Euroopa MV Rakveres

Kodused tiitlivõistlused on seljataga, vähemalt füüsiliselt, peas käivad emotsioonid veel pikalt edasi. Nii nagu see blogi on osati olnud, nii ka sellel korral kirjutan osad asjad lahti, et saaks edasi liikuda uute väljakutsete juurde. Muidugi ka kaasaelaja jaoks, sest muidu võiks avaliku ruumi asemel oma mõtteid sahtlisse kirjutada.

Ilmselt paistab see ka minu blogi ajaloost välja, et sageli on jäänud tiitlivõistlused, kas kajastamata või väga palju aega hiljem. Kui läheb hästi, siis on ikka parem meel ja on suurem tahtmine jagada. EM soorituste suhtes olen enda vastu kriitiline, kuid paljudele pakkusid need tulemused rõõmu ja kui vaadata, mis seisust ma sinnani jõudsin, siis julgen iseenda suurima kriitikuna enda ees suure kummarduse teha.

Pärast Eestis toimunud 2017 MM-i oli meeldiv üllatus, et meil tuleb küllaltki lühikese vahega 2020 aastal uuesti suurvõistlus koduõuele. Kahjuks 2020 aastast lükkus EM koroona tõttu edasi. Olin saanud hästi treenida ja  saavutanud 2020 aastaks väga hea füüsilise vormi ja orienteerumine sujus. Hea meelega oleks siis EM-i ära võistelnud. Samas kui edasi lükkus, siis süües kasvab isu ja tekkis võimalus veel paremini end ette valmistada ja kaks aastat veel treenida.

2021 aasta kevadeni sujuski hästi, siis hakkasid haigused ja vigastused kordamööda kummitama. 2021 jäi potentsiaal realiseerimata. Septembri lõpus lõigati mandlid ära ja pärast taastumist sai taas hakata novembrist end uuele tasemele ehitama, kuni detsembriks oli põlv endale ilmselt ülekoormuse tagajärjel põletiku hankinud. Talv mööduski põlvega kassi ja hiire mänguna, kus joosta reaalsuses ei saanud ja ka alternatiivtreeninguid ei saanud hästi läbi viia. Hoidsin end kuidagi ikkagi aktiivsena ja vahetult hooaja eel sain ka põletiku kontrolli alla.

Hooaeg hakkas ja mingi valemiga oli vaja 4 kuud EM-ni tervena vastu pidada ja saada end füüsiliselt liikuma. Läbi 20 võistlusstardi ja erinevate treeningute, mis olid suunatud just mõttega EM-l hästi joosta, sain end viimasel hetkel liikuma. Mitte küll sellel tasemel, mis oleks hea talvega saanud, vaid sellisel, kus ma tunnen, et jõuan joosta ja tulemustes ei jää statisti rolli. Isegi 4 nädalat enne EM kehas külas käinud koroona ei suutnud viimasel hetkel tehtud tööd ja vaeva ära nullida.

Mäletan, et nii sügisel uuesti treenima asudes kui ka talvel alternatiivseid asju tehes pidin alatasa endale meelde tuletama ja end motiveerima sellega, et siiani olen alati vigastustest välja tulnud ja lõpuks end kahel jalal kaart käes liikuma saanud. Ma ei pidanud motiveerima, et sporti kui sellist teha, vaid et saan tervena taas joosta. Ja kui nüüd seda kaudu tulla EM soorituste ja tulemuste juures, siis tegin sellise ettevalmistuse pealt head tulemused.

Nüüd võistlustest lähemalt. Pärast katsevõistusi + kahte tugevat treeningut olin kindel, et jooksen EM-l kogu programmi ehk 5 päeva jooksul 4 starti. Kui katsevõistlused oleks andnud kehvema tagasiside füüsilise kohta, siis tavarada oleks mängust välja jäänud.

LÜHIRAJA EELJOOKS

Eeljooksul oli eesmärk kolm päeva hiljem toimuvasse finaali pääseda. Iga koht tulemustereas eespool oli puhas boonus, et saaks paremal positsioonil startida, seda siis nii tekkivate lohade kui ka võimaluse korral kellegist kiiremast kasu lõigata. Varasematest tiitlivõistlustest on meeles, et sisuliselt pean tegema täiesti puhta soorituse, et finaali edasi pääseda.

Lühiraja eeljooks. Pilt: Aldis Toome

Rada hakkas kenasti ja punktid hakkasid ilusti vastu tulema, kus seda soovisin. Kuna eeljooksus stardivad erinavad grupid koos, siis rajal oli vahepeal hea saada tagasisidet, et kui hästi on minemas. Minu mõõdupuu oli Magne Daehli. Maastik oli üllatavalt raske läbitavusega. 

Lühiraja eeljooks. Pilt: Aldis Toome

Finaali pääsemise tegin enda jaoks mitmel korral "huvitavamaks". Esimene suur viga 7.KP-ga, kus ei suutnud enam asju klappima saada, ilmselt oleks võinud hoogu maha võtta. Vea suurus 1:50 ja korralik äratus, edasi üritasin orienteeruda paremini ja füüsiliselt tuli ka rohkem pingutama hakata. 12.KP juures sai natuke ära kaldutud, kuid pigem lihtsalt väike ehmatus, kuid 13.KP juures läks taas käest, 1:15 pikkune lisakaar. Raiesmikul olles oli üliraske aru saada, kus on need metsa piirid ja kuidas reljeef võsa all kujuneb. See oli esimene kord kui peast käis läbi, et nüüd on kõik finaaliga. Õnneks mingi rahu saavutasin ja sain punkti kätte. Sealt finišini oli halastamatu enda piitsutamine. 

Lõpuks viga 3,5minutit ja kaotus parimale 3:57. Selle põhjal tundus, et kiirus on piisav. Tulemuseks oma eeljooksus 12.koht (20 igast eeljooksust pääses edasi).

Lühiraja eeljooksu GPS

Lühiraja eeljooksu tulemused

TAVARADA

Kõige kuninglikum distants ja kõige soojem võistluspäev. Temperatuur tõusis 30 kraadi alla. Eesmärk oli tehniliselt teha parem sooritus, kui päev varem, mis ka õnnestus. Sisuliselt suutsin kogu raja vältel hoida orienteerumise kontrolli all, natuke kusagilt ikka saaks näpistada, kuid tulemust see palju ei mõjutaks. Küll aga kujunes ilmaga võitlemine parajaks katsumuseks. 

Tavarada

Juba kõige pikemal etapil näen, kuidas kinni püütud sportlased jaksavad teel joosta ja endal ei olnud jaksu juurde panna. Samas metsas jõuvahekord muutus ja hoiti seljataha, kuniks nad maha jäid. Kahjuks ühegi endast kiiremaga rajal koostööd teha ei saanud, need kelle kätte sain, need ka reeglina seljataha jäid. Teevalikute osas leidsin mõistlikud variandid üles. Leppemärgid olid selged ja nii olnud ka jõeületustega probleeme. Jõgi oli heaks jahutuseks.

Tavarada

Pärast 75 minutist pingutust hakkas töövõime selgelt langema ja oli aga rohkem olukordi, kus tuli tahtejõu najal end edasi liigutada. Samal ajal tuli veel raja kõige tehnilisemate etappidega kuidagi hakkama saada ja see õnnestus. Krampideni päris ei jõudnud aga viimase 20 minuti jooksul oli krambieelseid olukordi päris palju.

Kuna orienteerumine pidas vastu ja füüsiliselt tõmbasin end tühjaks, siis tulemuse üle kurta ei saa. 28.koht, mis MM-l oleks sisuliselt olnud top 20 koht. 

Pärast rada võttis hea mitu tundi aega, et keha natukenegi soojast ilmast maha rahuneks, umbes 6 tundi hiljem hakkas kergem. 

Tavaraja GPS

Tavaraja tulemused

LÜHIRAJA FINAAL

Eeljooks näitas, et top15-20 kiirus on olemas ja hea jooksuga saab korraliku tulemuse kirja. Rajal sellele õnneks küll ei mõelnud. Alustasin ilusti, vaheaegade põhjal liikusin top20 kursil. Siis tuli tõeline külavõistluse etapp, kus tagantjärgi selgus, et ringi jooksjad said sellest 1,5 minutise edu. Kõige tehnilisemalt orienteerumisdistantsilt sellist labasust poleks oodanud. Kaotasin sellega aega ja väga palju energiat. 

Lühiraja finaalis, mõned sekundid enne starti.

Kõmmutasin lühietapil kohe 40 sekundile vea otsa, õnneks siis läks ülesmäge. Võtsin punkte sujuvamalt kuni 12.KP-sse minnes läks taas näpust, hakkasin asju ette kujutama ja lõpuks läksin sihi põrkega punkti, 40-50sekundit lisaks. Sealt finišini olin taas tasemel, orienteerusin viisakalt. Tõstsin end 42.kohalt 34.kohale.

Läbi rohelise tungimine ja kaks selget viga kokku on 3 minutit. Nurinat on mujalgi, kuid need kolm etappi on otsustavad ja seda on palju võitu. Kui võrrelda lühirada ja tavarada, siis lühirajaks olid mu enda ootused kõrgemad tulemuse osas, kahjuks ei mänginud sellel korral välja. Põhjus selleks on juba teada, lihtsalt liiga vähene võistlemine ja/või tugevate treeningute tegemine sarnastel maastikel.

Lühiraja finaali GPS

Lühiraja tulemused

TEADE

Pärast lühiraja finaali sooritust oli minu jaoks selge, et olen teise võistkonna materjal. Õhtul enne magama minemist selgus, et Timo siiski ei saa tervislike probleemide tõttu startida ja mina asendan teda. Oma olemuselt ei muutunud midagi, oleksin ka teises võistkonnas esimest vahetust jooksnud.

Teate start.

Enne võistlust ei tundnud, et nüüd on tulemas midagi ekstra tähtsat ja vastutus on suur. Mõtlesin, et kuidas stardi silla alt normalselt läbi pääseda ja kuidas füüsiliselt valmis olen, kuna rasked stardid olid juba seljataga.

Algus läkski kenasti. Ümberringi rabeleti, kuid hoidsin end kaardis ja võtsin oma hajutused. Raiesmikul oli näha, et kõik koos ja hanereas. Neljandast välja sai küll kehvasti mindud, kuid otsustasin, et olen seal pigem koos, kui lähen oma võimalikku rada lükkama. Kõiki punkte võtsin 100% oma peaga ehk hoidsin enda jaoks asju kontrolli all, sest kunagi ei tea, kuna tuleb hajutus või keegi teeb viga.

Võistluskeskusest läbijooks.

Võistluskeskusest läbijooksul ei hakanud kuhugi tõmblema, hoidsin rahulikku rütmi ja kui mõni läkski mööda, siis las läks. 11.punkt ühine ja rohelisest väljudes oli ilusti pundis. Kõik oli hästi, hakkasin punktile taas oma peaga peale minema, kuid jõudsin mingi ime väel hajutusse ja sealt ei saanud ma midagi aru. Olin selgelt segaduses, üritasin vales kohas maastikku klappima saada. Lõpuks nägin maastikul loomarada, mis oli ka kaardil ja liikusin punkti.

Sealt edasi hakkas enda piitsutamine. Sain lätlase ja prantslase endale sappa. Ilmselgelt ei suutnud sellist tempot aretada nagu liidrid, kuid tuli endast kõik anda, et vahe ei suureneks märkimisväärselt. Punt suurenes, ühel hetkel tuli ka Rootsi esimese tiimi jooksja Ridefelt punti. Lõpus kalakasvatuse vahel tuli lihtsalt viimastest varudest midagi välja pigistada. Lõpuks 2:41 kaotust liidrile, sellest 1:40 saatuslik viga.

Teatevahetus

Lauri tegin stabiilse hea soorituse, tõstis meid kohale 13 ja kaotus 5:27. Kennyl oli suurepärane päev ja tõstis meid 7.kohale, kaotus vähenes nii väheseks kui 3:43. Kuna igas riigist läheb lõpuks arvesse ainult üks võistkond, siis lõpuks pääsesime poodiumile ja saime 5.koha.

Euroopa MV teate 5.koht. Pilt: Reigo Teervalt

Oleks-poleks juttu teate koha pealt ei tule, lihtsalt kripeldab. Loodetavasti ei jää see viimaseks võimaluseks. Autasustamisel seistes oli küll selline tunne, et aga miks mitte pingutada ja see teate medal ükskord koju tuua. Pole see midagi nii kauge unistus.

Teate GPS

Teate tulemused

Euroopa MV kokkuvõtteks

Alati saab paremini ja see ongi arengu võti, kuid kui nina korra maast üles tõsta ja vaadata mis seisus olen olnud ja kuhu hetkel välja jõudsin, siis olen rahul.

Orienteerumises tekkisid probleemid ja isegi mitte võistluspinge vms pärast, vaid lihtsalt sellest, et sai kiirustatud või midagi valesti tõlgentatud või siis puudus väga konkreetne plaan punkti võtmiseks. Nii mõneski situatsioonis oleks kasu olnud rütmivahetusest, millele ma reeglina ei mõtle, vaid käib automaatselt, kuid nüüd oleks võinud nii mõnedki korrad käsipiduriga punktile peale minna.

Tulemused on sisuliselt minu isiklikud, kuna Euroopa MV metsadistantsidel, kus olen osalenud 2010, 2012, 2016, 2018 ja nüüd 2022, siis sellist taset pole õnnestunud näidata. Lühirajal olen finaali ukse taha jäänud ja B-finaalis oli kirjas 3.koht, tavarajal 57.koht ja teates 22.koht. Ehk siis nüüd lühirajal 34.koht, tavarajal 28.koht ja teates 5.koht, on selgelt parimad tulemused. Teate top 6 koht ja autasustavate hulka kuulumine on kindlasti parim rahvusvaheline tulemus minu jaoks.

Ma tunnen, et rahvusvahelisel tasmel pole ma end veel realiseerinud. Kuna orienteerumine meeldib ja võistlemine meelepärane, siis töö jätkub.

Aitäh korraldajatele, kaasaelajatele ja sponsoritele! Mitte ühtegi osapoolt ei saa võtta iseenesest mõistetavana.

Läbi katsevõistluste EM-le

Jukola järgselt sai suur osa treeninguid tehtud metsas ja kaardiga. Kahe nädalaga kogunes 15 orienteerumistundi, mis on käesoleva aasta mahukaimaid orienteerumisnädalad. Kusjuures enne seda kaht nädalat oli aasta algusest koos 33 tundi orienteerumist.

Plaan oli üks mahukas nädal veel teha, kuid kahepäevase etteteatamisega sain teada, et võib tulla koroonapaus. Muidugi kasutasin neid kahte päeva ära ja tegin mõlemal päeval kolm orienteerumistreeningut. Nii algaski kolmas nädal külmavärinate ja higistamisega vaheldumisi. Ajastus tundus esialgu täiesti kohutav, trenni on tehtud ja järsku tuli koroona, mis EM silmas pidades võib valusa tagasilöögi tuua. Palavik tõusis ka vähemalt 38-ni. Kuna kannan Polari kella ööpäevaringselt, siis väga hästi oli graafikult näha, kuidas pulss öösel kell 2 hakkas üles kerima ja kahe tunni pärast oli juba 30 lööki kõrgem. Ise samal ajal magasin.

Esmaspäev osutus kohutaivamaks, kuid iga järgmine päev oli juba parem. Teisest päevast alates ajasin end jalutama, kolmandal disci mängima, kuuendal päeval söandasin minna kergele jooksuotsale, mis kujunes suurepäraseks röga eemaldamise protseduuriks. Nii olingi taas treeninglainel tagasi. Kehas oli tunda kergust ja jooks oli hakanud justkui iseenesest kulgema. Kuna katsekate stardid koputasid juba uksele, siis neljandal treeningpäeval tegin staadionil lõigutreeningu, millest omakorda neli päeva jäi katsekate stardini. Köhisin küll nagu hobune, kuid 1km lõikude ajad olid 10 sekundi võrra paremad, kui varasemalt käesoleval aastal.

Kaks päeva enne katsekaid käisin Rebala neljapäevakul natuke kaarditunnetust parandamas. Katsevõistlused ise toimusid minu jaoks täiesti uutel maastikel, mis iseenesest ongi õige orienteerumise mõte. Kohal oli ka mitmed teised koondised, lõpuks olid tulemused kõik ühes protokollis, mis andis natuke võrrelda kuidas paremad on võimelised siinsetes metsades liikuma.

Lühiraja peale lootsin rohkem, kuna tegelikult ma ei teadnud võistluste eel, et kas ja kuidas keha on valmis võistlussituatsioonis pingutama, eriti tavarajal, mida ma sellel aastal pole jooksnudki. Muidugi teadsin, et koondisse saamine ise ei ole probleem, kuid kuna need katsevõistlused jäävad ka viimasteks võistlusstartideks enne EM, siis niisama uisapäisa metsa tolknema ka ei soovinud minna.

