Kytäjä-Jukola

Pärast EOC-d olid orienteerumisest puhkus. Päev enne Jukolat käisin treeningmaastikul ja sain kerge maitse suhu. Ilmselgelt tahtsin rohkem ette end valmistada selleks soorituseks, aga kevadine hooaeg ei andnud selleks võimalust. Klubi pakkus küll laagrit, aga siis olid kodumaal tähtsamad võistlused. 

Jooksin esimest vahetust ja stardist peale oli sitt tunne. Minust joosti tuimalt mööda ja vastu polnud midagi panna. Kaks esimest punkti võtsin puhtalt, Jaagup oli ka kusagil minu läheduses. Kolmandasse tekkis segadus, ei suutnud end kaardis hoida, enesetunne oli lihtsalt sitt. Neljas-viies ilusti ja kuuendasse minnes usaldasin kaasvõistlejaid, aga ühe hetkel jäin üksi ja mul ei olnud õrna aimugi, kus ma olen. Ühtegi pidepunkti ka ei olnud kuhu minna. Jooksin samas suunas edasi ja sain uuele vennale sappa. Ei teadnud, kas ta läheb hajutuse punni või juba järgmisse lihtsalt hoidsin sabas, õnneks varsti olin punktis. Järgmise etapi üritasin lahendada soo kaudu ja siis läks eriti raskeks, sunnitud paus ja kergendus tegi asja paremaks. Kaheksas puhtalt, üheksandasse sõitsin vales rongis. Korraks sain järje peale ja siis hakkasin kaheteisekümnendasse minema ja poolel etapil ei saanud enam midagi aru ning hüppasin ühte punti sisse ja see viis mind juba järgmisse punkti. Tõsise puupea tunne tekkis, raske südamega käisin õiges punktis ära ja läbisin juba tuttava teekonna.

Pikal etapi alguses sai koos paari vennaga joostud, siis jõudsime rongile järgi ja selle esimest vagunit ei jõudnudki ära oodata. Pundis uimerdas ka üks gps-i tüüp, suhteliselt paljud üritasid ta seljataha hoida ja see tekitas ka aeglases rongis pingeid. Etapi lõpus lugesin end kaarti, siis astusin korra kõrvale ja kükki(enesetunne läks kohe paremaks), hüppasin punti tagasi ja üritasin punkti kätte saada, aga ei õnnestunud, teisel korrral õnnestus.Lühikesel etapil võtsin rongist pisut teise trajektoori ja parandasin kohti kümnete kaupa, enne punkti hakkas sagimine peale, punkti otsiti pisut valest kohast, lasin pundist läbi ja punktis ma olingi. Järgmise etapi lõpus läksin taas üksi ja valesti. Lõpus noppisin punkte. Lõpusirgel kui ekraanile pilgu heitsin, siis läks tuju kohe alla. Teadsin, et olin eriti sitasti jooksnud, aga reaalsus jõudis kaotusminuteid nähes kohale. Seitseteist minutit parimale ja 177. aeg pole päris see, milleks võimeline olen.

tulemused

Ilmselgelt ei ole ma jooksuga rahul. Üle tuleb vaadata oma söömised enne öiseid võistlusi, olen ise mõelnud selle üle ja olen ka saanud soovitusi. Järgmine kord proovin metsa puhtaks jätta ja teha jooks, millega võiks rahule jääda. Orienteerumise koha pealt oli jube raske keskenduda sooritusele, kui on vaja tegeleda kõrvaliste asjadega. Aga usutavasti poleks puhaste paberitega sooritust suutnud niikuinii teha. Ma lihtsalt tean, et vähene skandinaavia maastike kogemus ei lase mul seda veel teha. Aga aeg parandab kõik ja kogemus oli seegi, nii et järgmine kord teen paremini.

EOC Bulgaarias

Selle aasta eesmärk oli pääseda Euroopa meistrivõistlustele ja nii ka läks. Võistlused toimusid Bulgaarias Musta mere ääres ja ees ootas tõsiseim konkurents, mida minu silmad olid siiani ainult kõrvalt vaadanud. Kohale läksime kolm päeva enne esimest starti. Esimene treening tuli suhteliselt raskelt kätte, kuna siiani olin mina o-kossidega maad torkinud, siis nüüd hakkas mets mind nõeluma. Väga ebameeldiv oli roosipõõsas kinni olla ja end sealt välja tõmmata. Aga orienteerumise seisukohalt oli keeruline mõista kuive kraave, mis olid alla põlve sügavad. Teine treening oli juba tunduvalt lihtsam, läbitavus oli parem ja vigu sisse ei tulnud. Üksikud puud ei tekitanud raskusi. Päev enne esimest starti oli sprindi modeli kord. Liivadüünidel jooksmine oli füüsiliselt raske, aga orienteerumine selle eest jälle lihtne.

SPRINT

Hommikul olid eeljooksud. Esimene osa rajast kulges metsas ja pisut linnas ning ülejäänud liivadüünidel. Esimesse punkti tegin kohe suunavea ja punkti piirkonnas veel lisakaare. Kolmandasse tuli ülisuur kaar ja viiendasse läksin väikse kaarega. Kõik need vead on umbes 35sekundit kokku. Linnasosa tuli peaaegu puhtalt, ainult üks seisak. Aga siis sai hea enesetunne otse, algas liivaralli. Orienteerumine oli lihtne, füüsiliselt vastupidi. Tuli lihtsalt õiget suunda peal hoida ja punkti joosta. Aga tahes tahtmata tekkis juba rajal selline mõte, et jube hea oleks olla 10kg kergem, siis võiks ka liivas lennata. Finaalist jäi puudu 29sekundit ehk siis puhta jooksuga oleks võimalik olnud finaali saada.

Õhtul ootas ees sprindi B-finaal. Eesmärgiks oli rada lihtsalt läbi joosta ehk teha kerge õhtune treening. Nautisin lihtsalt kaardiga liikumist ja hoidsin end tavaraja eeljooksuks.

TAVARAJA EELJOOKS

Võistlusmaastik oli pisut sisemaa poole. Temperatuur oli mõni kraad alla 30 ja nii tegin kohe lühema soojenduse. Rohkem panin rõhku võimlemisele. Esimesed kolm punkti sujusid väga ilusti, neljandaga tuli umbes minuti jagu viga. Viies-kuues korralikult ja siis pika etapi lõpus läksin orbiidile. Olukord oli nii lootusetu, et ei saanud mitte midagi aru ja viga tuli sellega vähemalt 8minutit. Pärast seda tundus mõttetu lõpuni sellises kuumuses pingutada ja võtsin rahulikult. Kõndimine oli täiesti tavaline. Ühest nõlvast alla minnes õnnestus kilpkonna ka kohata, kellest õnnestus mul siiski kiiremini liikuda. Päeva lõpptulemuseks tuli peaaegu pooleteise tunnine pingutus, millest pisut üle poole tunni oli võistlustempos.

LÜHIRAJA EELJOOKS

Soojendusel olid jalad päris head ja väsimust tavaraja eeljooksust ei tundnud. Esimese punkt oli kohe üksik puu rohelises, õnneks liikusin otse peale ja ei läinud ülejäänud puid kaardistama. Teine-kolmas orienteerusin puhtalt. Neljandasse minnes läksin lolli peaga rohelisse rammima, kinni ma sinna jäin, aga läbi sain. Viiendasse ei jälginud suunda. Kuundasse kaldusin etapi keskel ära, aga punkti enda(üksik puu) sain ilusti. Seitmenda punkti olukorrast oli võimatu aru saada. Kaardi järgi on punkt orvandi ühe hargnemise sees pätsi peal. Tegelikkuses oli päts(1-2mkõrge) ja seisis täiesti eraldi orvandist. Kümnendasse minnes ei jälginud suunda ja kolmeteistkümnendasse minnes kaldusin pisut taas ära. Viga kogunes kokku pisut üle kolme minuti. Ilmselgelt palju ja enamus vigu tuli tänu sellele, et ei jälginud kompassi. Finaalist jäi puudu kolm minutit. Füüsiliselt tundsin end hästi ja kui oleksin tavaraja eeljooksu ära jätnud, siis üle minuti kiiremini poleks jooksnud. Pigem oleksin teinud kaarditehniliselt veel kehvema soorituse, kuna tavaraja eeljooks andis päris palju orienteerumise mõttes.

TEADE

Meil oli kohal ainult viis meest, siis sellest tuli välja ainult üks võistkond. Mina esimesse ei mahtunud, kuna ei suutnud nädala alguses nii hiilgavaid starte näidata nagu Kristjan. Aga kriitilisel hetkel töötab mõistus ikka kiiremini ja nii tuligi teine võistkond ka, et noored saaksid ka suurvõistluse teate maitse suhu. Teine võistkond oli seega mina, Lauri ja Merike(ei jooksnud). Nii seadsingi endale eesmärgiks Kristjanile ära teha.

Esimesed kaks punkti tulid ilusti, jooksin rongis ja võtsid oma. Kolmandasse minnes jooksin veel kõvade meestega koos ja tempo tundus täiesti hea, jõudsin küll joosta. Aga enne kolmandat punkti valisin vale grupi ja lõhkusin end mööda rohelist. Lisaks veel viga järgmise punktiga ja nii tuli jätkata endasugustega. Enne vaatekat tuli veel prohmakaid sisse. Viimase kaare tegin puhtalt ja lõpetasin oma grupi esimeses otsas.

Kristjanile tegin ära, ühesõnaga eesmärk sai täidetud. Viga tuli kokku pisut alla kolme minuti ja kaotust vahetuse võitjale 5:02(Erik Johansson). Aasta tagasi kaotasin JWOC-l puhta sooritusega esimese vahetuse võitjale 4:20. Saaks nüüd ainult need vead maha, siis juba oleks midagi

.

PUHKEPÄEV

Hommikul käisin tavaraja finaali modelil ja jooksin raja läbi. Nägin metssigu ja tegin pisut vigu. Õhtupoolikul käisin Lauri ja Kristjaniga kohaliku linna melu ja rannajoone vilgast elu vaatamas.

