Wednesday, February 23, 2011

40.Tartu Maraton


Viiendat korda startisin Tartu Maratonil ja valmistumine selleks kujunes rahuldavalt. Riietuse osas midagi kardinaalselt, tavalisest treeningriietusega võrreldes, ei muutnud. Juurde sai pandud ainult suusasaapa katted, mis sai tehtud vanadest villastest sokkidest ja üks võrgust maika. Enne starti istusin võimalikult kaua suures telgis, et mitte väljas külmetada. Mingi 15minutit enne starti hakkasid varbad külmetama saapa sees, aga õnneks oli telgis puhurid ja sai seal need üles soojendatud. Stardikoridori jõudsin 2minutit enne starti, nii et sellel aastal jäi aega kaks korda rohkem võrreldes eelmise aastaga.

Stardis tõmblema ei hakanud ja õigesti tegin, kuna muidu oleks end kinni tõmmanud. Pärast mõnda kilomeetrit näen rohkem neljaga algavaid numbreid ja enda grupi tüüpe peaaegu mitte. Ei teinud sellest paanikat, kuna kellalt vaatasin km aegu ja need näitasid alla kolme minuti pidevalt. Matul võtsin neljalt laualt järjest spordijooki ja liikusin edasi. Harimäele tõustes möödusin kümnetest isikutest, kuid siis kui torni juurest laskumine hakkas, siis mööduti minust sama moodi. Tollel hetkel sai selgeks, et suusad ei libise kohe üldse. Lausikutel olin arvanud, et mootor lihtsalt ei tööta ja ei jõua veel täiega tõugata, kuigi olin surunud suhteliselt piiri peal.

Andel pigistasin esimese geeli sisse ja surusin koos Batmaniga edasi. Kord üks ees ja siis teine. Laskumistel libiseti mulle pidevalt selga. Kuigi sai pingutatud nii kuidas hetkel torust tuli, siis raske polnud veel poolel rajal hakanud. Kohaks loeti Kuutse kandis midagi 290. See oli lihtalt paratamatus, et liikusin sellises grupis. Peebu ja Palu vahel võtsin krampide ennetamiseks magneesiumi koos B-vitamiiniga, korraks võttis hinge kinni. Enne Palut hakati minust ainult mööduma, kuna laskumistel ja lausikul ei olnud minul midagi teha. Mina küll üritasin sappa võtta mõnele, kuid tulutult. Lihtsalt ei jõua toorelt selliseid paaristõukeid kaua teha libedate suuskade vastu. Seega loobusin edaspidi kellelegi sappa võtmast ja sõitsin ühtlaselt edasi. Pool km enne lõppu kuulen Jaagupi häält ja rääkis lühidalt oma sõjaplaanist püüda järgmine tüüp kinni. Selle peale tuli end hoogsamalt liigutama hakata, ega siis lõpuga ei tohi kohta ära anda. See, kas me kellestki ka möödusime enne lõpujoont jäi märkamata, aga mõnusa lõpuspurdi sai küll teha.


Kohaga rahule ei jää, kuna eesmärk oli umbes 200kohta eespool lõpetada. Suusk lihtalt ei libisenud ja kõik, õnneks oli pidamine vähemalt hea. Energiat jäi ka üle. Rahule jään sellega, et sõitsin maratoni viiendat korda läbi. Järgmise aastani!

No comments: