40.Tartu Maraton

Viiendat korda startisin Tartu Maratonil ja valmistumine selleks kujunes rahuldavalt. Riietuse osas midagi kardinaalselt, tavalisest treeningriietusega võrreldes, ei muutnud. Juurde sai pandud ainult suusasaapa katted, mis sai tehtud vanadest villastest sokkidest ja üks võrgust maika. Enne starti istusin võimalikult kaua suures telgis, et mitte väljas külmetada. Mingi 15minutit enne starti hakkasid varbad külmetama saapa sees, aga õnneks oli telgis puhurid ja sai seal need üles soojendatud. Stardikoridori jõudsin 2minutit enne starti, nii et sellel aastal jäi aega kaks korda rohkem võrreldes eelmise aastaga.

Stardis tõmblema ei hakanud ja õigesti tegin, kuna muidu oleks end kinni tõmmanud. Pärast mõnda kilomeetrit näen rohkem neljaga algavaid numbreid ja enda grupi tüüpe peaaegu mitte. Ei teinud sellest paanikat, kuna kellalt vaatasin km aegu ja need näitasid alla kolme minuti pidevalt. Matul võtsin neljalt laualt järjest spordijooki ja liikusin edasi. Harimäele tõustes möödusin kümnetest isikutest, kuid siis kui torni juurest laskumine hakkas, siis mööduti minust sama moodi. Tollel hetkel sai selgeks, et suusad ei libise kohe üldse. Lausikutel olin arvanud, et mootor lihtsalt ei tööta ja ei jõua veel täiega tõugata, kuigi olin surunud suhteliselt piiri peal.

Andel pigistasin esimese geeli sisse ja surusin koos Batmaniga edasi. Kord üks ees ja siis teine. Laskumistel libiseti mulle pidevalt selga. Kuigi sai pingutatud nii kuidas hetkel torust tuli, siis raske polnud veel poolel rajal hakanud. Kohaks loeti Kuutse kandis midagi 290. See oli lihtalt paratamatus, et liikusin sellises grupis. Peebu ja Palu vahel võtsin krampide ennetamiseks magneesiumi koos B-vitamiiniga, korraks võttis hinge kinni. Enne Palut hakati minust ainult mööduma, kuna laskumistel ja lausikul ei olnud minul midagi teha. Mina küll üritasin sappa võtta mõnele, kuid tulutult. Lihtsalt ei jõua toorelt selliseid paaristõukeid kaua teha libedate suuskade vastu. Seega loobusin edaspidi kellelegi sappa võtmast ja sõitsin ühtlaselt edasi. Pool km enne lõppu kuulen Jaagupi häält ja rääkis lühidalt oma sõjaplaanist püüda järgmine tüüp kinni. Selle peale tuli end hoogsamalt liigutama hakata, ega siis lõpuga ei tohi kohta ära anda. See, kas me kellestki ka möödusime enne lõpujoont jäi märkamata, aga mõnusa lõpuspurdi sai küll teha.

Kohaga rahule ei jää, kuna eesmärk oli umbes 200kohta eespool lõpetada. Suusk lihtalt ei libisenud ja kõik, õnneks oli pidamine vähemalt hea. Energiat jäi ka üle. Rahule jään sellega, et sõitsin maratoni viiendat korda läbi. Järgmise aastani!

tulemused

Maratoni eel

Eelmisel nädalavahetusel sõitsin Holstresse, et aastas vähemalt üks kord ainult korraldajana üles astuda. Ülesandeks oli EMV punktide panek, nende läbi sõitmine, maha võtmine ja lisaks veel väiksemad korralduslikud ülesanded. Kuna tegu oli suusa-o võistlusega, siis aretasin teist korda vabatehnika liigutusi. Esimene kord oli detsembri alguses. Ei saa öelda, et oleks suusatehnika areng toimunud vahepeal, aga kehas oli küll rohkem jõudu kui esimesel korral. Üldiselt oli ülimõnus o-da nii tihedas radade võrgustikus ja võtta mõni korralik tõus, mis ikka kestab. võistluse koduleht

Kolmapäeval käisin Tartu Suusatalve kolmandal etapil Tähtvere spordipargis, kus sõideti 2-3korda 1km sprinti vabatehnikas ja kirja läks kaks parimat aega. Mina sõitsin muidugi klassikat, kuna maraton tuleb siiski klassikas. Selgeks sai see, et ma ei oska teha kiiret ja pikka libisevat sammu. Lihtsalt ei tulnud välja, aga eks pühapäeval ei pea end nõnda kiiresti liigutama ka. Kuid hingamise sai kindlasti lahti. tulemused