LÜHIRAJA B-FINAAL

Algul jälgisin a-finaalide jooksu ja siis läksime sealt joostes starti. Juttude järgi pidi ainult 3km olema, tegelikkuses oli see üle 4km. Tänu sellele tuli soojenduse lõpp päris kiire ja napilt jõudsin starti. Kolm minutit jäi hingetõmbe aega. Raja alguse olin sunnitud pisut väiksema hooga tõmbama. Teise etapi lõpus läksin paralleelsituatsiooni, aga õnneks sain sellest kohe aru. Kuuendasse tegin jama valiku ja kaotasin minuti ning näen kaks minutit hiljem startinud Sandrit silmapiiril. Kaheksandasse minnes kaotan aru ja liigun valesse rohelisse. Kaduma läks kaks minutit, aga jätkasin võitlust. Kümnendasse minnes näen ussi otse loha peal, õnneks vingerdas kiiresti minem. Punkt enne vaatekat näen taas Sandri selga kauguses. Viimase kaare jooksen puhtalt ja lõpu poole jõudsin juba päris lähedale, aga kätte ei saanud. Kaotust b-finaali võitjale(Simonas Krepštale) tuli 6,5min. Viga tuli kolme minuti jagu. Füüsiliselt oli raske liikuda ja mingit kergust ei tundnud.

TAVARAJA B-FINAAL

Taaskord jälgisin algul a-finaali jookse, aga seekord oli starti autoga minek. Soojendusjooksule rõhku ei pannud, võimelisin pisut. Ees ootas 13,3km pikkune tavarada. Esimesed kolm etappi sujusid ilusti. Neljanda(3min. viga) ja kuuenda(minut viga) punkti piirkonnas läksin täiesti segi. Kuni vaatekani oli enesetunne täitsa okei. Nädala jagu võistlusi andis küll pisut tunda, aga iseenesest oli mõnus pingutada. Vaatekas jätsin lolli peaga joomata ja nii hakkaski mõne aja pärast füüsiliselt raske. Viimase kaare tiksusin lõpuni ja nii saigi võistlemine läbi.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tegu oli väärt kogemusega, mis näitas täpselt ära, kus tasemel hetkel olen. Kindlasti oleksin saanud paremini, aga ma ei näe põhjust nuriseda, kuna tegu oli esimeste tiitlivõistlustega meeste klassis. Nüüd on siit hea edasi liikuda.

Tavaraja kaardid tulevad hiljem.

Pildid on pärit siit.

Balti MV tavarada ja teade

Esimest korda oli mul au esindada Eesti täiskasvanute koondist. Balti MV toimus Selgise metsas, mis oli juba pikemat aega puhanud ja oma aega oodanud.

Laupäeval ootas ees 12,8km pikkune tavarada, milleks tundusin igati valmis olevat. Esimest punkti läksin kindla peale võtma, aga ikkagi suutsin 2minutit ära raisata. Pikal etapil valisin kõige primitiivsema rajavaliku, läksin pikalt mööda sihti ja siis mööda teerada. Kolmas punkt tundus raske koha peal olevat, rohelise sees lohk. Mineku üritasin võimalikult lihtsaks teha, plaan oli minna kahe rohelise piirilt, aga nähes kui hea see roheline oli, siis jooksin mööda seda. Neljanda jooksin kindlalt mööda teed, aga metsa keerasin pisut vara ja kaotasin umbes 10sekundit sellega. Viienda etapi alguses astusin astusin mingisse väiksesse auku, kus oleks võinud vabalt jala ära murda. Õnneks piirdus asi ainult mõneminutise valuga. Viienda punkti piirkonnas ei tajunud mäe kuju täpselt ja tegin minuti jagu lollust. Ebakindlus jätkus kuuenda etapiga, kus kompassi jälgimine jäi täiesti tagaplaanile ja tuli tohutu lisakaar, mis maksis 1:20. Punktis tõmbasin kaks topsi vett sisse ja läksin värkena minema. Seitsmendale punktile plaanisin minna peale mööda nõlva äärt ja samal ajal silmates paremal olevaid soid, aga ikkagi õnnestus punktist mööda panna. Suhteliselt kahtlane koht tundus, aga 15sekundit tuli jälle lisaks. Hea meelega läheks vaataks tolle koha üle, aga tegu on veel keelualaga. Kaheksas-üheksas etapp tuli kuidagi raskelt kätte, füüsiliselt oli nagu väike madalhetk. Kümnenda punktiga läks jälle paugutamiseks, lihtsalt ei saanud pärast teepealt sisse keeramist mitte midagi aru. Üritasin reljeefist aru saada, aga ei tulnud välja, tasuks 1:30 vigade kontosse juurde. Järgmise lühikese etapiga vääratasin 10sekundit veel juurde. Järgmise kahe punktiga(12.-13.) olin ülihoolikas, ei saanud lubada endale vigasid. 14.etapp erilisi valikuid ei pakkunud, mõneks ajaks jäin rohelisse kinni ja sumpasin soos, aga mingi ime kombel olin tolle etapi ära võitnud. Joogipunktis kustutasin janu ja otsustasin minna otse, mitte mööda teed, punkt tuli ka ilusti seal, kus teda arvasin olevat. Aga siis siirdusin jälle viga korjama, soos suunda ei vaadanud ja kui ka vist vaatasin, siis sellele erilist tähelepanu vist ei pööranud. Müttasin mööda saari ringi ja kui lõpuks mõistsin kuhu olin välja jõudnud, siis ei jäänud muud üle kui viga kiiresti unustada ja punkt ära võtta. Viimase kolme punktiga enam raskusi ei tekkinud. Kokku tuli viga nii kuradima palju, et häbi hakkab. 8,5minutit on ikka tõsine katastroof, ei saagi aru, kuidas selline olukord sai tekkida. Füüsiliselt oli peaaegu kogu raja jooksul enesetunne hea, aga kui tahtsin kiiremini joosta, siis nagu ei saanud/suutnud seda teha. Raja lõppedes oli küll selline tunne, et võiks veel pool tundi edasi joosta. Tasuks oli 12.koht ja eestlastest 7.koht. Kaotus Ollele 10:55.

