Suunto Games-st valus achilleuse kõõlus
läks iga päevaga paremaks. Esmaspäeval oli valu selline, et iga
samm oli valulik. Teisipäeval oli seis parem, kuid siiski valulik.
Kolmapäeval oli veel parem. Passiivne puhkus viis selleni, et
neljapäeval olin valust vaba. Tegin kerge sörgi ja 4km jooksul ei
andnud kordagi kõõlus tunda. Kui jalg oli korras, siis tuli kohe
meelde, et samal päeval on üks jooksuvõistlus, kus olen viimasel
kahel aastal käinud ja oleks taas hea teada, mis seisus hooaja lõpus
olen. Jala testimise ja jooksuvõistluse vahele jäi ainult kaks
tundi. Mõte oli selline, et kohe kui jalg hakkab valu tegema, tuleb
jooksmine pooleli jätta.
Poldrijooks ei olnud kahjuks päris
sama trassi peal ja oli natukene pikem. Üldjoontes liikus rada
siiski samu teid pidi. Kuna oli seljataga passiivne puhkus ehk
füüsiliselt mitte millegi tegemine, siis võtsin stardi järgselt
rahulikult teiste taha. Esimene km tuli nii väga aeglane, 3:41. Kui
1,5km oli joostud, siis hakkasid kanged vastased eest ära vajuma ja
jäin vana konkurendiga kahekesi. Tempo kruviti kruusateel üles ja
mul oli suuri raskusi kaasas püsimisega. Tollel hetkel lohutasin end
sellega, et kui nüüd tempo ära seedin, siis lõpus võin teha
mida tahan. Jäi ainult küsimus, kuna peaks selja tagant välja
hüppama? Kas jätta kõik viimasele poolele km või panustada
pikemale maale? Igatahes võtsin rünnaku ette lauge tõusu lõpuosas,
kust lõpuni jäi umbes 1,1km. Kõik laabus ilusti ja võiks öelda,
et jooksus olid kergeimad km esimene ja viimane. GPS järgi oli
distants 6,63 ja keskmine kiirus oli 3:28min/km. See näitab selgelt
ära, et üle kivide ja kändude läinud hooaeg on organismi tühjaks
tõmmanud.
Eelmisel aastal oli keskmine kiirus 3:23min/km ja
üleeelmine aasta 3:17min/km. Kas olen liikumas allakäigutrepil?
Kui neljapäeval ei andnud jalg kordagi
tunda, siis reedel tuli viivitusega valu kohale. Õnneks mitte terav
valu, aga siiski. Laupäeva hommikul 25manna võistluskeskusse
liikudes oli valu taas tuntav. Taganemisteed enam polnud, tuli metsa
minna ja oma sooritus ankruvahetuses ära teha. Kangasala SK-le ei
olnud just kõige parem algus olnud võrreldes eelmiste aastatega,
kui liiguti esikümne piiril. Nüüd kui naised alustasid teadet,
siis vahe parematega kärises momentaanselt suureks ja nii me rongist
maha jäimegi. Mina sain metsa grupis, kus võideldi kohtadele 22-27.
Grupis olid
Gustav Bergman, Andrei Hramov, Jonas Pilblad, AntonioMartínez Pérez, Bjørn Ekeberg. Kõik jõudsid joosta ja kuidas
veel. Seiklus algas minu jaoks kohe vahetusalast, kust minule anti
üle kaks kaarti. Kas tegemist on kaardivahetusega, et saan kohe kaks
kaarti? Olen ju viimane vahetus, seinal peaks olema ainult üks
kaart. Mõlemal kaardil on kirjas 25.vahetus. Kiire kaartide
võrdlusega fikseerin ainult selle, et esimene punkt on mõlemal
kaardil sama. Istusin kohe grupi sappa. Esimese punkti juures
oleksin peaaegu elu kaotanud, kus kohe punkti võtmise järgselt
libisesin kividel selg ees kaljunuki pihta. Sain paugu otse abaluu
vastu. Oleksin 20cm rohkem libisenud, siis... Igatahes tuli suurest
valust hoolimata püsti tõusta ja grupile järgi jõuda. Ühe kaardi
otsustasin püksi pista, ei soovinud metsa alla visata. Teise etapi
lõpus vajus grupp eest ära. Õnneks kahe isikuga suutsin silmsideme
taastada, olin jäänud Pérezi ja Ekebergiga. Teise etapi lõpus
tuli pähe, et miks sain kaks kaarti. Seinale oli pandud eraldi kaart
viimase vahetuse ühisstartinute jaoks, kelle rada oli tunduvalt
lühem. Aga kumb kaart on minu käes? Selle teada saamiseks läks
palju aega, kuna kaart mille olin püksi pistnud, oli vajunud niivõrd
alla, et jooksu pealt selle kätte saamine võttis üle kilomeetri.
Lõpuks sain rajad võrreldud ja minu õnneks oli mul käes juba õige
kaart. Kuid kui oleksin alguses õige kaardi metsa alla visanud, siis
oleksin olnud teistest 10minutit kiirem ja kogu võistkonna ühise
töö viinud tühistamisele. Õnneks sain rahulikuma südamega raja
lõppu läbida. Vaatepunkti järgselt üritasin sisuliselt igal
etapil leida natuke oma varianti, et saada grupi tagumisest otsast
ette. Eelviimases punktis saime kätte veel Koovee, mis mõjus minule
kui punane rätik härjale, kuna Kangasala SK ja Koovee on ühe
piirkonna klubid ning nende vahel on põhimõtteline heitlus. Olin
küll umbes 20meetrit grupist maas eelviimase punkti juures, kuid see
ei takistanud kolmest konkurendist esimesena viimase punkti juurde
jõudmast. Kolm tüüpi kihutasid 100meetrit eemal olevasse avatud
raja lõpusirge suunas. Mina kui grupi viimane korrigeerisin ja
läksin üksi õigesse kohta. Väike võit, igatahes klubi jäi
rahule ja Koovee viimane vahetuse jooksjat tögati korralikult kogu
õhtu. Lõppkohaks tuli 24. ja esimesed 25 said auhinnaks väikse
meene. Kaotust tuli liidritele u4,5minutit juurde, kuid antud hetkest
võtsin maksimaalse. Jalg andis sisuliselt terve rada tunda, nüüd
ei jää muud üle kui puhata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar