laupäev, 13. aprill 2013

Tasku sise-o

Kuna Eestis ei ole veel metsa asja orienteerujal, siis tuleb hakkama saada kaubanduskeskusega.

Viskan siia kaardi puremiseks neile, kes ei osalenud.

tulemused


teisipäev, 2. aprill 2013

Vigastuseta Ventspilsis


Pikk paus blogi kirjutamisel ei ole tähendanud seda, et miskit pole vahepeal toimunud. Treeningud on toimunud, aga oluliselt teises võtmes, kui detsembris ja jaanuaris. Just siis kui jaanuari teises pooles hakkas tunduma, et nüüd saab taas normaalselt treenida, tuli vigastus kallale. Õnneks ei olnud see enam achilleuse kõõlus nagu sügisel, aga kahjuks hakkasid põlved tunda andma. Jaanuari teise poole ajal lihtsalt polnud muud valikut, kui joosta jääl ja asfaldil.

Poolteist kuud sain ravi. Taas käisin laseris, kokku 18 korda. Kas sellest käimisest kasu on olnud, on raske öelda. Manustasin veel glükosamiini. Käisin ka jalauuringul, kus tehti mulle tallatoed. Uuringul selgus, et kõnnin-jooksen valesti ja võiksin natuke oma sammu muuta.

Paranemine vigastusest pole olnud üleöö näha. On olnud paremaid päevi, kuid on ka vastulööke olnud. Suur mure oli see, et isegi suusatades andsid põlved tunda. Ei olnud vahet, kas vaba tehnikas või klassikat vahelduvat sõites. Suuskadel olen saanud sõita ainult paaristõukeid ehk siis toores ülakeha töö. Lisaks olen tunde kogunud sõudeergomeetril, rattal, ujudes ja jõuharjutusi tehes. Kõik see on parem kui mitte midagi, aga jooksmist ei asenda miski.

Eelmise nädala alguses üritasin mõne sammu haaval juba jooksmise moodi liigutusi teha, seda muidugi sisetingimustes. Jooksin väiksemate pausidega ja suhteliselt aeglaselt. Põlved oli järgmistel päevadel pisut hellad, aga otseselt ei valutanud. Kolmapäeva õhtul tuli ootamatu kutse osaleda Lätis o-laagris ja väljasõit oli kohe järgmise päeva hommikul. Otsustasin minna ja kasvõi kaardiga kõndida mööda metsa. Pole ju terve talv kaardiga metsas saanud liikuda. Maastikud pidid väidetavalt olema, kas lumavabad või kohati lume all.

Võtsin laagris kõike sammhaaval. Esimese 45 minutise treeningu järgselt olid põlved kahtlased. Järgmistel päevadel oli taktika selline, et kui hakkab valu tegema, siis lõpetan. Tulemuseks oli see, et jalad pidasid laagri ilusti vastu. Sain isegi laagri võistlusest osa võtta, mis ei olnud füüsiliselt eriti meeldiv, arvestades et pole paar kuud intensiivseid liigutusi saanud teha ja jooksmisega on olnud kehvad lood.

Kas ma olen nüüd taas valmis jooksma? Ei, kaugel sellest. Laagri järgselt annavad põlved pisut tunda, kuid ei midagi katastroofilist. Mõne päevaga peaks olukord olema taas hea. Jää ja asflaldi sõbraks veel ei hakka, lähen pigem ujuma.

Laagri kohta saab lugeda veel noorte blogist ja Lauri blogist.

Mõned kaardid laagrist:
2.trenn. EM 2008 lühiraja finaali  maastik

3.trenn. Kui kaarti ei loe, siis juhtub täpselt nii, nagu juhtus 3.KP-sse  minnes.
4.trenn. Laagri võistlus. 2008 EM lühiraja eeljooksu maastik.


5.trenn. Öine mõnulemine.


pühapäev, 27. jaanuar 2013

3000m 9.13,26

Koht: Tartu
Kuupäev: 27.01.2013
Ala: 3000m
Üritus:  Eesti noorsoo ja juuniorite talvised Eesti MV-d

 Viimase aja treeningud hakkavad olema juba selliste mahtudega, mis olid eelmisel aastal sama ajal. Achilleuse kõõlus pole õnneks tunda hakanud andma.  Seega olen ilmselt viimase kahe kuu jooksul olnud piisavalt kannatlik ja koormusi mõistlikult tõstnud. Oktoobris-novembris tegemata jäänud treeninguid(eriti jooksu km) nüüd enam topelt ei ole mõtet teha. Tuleb võtta see aeg, mis suvise hooajani on jäänud ja seda võimalikult hästi ära kasutada. Nüüd aga on kätte jõudnud mõned talvised jõuproovid, mis peaksid andma natuke tagasisidet tehtud treeningutele.

Võistlesin väljaspool arvestust noorsoo klassi 3000m jooksus. Sisimas oli tahtmine joosta ikka alla 9minuti  piiri. Aga tõele au andes peab tunnistama, et vaadates hetke ettevalmistuse pikkust, siis pean jääma 2013 aasta esimese 3000m jooksuga rahule. See ei olnud hea, see polnud halb, tegu oli rahuldava tulemusega. Aasta taguse võistlusega võrreldes olen 1,5sekundit kehvem.

Võistluse käik ise oli minule küllaltki uudne. Teada oli, et kaks kõvemat lähevad eest ära ja ülejäänud jäävad omavahel pusima. Uus oli kogu asja juures see, et omavahel kemplema jäänud grupp oli täis koperdamist ja teistele käru keeramist. Näiteks üks isik jooksis mitu korda minu ette ja hakkas piduriks või surus mind täiesti siserajalt sisse poole. Jalgadesse koperdamisi oli ka üpris palju. Õnneks keegi ei kukkunud, aga küllaltki ebameeldiv oli pidevalt grupi sees oma positsiooni vahetada, selle asemel et rahulikult joosta. Õnneks pääsesin sellest hullusest poole jooksu ajal, kus tempo hakkas grupis vajuma ja tuli minna oma teed. Kahjuks ei tulnud keegi kaasa, pidin pool jooksu täiesti üksi pingutama. Kestsin küll lõpuni, aga väga oleks tahtnud enda kõrvale mõnda ärritajat, kes oleks aidanud tempot juurde panna.

Ringiajad olid sellised: 38.7 - 35.4 - 36.2 - 37.7 - 36.3 - 36.6 - 36.9 - 37.6 - 36.9 - 36 - 36.5 - 37 - 37.7 - 37.3 - 36.6. Esimene ring oli nii aeglane, et sinna läks lõpptulemusest kohe 3sekundit kaotsi. Teine ring sisaldas natuke möödumisi, sellepärast ka natuke kiirem.

Tegu oli kusjuures esimese võistlusega, kus kasutasin korralikke jooksuks mõeldud naelu. Enam ma ei ole tavaline tossu vend!

Mehed noorsoo 3000 m tulemused
1. Allar LAMP 28.03.1991 Tartu Ü. ASK 8.40,41
2. Dmitri ARISTOV 20.04.1993 SK Mitš 8.56,47
3. Hans-Peeter TULMIN 08.05.1993 KJK Lõunalõvi 9.18,18
4. Sander VIRGLA 09.01.1992 KJS Sakala 9.26,70
5. Henek TOMSON 02.08.1991 Tallinna SS Kalev 9.37,37
6. Allan AIM 03.02.1991 Tartu Ü. ASK 9.38,87
7. Olavi ALLASE 28.05.1993 KJK Järvala 9.48,60
v.a. Kristo HEINMANN 13.09.1989 Tartu SS Kalev 9.13,26

kolmapäev, 9. jaanuar 2013

TY ASK avavõistlus 1000m


Toimus sama võistlus, mis täpselt aasta tagasi. Mees, kes rajale läks, päris sama ei olnud. Võib öelda, et lonkisin lati alt läbi. Lati ületamiseks polnud isegi võimalust.

Ajad, mis minule võeti (ei ole ringide kaupa) olid sellised: 44,3 - 33,2 - 35,7 - 37,6 - 21,4. Ehk siis kokku annab mitteametlikuks ajaks 2.52. See on tulemus, mis jääb 9sekundit eelmise aasta tulemusele alla. Sisuliselt juba esimese ringi lõpus oli tahtmine rajalt maha tulla, aga lükkasin seda edasi ja lõpuks loobusin katkestamise ideest. Kannatasin viimasena üle joone. Ei meeldi minule katkestamine ja läksin pea püsti üle joone.

Vähemalt on märk maas. Mis selle märgiga peale hakata on juba iseasi. Igatahes antud võistlus näitas, et kõik ei ole korras. Tuleb omad järeldused teha.



esmaspäev, 3. detsember 2012

Valust priiks


Kaks kuud tagasi valutama hakanud parema jala achilleuse kõõlus on nüüdseks juba paremas seisundis. Päris terveks ei julge jalga veel kuulutada, vähemalt mitte enne kui olen jooksnud paar üle 100km nädalat. Viimase kolme nädala jooksul on õnneks jalg lubanud juba 70km nädalaga läbida. Aga kui joosta täis mahuga ei saa, siis olen kasutanud erinevaid alternatiivtreeninguid(ratas, sõudmine, ujumine). Muidugi kõige sellega alustasin alles pärast mõnenädalast puhkust, kus istumisest hakkasid juba süümepiinad tekkima.

Kuid kõõlus ei hakanud paranema iseenesest. Koormuse mitte andmisest puhtalt ei piisanud. Külma peale panemisest ei tundunud ka kasu tõusvat. Vaja oli midagi enamat. Valituks osutus laserravi. Ravi kestis kokku kolm nädalat ja selle aja jooksul oli kokku kolmteist seanssi. Igal korral sain 30-35minutit. Igatahes läks seis paremaks ja valu kadus ära. Nüüd kui olukord on parem peab asja mõistusega võtma. Ei tohi koormusi järsult tõsta, eriti kui nüüd on lumi maha sadanud. Nii võin väga lihtsalt olla samas seisus, kus olin kaks kuud tagasi.

Vahepeal oli Tartus võimalus siseorienteerumist harrastada. Kokku oli kolm etappi ja iga korraga läks raskusastme võrra keerulisemaks. Mõnusat ajude ragistamist neile, kes pole veel kaarte näinud.

Ärge treenimist unustage!





teisipäev, 9. oktoober 2012

Poldrijooks ja 25manna


Suunto Games-st valus achilleuse kõõlus läks iga päevaga paremaks. Esmaspäeval oli valu selline, et iga samm oli valulik. Teisipäeval oli seis parem, kuid siiski valulik. Kolmapäeval oli veel parem. Passiivne puhkus viis selleni, et neljapäeval olin valust vaba. Tegin kerge sörgi ja 4km jooksul ei andnud kordagi kõõlus tunda. Kui jalg oli korras, siis tuli kohe meelde, et samal päeval on üks jooksuvõistlus, kus olen viimasel kahel aastal käinud ja oleks taas hea teada, mis seisus hooaja lõpus olen. Jala testimise ja jooksuvõistluse vahele jäi ainult kaks tundi. Mõte oli selline, et kohe kui jalg hakkab valu tegema, tuleb jooksmine pooleli jätta.


Poldrijooks ei olnud kahjuks päris sama trassi peal ja oli natukene pikem. Üldjoontes liikus rada siiski samu teid pidi. Kuna oli seljataga passiivne puhkus ehk füüsiliselt mitte millegi tegemine, siis võtsin stardi järgselt rahulikult teiste taha. Esimene km tuli nii väga aeglane, 3:41. Kui 1,5km oli joostud, siis hakkasid kanged vastased eest ära vajuma ja jäin vana konkurendiga kahekesi. Tempo kruviti kruusateel üles ja mul oli suuri raskusi kaasas püsimisega. Tollel hetkel lohutasin end sellega, et kui nüüd tempo ära seedin, siis lõpus võin teha mida tahan. Jäi ainult küsimus, kuna peaks selja tagant välja hüppama? Kas jätta kõik viimasele poolele km või panustada pikemale maale? Igatahes võtsin rünnaku ette lauge tõusu lõpuosas, kust lõpuni jäi umbes 1,1km. Kõik laabus ilusti ja võiks öelda, et jooksus olid kergeimad km esimene ja viimane. GPS järgi oli distants 6,63 ja keskmine kiirus oli 3:28min/km. See näitab selgelt ära, et üle kivide ja kändude läinud hooaeg on organismi tühjaks tõmmanud. Eelmisel aastal oli keskmine kiirus 3:23min/km ja üleeelmine aasta 3:17min/km. Kas olen liikumas allakäigutrepil?