tulemused

teekond

Pühapäevaks kütsin end parajalt üles, et suudaks piisavalt rabeleda ja vajalikku agressiivsust näidata. Ees ootas esimene vahetus Eesti kolmandas võistkonnnas. Raja pikkus 6,5km. Enne rada olin umbkaudu plaaninud ajaks 42minutit. Stardist ära minnes selgus, et minul teiste eestlastega hajutus ei klapi. Hakkan üksi tööle ja võtan esimese punkti ilma vaevata esimesena. Järgmise etapi alguses ragistan end kruusateele välja, teiselpool teed näen üht gruppi, kes said oma esimesest punktist varem minema. Teise punkti võtan taas üksi, keegi teine seda ei soovinud. Järgmist etappi plaanisin minna otse, aga lasin maastikul juhtuda end pisut vasakule ja pidin raba kaudu ja mööda sihti minema. Suurel teel näen sama gruppi ees, keda nägin ennemgi. Teisest punktist vales suunas välja minemisega olin kaotanud pool minutit. Kolmanda punkti saan ilusti kätte. Neljandasse saan esimest korda joosta kellegagi koos, aga siis jätan ta enda taha. Viiendasse üritasin võimalikult palju mööda maismaad minna ja raiesmikul otsustasin minna väikse teeraja peale ja sealt punkt lihtsalt ära noppida. Siis oli aga valik, kus valisin lihtsama, võtsin suuna kruusateele ja sealt edasi läbi tavaraja stardi. Tavaraja esimese punkti viga oli selgelt meeles ja see sundis kuuendat punkti eriti täpselt võtma, mis tegi selle punkti võtmise isegi keerulisemaks, kuna see tekitas väikseid lisapingeid. Aga poolkõndides mööda rohelist sain punkti kätte. Punktist väljudes kuulen ragistamist ja teen paar kiiremat liigutust, et sealt võimalikult kiiresti võsa vahele ära kaduda. Ees ootas vaatepunkt, kuhu jõudmiseks tegin ikka rasket tööd, kuna teadsin, et keegi mind jälitab ja väike võimalus on eest ära saada. Vaatekas tuli välja, et olen koguni liider ja mõne hetke pärast kuulen hõikeid, et üks näljane grupp tuleb tagant. Järgmised kaks punkti olid taas hajutatud ja sain taas üksi orienteeruda. Kümnendas olid jälle kõik koos, aga siis tegin pisut jama valiku. 11.etappi plaanides nägin ka sellist võimalust, et saab minna läbi võistluskeskuse ja sealt mööda teed punkti. Kuid ikka valisin soo ja ränga tõusu. See oleks olnud etapp, kus oleks saanud oma teed minna. 12.etapp läks rongis loksudes ja enne punkti sai üle katuse ka käidud. Siis läksin riski peale, minuga tuli kaasa leedukas. Jäime suhteliselt palju võssa kinni, aga siis keeras minul mõistus ära ja arvasin, et olin läinud üle tee, aga tegelikult läksin üle sihi. Siis kallutasin end vasakule sihi ja tee risti ning läksin punkti. Kaotasin sellega pool minutit ja kusjuures leedukal õnnestus lõpuni otse minna ja sai grupiga koos lõpuni joosta. Lõpetasin 7.kohal ja liidrist maas 33sekundit. Põhimõtteliselt sain enda esimese vahetuse ülesanne täidetud, aga meelde jäävad ikka kolm apsakat: kolmanda etapi alguses kaldumine, 11.etapi vale valik ja eelviimasesse ette lugemine. Aga muidu oli hea tunda seda tunnet, mis jäi tavarajal puudu, see oli särts ja orinteerumiskindlus. Teises vahetuses näitas oma taset Timo, kes tõstis võistkonna teiseks. Metsa läks Jürgen, kes tegi kuni vaatekani väga hea soorituse, kus ta hoidis kolmandat kohta ja liidrid olid silmaga näha. Aga paar punkti enne lõppu Jürgen ei pidanud pingele vastu ja tegi viga ning langetas võistkonna neljandaks.

tulemused

teekond

Järgmine start on mai eelviimasel päeval ja jalg tuleb joonele panna sprindis, ees ootab EOC.

Pildid on Metsamoori kodulehelt.

EMV lühirada ja teade Kantsis

Pärast Tiomilat oli seisund üllatavalt hea, jalad kerisid all, aga kui olin kaks päeva korralikult trenni teinud, siis haigestusin. Poolkahtlane seisund kestis viis päeva ja teisipäeval tuli mootor taas tööle lükata. Võistluseni oli jäänud vaid neli päeva. Teisipäeval jooksin kopra päevakul, olek oli väga raske, jalad pehmed. Kolmapäeval sörkisin tunnikese, seisund oli juba parem. Neljapäeval oli vaja kiirust teha ja jalad lahti joosta. Tegin ilusti ära, aga lõpp kujunes raskeks. Reedel tavaline pooletunnine võistluseelne trenn. Edasi polnud midagi teha, tuli minna vastu oma esimesele individuaalsele meistrikale meeste arvestuses.

Lühiraja start oli võrdlemisi hilja ja selle aja peale suutis päike ilma saunaks kütta. Õnneks olin sellega mingil määral harjunud, kuna eelmistel päevadel üritasin trennid sättida keset päeva. Kuid ikkagi oli palav ja enne starti suu juba tolmas. Esimese etapi võtsin rahulikumalt, põhiline oli puhtalt minna. Järgnesid kaks pikemat etappi, mille planeerimisel raskusi ei esinenud. Lihtsaks tegi asja ka vastujooks. Vahepeal pulssi kellalt vaadates tundus, et tempo on tohutu, süda peksis üle 180l/min. Kaks lühikest etappi tulid lihtsalt ja siis tuli taas pikk etapp. Uurisin ja planeerisin, aga ikka tundus mõistlik minna suurele teele. Nii ka tegin, kruusateel andsin endast kõik. Mulle meeldinuks kui seal rada oleks lõppenud. Seitsmenda punkti eel puterdan pisut. Kaheksas-üheksas tulid ilma vääratusteta. Sellel hetkel oli kaotust liidrile ainult 10sekundit. Aga sealt hakkas allakäigutrepp, jooks oli kestnud 20minutit ja kiire algus oli pisut liiast olnud. Orienteerumine läks pisut krobeliseks ja sujuv liikumine kadus ära. Kuid võitlesin lõpuni. Jõuan lõppu ja kuulen, et kaotan Ollele ainult minuti ja lähen kolmandale kohale. Hiljem tuleb minu ette veel viis nägu. Markusele(võitja) kaotust 1:23. Esikümme mahtus 1:43 sisse. Ei oleks uskunud, et nii tihedaks asi läheb. Kahtlemata pean oma sooritusega põhimõtteliselt rahule jääma, kuna mingit suurt lollust ei teinud ja suutsin pingutada haigusjärgselt päris hästi. Keskmiseks pulsiks sain 180 ja viimati sain nii kõrge keskmise neli aastat tagasi ja sedagi esimest vahetust joostes.

Pühapäeval joosti teadet ja nagu tavaks saanud, jooksin esimest vahetust. Algus läks väga rabedalt, kahe esimese punktiga kaotasin vähemalt pool minutit. Edasi tuli hoogu juurde lükata ja paremini alustanud tüübid kinni püüda. Möödun nii mõnestki jooksjast, raskusi nendega ei tekkinud, tegin natuke teise teevaliku ja läksin. Pärast paari etappi näen vastujooksul liidreid, aga ainult nägemiseks see jääbki. Tagant jõudis Jaagup minuni. Seitsmendas punktis jõuan koos Jaagupiga ühele grupile järgi. Seal liikusid Timo, Jürgen, Martin. Tolleks hetkeks olin juba parajalt väsinud. Jooksikute püüdmine polnud just lihtne ülesanne. Kuni 11.KP loksuti niisama ja siis tegin väikse lisakaare ja jäin grupist maha. Järgnes pikem etapp vaatekasse. Liini all nägin eesjooksjaid ja siis otsustasin pehmest pinnasest loobuda ja jooksin üksi teel. Raske oli, aga kannatasin. Vaatekas öeldi paar kurjemat sõna minu suunas, natuke need aitasid. Viimase kaare jooksin koos Timoga ja saime tänu hajutusele pisut eest ära. Vahetuse andsin üle kolmandana, kaotust liidrile natuke üle kolme minuti. Jooksuga päris rahule ei saa jääda, lollused kahe esimese KP-ga raiskasid liiga palju jõudu ja aega. 

Metsa saatsin Tarvo ja ta tegi enda kohta hea jooksu, tuli neljandana metsast välja. Kaotus kolmandale polnud kõige suurem, aga piisav selleks, et Kenny järgi ei jõuaks. Kenny tegi väga normaalse jooksu, aga vaja oli ülihead jooksu, kuna Peeter tegi väga hea aja ja võttis kolmanda koha Tammedele. Mis seal ikka, järgmine aasta tuleb ise parem olla.

Tulemused

Nüüd lähevad võistlused järjest tõsisemaks, ees ootavad Balti MV Selgisel ja EOC Bulgaarias.

Tiomila

Mõtted enne jooksu olid sellised, et joosta nii kaua grupis kui võimalik, et mitte minna üksi kusagilt midagi aretama. Väga heaks tulemuseks pidasin alla 1:50 jooksmist, paremat ei osanud tahta, kuna ei teadnud millises grupis metsa saan. Kui enne starti küsiti, kas olen valmis minema metsa ka täiesti ees, siis enesekindlus oli selline, et vastasin kõigile jah. Lihtsalt enesetunne ja viimased nädalad on näidanud, et päris papist ma tehtud pole.

Esimesed kaks vahetust tegid oma töö ideaalselt, sain metsa 22.kohal ja liidrist maas 3:38. Läksin metsa suure grupi keskel, kuna oli teada, et hajutust pole kolmandas vahetuses, siis ei hakanud etappi täpselt planeerima, liikusin lihtsalt eesoleva selja järgi. Umbes sama taktikaga järgmine etapp, siis tuli pikk etapp. Rabelemist oli tohutult, korra tekkis tunne, et juba järgmise künka taga on lõpujoon ja iga hinna eest peab teised pikali jooksma. Ise üritasin sujuvamalt liikuda ja mitte tõmmelda. Teel pandi veel gaasi juurde, aga liikusin ilusti grupis, metsalõikudel parandasin positsiooni. Keegi ikka koperdas või läks valelt poolt puud. Esimeses TV punktis olin 26.kohal, grupi liidrist 17sekundit maas. Joostud oli tolleks hetkeks 29minutit, kõik oli hea. Siis tuli taas üks pikk etapp, mis viis raja kõige kaugemasse punkti. Selle etapi keskel tundus korra, et olen sunnitud gruppi isegi juhtima minema, kuigi tollel hetkel polnud mul täpsest asukohast aimugi. Õnneks nii see ei läinud ja leidus paremaid jooksjaid, kes kohe ette läksid. 

Aga kõik hea saab ükskord läbi. Umbes 40.minutil hakkas kõht valutama, algul natuke, iga natukese aja tagant kaotasin koha. Kaardi tagumisest otsast tagasi tulles mööda teed ei lasknud valu grupi esimese otsaga koos liikuda, vajusin üha kaugemale. Kuid kannatasin ja liikusin tagumises otsas kuni 11.etapp, kus ma enam seda ei suutnud, olin jäänud üksi metsa. Oma asukohast ei olnud teadlik, olin keskendunud sellele, et hoida grupist kinni. Õnneks mälu järgi taastasin tuldud teekonna ja liikusin suuremate kadudeta punkti. Korra algas isegi kergem, liikusin järgmisse TV punkti üksi. Kaotust oli grupile, kus liikusin, umbes 3minutit ja koht 43. Jooks oli kestnud juba 1:06. Tagant tuli paarisrakend, kuhu korra suutsin sekkuda, aga rohkem ei midagi. Vajusin oma piinadega sinna kuhu vaja. Kulgesin vaatepunkti, kaotust grupile 5minutit, 42.koht, joostud 1:24. 

Pärast seda hakkas täielik õudusunenägu, enesetunne läks aina sitemaks. Lisandus veel peavalu(esimest korda elus hakkas võistluse ajal valutama ja see polnud tingitud sellest, et lamp oli liiga kõvasti ümber pea). Järgi jõuavad väiksed grupid ja ilma vastuhakuta saavad nad ka kohe minema. Kolm punkti enne lõppu teen suurema vea(umbes 3minutise). Loksun lõpuni ja lõpetan 73.kohal, kaotust grupile, kus liikusin 21minutit. Viimase kaarega kaotasin ära 16minutit, kõht hakkab uuesti valutama kui pean selle peale mõtlema.

Võimalus oli teha sooritus, mis oleks pakkunud täielikku rahulolu, isegi rohkem veel. Nüüd käivad mõtted selle üle, mis siis oleks saanud kui poleks jamasid olnud ja mis kohal oleks lõpetanud. Juba järgmisel hommikul väikse mõtlemise ja arutlemise järel sai selgeks, millest oli kõhuvalu tingitud. Kuna minu stardiaeg oli plaanitud mõned minutit üle südaöö, siis sõin päeval korralikult ja kolm tundi enne starti ka korralikult kõhu täis. Sellega organism jälle ei nõustunud. Nimelt öösel on seedimine aeglasem ja lihtsalt söök, mille olin endale sisse ajanud, ei seedinud ära ja kõik. Kahju et see pidi sellisel üritusel juhtuma, aga kus mujal sellist kogemus ikka saada saab. Jüriöö öised jooksud on ju nii lühikesed, et jookse või burgeri pealt. Nüüd oli tegu pea kahe tunnise pingutusega. Kooliraha tuli ära maksta.

Kangasala SK  lõppkoht oli 49.
Kolmanda vahetuse GPS
mingid tulemused

Tallinna MV sprint

Üritus toimus TTÜ hoonete vahel. Soojendusel oli enesetunne petlik, ei saanud aru, kas oli raske või mitte, selline soigumine oli. Paar kiirendust tehes tundus kiirust jälle olevat.

Esimene etapp oli lihtne, mine ja võta lihtsalt ära. Siis paistis väike ahvatlus otse punkti kõrval, värav oli lahti(kaardil väravat pole), ei saa nüüd öelda, et ei tekkinud mõtet läbi lipsata. Eks patustajad ise teavad. Teine etapp valmistas juba rohkem peavalu, ühte varianti ei suutnud isegi märgata ja ei teagi, kas teravnurkade jooksmine otseselt mõtekas on. Kolmas oli lihtne. Neljanda etapi jaoks plaan puudus ja jube kahju, et puudus. Sain teevalikuga odavalt ära. Viies-kuues-seitsmes etapp vigurdasid majade vahel, korra oleksin kaasvõistlejale otsa jooksnud ja korra  auto alla jäänud. Raske oli nuka taha kiire sammuga minna, eriti kui sealt auto võib tulla. Kaheksas punkt enne teeületust oli lihtne. Üle tee ja maja alt läbi. See oli etapp, kus mõned klounid läbisid etapi läbi keeluala. Kümnes vajas ainult ära võtmist. Nüüd said lühikesed etapid otsa ja tulid pisut pikemad.  Kolmeteistkümnes etapp oli keeruline, kas minna ühelt või teiselt poolt maja. Õnneks tegin õige valiku,  edasi lugesin ette mitmendast vahest sisse tuleb keerata, kolmandast. Enne punkti hakkasin ette lugema natuke ja keerasingi kolmandast vahest sisse, ise sellele mõtlemata. Mitte miski ei klappinud, kurat vale vahe, ümber nuka tagasi ja õigesse kohta. Olin vahesid suurelt hoolt valesti lugenud, ei mõistnud neljani lugeda. Viga üle kümne sekundi, aga mis teha, oma lollus. Lõpus rohkem ei pudistanud. Sain kõige sitema koha üldse, neljas.