Neljapäeval toimus järjekordne Veri ninast välja etapp, juba kümnes ja minule siis viies. Jaagup oli teinud mõnusa raja peamiselt Karlova ja Vaksali kanti. Täitsa huvitavaid kohti läbis antud rada. Leidus selliseid kohti küll, kus pole varem käinud või kus pole väga ammu käinud. Mõnus oli üle aedade turnida. Omaette rahulolu pakkus see, et kuidas linnakodanikud o-hulle jälgisid. Võib kõhedaks küll võtta, kui mitu tegelast tormavad sinu suunas. ajad

Kuid maratoni jaoks loeb ikka kõige rohkem see, et mitu suusa km on enne starti läbitud. Neid on mul tulnud kusagil 700km detsembri algusest ja pea kõik siis klassikas. Sellise mahu pealt võiks eelmise aasta tulemust parandada küll. Enne eelmise aasta maratoni soetatud head ja libedad suusad on nüüd juba rohkem omad. Tõusudel saab ikka suusa libisema, aga kohati läheb siiski jooksmiseks üle. Eks näis kuidas see pühapäeval õnnestub, aga iseenesest kõik näitajad lubavad paremat tulemust kui eelmine aasta. Suusad viis Suusatakso juba minema, nii et ise ei pea mökerdama. Pühapäeval tulev ilm iseenesest ei heiduta, kuna nädala alguses sai hommikuti joostud -24ga ja ülejäänud trennide ajal jäi ka temperatuur -20 lähedale. Põhiprobleemiks võib kujuneda varvaste külmumine, eriti raja lõpuosas, kus valdavalt tuleb paaristõugetes liikuda. Tuleb midagi ümber saapa monteerida. Sellel aastal loovutavad korraldajad mulle numbri 10124, et mis võiks minu lõppkoht olla?

800m haiguseni

Nädal aega tagasi neljapäeval otsustasin minna ja joosta Tartu MV-l 800m. Tahtsin lihtsalt näha, kas talvel ka mingi särts sees on ja teha väike sissejuhatus järgmise päeva 3000m jooksuks. Pikema soojenduse tegin väljas, kuhu sisse mahtusid ka lühemad 50m pikkused kiirendused. Olin valmis pingutama. Minu jooksus oli kokku kaheksa nägu, üks tugevam kui teine. Pärast esimest kurvi kui suunduti ühisele rajale võtsin tasa ja targu viimase positsiooni sisse. Esimese ringi aeg 29sekundit. Teisel ringil üritasin veel vägisi grupist kinni hoida, aga ainult pool ringi. Teise ringi aeg 32sekundit. Edasi ei suutnud enam tempot hoida ja keha muutus kangeks. Ei suutnud enam kerget ja pikka sammu teha, aga lõpuni oli vaja saada. Kolmanda ringi aeg 33 ja viimane 35sekundit. Ajaks siis 2:09. Targema jooksuga ehk siis mõistlikuma algusega oleks vast võimalik olnud mingi 2:05-2:06.

Järgmisel päeva hommikul tegin kerge sörgi ja läksin tööle. Tööl tunnen, kuidas mingi haigus ronib kehasse sisse. Lõpuks läks asi nii hulluks, et lasin töölt jalga ja ära koju. Lõuna ajal palavik 37,5 ja õhtul juba 39,3. Ei mäleta nii kõrgeid numbreid endal. Laupäeval oli veel kõrge palavik ja siis sama kiiresti kui see palavik tuli kadus ka ära. Ühesõnaga pidin piinlema vaid mõned päevad ja nüüd olen saanud taas harjutama hakata.

tulemused lisatud hiljem

Xdream

Minu kolmas talvine xdream toimus sellel korral Käärikul. Varem olin liikunud ainult kahel jalal, aga kuna praegune talv ei lase seda kõige paremini teha, siis tuli leida midagi muud jala otsa. Suured abimehed orgunnisid Laurile ja minule räätsad, et ikka jõudsamalt edasi liiguks. Nii liikusid Odratolgused ühest punktist teise, tundsid liikumisest mõnu. Peas keerles teadmine, et sai tehtud ideaalne varustuse valik enda kohta. Kõik klappis kuni minul hakkas kahe ja poole tunni peal raske. Lihtsalt ei olnud enam seda värskust sees ja kõik. Kuid see ei pannud veel alla andma, üritasin liikuda võimete piiril. Lisaülesande juurde jõudes lootsin jõuda kotis olevate energiapommideni, kuid enne tuli Lutsu talus üks tiir teha. Ning mis juhtus sellel väiksel kaarel, kaaslase käepael purunes. Kohene kohtunikule teatamine ei aidanud midagi, oli tõsiasi, et oleme langenud kuhugi mudaliigasse. Mingil perioodil ei olnud kõige suurem tahtmine pingutada, kuid siis taastus võistlusvaim ja tahtsin korralikult lõpuni pingutada. Põhimõtteliselt sai käepaela purunemine unustatud ja lihtsalt lõpuni mindud. Lõpus sai veel end oimetuks joostud, aga mille nimel? Mitte millegi.

