pühapäev, 25. mai 2014

EMV lühirada – 6.koht – raginaga

Olin tänavuse hooaja esimeseks Eesti meistrivõistluseks (lühirajaks) küllaltki hästi end liikuma saanud. Tundus, et teadsin täpselt, mida tegema pean, et platseeruda tulemustetabloo kõrgeimas tipus. Nii oli see ka raja esimesel poolel läinud laupäeval. Kõik sujus, võtsin raja alguses rahulikumalt, mida ma tavaliselt ei tee, kuna alustan kohe piirajas. Hoidsin jõuvarusid raja teise poolde, et siis enda kiirus ja vastupidavus maksma panna. Aga ei, see ei õnnestunudki, sest üheksandasse punkti jõudes käis parema jala hüppeliiges raginaga välja.
Valu söömas. Pilt Sander Lembra

Kohe käis peast läbi mõte, et nüüd on hea sooritus rikutud, mis tegelikult ka oli, kuid miski sundis mind esialgu kõndides, hiljem sörkides liikuma. Valu oli kohutav, kuid see ei takistanud edasi liikumast. Kui Kenny hakkas selja tagant lähenema (2-minutiline stardivahe), siis põhimõtteliselt jõudis lõplikult kohale, et siit ei tule midagi. Ei saanud ma jalaga korralikult tõugata ega ka astuda, kuid kuidagi ma jalgu edasi tõstsin. Mingi aja lonkisin Kennyga umbes samal kiirusel, kuid kuna ma täiskiirusel niikuinii liikuda ei saanud ja kõik käis läbi valu, siis jäin omas taktis sammuma.
Pilt: Sander Lembra
Kui Kenny minust mööda läks, siis oli mul tahtmine talle öelda, et anna nüüd hoogu juurde, muidu võid medalitest ainult unistada. Siiski otsustasin teist mitte segada, pärast läheb rütm jne paigast ära. Finišisse tulles olin aga siiralt üllatunud, et Kenny poodiumile tõusis selle kiirusega. Veel rohkem olin ma üllatunud siis, kui ma ise pärast suuremast valust toibumist tulemustetabloo juurde kakerdasin. Seal ilutses Kristo nimi kuuendal real. Tekkis küsimus, et mismoodi see võimalik on?! Ma ju 2/3 rajast liikusin samal kiirusel, millega liigun tavaliselt päevakutel.

Teatest loobusin kohe, sest ei näinud mõtet end lõhkuma minna. Õhtul käisin ka EMO-s igaks juhuks, et veenduda, et tegemist pole murruga – õnneks ei olnud. Nüüd panen külma peale, teen viinakompressi, kompressiooni, korra juba laserravi saanud ja üritan hoida väikestki liikuvust, et jalg ei muutuks kangeks. Eesmärk on järgmisel nädalavahetusel Balti MV stardis olla.



Ülejäänud tulemused 

teekond

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Huvi pärast küsin, et kas välja läinud jalg oli teibitud ja kas teibist üldse kasu on?
Head paranemist!

Kristo ütles ...

Jalg ei olnud teibitud. Viimati teipisin jalgu Türgi MK-l, kus tuli palju kivist pinnast mööda joosta. Kevadel Eestis metsas joostes olen jätnud teipimata, kuna jalg ei ole isegi korraks vääratanud. Aga sellega on nii, et see juhtub just siis, kui seda kõige vähem oodata võib.

Teipimisest on kindlasti kasu. Kui kogemus puudub, siis tasub mõnel varem asjasse puutunud isikult nõu küsida.