Jooks polnud just kõige kergem, eelmine nädal oli veel jalgades. Kuid mis seal ikka.

Tulemused

Rada

Nädalavahetusel jooksen Tiomilal öist pikka, 17km.

Üle lahe

Enamus eelmisest nädalast veetsin Soomes. Alguses olin Espoos ja siis liikusin Kangasalasse ning lõpuks Raumasse, kus toimus Finnspring.

Kolmapäeva pärastlõunal jooksin koos Samuga tunnikese metsaradadel. Mõnus oli kivist pinnast näha ja turnida pisut. Õhtul käisime Delta öisel treeningul, kuhu oli üle 50km, aga ära tasus see igati. Trenn nägi ette väikest proloogi, mille järgi pandi stardiprotokoll õigeks trenniks kokku. Orienteerumine läks nagu ta pidi minema. Palju arusaamatusi ja haake, sujuvust polnud. Enne pikka etappi sai energia otsa ja polnud just kõige mõnusam vaaruda üksi metsas. Sörkisin ja kõndisin raja lõpuni.

Neljapäeva hommikul käisin Huippuliiga 2008 finaali rada jooksmas. Ilm oli kohutav, paar kraadi sooja ja vihmasadu, aga õiget sportlast see ei seganud. Õnneks kaart ise jäi ööbimiskohast ainult paarisaja meetri kaugusele, starti pisut üle kilomeetri. Maastik oli minu jaoks väga nõudlik, pidin pidevalt paigas olema, et punktikoht ära jagada. Tähised ju ei säranud vastu. Teise punkti minnes käisin ka luurel, aga muidu sujus korralikult.

Õhtul ajasin end välja ja sörkisin 30minutit, jalg oli täiesti pehme, tõuget kui sellist polnudki, lihtsalt venitasid sammu pisut.

Reedel otsustasin hommiku täiesti vabaks jätta. Pärastlõunal sõitsime rongiga Tamperesse ja sealt Kangasalasse Samu koju. Tegime kerge 6km jooksu, mille sisse mahtus ka kolme minuti pikkune kiirem lõik. Jalad ja enesetunne olid mitmeid kordi paremad kui eelmisel õhtul.

Laupäeva hommikul sõitsime võistlustele ja ees ootas esimene o-võistlus Soomes. Raja ja klassi olin valinud lühema, aga ikkagi anti mulle 1:15000 kaart. Väga keeruline oli seda kohati välja lugeda, eriti punktipiirkonda ennast. Alguses panin kohe üle minutise vea maha, hiljem tuli veel igasugu pudistamisi, kokku tuli raja peale nelja minuti jagu lisakulu. Kuid kuna see oli esimene start, siis väga pettunud polnud.

Tulemused

Rada

Pühapäeval oli teade. Jooksin esimest vahetust Kangasala SK teises tiimis. Alguses sain suhteliselt kiiresti liikuma, enne esimest punkti puterdasin pisut. Õnneks läks suuremate kadudeta. Kuni kuuenda punktini liikusin suhteliselt oma trajektoori pidi. See aitas sujuvamat tempot hoida, kui said ise oma sammu sättida.Tõmblemist oli lihtsalt nii palju. Seitsmendasse punkti minnes nägin liidreid veel ees, aga 200m enne punkti lõpetasin kaardi lugemise(ei tea miks) ja liikusin rongis punkti. Aga mis ei sobinud oli punkti number. Murdsin pead ja mõistsin olukorda ja läksin oma punkti. Kaotus oli kohutav. Kuni üheteistkümnenda punktini loksusin mingi aeglase vennaga, aga siis tema jõud rauges ja läksin oma teed. Sealt lõpuni liikusin täiesti üksi ja üritasin punkte kätte saada. Kiirus läks mõistagi alla, aga suuremaid vigu vältisin, mõned kaared tulid, aga see ei teinud asja enam palju hullemaks. Jooksu lõpetasin nelja minutise kaotusega vahetuse parimatele.

Tulemused

Rada

Kui laupäevane sooritus oli nagu oli, siis pühapäeva jooks läheb mitterahuldava alla. Lihtsalt võimatu on aru saada, miks ma tollel hetkel kaarti enam ei lugenud, sinnani olin ju ise oma peaga punktidele peale läinud ja need ka kätte saanud, aga siis lasin end korra lõdvaks. Loodetavasti jääb see lollus meelde ja see ei kordu enam.

Homme jooksen Tallinna MV sprinti, mis tuleb ilmselt räme kakkumine.

51.Jüriöö jooks

Taaskord kogunes osa o-fanaatikuid öisesse metsa, et väike teade maha pidada. Oodata võis viimaste aastate üht keerulisemat Jüriööd. Ning juba tavaks on saanud, siis minu ülesandeks on esimene vahetus. Nii on lihtsalt läinud, aga see ei pruugi nii jääda. Start anti mõnusalt pimedas ja joonel oli kokku 45 põhiraja võistkonda.