Tulemuseks 18.koht. Sellel kohal asetsesid meie tolle päeva võimed, rohkemaks ei olnud me võimelised. Aga kurvaks teeb antud asja puhul see, et korraldajad karistavad enda saamatuse pärast võistlejaid.

Kaardil on punasega räätsadega liigutud teekond ja sinisega ilma abivahenditeta. Kokku oli teekond u27,2km, millest räätsadega u11km.

Veri ninast välja vol6

Taas jõudis o-koondise trennide seeria Tartusse tagasi. Kaardiks oli OpenOrienteeringMap, mis jättis kaardi mõnusalt tühjaks ja lasi teevalikuid paremini teha. Raja meisterdas Markus. Rada oli tehtud väga teevalikute rikas, aga linna tundmine tegi asja üsna lihtsaks. Järgmise korrani!

Veri ninast välja – Põlva jõulupruul

Ega jõulud ei sega siis hakkajaid trenni tegemast. Mihkli vedamisel toimus Põlvas viies „Veri ninast välja“ trenn, minule kolmas. Kohale ilmus seitse nägu. Taas oli algus ja lõpp saunas, mis andis ettevõtmisele oma naudingu. Kui ikka jooksu ajal näpud külmetavad ja on teada, et saab kohe sooja, siis trenn on kohe mõnusam. Tore oli Raido ja Peetriga Põlvale kiirem tiir peale teha väikeste o-elementidega. Eriti olen rahul sellega, et lõpus sai Raidoga pisut tiritud mööda lumiseid nõlvasid ja harjutatud viimastel meetritel pingutamist. See on just see, mida üksi trennis ei saa teha. Ühesõnaga ideaalne.

Veri ninast välja vol 3

Läinud neljapäeval oli Tartu lähedal Tõraveres võimalik natuke orienteeruda. Toimus koondise kolmas ühistrenn. Küllaltki meeleolukas oli just samal päeval maha sadanud lumes ringi uhada. Poolteist tundi natukene muudetud kaardil läks suhteliselt kiiresti. Siinkohal tahaksi tänada Ollet, kes oli sauna võimaluse välja ajanud ja üljejäänud seltskonda, kelleta see üritus jääks toimumata.

Järgmine trenn toimub Toomemäel, mis minu jaoks jääb ilmselt vahele.

Veri ninast välja vol 1

Neljapäeval toimus Tartus Raadil aktivistide abiga ühine o-treening. Mõte käidi välja nädalavahetusel ja ei läinud nädalatki, kui juba esimene start sai toimuda. Raja tegi Mihkel Järveoja ja punktid viis maastikule Tiit Tali. Suur osa startis ühiststardist ja oli väga meeldiv enda kodu kõrval maastikul natuke kaardiga liikuda. Enne seda treeningut olid jalad valusad, kuna eelmisel päeval olin Vooremäel teinud raske treeningu, kuid siiski lootsin rippuda rongi tagumises vagunis. Aga nii ei läinud, suhteliselt algusest peale liikusin enda jaoks hoogsas tempos ja vajusin eest ära. Viga tuli kolmeteistkümnenda punktiga, kuhu oleks võinud minna kompassiga peale, kuid mida ei võta kaasa, siis seda ei saa ka kasutada. Natuke aega võsas peata liikudes jõudsin siiski õigesse kohta ja kadusin teiste kaaslaste eest. Mõne punkti pärast oligi o-elamus läbi.

Rada oli mõnus ja veel paremaks tegi asja see, et maha oli tulnud õhuke lumikate. Ilma valge vaibata oleks see ettevõtmine olnud suhteliselt mustades toonides, kuna seal lähedal elavana tean, mis selle lume all täpsemalt peitub. Hiljem punkte korjates oli kõige põnevam koht enne viieteistkümnendat punkti, kus tirimise ajal olin ragistanud esimesena võsast(hullem kui energiavõsa) läbi, kuid pärast oli seda sama teekonda pidi tekkinud tunnel. Üldse oli hea korjata punkte ja vaadata, kust olid tekkinud lohad.

Infot toimunud etapi ja ka järgmiste kohta võib leida o-koondise blogist.

Järgmise korrani!

Holstre-Polli

Eelmise nädala lõpus toimus Viljandimaal Holstre-Polli spordi- ja puhkekeskuses koondise väike kokkutulek. Varem olin vaadanud tolle koha o-kaarti mitmetel kordadel ja vaadanud kui vägev koht seal on ning kui head suusarajad seal võivad lookleda. Nüüd lõpuks sai seal ära käidud ja peab ütlema, et ega palju ei eksinud, koht on viis pluss. Suusaradadel joosta oli lausa lust, pikad tõusud olid lausa naudingud.

Reede õhtul käisin koos Lauriga Loodi-Põrguoru kaardil seiklemas. Kulgesime rahulikult ja panime järgmiseks kaheks päevaks teistele o-tegelastele mõned punktid ka maha. Mets oli tihe ja ei tundunud eriti ahvatlev seal kiiremini joosta. Kuid sellegipoolest sai maastiku poolt pakutud orukaldad järgi proovitud. 

Laupäeva hommikul sättis Leonhard Soom meie jooksutehnikat. Seda siis nii lausikul kui ka tõusul. Pärast jooksin imelistel suusaradadel, kus oli väga meeldiv vaadata pikemate tõusude all märki, kus oli kirjas kui pikk järgnev tõus on. Õhtul oli Holstre kaardile minek ja see oli kohutav. Häda pärast saab seal orienteeruda, aga sellist risu, räga ja maha langenud puudega jama polegi varem näinud. Reede õhtune mets oli selle kõrval lausu park. Ei tõmba eriti tagasi, aga kõik mis ei tapa...

Pühapäeval tegin Timmoga pikema otsa suusaradadel. Lihtsalt pidin seda võimalust kasutama ja seal jooksma. Oleks ju võinud joosta laugematel radadel, et ikka rahulik ots teha, aga vaheldust oli vaja, kuna Tartus selliseid radu ei ole. 

Ühesõnaga mõnus ja rahulik nädalavahetus. Talvel toimuvad seal samas suusa-o EMV ja siis kindlasti tagasi.

IX KoKu jooks

Juba neljandat korda käisin kokutamas. Kui siiani oli liikunud kaheses võistkonnas, siis sellel korral läksin katsumusele vastu ühe lisaliikmega. Joonele asusin Lauri ja Jaagupiga ning tiimi nimeks "The Sild Experience". Selle järgi võis oodata rasket ettevõtmist, sest kuidagi on ju vaja tiimi nime õigustada. Ilm oli õnneks sügise kohta mõnusalt soe ja vihma ei sadanud.

Alguses võtsime mõnusa tempo ja loksusime osaliselt koos konkurentidega, aga juba teise kaardi alguses jäime kolmekesi ja nii me läinud olimegi. Vedada sai igaüks, isegi SI-pulga raskust sai jagatud. Teise kaardi lõpus pakuti joogikas mõnusalt sooja teed ja nii oli lausa lust liikuda järgmisele kaardile. Õige pea hakkasime noppima B-raja jooksjaid, kuna nende rada oli A-rajaga sama, aga nemad alustasid poolelt maalt. Igatahes oli hea joosta metsas, kui näed seal ka teisi jooksikuid ja et õiged konkurendid on kusagil kaugel selja taga. Kolmeteistkümnenda punktiga väänasime esimese vea maha, ilmelt oli kõigil hämming vana kaardi ja nüüd uue maastiku kokku viimisega. Aga õnneks pääsesime kergelt, ainult kahe minutise veaga. Kolmandale kaardile ehk siis Kükale jõudes sai Jaagup haamri ja sealt maalt hakkas tema jaoks kannatuste rada. Selleks ajaks olime liikunud umbes kaks tundi ja lõpuni oli maad veel palju. Aga ees ootas veel üks joogikas ja väike lootus oli, et kustunud kaaslane saab seal uue hingamise sisse. Suureks abiks oli tomat, mis Jaagupi august korraks välja aitas. Teada saime ka, et eelmises joogikas oli vahe järgmistega üle viie minuti, aga nähes kui aeglaselt me liigume, siis võis konkurente iga hetk selja taga näha. Õnneks Küka kaardi lõpuni suutsime end liikvel hoida. Enne viimasele kaardile minekut tegime teise vea, aga mitte midagi hullu. Aga siis hakkasid Jaagupil krambid tulema ja nii tiksusime rahulikult väikeste pausidega lõpuni välja. Konkurente edestasime lõpuks kümne minutiga.

Äge oli see ettevõtmine ja tiimi nimi õigustas end igati, üks isik sai tunda seda piina ja vast jääb meelde pikemaks ajaks. Ise oleks tahtnud viimast tundi ka sama moodi pingutada nagu esimest kahte, äkki siis oleks järgmisel päeval jaladki valusad.

tulemused, etapiajad, graafikud, teekonnad