Lühirada kulges enda jaoks natuke lati alt. Küllaltki laugel maastikul 5meetri joonega kaardistatud maastikul orienteerumine pole just lihtne üleminek. Esimesed etapid sujusid enam-vähem sujuvalt, kuid 5.punktiga suutsin end võimatuna näivas olukorras paralleelsituatsiooni joosta ja veana arvestan 1:20-ga, mis on palju. Ilmselge viga oli ka 12.punkti juures, kui pidasin pooljoonega mäge hoopis lohuks ja tegin aukaare enne punkti. Ka mujal on noritavat, kuid pigem võtan sellest jooksust kaasa positiivse, kus ma mõnda etappi ilmselt ka teisel läbimisel ei suudaks parandada. Näiteks 9. ja 13.etapp. Lõpuks osutuski lühirada individuaalse kiire orienteerumise meelde tuletamiseks. 

Lühiraja tulemuseks kolmas eestlane ja kaotus norrakale vähem kui eksimusi kokku, nii et hea äratus ja meeldetuletus, kuidas tuleb orienteeruda.

katsevõistluste koduleht

EM katsevõistluse lühirada

Olenemata heast füüsilisest seisust lühirajal oli tavaraja ees väike aukartus, kuna käesoleval aastal polnud ma enne katsevõistluste tavarada kordagi jooksnud. Tiomila ja Jukola esimesed vahetused olid kõige lähedasemad pingutused, kuid tavarajal loebki alles viimased pool tundi, mida tänavu kogenud polnudki. Tavaraja eesmärk oli nautida orienteerumist ja teha vähem eksimusi, kui seda lühirajal.

Vihmane päev ja märg mets sobisid tavarajaks suurepäraselt. Füüsiliselt ei läinud stardist endast kõike andma, võtsin pigem hea rütmi sisse ja asusin tegutsema. Maastik ja rada oli piisavalt huvitavad, et justkui ei pannudki tähele, et rada ühel hetkel läbi hakkas saama. Rajameister oli erinevaid väljakutseid sisse visanud, neist raskemad just raja lõppu, kus tuli aeglasemas metsas navigeerida ja lõpus veel liblikas füüsiliselt kõige raskemal osal (mäed+sõnajalad). 

Väikseid valearvestusi tuli, mõne koha peal võinuks nupp rohkem nokkida, kuid üldjoontes täitsin eesmärgi ja tegin parema soorituse, kui päev varem lühirajal. Füüsiliselt ära ei kustunud. Liblika jooksmine tuli küll juba vaevalisemalt, kuid kui seal oleks liiga palju jõudu veel olnud, siis ilmselt raja alguse tempo oleks olnud liiga aeglane. Ühesõnaga kõik hästi, eestlastest parim. Annab julgust, et saan EM-l tavarajale julgemalt peale minna.

EM katsevõistluse tavarada

Pärast katsevõistlusi osalesin veel EM programmi simulatsioonis ehk täpselt nii nagu EM programmis oli järgmiseks puhkepäev, nii sai ka seal tehtud ja järgmisel kahel päeval tugevad lühiraja ja teate treeningud rahvusvahelises konkurentsis. Nii nagu katsekate puhul, nii ka ülejäänud kahe treeningu puhul olin ootusärev, et kuidas keha reageerib ja tagantjärgi endalegi üllatuseks suutsin viimases trennis norralase Kinnebergi tempos püsida. Seega hea tagasiside.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi koroona justkui sõitis sisse ebamugaval ajal, siis sellest tekkinud sundpuhkus ja ka väike kaalulangus, tõstsin vormi planeeritust natuke varasemaks. Mis ei ole ka paha variant, kuna nüüd sai eel-EM programmi tõsisema tempoga kaasa teha ja kevadega võrreldes natuke intensiivsema tempoga orienteerutud.

*Katsevõistlustest pilte pole. Kaameramees nokkis nina ja pildistas oravaid.

Lukkari-Jukola

Maailma suurim teateorienteerumise võistlus on taas seljataga. Jooksin taaskord esimest vahetust. Kogu vahetus oli korralik emotsionaalne lahing. Lootsin, et keha suudab teha juba parema pingutuse, kui eelmisel suurel teatevõistlusel, Tiomilal. Mingitel hetkedel see justkui nii oligi, kuid alustame algusest.

1500 mehega koos startida on alati südame stardieelsel hetkel üles ajanud, ka sellel korral. Väikest nügimist on alati olnud, kuna mitmed loodavad trügimisega kuhugi jõuda. Sellel korral oli aga lausa nii, et minu seljataga startinud number 46 Turun Suunnistajad esindaja Austraalia ahv Aston Key otsustas stardipaugu hetkel minu õlast kinni võtta. Võrdus see sellega, et mina jäin korraks seisma, tema sai kohe esimeste hulka. 

Lihtne on ka tagantjärgi mõelda, et unusta lihtsalt ära, keskendu jooksule, aga see jäi korduvalt kummitama ja keskendumist häirima. Kaotasin positsioone, pidin rabelema (energiat kulutama), kuid sain siiski enam-vähem minema. Kolmandas punktis läks asi korra käest, kui tahtsin punkti kõrgemalt võtta. Lisa 35 sekundit ja liidrid libisesid minema, 50 kohta langust. Jäin gruppi, kust hetke füüsilise seisuga end tagasi ei tööta. 

Edasi hakkas tavaline riburada teineteise järel jooks, kuigi näiteks kuuenda etapi läbisin täiesti üksi. Punkte tuli muidugi ise rünnata, etapi läbimisega said paljud hakkama, kuid punkti juures muututi ebalevavaks. Vahetult enne 16.punkti sattus rongi vedamine minu õlule ja kestis see 19.punktini. Siis saime mingi grupi kätte, millest hakkasin liikuma läbi.

Kõik justkui sujus, 20, 21 punkt tulid hästi, kuid siis sõitis Kristo katus ära ja aju ei töötand enam. Punktist väljumise suund täiesti vale, arvasin et liigun otse etapil Kuna olin juba enne vana karjääriala segaduses, siis karjäärialal olin seda enam hämmingus, 22.etapi peale läks umbes kahe minuti jagu kaduma. Kui väga hea sooritus jäi stardijoonele ja 3.punkti, siis 22.etapi läbimine viis võimaluse öelda, et oleks olnud hea sooritus. 

Venitasin end üle joone, kaotus 5:49 ja koht 85. Sellel korral nii. 

Ülejäänud tulemused 

 

Tallinna MV lühirada

Tallinn MV lühirada toimus minu jaoks uue platsi peal, kunagi ammu oli seal Suunto Games, kuid siis jäi see vahele. Rajameister Margus Klementsov oli kokku meisterdanud päris mitmekülgse raja, kus oli kiiret männimetsa, mõnusat raba, väga aeglaselt läbitavat tuulemurdu ooside peal, mudast sood, heina kasvanud lageidaid ja muidugi ka reljeefipesad. 

Stardijoonel

Füüsiliselt üritasin ikkagi kiiresti joosta, kuid mootor polnud valmis päris kõrgetel pööretel pingutama. Sisuliselt oli keskmine pulss 10 lööki madalam, kui nädala eest.  Pärast Värska kiireid männimetsi võtab harjumine tiheda metsaga natuke aega, sageli oli tunne, et oled kusagil kinni ja edasi liikumine on vaevaline.

Tehniliselt jäi siin-seal parandamise varu. Kolmandast välja võinuks suuna korralikult võtta ja otse minna. 8.etapil jooksin peaaegu teeni välja, enne kui kaarega punktile tagant juures hiilisin. 9.etapp oli mõte otse minna, kuid vajusin vasakult peale, mäest ringi minnes ilmselt kiireim. 12.etapil liikusin justkui otse ja kõige kõrgema koha suunas, kuid mäe otsas selgus, et vasakul pool on kõrgem mägi ja ka punkt. 16.etapi lõpus üle soo alguses kõrval olevasse orvandisse ja siis õigesse. Kokku umbes 1,5minutit, mis on päris palju, kui mõelda puhtale sooritusele, kuid õnneks on need tähtsamatel võistlustel välditavad. Rajal meenub vähemalt üks kord, kui pidin endale meelde tuletama, et tegemist on võistlusega ja et ikka pingutaksin.

Soe ilm pani pärast finišeerimist istuma.

võistluse koduleht

tulemused

teekond

Tallinna MV esimene ja teine koht

EMV lühirada ja teade Korelas

Sellest on juba hea mitu aastat möödas, kui Värska metsades sai võisteldud. Korelas võistlemist ei mäletagi, küll aga tean, et seal samas Poogandi järve ääres olid aastal 2002 Eesti-Läti-Leedu noortematš, mis vist oli ka minu esimene koondise esindamine. Tulemustest selgub, et olin võitjast rajal kaks korda kauem. Vahepeal on väike areng toimunud ja Korela maastik tekita enam selliseid tehnilisi raskusi.

Kuigi iga mehega polnud sellel aastal veel ühel joonel olnud, siis jõudude vahekord oli minu jaoks enne lühiraja joonele asumist selge. Tihedamas metsas oleksin teisiti arvanud, kuid ise pidasin parimaks võimalikuks kohaks neljandat, mis sellel päeval oleks saanud ainult realiseeruda kellegi selja püüdmisega. Kõrgemale mitte mingil juhul, kui siis ainult kellegi eksimuse korral, kuid sellele lootma jääda ei saa.  Isikliklikult näen jõudude vahekorda puhtalt selle järgi, et kes kui palju on saanud viimase aasta jooksul terve olla ja kilomeetreid koguda. Minu taha jäi palju suurema kilometraažiga mehi, kuid neil jääb juba sooritus kahe kõrva vahele, sest enamus neist orienteeruda oskab. Ehk orienteerumine kui selline ei olnud Korelas suur väljakutse, vaid olulisem oli see, kui hea on jooksvorm.

Lühiraja viimases punktis. Pilt: Edith Madalik.

Lühiraja tehnilise poole peal midagi suurt korda ei saatnud, paaril korral oleks saanud 5 sekundit säästa ja esimese punkti otse minekuga oleks ka aega võitnud, kuid muidu lihtsalt realiseerisin võimalikult otse punktist punkti minemist. Füüsiliselt oli piirajas jooksmine ja raja lõpp oleks võinud kergemalt kätte tulla natuke rahulikuma algusega. Keskmine pulss jäi anaeroobsesse, mis on samuti harukordne sündmus minu  puhul.

Lühiraja teekond.

Lühiraja finišisirgel. Pilt: Reigo Teervalt

Lühriaja tulemused

Pühapäevane teade tõotas võistluse jälgitavuse osas põnevam tulla, kuna meeskondi, kes medalile võimete poolest suudaks joosta, oli rohkem kui kolm. Harju OK viimase hetke Läti raketi oma ridadesse toomine tõi võistlusse selgelt rohkem närvikõdi ja pinget.

Sergei ja Reigo tegid oma töö ilusti ära. Esimesest vahetuses olid plaanid küll natuke optimistlikumad, kuid vähemalt saime pikema hajutuse tehtud ehk järgmistesse jäid lühemad. Kaks esimest positsiooni olid viimaseks vahetuseks juba eest libisenud, kuid kolmandana metsa saades tuli just Harju OK esindaja Artursiga rinda pistma hakata. Kusjuures tagantjärgi GPS-st nägin, et ka Tammed tulid kohe selga, kuid seal oli juba masinaklassi vahe. 

