Veri ninast välja vol 1

Neljapäeval toimus Tartus Raadil aktivistide abiga ühine o-treening. Mõte käidi välja nädalavahetusel ja ei läinud nädalatki, kui juba esimene start sai toimuda. Raja tegi Mihkel Järveoja ja punktid viis maastikule Tiit Tali. Suur osa startis ühiststardist ja oli väga meeldiv enda kodu kõrval maastikul natuke kaardiga liikuda. Enne seda treeningut olid jalad valusad, kuna eelmisel päeval olin Vooremäel teinud raske treeningu, kuid siiski lootsin rippuda rongi tagumises vagunis. Aga nii ei läinud, suhteliselt algusest peale liikusin enda jaoks hoogsas tempos ja vajusin eest ära. Viga tuli kolmeteistkümnenda punktiga, kuhu oleks võinud minna kompassiga peale, kuid mida ei võta kaasa, siis seda ei saa ka kasutada. Natuke aega võsas peata liikudes jõudsin siiski õigesse kohta ja kadusin teiste kaaslaste eest. Mõne punkti pärast oligi o-elamus läbi.

Rada oli mõnus ja veel paremaks tegi asja see, et maha oli tulnud õhuke lumikate. Ilma valge vaibata oleks see ettevõtmine olnud suhteliselt mustades toonides, kuna seal lähedal elavana tean, mis selle lume all täpsemalt peitub. Hiljem punkte korjates oli kõige põnevam koht enne viieteistkümnendat punkti, kus tirimise ajal olin ragistanud esimesena võsast(hullem kui energiavõsa) läbi, kuid pärast oli seda sama teekonda pidi tekkinud tunnel. Üldse oli hea korjata punkte ja vaadata, kust olid tekkinud lohad.

Infot toimunud etapi ja ka järgmiste kohta võib leida o-koondise blogist.

Järgmise korrani!

Holstre-Polli

Eelmise nädala lõpus toimus Viljandimaal Holstre-Polli spordi- ja puhkekeskuses koondise väike kokkutulek. Varem olin vaadanud tolle koha o-kaarti mitmetel kordadel ja vaadanud kui vägev koht seal on ning kui head suusarajad seal võivad lookleda. Nüüd lõpuks sai seal ära käidud ja peab ütlema, et ega palju ei eksinud, koht on viis pluss. Suusaradadel joosta oli lausa lust, pikad tõusud olid lausa naudingud.

Reede õhtul käisin koos Lauriga Loodi-Põrguoru kaardil seiklemas. Kulgesime rahulikult ja panime järgmiseks kaheks päevaks teistele o-tegelastele mõned punktid ka maha. Mets oli tihe ja ei tundunud eriti ahvatlev seal kiiremini joosta. Kuid sellegipoolest sai maastiku poolt pakutud orukaldad järgi proovitud. 

Laupäeva hommikul sättis Leonhard Soom meie jooksutehnikat. Seda siis nii lausikul kui ka tõusul. Pärast jooksin imelistel suusaradadel, kus oli väga meeldiv vaadata pikemate tõusude all märki, kus oli kirjas kui pikk järgnev tõus on. Õhtul oli Holstre kaardile minek ja see oli kohutav. Häda pärast saab seal orienteeruda, aga sellist risu, räga ja maha langenud puudega jama polegi varem näinud. Reede õhtune mets oli selle kõrval lausu park. Ei tõmba eriti tagasi, aga kõik mis ei tapa...

Pühapäeval tegin Timmoga pikema otsa suusaradadel. Lihtsalt pidin seda võimalust kasutama ja seal jooksma. Oleks ju võinud joosta laugematel radadel, et ikka rahulik ots teha, aga vaheldust oli vaja, kuna Tartus selliseid radu ei ole. 

Ühesõnaga mõnus ja rahulik nädalavahetus. Talvel toimuvad seal samas suusa-o EMV ja siis kindlasti tagasi.