Kui neljapäeval ei andnud jalg kordagi tunda, siis reedel tuli viivitusega valu kohale. Õnneks mitte terav valu, aga siiski. Laupäeva hommikul 25manna võistluskeskusse liikudes oli valu taas tuntav. Taganemisteed enam polnud, tuli metsa minna ja oma sooritus ankruvahetuses ära teha. Kangasala SK-le ei olnud just kõige parem algus olnud võrreldes eelmiste aastatega, kui liiguti esikümne piiril. Nüüd kui naised alustasid teadet, siis vahe parematega kärises momentaanselt suureks ja nii me rongist maha jäimegi. Mina sain metsa grupis, kus võideldi kohtadele 22-27. Grupis olid Gustav Bergman, Andrei Hramov, Jonas Pilblad, AntonioMartínez Pérez, Bjørn Ekeberg. Kõik jõudsid joosta ja kuidas veel. Seiklus algas minu jaoks kohe vahetusalast, kust minule anti üle kaks kaarti. Kas tegemist on kaardivahetusega, et saan kohe kaks kaarti? Olen ju viimane vahetus, seinal peaks olema ainult üks kaart. Mõlemal kaardil on kirjas 25.vahetus. Kiire kaartide võrdlusega fikseerin ainult selle, et esimene punkt on mõlemal kaardil sama. Istusin kohe grupi sappa. Esimese punkti juures oleksin peaaegu elu kaotanud, kus kohe punkti võtmise järgselt libisesin kividel selg ees kaljunuki pihta. Sain paugu otse abaluu vastu. Oleksin 20cm rohkem libisenud, siis... Igatahes tuli suurest valust hoolimata püsti tõusta ja grupile järgi jõuda. Ühe kaardi otsustasin püksi pista, ei soovinud metsa alla visata. Teise etapi lõpus vajus grupp eest ära. Õnneks kahe isikuga suutsin silmsideme taastada, olin jäänud Pérezi ja Ekebergiga. Teise etapi lõpus tuli pähe, et miks sain kaks kaarti. Seinale oli pandud eraldi kaart viimase vahetuse ühisstartinute jaoks, kelle rada oli tunduvalt lühem. Aga kumb kaart on minu käes? Selle teada saamiseks läks palju aega, kuna kaart mille olin püksi pistnud, oli vajunud niivõrd alla, et jooksu pealt selle kätte saamine võttis üle kilomeetri. Lõpuks sain rajad võrreldud ja minu õnneks oli mul käes juba õige kaart. Kuid kui oleksin alguses õige kaardi metsa alla visanud, siis oleksin olnud teistest 10minutit kiirem ja kogu võistkonna ühise töö viinud tühistamisele. Õnneks sain rahulikuma südamega raja lõppu läbida. Vaatepunkti järgselt üritasin sisuliselt igal etapil leida natuke oma varianti, et saada grupi tagumisest otsast ette. Eelviimases punktis saime kätte veel Koovee, mis mõjus minule kui punane rätik härjale, kuna Kangasala SK ja Koovee on ühe piirkonna klubid ning nende vahel on põhimõtteline heitlus. Olin küll umbes 20meetrit grupist maas eelviimase punkti juures, kuid see ei takistanud kolmest konkurendist esimesena viimase punkti juurde jõudmast. Kolm tüüpi kihutasid 100meetrit eemal olevasse avatud raja lõpusirge suunas. Mina kui grupi viimane korrigeerisin ja läksin üksi õigesse kohta. Väike võit, igatahes klubi jäi rahule ja Koovee viimane vahetuse jooksjat tögati korralikult kogu õhtu. Lõppkohaks tuli 24. ja esimesed 25 said auhinnaks väikse meene. Kaotust tuli liidritele u4,5minutit juurde, kuid antud hetkest võtsin maksimaalse. Jalg andis sisuliselt terve rada tunda, nüüd ei jää muud üle kui puhata.

teisipäev, 2. oktoober 2012

Suunto Games 2.päev


Vead:
7.KP - Kompassi mitte jälgimine. (1:10)
8.KP - Punktist lõuna poole oli sama sugune nina, nagu seda on punkti juures. (0:05)
9.KP - Ei suutnud kaardilt orienteerumiseks vajalikku infot kätte saada. (0:35)
11.KP – Ei orienteerunud punkti rõnga keskkohani välja. (0:05)
13.KP – Punkt tuli varem vastu kui ootasin. (0:05)
14.KP – Ei näinud punkti ega ka objekti võsas. (1:15)
15.KP – Võsast välja rabelemine vales suunas ja siis kaardi valesti tõlgendamine. (0:25)
18.KP – Ei näinud punkti ega ka objekti võsas. (1:30)
19.KP – Ei orienteerunud. (1:00)
20.KP – Võtsin suuna sihi, mitte põhja-lõuna joone järgi. (0:50)
22.KP – Ei kujutanud ette, et see nõlv võib nii suur olla ja siis ei julgend piisavalt alla kohe minna, vaid passisin nõlva peal. (0:15)

Kokku viga 8:15.
tulemused (kaks päeva koos)

Hetkeseis on selline nagu ta hetkel on. Pean tunnistama, et orienteerumisvorm ei ole päris see, mis see peaks olema. Samas Põlula kaardi skeem jääb minule arusaamatuks seni kuni keegi selle maastiku mõnekümne aasta pärast uuesti üle joonistab. Või tuleb minna leedu keele kursustele.

Nädalavahetusel ei saanud ilma vigastuseta. Nimelt parema jala achilleuse kõõlus on saanud tõsise ülekoormuse. Laupäeval enne starti ei olnud midagi. Laupäeva õhtul andis vahepeal kergelt tunda, oli selline tunne, nagu oleks kuhugi jala ära löönud. Pühapäeva hommikul soojendust tehes oli asi vähe tõsisem. Igal jooksusammul käis väike valu läbi. Soojenduse ajal läks natuke paremaks ja enne vahetult enne starti unustasin üldse ära, et selline probleem on. Metsas andis ka paar korda tunda. Aga pärast riiete vahetamist läks kõõlus nii valusaks, et kõndides tõuget tehes oli valu pidevalt sees. Lihtsam oli teisel jalal hüpata. Esmaspäeval oli seis sama. Kasutusele võtsin kannatoe, mis tõstab kanna natuke kõrgemale, et pinget kõõluses vähendada. Nüüd teisipäeva hommikul tundub, et seis on parem. Eks näis...

laupäev, 29. september 2012

Suunto Games 1.päev

1.päev
Vead:
2.KP - Teede ristist vales suunas liikumine. Ei suutnud leida põhja-lõuna joont teiste joonte keskelt ja olin võtnud suuna sihi järgi.(1:15)
5.KP - Lugesin end ette ja hakkasin vales süsteemis liikuma. Punktile lähemal olles ei näinud punkti.(8:00)
6.KP - Vale soo ots.(0:40)
17.KP - Etapi keskel sihi mitte nägemine ja vales suunas liikumine.(0:40)
Kokku: 10,5minutit

tulemused
vaheajad

teisipäev, 18. september 2012

Soome MV lühirada ja teade

Soome MV lühirajal on nii palju startijaid, et seal on vaja teha eeljooksud. Meeste põhiklassis oli stardinimekirjas üle 300 orienteeruja, kes olid jaotatud kuue eeljooksu rühma vahel. Finaali pääseb 50. Eeljooks on nii lühike, et seal võib väiksema vea korralgi finaalist välja jääda.

Esimese etapi läbisin kindla peale lagedate lohkude ja seljandiku kaudu. Teine etapp ei tundunud keeruline. Tuli minna suunaga teele ja siis läbi kahe lohu punkti. Aga asja tegi raskeks see, et ei oska suunda võtta. Olen täiesti kindel, et vaatasin kompassilt suunda mitu korda enne teele jõudmist. Kuid gps-teekond näitab, et olen kohe punktist väljudes läinud vales suunas. Sinna kadus võimalus pääseda finaali, kui aega kulus sinna punkti jõudmisele 3minutit rohkem kui oleks pidanud. Järgmistel etappidel sai veel korralikult pingutatud, kuid viimasel paaril etapil sai hoog maha võetud. Ei olnud mõtet end tühjaks joosta, kui mängus ei ole finaali koht.
lühiraja eeljooks



Teates jooksin viimast vahetust. Maastik oli küllaltki raske füüsiliselt, nõlvad olid järsud ja kohati veel väga libedad. Paar korda kadus jalg kuhugi sambla alla olevasse auku. Õnneks piirdus see vaid valuga. Metsa sain 18.kohal ja välja tulin 22.kohal. Need neli kohta otsustati teisel etapil, kus mina, kui silmaklappidega isik, ei näinud õiget rajavalikut. Minu jaoks oli olemas ainult kaks varianti. Kas otse ja vasakult poolt järve või otse ja paremalt poolt järve. Jäin isegi kohe etapi alguses oleva tee peale seisma umbes 10sekundiks seisma, et leida mingi hea variant, aga ei leidnud. Nii tuli hoobilt vale variandiga 5minutit kaotust parimale. Ülejäänud rada kulges orienteerumise suhtes paremini, kuid ka seal tuli vigu, aga õnneks ei midagi katastroofilist.

teate viimane vahetus

pühapäev, 2. september 2012