Alguses küll hoidsin õhuvahet, kuid soos ei hakanud end ekstra väsitama, sest tagant tulijana püüab ta mind niikuinii mingil hetkel kinni. Liini all hoidsin ka end pigem tagasi, sest selleks, et soost mõned sekundid võita, oleks kulutanud kaks korda rohkem energiat. Kolmandasse pigem rahulikumalt, kuid siis oli meil esimene erinev hajutus. Käisin enda omas ära ja jäin kassi hiire mängus tagaajaja rolli. 

Vahe ei tahtnud mitte mingi valemiga väheneda, liikusime iseenesest ka natuke erinevaid koridore pidi, alles kaheksandal etapil sain lähemale, kuna suutsin etapi otsemini läbida. Kusjuures otsemt teekond paistab GPS-st välja, kui luubiga vaadata. 8-10 läbisime suhteliselt lähestikku, kuid 11.etapil otsustasin läbi rohelise soo minna, sealt sain isegi hästi läbi ja olime ikka võrdsed, kuid järgneval tõusul oli Artursil jalgades rohkem jõudu ja ta libises eest. Enne vaatepunkti oli veel üks suurem tõus ja vahe kärises natuke suuremaks.

Teate läbijooksul. Pilt: Reigo Teervalt.

Siiski ei tundunud olukord päris lootusetu. Läbijooksul sain info, et minule peaks olema jäänud viimasel kaarel lühem hajutus võrreldes Artursiga. Selle peale ma siiski lootma ei saanud jääda ja hakkasin järk-järgult vahet sulatama. 18.etapiga tegin kusjuures veel vea, kuid kuna hoog oli juba sees, see sai kiiresti tehtud ja vahe ei suurenenud. 19.etapil justkui vahe natuke veel vähenes. Kuid siis liigun oma punkti, Arturs oma punkti, teadmata kus ta liigub täpselt, kust suunast teda nüüd näha saab. Pingutasin 21.etapil rohkem kui ühelgi teisel etapil, ühel hetkel üle õla vaadates võis konkurenti näha, kuid õnneks mitte kuklasse hingamas.

Pärast teatejooksu vastamas küsimusele, et miks Arturs on Arturs. Pilt: Reigo Teervalt.

Edasi tuli teha kõik korrektselt, üks 5-10 sekundiline kaar ja edu kaob. Läks plaanipäraselt, lõpusirgel sai juba sirge jalaga joosta ja meeskond 3.kohal üle joone tuua. Arturs oli muidugi pahane, et viimasel kaarel veel hajutus oli, kuid raja kokkuvõttes oli meil hajutustega võrdne seis. Ja hea, et ühele meist ei sattunud pikem hajutus, siis oleks see meelelahutus ära jäänud. 

Teate viimased meetrid. Arturs taga veel pingutab, kuid mäng on läbi. Pilt: Reigo Teervalt.

Enam raskemat vastast ei oleks saanud mulle viimaseks vahetuseks anda. Kiirem mees oleks eest ära jooksnud, aeglasem oleks maha jäänud, aga kui kiirused on täiesti võrdsed, siis kujunebki sellises kiires metsas jooks selliseks nagu see nüüd kujunes. 

Teate teekond.

Teate tulemused

Teate kolm parimat meekonda. Pilt: nuppu vajutas Doris Kudre.

Mehed on rahul. Pilt: nuppu vajutas Doris Kudre.

Võistluse koduleht

Lühiraja GPS

Teate GPS

Andsin mõlemal päeval endast maksimumi, lõppkohtade poolest ei oleks ma hetke vormi pealt kuidagi paremat tulemust välja võlunud. 

Järgmisel aastal peaks Balti MV toimuma osaliselt  samal platsil. Ise tabasin end mõttelt, et huvitav oleks joosta EMV öiseid antud maastikul. 

Klubi ühispilt pärast edukat kahte päeva. Pilt: Reigo Teervalt.

Tartu Kevad Priipalus

Paar aastat tuli oodata enne kui sai koroona tõttu edasi lükatud võistlusel osaleda. Täiesti uus ja seni kasutamata maastik oli kindlasti väärt käimist.

Esimesel päeval võtsin rahulikumalt, esimese poole rajast jooksin küll hoogsalt, kuid kindlasti mitte võistluskiirusel. Teisel poolel pingutasin rohkem. Teisel päeval olin aktiivsem ja võtsin pingutust tõsisemalt. Kuigi organism oli kuidagi kurnatud, siis sain siiski hea pingutuse.

Võistluse koduleht (teekonnad)

Tulemused

1.päeva finišis. Pilt: Meelis Zimmermann

1.päeva lühirajal lennult august punkti võtmine. Pilt: Meelis Zimmermann.

2.päeva järel väikest analüüsi tegemas.

Autasustamine. Pilt: Meelis Zimmermann.

Järva- ja Raplamaa MV lühirada Vetlas

Viimati sain Vetlas isiklikult võistelda kaks aastat tagasi EMV lühirajal. Enne võistlust lootsin, et rada on just rohkem reljeefirohkema ja tehnilisema ala peal. Läbitavus või õigemini nähtavus oli sellel korral tunduvalt parem, kuna hetkel puud alles hakkasid korralikult lehte minema.

S-1  Sisseelamiseks kohe natuke ebakindlale alale. Vasakult paistab soo, mis annab kindlust, et kõik hästi. Samas otse vaates keeruline kaugemale näha. Rõnga sees tegin kerge kaare ja liigun natuke vales suunas, kuid nähes, et mäe taga hakkab alla poole lohuks minema, siis korrigeerin kiiresti. Lisa 5-10sek

1-2 Suund peale, enne sood pätsi järgi korrigeerin trajektoori joonele lähemale. Soo oli märg, kuid joostav. Sohu ulatuva nina järgi oli lihtne punktile peale minna.