IX KoKu jooks

Juba neljandat korda käisin kokutamas. Kui siiani oli liikunud kaheses võistkonnas, siis sellel korral läksin katsumusele vastu ühe lisaliikmega. Joonele asusin Lauri ja Jaagupiga ning tiimi nimeks "The Sild Experience". Selle järgi võis oodata rasket ettevõtmist, sest kuidagi on ju vaja tiimi nime õigustada. Ilm oli õnneks sügise kohta mõnusalt soe ja vihma ei sadanud.

Alguses võtsime mõnusa tempo ja loksusime osaliselt koos konkurentidega, aga juba teise kaardi alguses jäime kolmekesi ja nii me läinud olimegi. Vedada sai igaüks, isegi SI-pulga raskust sai jagatud. Teise kaardi lõpus pakuti joogikas mõnusalt sooja teed ja nii oli lausa lust liikuda järgmisele kaardile. Õige pea hakkasime noppima B-raja jooksjaid, kuna nende rada oli A-rajaga sama, aga nemad alustasid poolelt maalt. Igatahes oli hea joosta metsas, kui näed seal ka teisi jooksikuid ja et õiged konkurendid on kusagil kaugel selja taga. Kolmeteistkümnenda punktiga väänasime esimese vea maha, ilmelt oli kõigil hämming vana kaardi ja nüüd uue maastiku kokku viimisega. Aga õnneks pääsesime kergelt, ainult kahe minutise veaga. Kolmandale kaardile ehk siis Kükale jõudes sai Jaagup haamri ja sealt maalt hakkas tema jaoks kannatuste rada. Selleks ajaks olime liikunud umbes kaks tundi ja lõpuni oli maad veel palju. Aga ees ootas veel üks joogikas ja väike lootus oli, et kustunud kaaslane saab seal uue hingamise sisse. Suureks abiks oli tomat, mis Jaagupi august korraks välja aitas. Teada saime ka, et eelmises joogikas oli vahe järgmistega üle viie minuti, aga nähes kui aeglaselt me liigume, siis võis konkurente iga hetk selja taga näha. Õnneks Küka kaardi lõpuni suutsime end liikvel hoida. Enne viimasele kaardile minekut tegime teise vea, aga mitte midagi hullu. Aga siis hakkasid Jaagupil krambid tulema ja nii tiksusime rahulikult väikeste pausidega lõpuni välja. Konkurente edestasime lõpuks kümne minutiga.

Äge oli see ettevõtmine ja tiimi nimi õigustas end igati, üks isik sai tunda seda piina ja vast jääb meelde pikemaks ajaks. Ise oleks tahtnud viimast tundi ka sama moodi pingutada nagu esimest kahte, äkki siis oleks järgmisel päeval jaladki valusad.

tulemused, etapiajad, graafikud, teekonnad

XII JAANIJOOKS JA KÕND "TEEJUHT 2010"

Nagu pealkirjast võib lugeda toimus Jaanijooks, aga tegu ei ole 4kuud vana jutuga, vaid tegelikult möödus 132aastat ühe Jaani sünnist. Täpsemalt oli tegu mehega, kes oli kirjanik ja ajakirjanik, riigi- ja kirikumees, EV haridus- ja välisminister ning kindlasti ka palju muud. Täisnimeks siis tal Jaan Lattik. Tema auks joosti väike jooks 22.oktoobril.

 Joosti Hargla-Lüllemäe vahelisel kruusatee lõigul ja lõpetati Lüllemäe asulas. Distantsiks oli 5,6 km, kella järgi tuli tõusu 80meetrit. Eelmistel aastatel toimus kõik teatevõistlusena, rada läbis kuus liiget, aga sellel korral tuli üksi kogu maa katta. Nüüd tuli teatvahetuse kohtades teha SI-märge ja nii ka alguses ning lõpus. Ühesõnaga stardid nagu päevakul ja pingutad ka vastavalt. Seda ma tegingi ja suutsin raja läbida ajaga 19:15. See teeb 3:26min/km, pole just kõige kehvem kui vaadata palju oli rajal tõusu ja arvestada, et viis päeva varem olin olnud palavikus. Ühesõnaga mõnus tempokas trenn.

tulemused

1. Kristo Heinmann M21 Tartu 00:19:15 5p M21 I
2. Tiit Tali M45 Tartu 00:22:36 5p M45 I
3. Lembit Nielson M18 Karula 00:27:14 5p M18 I
4. Alari Vanags M18 Karula 00:27:58 5p M18 II
...

edetabel

1. Karula vanad 1999 19.10
2. Kristo Heinmann 2010 19.15
3. Lüllemäe kool 1999 19.57
4. Kaagjärve 2007 21.09
...

Poldrijooks ja 25manna

Üle mitme aasta võtsin osa ühest mõnusast jooksuvõistlusest, mis toimus Ülenurmes ja nimeks on Poldrijooks. Eelmine kord pärines aastast 2005 ja ajaks kujunes siis 6,4km peale 24.30. Aga siis olin väga aeglane, nüüd lihtsalt aeglane, nii võis oodata natuke paremat aega. Mingit erilist ettevalmistust selleks ei teinud, hoopis vastupidi. Tagantjärgi võib tõdeda, et töötasin täielikult selle vastu, et sealt võiks hea aeg tulla. Eelneval päeval käisin Toomemäel tõuse jooksmas, samal päeval seisin terve päeva tööl jalgadel, pluss lisaks mitu ööd järjest 6tundi und. Mitte just kõige sobivam enne jooksuvõistlust, aga see mind eriti ei heidutanud. Eesmärgiks võtsin alguses püsida kõige kiirema jooksja sabas. Kahjuks või õnneks oli neid ainult üks, see oli Urmas Utar. Tema eelmiste aastate ajad olid jäänud 21-22minuti vahele, seega korralik tempo. Raja esimene osa oli asfaldil ja allamäge. Mingil hetkel liikusin ise juhtima, et tempo tegemist jagada. Varsti võeti see mul käest ära. Teine osa oli kruusatee ja liivane tee poldril. Seal lasin Utaril rapsida ees ja siis kui hakkasime viimast paarisadat meetrit kruusal jooksma, siis oli aeg eest ära minna, sest ei olnud mingit tahtmist tollel hetkel asja lõpule jätta. Nii tegin väikse vahe sisse ja jäin seda hoidma. Raja kolmas osa oli täpselt sama, mis esimene ja nii tuli sellel korral hoopis mäkke joosta. Õnneks ei tekkinud kangestumist ja võis suhteliselt mõnusa sammuga lõpuni lasta. Lõpuks oli vahe 16sekundit. Minu ajaks tuli täpselt 21minutit, mis teeb siis 3:17min/km. Pole just eriline kiirus, kuid pärast sellist ettevalmistust päris hea.

tulemused

Kaks päeva hiljem toimus Rootsis 25manna. Nagu ka eelmine aasta, jooksin viiendat vahetust, kus ühest tiimist on korraga metsas neli liiget. Mind saadeti neljast tüübist kolmandana metsa ja väljusin sealt esimesena. Vahepealse aja sisse jäi palju kiirustamist. Kordagi ei saanud joosta sellises rongis, kus oleks olnud hea joosta. Pidevalt oli selline tunne, et tahaks kiiremini, aga sellise rahmeldamise peale tekkisid orienteerumises puudujäägid. Kokku tuli 32minutise raja peale peaaegu 2minutit viga. Hajutuse parimale kaotasin mõned sekundid enam kui kaks minutit, seega oleks võinud vabalt temaga koos siblida. Aga siiski jäin jooksuga rahule, kuna võistkonna jaoks oli jooks rahuldav. Lõpuks platseerus võistkond 11.kohale, mis on väga hea tulemus.

tulemused, vaheajad, video

Nüüdseks on juba uueks hooajaks treenimine alanud ja loodetavasti areng jätkub samas vaimus. Eelkõige tahaks lihvida oma o-oskused paremale tasemele.

Suunto Games Hatikul

Suuntoks mingit erilist ettevalmistust ei teinud, olin rahulikult kulgenud mugavas tsoonis pärast pikka rada, ei midagi kiiret. Alles kolm päeva enne võistlust käisime Kennyga Tartu Linnasprindil, kus tegime 7,5minutise kiirema pingutuse. Jalad olid nii kinni, et ei mõistnud üht jalga teise ettegi panna. Neljapäeval oli lihtsalt raske minek, aga päev enne võistlust oli täiesti kohutav, kuna oli päev otsa jalgadel tööd rüganud, siis jalad olid nagu pakud. Sellise taustaga oli raske midagi loota, aga kindel olin selles, et teine päev peaksin füüsiliselt end paremini tundma.

Esimesel päeval pakuti korralikku 14km pikkust rada. Kahe esimese punktiga ei saanud kuidagi hakkama, suunda ei mõistnud jälgida ja takerdusin iga oksa taha. Järgmised pool tundi suutsin suuremate vigadeta joosta, siis takerdusin 12.KP-ga. Läksin valesse orvandisse ja siis õiges orvandis koperdasin liiga madalal ja tagatipuks oli punkt minu arvates üldse pisut vale koha peal. 14.KP-ga läks asi päris hulluks, 2,5minutit uitamist. Pärast seda viga ärkasin üles ja hakkasin agressiivsemalt jooksma. Justkui oleksin raja esimese poole unisena jooksnud. Nii surusin pisikesi vigu tehes kuni raja lõpuni. Päeva lõpetasin kolmandal kohal, Artūrsile kaotust 1:28 ja Timole ainult 10sekundit. Viga tuli liiga palju, kokku 7,5minutit, see andis lootust, et teisel päeval ilma mõne veata võiks päris hästi minna.

teekond

Teisel päeval mindi 10,4km rajale viitstardist. Stardipositsiooni üle ei saanud kurta. Teise punkti valisin Timost erineva valiku ja kaotasin aega. Kolmandaga läksin päris lolliks ja tõmbasin minutise vea maha. Seega raja algusega eksisin 1:20 ja olin jäänud üksi. Nüüd visati ette pikk etapp, mille lahendasin paremalt. Teel tuli vajutada nii kuidas torust tuli, mingi hetk hakkas pistma, aga õnneks kestis see vaid mõne minuti. Pika etapi lõpus nägin juba Timo selga ja siis võis arvata, et midagi pole kadunud. Järgmistel etappidel vahepeal vilksamisi oli näha selga, aga oh imet, üheksandasse minnes raiesmikul nägin Artūrsit juba Timoga ühes pildis, ideaalne. Selle peale tuli kohe juua natuke joogikas, jube jahedat vett pakuti. Edasi tuli taas pikem etapp, nägin, et ees liigub paarisrakend. Etapi lõpus lõikasin pisut natuke läbi metsa ja vahe vähenes jõudsalt. Sama kiiresti vahenes nende edu ka metsavahel ja pärast 12.KP-d metsateel olid nad käes. Artūrs hakkas imestunult küsima, et kust mina välja ilmusin. Kuni 16.KP-ni toimus tõsine lahing. Keegi tempot alla ei tahtnud võtta, ainult tõmmati. Aga kui tempot alla ei võeta, siis tuleb hoopis juurde panna ja tõmbasingi mäest alla minnes hoo sisse, metsarajal veel pigistasin edasi. Metsas tuli sama hoogu võimalikult kaua säilitada, aga samas oli vaja veel orienteeruda. Õnneks suutsin tollelt kiiruselt kaarti käsitleda ja ei vääratanud, nii võisingi üksi viimaseid punkte noppida.teekond

Nädalavahetusega võib igatahes rahule jääda. Ainult esimese päeva orienteerumine oli väga konarlik ja kõik see on tingitud vähesest orienteerumisest viimase kahe kuu jooksul.
tulemused

EMV pikk rada

Laupäeval toimus ühistreening Voose metsades. Kõige pikemale rajale suundus kuus tegelast. Kui tavaliselt trenniks eriti ei valmistu, siis nüüd võtsin ikka kaks geeli kaasa, et jõuvarusid hoida. Start oli rahulik, vajusin rongi taha, aga esimese punkti juures pidasin end targemaks ja läksin veale. Grupp läks minema ja jäin üksi. Ei teinud sellest paanikat, kuna nägin kui aeglaselt liigutakse. Võtsin natuke hoogsamalt ja varsti olid nad käes. Edasi tiksusin koos teistega, hoidsin end grupi lõppu. Enne esimest joogipunkti võtsin geeli sisse ja õnneks jõudis punane Välk ka veega kohale, nii et kurk ei jäänud kuivale. Joogipunkti juurest sai mitu isikut minema, kuid nad ei saanud juua. Lasin vahel käriseda, kuna enesetunne oli hea. Puntkis olid jälle kõik koos, siis tuli pikem etapp, mille lahendasin teistest paremini ja pidin esimeseks minema. Õnneks sokerdasin järgmisega ja tuldi järgi. Selleks ajaks oli kulgetud natuke üle 40minuti ja oli näha elavnemist. Kahjuks tegin kümnenda puntkiga vea ja kõik said minema.

Nii olin teadmatuses mitmendal kohal liigun üle tunni aja. Vahepealse aja sisse mahtus hunnikus vigu, kokku umbes 8-9minutit, rajal ei saanud arugi, et nii palju. Suurim lollus oli üht liblika kaart vale pidi läbida, õnneks kontrollisin punktinumbreid. Viimases joogipunktis selgus, et liigun neljandal kohal ja kolmas kohe ees. Enne viimast joogikat võtsin küll geeli, aga ei joonud piisavalt vett peale ja nii hakkas õige varsti mootor tõrkuma. Õnneks olin nii adekvaatne, et suutsin kolmandal kohalgi välja tiksuda.

Järgmisel aastal tuleb minna uue taktikaga pikale rajale peale ja kindlasti tahaks minna Voosele uuesti orienteeruma ja endale tõestada, et suudan seal korraliku soorituse teha.

teekond

tulemused

EMV tavarada Selgisel

Natuke üle kolme kuu oli aega mõelda ja teha omad järeldused Balti MV-l tehtud vigadest. Erinevalt kevadisest leitsakust pakkus ilmataat korralikku vesijahutust. Kuid nüüd olid kohal ainult kodumaa pojad. Pärast öiseid tuli väänatud jalale puhkust anda. Puhkepäev, siis sõitsin kaks päeva ratast(millest üks oli tõusutrenn), nendele järgnesid päevad, kus km tuli ainult 6-8-9-6. Trennis jalg valu ei teinud, aga see kuidas jalg metsas käitub polnud õrna aimugi, kuna olin jooksnud ainult asfaldil või tasasel pinnal.

S-1 Alguses jäi kompass unarusse ja läksin üle soo veits vales suunas, aga ei tulnud suur lisakaar ja punktiga probleeme polnud. 

1-2 Eesmärk oli minna teede risti ja sealt täpselt lugeda punkti. Viga 10sek.

2-3 Tundus keerulisem etapp, aga asja tegi imelihtsaks raiesmik, mille põrkest oli hea minna lohkude süsteemi ja siis haru valida.

3-4 Punktist keeran kohe mäkke, pisut mööda teed ja siis metsa, aga kompassi ikka ei kasutaks. Nii kaldusingi päris palju ära. Õnneks vasakul paistis lagedam ala ja polnud kahtlustki, et milline lage. Viga 30sek.

4-5 Sellel etapil jäin kergelt unelema, tuigerdasin ühe lohu juurest teise juurde.

5-6 Kas minna otse või ringiga? Valisin esialgu otse mineku, aga mets korra kallutas, mind vasakule ja siis otsustasin minna sihile ja siis teele. Aga taaskord jäi kompass unarusse. Lisaks tegin etapi lõpu endale keeruliseks ja ei läinud kohe alla ning soo äärt mööda. Viga 75sek.

6-7 Rahulik lugemine.

7-8 Esimesed 50meetrit kõndisin ja plaanisin kuidas etapp lahendada, valisin otse mineku.  Kõik laabus ilusti kuni viimase soo ületamiseni. Siis hakkas ühel hetkel lausa pangest vett kaela sadama ja reljeefi välja ei suutnud lugeda. Üritasin suunda jälgida, aga nagu varemgi, siis kaldusin taas ära. Mõne hetkega sain asjale pihta ja liikusin sihi kaudu punkti suunas. Viga 60sek.

8-9 Liikusin rahulikult.

9-10 Sain Lauri T. kätte, aga erilist seltsilist temast polnud, kadus kohe ära kuhugi. Etapi lahendasin lihtsalt, mööda rohelise äärt. Valgesse metsa jõudes tegin väikse seisatamise, et mõista, kust selle punkti võtma peab.

10-11 Etapi alguses kontrollisin suunda mitu korda, kuna Baltikatel olin just seal suunaga mööda pannud. Punkt ise oli ka samas kohas, kus kevadel, lenda ainult peale.

11-12 Etapi esimene pool sujus, ainult rohelisest oli plaan minna kitsama koha pealt läbi, aga nii ei läinud. Enne punkti muutusin pisut kõhklevaks ja juba hakkasin võtma võõrast punkti, õnneks numbrite kontrollimine on pealuu sees. Väikse koperdamisega jõudsin õigesse kohta. Viga 15sek.

12-13 Jälle ei mõistnud suunda vaadata, rapsisin pikalt mööda sood. Punkt aga oli seal, kus ta olema pidi. Viga 25sek.

13-14 Jälle uurisin kõndides kuidas lahendada minekut. Suurem tee paremal tõmbas siiski nii palju, et kindlasti sealt. Lõpuks kui oli vaja teelt ära keerata väikse rajakese peale tuli tuulemurd ette ja nii kallutasin end paremale soo äärde, kust hiljem otsustasin sihi peale keerata. Sihile jõudmine oli aga jube, nagu ragistaks mööda energiavõsa, lihtsalt polnud ruumi liikuda. Siht ise oli ka tüma. Etapi lõpus ukerdasin ka mõtetult mööda sood selle asemel, et kuival pinnal olla. Viga 20sek

14-15 Algul kuival pinnal, siis mööda sood, taaskord suunda ei jälginud. Punktile peale läksin peaaegu kõndides.

15-16 Erilist valikut polnud, tuli lagedale kuidagi saada ja siis sealt kaarti pingsamalt lugeda. Sain Timmo kätte.

16-17 Jälle uurisin kõndides, kuidas minna ja taaskord valisin tee. Timmo kadus suhteliselt kohe selja tagant ära ja nii liikusin üksi edasi. Ime kombel olid paelad lahti tulnud ja rada oli ka veel piisavalt pikk, nii et tuli neid veel siduma õppida.  Suuremale teele jõudes tuli leida järgmine käik üles ja hoogu lisada. Ühes kohas oli takistuseks tuulemurdu vajunud pisut ette, aga nendest sai läbi ragistada ja ronida. Punkt ise oli lihtne. Natuke enne punkti võtmist hakkas füüsiliselt ka raskem periood.

17-18 Peaaegu kõndides sain punkti ära võetud.

18-19 Tundus keeruline, et kui ära kaod, siis paika nii lihtsalt ei saa. Nii ukerdasingi rahulikult kaduvale rajale, sealt edasi soodest ei saanud midagi aru. Sihi tabasin ime kombel ära, kulgesin edasi, kindlat ülevaadet oma asukohast polnud. Kuid õnneks paistis poollage teede ristmik õigel hetkel ja sealt võis rahuliku hingamisega punktile peale minna.

19-20 Üritasin võimalikult palju rohelisi vältida ja teele jõuda. Raiesmikul hakkasin lohkude süsteemi äärt minema. Jõudsin rajakesele, jooksin pisut mööda seda ja keerasin metsa. Ujuvat reljeefi ja kaarti klappima ei suutnud panna. Esimest korda raja peal mõtlesin, et nüüd mängin kõik maha. Keerasin tagasi, ragistasin tuimalt mingist tuulemurrust ja võsast läbi. Nii jõudsingi lohu äärde ja numbrit kontrollides osutus ka õigeks. Viga 90sek.

20-21 Hoidsin suunda, et lagedale jõuda. Õnneks palju ära ei kaldunud.

21-F Ainult tõmbaks.

Kokku viga 5:25.(siin ei ole metsa poolt pakutud kiiruspiiranguid arvestatud)

tulemused

teekond

Stardipositsioon oli õnneks päris lõpus, seega ei pidanud oma lõppkohta üldse ootama ja see selgus kohe. Platseerusin teisele kohale ja kohe kostus Isakobrase suust:"Nii noor mees ja tavarajal selline tulemus, super!" Otseloomulikult olin tulemusega rahul. EMV tavarada pidasin sügiseses kalendris kõige tähtsamaks stardiks ja takistused, mis EMV öise jala väänamise tagajärjel tekkisid olid ainult ületamiseks.

EMV sprint ja öine

Sprindiks valmistumine ei läinud päris nii nagu plaanisin. Eelneval päeval oli kavas teha ainult kerge võistluseelne soojendus ja jalad seinal puhata, aga elu käis teist rada mööda.  Kogu päeva peale pidin 12 tundi tööga tegelema, sellest 8 tundi füüsilist. Trenni tegin muidugi ära ja tunne oli hea. Päeva peale kogunes 20km rattasõitu ka. Ühesõnaga vastupidine plaanitule.

Võistluskohaks on Tallinna Botaanikaaed, kohaga olin tuttav ainult tänu vanale kaardile. Seega oli oodata head kogemust ja võimalust proovida enda o-vormi Eestis. Juba soojendusel võis jalgades tunda kergust, lihtsalt kerisid, ei mingit kangutamist. Stardist sain ilusti minema, kaarti sisseelamisega probleeme polnud ja nii sain mõnusa rütmi kohe sisse. Kuid nii kestis see vaid kuni teise punktini. Edasi kuni kaheksandani tekkis väikseid vigu, lihtsalt ei jõudnud kaarti piisavalt ette lugeda. Pika etapi lahendasin ideaalselt, kuigi ka see oli korralikult läbi mõtlemata. Lihtsalt vaatasin, et vasakult minnes tekib väike vaba koridor ja paremal on mingi muu räga. Kümnenda sain lennult ja siis üheteistkümnes valmistas raskusi. Üritasin olukorda mõista, aga ei suutnud, jooksin kuni hakkasin teed nägema ja siis üritasin kiirelt end paika panna, õnneks läks sellega hästi. Võistluskeskuseni sai jälle korraks hoo üles ajada ja kiiresti joosta. Kuid kohe kui raba pihta hakkas, liikusin käsipidur peal. Seal lihtsalt ei võinud orbiidile minna, sest paika on end jube raske seal saada. Õnneks raba esimesse punkti minnes sain käsipuuna kasutada kraavi. Kuid järgmisega jooksis juhe kokku, lähen laudteelt ära, näen suuremat turbaauku, aga edasisest ei saanud looduses midagi aru. Tegin väikse kaare, seisaku ja siis jäi vaatevälja ainult üks auk, kuhu ma polnud oma nina toppinud. 19. etapil kaldusin pisut ära, aga tajusin õigesse suunda tagasi keerata. 20.KP aga nii lihtsalt ei läinud, üritasin hoida õiget suunda ja samal ajal ka kiiret liikumisteed leida. Märkamatult olin kaldunud jälle ära, aga kaugusetunnetus oli paigas ja õigel ajal ringi vaadates mõistsin olukorda. Sealt lõpuni ei olnud muud kui  ainult jalgadele valu anda ja lõppu jõuda.

Natuke aega sai oodata viimaseid konkurente ja selgus tõsiasi, et oma teistel individuaalsetel eestikatel täiskasvanute seas olen tulnud kullaga koju. Aga et rõõmu jagada, sain ma seda tiitlit vastu võtta koos Peetriga, kes jooksis täpselt sama aja. Kolmandaks tuli Timo. Võistluste tulemustega olen igati rahul, füüsilise taha ei jäänud ka midagi(kordagi polnud raske), aga mis kehvasti läks oli orienteerumine. Viga tuli kokku 45 sekundit, sellest 23 sek enne raba ja 22 sek rabas. Põhilise põhjusena näen liigset kiirust. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi nii kiiresti jooksnud, lihtsalt pole harjunud selle tempo pealt kaarti lugema. Aga küll sellega ka ära harjub.

tulemused

Öine toimus Uljastes ja plaan oli liikuda nii kiiresti, et orienteerumine ka sammu jõuaks hoida. Liikusingi siis imeaeglaselt, aga lohakusi tuli kokku seitsme esimese punktiga minuti jagu. Kõik oli veel võimalik, kuna etapiaegade järgi vaadates olin veel kolmandal kohal. Kaheksandat etappi alustasin ilusti, liikusin lausikul, siis keerasin küll tuulemurru tõttu varem mäkke, kuid kõik oli kontrolli all. Aga kui minu jaoks oli punktini jäänud vaid mingi 50 meetrit, siis hüppasin üle palgi, mis oli umbes meetri kõrgusel ja ühel hetkel oli mingi kuiv oks silma kõrval. Keerasin pead, et see mul silma ei läheks ja sellega kaasnevalt keerasin ka oma keha ja maandusin nii, et sain kuulda hüppeliigese raginat. Järgmisest hetkest saadik oli valu kohutav nii silma, kui jala juures. Lonkasin tulutult ringi ja eelnev orienteerumine, et kohe peaks punkti võtma, oli nagu peast pühitud. Nii jõudsingi lõpuks 16.KP juurde ja läksin sealt 8.KP-sse.  Selle uitamise peale kulus oma 12 minutit, enamus kõndides. Suurem valu kadus ära ja otsustasin jooksu jätkata. Hoidsin jalga nii kuidas suutsin, aga pidev jala peale mõtlemine ei lubanud orienteeruda enam. Järgmiste punktidega tulid ainult vead ja tagatipuks väänasin 19. KP-sse minnes veel sama jalga uuesti ning siis otsustasin kõndides raja lõpuni teha. Nii läks siis sellel korral.

tulemused

O-Ringen

WUOC-i järel tuli kohe järgmine suur üritus, O-Ringen. Üritus ise oli viis pluss, aga kui orienteeruda ei oska, siis endaga rahule ei saa jääda. Kõige kohutavam oli teine päev, kus ei jaganud üldse toda maastikku. Füüsiliselt kestsin kogu ürituse kenasti ära, kuigi olin üliõpilastel ka osalenud. Riputan siia mõned kaardid.

Teise päeva huumorit võib jälgida ka gps-i vahendusel.

O-Ringeni tulemused

Nüüd on aeg joosta kodumaa pinnal, kätte on jõudnud EMV-de aeg.