramitega jooksmisest (tegin pikema otsa nendega). Mingi osa kindlasti, aga vaevalt 100%. Ise näen põhjustena veel pinnaste vaheldumist (pehme/asfalt) ja kliima vaheldumist (Türgist Eestisse).

Raviks on olnud täielik puhkus jooksmisest. Alguses määrisin Diclaci nädalakese, siis järgnes Diclofenaci kuur, võtsin 10 päeva tablette, et põletik alla saada. Laserravis olen 11 korda käinud. Hetkel tundub, et ravi kannab vilja, varsti kannatab arglikult mõne jooksusammugi ilmselt teha. 

laserravi

Treeningutele kuluv aega on sisuliselt suurenenud kahekordseks. Puhtalt tänu sellele, et rattatreeningutele kuluv aeg on tunduvalt pikem, kui seda on jooksmise puhul. Näiteks eelmisel nädalal tuli kuue treeningpäevaga kokku natuke üle 22 tunni trenni. Sellest 18 tundi (475 km) üritasin oma vanal maastikurattal pedaale küljest sõita. Ülejäänud aja kulutasin jõuharjutusi tehes ja korra käisin ujumas.

Kõige selle juures loobusin suurtest võistlustest. Tegu polnud kerge otsusega. Koondisse valiti mind nii Hispaania MK-deks kui ka Euroopa MV-ks. Muidugi tahtnuks nendel võistelda, kuid ei soovinud end selle nimel vigaseks joosta. Hiljem oleksin mitmeid kuid end ravinud ja vahele poleks jäänud vaid MK ja EM, vaid võibolla pool hooaega.

Igatahes nüüd ootan rahulikult paranemise ära ja siis hakkan kergelt koormust andma jalale.

Türgi laagri ja MK kokkuvõte

Näpuga osutatud linn, Kemer, oli MK võõrustajaks

Nüüd kui olen viis päeva juba Eestis tagasi ja MK-st on möödas  nädal, on paras aeg teha kokkuvõtteid.

Nagu iga asja puhul, alustan ka nüüd algusest. Nimelt kõik ei olnud nii roosiline nagu võis esmapilgul kõrvaltvaatajale tunduda. Kui 5.veebruaril jooksin hallis 3000m, siis kolm päeva hiljem läks vasaku jala reie tagune lihas valusaks. See valu ei ole kadunud täielikult, isegi nüüd Türgist tagasi tulnuna, kui möödas on juba terve kuu sellest. Isegi füsioterapeudi abiga pole jagu saanud. Aeglaselt olen saanud joosta, kuid tunduvalt vähem kui võiks. Kiiretest treeningutest ainult unistan, kuna iga kiirem liigutus tekitab valu. Tagatipuks päev enne Türgi lendu tekkis palavik ja olemine oli sant. Minemata siiski ei jätnud. 

varemete vahel jooksmine oli Türgis tavaline

Esimesed päevad matkasin niisama metsas kaardiga, suure osa kõndisin hommikuste pikemate treeningute ajal. Lisaks ärkasin Türgi esimestel päevadel voodis ilge kaelavaluga, mis ei lasknud magada. See valu möödus täielikult mingi 3-4päeva jooksul. Peavalu treeningu alguses oli tavaline nähtus. Olemine hakkaski paremaks minema neljandal päeval, kui olime suundunud Antalya lähedale, rohkem MK tüüpi maastikele. Reie tagune oli ainult kergelt tunda andnud. 

Kiiremaid liigutusi laagri ajal tegin 6 päeva enne võistlusi Side linnas kui jooksime tagaajamisega sprindilõike. Ilmselt polnud see parim idee tõbisena. Teine kiirem trenn oli 2 päeva enne võistlusi kui tegin 2x8 minutised lõigud metsas. Minek oli hea, nüüd tagantjärgi tundub, et isegi parem kui võistluste ajal. Esialgu oli plaanitud sama trenn päev varem, aga kuna siis olid kummid tühjad ja tegin kerge päeva, siis lükkasin päeva võrra edasi.

Päev enne võistlusi võtsime kõik osa rahvavõistlusest, mis oli täiesti öö ja päev võrreldes võistlusmaastikega. Õnneks juba olemasoleva eelinfo põhjal sai sellest aru ja ei hakanud eriti kivise ja haltuura korras tehtud kaardist välja tegema. Vabalt võinuks rahvavõistluse vahele jätta ja teha kerge sörgi ainult, kuid puudus info missugust maastikku rahvale pakutakse.

MK lühiraja eeljooks

Soojenduskaardiga sooja tehes oli tunne suhteliselt kesine. Jalg jala ette läks suhteliselt vaevaliselt. Stardihetkeks see muidugi ununes. Jooks ise algas suhteliselt krobeliselt. Esimese punkti juures käisin vale kivi vaatamas, kuna madalamal oli veel üks kivi. Teise punkti oleks saanud mööda joont alguses minna ja vältida nii igast orvandis läbi minekut. Kolmandasse võtsin arutult lõpus lisatõusu ja üldse võinuks etapi alguses mäest alla lennata, kuna punkt asus nõlva all. Neljandasse oli suunaga probleeme.

lühiraja eeljooks

Päeva suurim prohmakas tuli kaheksanda punktiga, kaotasin parimale ajale 1:31. Suurim viga oli see, et ei näinud kohe vasakult teerada mööda minevat rajavalikut. Ragistasin pikalt mööda põõsaid, etapi teises pooles leidsin taas kõik põõsad üles, enda arust jube kavalalt tõusu vältides. 

Üheksandasse ei osanud mäest alla joosta kiiresti, tõusu vehkisin küll hoogsalt. 11.etapil väike haak kohe alguses, kuna polnud ette loetud. 12.etapil väike haak etapi lõpus, ootasin auku natuke teises kohas. 16.etapil käisin naiste punktis. 17 tegin tiiru ümber põõsa. 

Jooksu lõpetades platseerusin täpselt 30.koha peale, aga kuna teadsin, et minu järel tuli veel päris mitmeid tegijaid, siis lootus edasi pääseda kadus silmapilkselt. Soojendus oli küll raske, aga metsas joostes läks jalg aga paremaks ja polnud nii raske pingutada. Vigu kokku siis 2 minutit, kaheksanda etapi pealt 1 minut (võibolla isegi rohkem).
eeljooksu tulemused http://www.wcup2014antalya.com/officialresults.php#content

MK lühiraja B-finaal

B-finaalis oli võimalik küll püüda maksimaalselt 10 MK punkti, kuid keeruline on öelda, mis mind täpselt takistas seda tegemast. Olin kohe raja algusest peale raske minekuga, järgmisi etappe millegi pärast ette ei lugenud. Punktides jäin tagumik püsti järgmist etappi lugema. Viiendasse vale valik. 13. etapp ei julgend eluga riskida ja läksin kaljudest ringi, jäin nii nõlvale põõsaid pidi end üles sikutama, kaotasin aega minutites. Lõpus lihtsalt käisin punktid läbi ja vaatasin, et viiendas KP-s kätte saadud türklane minust mööda ei läheks. Ilmselt pettumus A-finaali mitte pääsemisest oli nii suur, et lihtsalt puudus tahe endast kõik välja panna.

Videos on näha võimalust end vigaseks kukkuda B-finaali 13.etapi lõpus (A-finaal 17.etapp). http://www.youtube.com/watch?v=OB27Dsnqab4&feature=youtu.be

B-finaali tulemused http://www.wcup2014antalya.com/pdfs/Official_Results_Middle_distance_Final_Men_B_01.03.2014.pdf

B-finaal

MK sprinditeade

Eelmisel õhtul kerget sörki (mõned lahtijooksud) tehes modelil andis reie tagune endast päris korralikult tunda. Hakkasin juba mõtlema, kas olen see kõige õigem mees sprinditeates jooksma. Tegin ilmselt õige otsuse, kuna sprinditeate hommikul reis otseselt tunda ei andnud. 

sprinditeate model

Esimest korda toimunud MK sprinditeatel oli Eesti võistkonna jooksujärjekord Kerstin-Kenny-Kristo-Elo. Statisti rolli jäime kohe esimesest vahetusest saadik. Kui metsas võib veel vahesid tagasi joosta, siis sprinditeates saab sellest heal juhul ainult unistada. Ise sain rajale täiesti üksi, 4:14 liidrites ja kohal 17. 

Tegin rajal kaks vale valikut, mõlema ringi esimesse punkti. Aeglane olin veel puntkide 12-13-14 juures, muidu sujus rahuldavalt. Pool minutit enne mind rajale saanud ukrainlase sain kätte punkti 16 juures, edasi temalt eest ära ei jõudnud joosta. Seega minu saldosse jäi ainult ühe koha võrra parandust. Hea meelega oleks jooksnud kusagil pundis, kus iga meetri eest võideldakse, just nagu näiteks Jukola 1.vahetuses. Loodetavasti järgmine kord! Eesti võistkonna lõppkohaks tuli 15, kaotust parimatele 8:48.
Sprinditeate 3.vahetuse GPS näeb siit http://www.tulospalvelu.fi/gps/20140302WCrelay3/
Sprinditeate tulemused http://www.wcup2014antalya.com/pdfs/Official_Results_Unofficial_Sprint_Mix_Relay_02.03.2014.pdf

Nüüd kui olen Eestis tagasi, siis seis on natuke kurb. Jah, haigusest pole märkigi. Tunnen füüsiliselt end väga hästi. Reie tagune annab endast aeg-ajalt tunda, midagi kiiret kindlasti teha ei saa. Lisaks on alates reedest parema jalalaba pealt luu valus. Kui kunagi terve aasta aega terve püsin, siis lõpetan blogi kirjutamise.



Ja lõpetuseks enamus treeningkaarte.

1.päev. tõusu jagus. haiguse tõttu tekkis selline tunne nagu oleks kusagil mägedes ja õhku on vähe

1.päeva õhtu. ühisstardist hoogne sprint. kõik põõsad oli väga täpselt peale kantud, lausa lust oli nende vahel orienteeruda.

2.päeva hommik. kaardi keskel on üks eriti vana linn.

2.päeva õhtu. tagaajamisega sprindilõigud. taas varemete vahel. lagedal olevate varemete vahel kiiresti liikuda ei saanud, kuna seal oli enamus kinni kasvanud, kuid siiski huvitav

3.päev. natuke laugem hommikune treening. lihtsalt üks linnalähedane mets, kus türklased käivad pikniku pidamas

4.päeva hommik. osad piirkonnad olid eriti kivised. enesetunne läks trenni ajal aina paremaks

4.päeva õhtu. minek paranes veelgi. väideti, et tegu on sarnase maastikuga MK-le

5.päeva hommik. kerge päev, kerge trenn. roheline on roheline.

7.päev. pärastlõuna. lühiraja model. sai tunda õiget maastikku, rahvavõistluse maastik oli nagu öö ja päev sellega võrreldes.