2-3 Optimaalset teekonda pidi teele, siis senikaua mööda teed, kuni metsaalune paistis olevat rohkem joostav ja lõige teele. Edasi diagonaalis liini alt läbi teele.  Ootan teepeal vasakut kätt orvandi ära ja võtsin suuna punktile. Mingil hetkel võis juba tajuda, kuidas lohk metsa all vastu tuleb. Punktile ilma kõhkluseta lagipähe.

3-4 Suund. Orvand etapi alguses või õigemini isegi kerge platoo oli selgesti arusaadav. Etapi viimases osas jäin mitmel korral kuhugi tuulemurru vahele põiklema. Kusjuures ka enne punkti orvandit oli tuulemurd ees, mis takistas orvandi selget nägemist. Punktis saan kaks minutit varem startinud Atsi kätte.

4-5 Ats ronib rohkem mäkke, ise võtan otsema suuna järgmise punkti suunas. Etapi keskel oli hea end lohkude järgi positsioneerida. Plaan oli otse läbi soo minna, mis oligi suhteliselt hea, kuid sohu laskumine oli tuulemurdu täis ja aeglustas hoogu. Ats oli kusagilt paremalt kiirema koridori peale saanud ja püsis ees.

5-6 Paremalt või vasakult? Metsaveo tee suunab otse orvandisse ja tuleb lihtsalt oodata, kuna punkt vastu tuleb. Etapi alguses oli taas tuulemurrus põiklemas, kuid õnneks hoidsin suuna õigena. Ats etapi alguses natuke paremalt, kuid teises pooles vajus samasse koridori.

6-7 Natuke trikikam etapp. Jälgin suunda, loen järjest lohke ja ootan, et suur lohk paistma hakkaks. Lõpu poole natuke tihedam põõsastikku ja mahalangenud puid, kuid üle nina otsa minnes punkti lohk paistab. Lahendasin päris hästi ja imestan, et Ats juba läinud, nii et ma isegi ei näinud teda väljumas. 

7-8 Orvandist alla ja oh näe, Ats tuleb saba jalge vahel vastu. Edasi hoian end nõlvale, just nii et ei tõuse ega lasku. Paremal soo/madalam koht paistab. Lõpus üle nina punkti.

8-9 Üritan mitte kuhugi kinni jäädes liini alla jõuda. Punkti vaatan kõrgepingeliini posti järgi. Liini all olid erinevad võsapuhmad, millest tuli end läbi nügida. kuid posti järgi oli lihtne suunda hoida.

9-10 Otse või paremalt? Tundus nii lollikindel variant mööda liinialust ja lagedat joosta, et valik oli lihtne. Punktile peale minemise tegi lihtsaks lõpus olev soo ja raiesmik. 

10-11 Hakkas kerge mõõnaperiood, kas sai lagedal liiga kiiresti joostud või oli rada raske?! Ilmselt mõlemat, pluss see et nüüd rada tõusis kõrgemale kuni 13 punktini. Igaljuhul soost sai enam-vähem läbi mindud nii, et kuhugi sisse ei vajunud. Tõus tuli poolenisti kõndides ja kuna suund oli õige ja väiksest orvandist sai enne punkti kindlust, siis punkt tuli ilusti vastu.

11-12 Lageda koridore kasutades teerajale, mis iseenesest võinuks suunata otse punktile, kuid kuna rada kaob jalge alt ära ja vormid tunduvad ebaselged, siis kuidagi kerge vasaku põikega kukun ikka õigesse lohku ja siis juba punktiobjektile. -+10sekundit

12-13 Iseenest kaks valikut etapi esimeses pooles, kas valget metsa ära kasutada või teeraja kaudu, aga kuna teerada oli niivõrd ahvatlev, siis kasutasin seda korra ära, millele järgnes muidugi päris korralik tuulemurru takistusrada. Orvandist üles ja siis läheb mets kuidagi eriti tihedaks kätte (palju aluspõõsastikku) ja reljeefist ei saa midagi aru. Kuidagi olen sattunud kergelt vasakule ja lohk terendab ees. Mingi valemiga näed punkti säramas paremal mäe otsas, ragistasin end sinna.

13-14 Kõik see "lõbu" jätkub, lisaks põõsastele ja muidu tihedale metsale sattusin minema täpselt sellest kohast, kus oli kõikvõimalikud kuivanud puud tihedalt ette langenud. Otsin võimalusi, et sellest kõigest ilma seisma jäämata läbi lõhkuda. Sellest välja pääsenuna oli suund natuke kaotsis, kuna jäin otsima kiiremaid koridore läbi metsa, kuid päris valgesse metsa jõudes tõmbasin end ilusti punkti suunas.

14-15 Suund, diagonaalis üle tee, orvandisse ja teisest otsas välja, mis suunas juba õiges suunas punkti.

15-16 Tõusunukist üles ja siis sai juba nina mööda mäe taha orvandisse minna. Kuna üks orvand jäi veel teele ette, siis esialgu jäin sealt vaatama, et kus punkt on, kuid kiire pilk kaardile ja teekonda oli vaja veel jätkata. +5-10sekundit.

16-17 Joosta justkui sai, kuid üldse ei tahtnud lohk vastu paista, tuli kerge lisakaar vasakult sisse.

17-F Lihsalt üle joone.

teekond

Kahe tugevaga poodiumil

teekonnad

tulemused

Laurile 1,5minutit, mis isenesest polegi väga hull, kui olin minuti jagu tuulemurrus. Kolm päeva hiljem käisin ja jooksin raja kolme lõiguna läbi ja täiesti mõistsin, et miks mõnes kohas sai aega kaotatud. Pikk etapp, mis sai võistlussituatsioonis lageda kaudu joostud, oli otse täpselt sama ajaga joostav. Seega antud maastikul ja rajal on sisuliselt kõige kiirem mööda joone alust liikudes.

Tiomila

Viis nädalavahetust järjest võistlemist on tänaseks päevaks läbi. Treenitud ja võisteldud Lätis, Soomes, Hiiumaal, Lõuna-Eestis ja nüüd Rootsis. Nüüd saab vahepeal treeningutele keskenduda, kuna Balti MV koondisse** ma ei mahtunud. 

Kangasala esindus Örebros

Rootsis sai tänu heale lennuühendusele Tallinn-Arlanda vahel sujuvalt käidud. Lennujaamast 2,5 tundi autosõitu Örebrosse. Reede hommikul minek, päeval treening võistlusmaastiku lähedal. Sealt edasi puhkus ja jõuvarude hoidmine laupäeva ööks. Kerge treening käis ka laupäeva hommikupooliku juurde.

Reedese treeningu teekond

Esialgu oli plaan selline, et jooksen 3.vahetust, kuid mehed kukkusid järjest ära ja lõpuks olin ikka oma tavapärasel vahetusel ehk avavahetust jooksmas. 3.vahetus oleks füüsiliselt hetkel rohkem meelt mööda olnud ja suuremal määral iseseisvat orienteerumist sisaldanud. Aga teras karastub tules, seega tuli väljakutsele vastu minna.

Enim pelgasin starti ja võimalikku pikka teejooksu kuni lõpuks hakkab orienteerumine. Metsas ja tehnilisel alal liikumist pidasin end hetkel paremaks. Algus oligi jooksukam, muidugi esimene kontrollpunkt oli üllatavalt lähedal, mis tähendas ka suuremat trügimist punkti juures. Etapi ise oleks võinud ka paremini lahendada. Teel teise tundus, et minnakse ainult mööda, kuid metsas muutus olukord paremaks, hakkas iseseisva orienteerumise osa.

Kui oli pool tundi joostud, siis näen enda ümber top10 võistkondi, sellel hetkel mõtlesin, et ilmselt on nad viga teinud ja kaotus on liidrile juba suur, kuid tagantjärgi saab öelda, et olin endale üllatuseks ainult minuti kaugusel liidrist. Hajutusteks olin alati valmis iseseisvalt orienteeruma.

12.etapp oli pärast stardikiirendust järgmine suurem füüsiline proovikivi. 8 minutit järjest tõusu võtta, samas rongis püsida, nõudis parajat enda motiveerimist. Tõusuga vajusidki liidrid eest ja jäin omatugevustega jooksma. 13.punktist alates hakkas raja magusam osa. Sellel alal muutus paljude orienteerumine ebakindlaks, aga kuna tundsin end kaardiga mugavalt, siis polnud probleemi oma peaga etapid ära lahenda. Enamus aega keegi ikka tiirles kusagil, kuid näiteks 17.etapi jooksin ihuüksi.

Viimases punktis. Pilt: Lars Rönnols.

Magusalt alalt väljudes oli mingi rong taas moodustunud ja sai viimased mahlad endast välja pigistada enne vahetuse üle andmist. Lõpuks tiksus kaotust 4:29 ja koht 63. Koha peale enne võistlust ei mõelnud, kuid suuremat vahet liidriga pelgasin küll. Ehk siis lõppkokkuvõttes jään oma sooritusega rahule.

Tiomila avavahetuse teekond

Kangasala võistkond ise jätkas oma tasast tööd ja mitme tugeva mehe puudumine andis võistkonna lõpptulemuses selgelt tunda. Lõpuks olime 80.kohal 307 võistkonna seas. Kaotus parimale 2 tundi ja 34minutit. Jukolaks on mehed rohkem valmis, mõnele oli Tiomila esimene võistlus ilma lumeta.

Tulemused

** Detsembris EOL assistent Annika Rihma ütles koondise peatreenerile Olli-Markus Taivanenile, et mina ei soovi kunagi enam Eesti koondist esindada. Mis on Annika Rihma motiiv ja miks ta minu kohta valetas, on keeruline öelda. Info tuli välja vahetult enne Balti MV-d, kui treenerite nõukogu oli hakanud uurima, et miks mina ei ole Balti MV koondisse määratud.

Ilves GP

Kaks füüsiliselt rasket starti seljataga. Keha polnud nendeks katsumusteks igaljuhul valmis. Esimesel päeval ühiststardist jäin rootslaste rivi lõppu kummitusena oma sooritust tegema. Ainult 11.etapi sooviks paremaks lihvida, muus osas ei teeks meetrit ka teistmoodi. 

1.päeva teekond

Kevadisest kaasikust 1.päeva finišisse. Pilt: OK Ilves

Teisel päeval eraldistardist lühirajal ei läbinud ma rada mitte isegi "tühjade kummidega", vaid tunne oli selline nagu polekski "rattaid all". Alguses jäin keskenduma füüsilisele sooritusele ja sellest ka 3.etapi vale valik ja kohmetu teostus. Pärast esimese nelja etapi tõusude ja nõlvasoode üle elamist tuli lihtsalt võitlust jätkata ja hoida trajektoor normaalsena. Õnnestus, kuid kaotus oli lõpuks sellegipoolest suur.

2.päeva teekond

Viimased sada meetrit. Pilt: OK Ilves

Võistluse koduleht

Tulemused

GPS järelvaatamine 1.päev

GPS järelvaatamine 2.päev

Maastik oli muidu kevadine ja suvega võrreldes oli nähtavus hea. Praegu võis suhteliselt lihtsa vaevaga ükskõik mis rohelisest end sirgjoones läbi suruda. Kummastav oli ainult see, et tuulemurd oli kajastatud helerohelisega, mitte siis viirutusega. Kaardijoonistaja ilmselt metsa ei jõudnud?!

Nüüd järgmisel nädalavahetusel on väljamaale minek, Rootsis toimub Tiomila nimeline suur teatevõistlus, kus stardis on kokku 300 kümneliikmelist meeskonda. Tiomila koduleht https://www.10mila.se/index.php/en/