Pärast starti tuli kiiresti leida esimene punkt, õnneks oli esimene kohe piisavalt kaugel, et rahvast hajutada. Algul oli puhas teejooks ja jalg keris all mõnusalt. Esimese punkt tuli ilusti vastu. Järgnes kerge ja lühike etapp, millega probleeme tekkinud. Kuid siis olin valiku ees, kas minna otse või teed mööda ringi. Hakkasin otse minema, aga see valge mets polnud just kõige ilusam ja kaldusin paremale. Jooksin mõnda aega teega paralleelselt. Kolmanda punkti eel tegin lollaka lisakaare, mõistus jooksis lihtsalt kokku. Väike edu läinud ja siis edasi liikusin teistega koos. Neljanda punktiga raskusi ei tekkinud, aga järgmine etapp selle eest küll. Viiendat etappi tahtsin minna otse läbi rohelise ja üle tee, aga millegi pärast avastasin end ühel hetkel soos. Kaua selle üle ei pidanud pead vaevama, kuna mõned tuled liikusid mööda teed. Seda etappi ette planeerides ei näinud millegi pärast paremalt teejooksu varianti. Silmaklapid oli vist ees, punkt ise oli lihtne. Edasi tuli kaks metsasemat etappi, kus lasin end liiga palju kaasvõistlejatest mõjutada ja jooksin veits valesti. Kaheksandasse punkti oli jälle huvitav minna, asusin vägesid juhtima. Suurelt teelt ära minnes pidi leidma kaduva raja. Õnneks tabasin õige koha ja võis edasi liikuda. Rohelisel pätsil oleva punkti sain probleemideta kätte ja liikusin kiiresti teele. Üheksandasse minek oli variant, valisin teele mineku ja mõnus oli vaadata, kuidas üksik tuli mööda metsaalust ragistab ja ise samal hetkel teel temast mööda jooksed. Punkt ise paistis üks keerulisemaid ja tihedamaid kohti rajal. Aga õnneks orbiidile seal ei läinud ja võis jätkata. Kümnenda etapiga kaalusin pikalt, kas minna otse või mitte. Valisin siiski teejooksu. Jürgeniga sai teed mööda küljed kõrvuti uhatud. Vaja oli ainult õigest kohast metsa keerata. Metsaalune oli tõsiselt risune ja enne punkti sain ühest rägastikust läbi tõmmates korraliku löögi vastu silma. Järgnevat etappi oli selle võrra piinarikkam läbida. Valu oli kohutav, aga õnneks silm kaua kinni ei olnud ja sai lahingut jätkata. 11.KP võtsin esimesena nagu ka eelmised kolm. Järgnes tuim teejooks, sain jalad korralikult liikuma. Korra tundus, et liigun isegi pisut eest, aga tagasi ei hakanud vaatama. Kuklasse keegi otseselt ei hinganud ja see mulle sobis. Punktile peale läksin aga liiga vara ja mõttetu lisakaar oli tõsiasi. Jürgen ja Martin said sellega väikse edu sisse. Minul ei jäänud muud üle kui anda jalgadele valu ja nii kiiresti järgi tõmmata kui võimalik. Mitte just kõige ilusam metsaalune andis selleks ideaalse võimaluse. Sama hooga tõmbasin mäest alla ja sain punkti juba esimesena kätte. Mäest täiega alla ja siis vales suunas ajama. Hakkasin vale jõekääru juurde jooksma. Jürgen õnneks tegi selle vea kaasa. Aga seljataha enne puntki ei vaadanud, nii et mul polnud õrna aimugi kui lähedal ta olla võis. Andsin ainult jalgadele valu ja rügasin viimase punkti suunas. Lõpusirgel oli kõik juba selge ja emotsioonid olid laes. Taaskord olin avavahetuse võitnud, uskumatu. Täitsin paar meeldivat protseduuri ja võis õnnitluste saatel lõdvestusele minna.

OK Ilvese esimese võistkonna edasine kulgemine oli kohutav allakäik. Hannula jooksis pool metsa enne läbi kui oma punkti kätte sai, langesime kuuendaks ja vahe liidritega oli juba 15minutit. Mati tõstis meid neljandaks, vahe jäi põhimõtteliselt samaks. Elo tegi hea jooksu ja tõstis meid teiseks. Kennyl juhtus nii mõndagi. Tegi viga, lasi Lauril ja Kristjanil järgi jõuda. Kuid siis juhtus midagi sellist, mida ei soovi isegi vastasele. SI-pulk tuli paela ja näpu otsast ära ning kaks tüüpi olid läinud selle aja peale kui Kenny ükskord liikvele sai. Neljas koht polnud tõesti see, mille järgi võistkond tuli. Aga saab ainult paremaks minna. Ilvese teine tiim tuli viiendale kohale, mis on väga hea.

Tulemused

Järgmine nädalavahetus lähen Soome võistlema. Seal teen kaks starti:laupäeval lühirada ja pühapäeval teade.

Öine katsumus

Reedel tegin stardi Põlva MV öisel. Maastikuks oli Taevaskoja, mis oli öise jaoks paras katsumus. Stardist liikusin ilusti minema, alguses pakuti etappe, mis võimaldasid liikuda mööda teid. Edasi liikus rada ka metsa alla ja oli ka pikemaid teejookse. Kaardi lõunaosas tuli orienteeruda mäe nõlval mööda orvandeid, siis tuli pikk etapp, mille lahendasin ilusti mööda teed. Raja lõpus pakuti võimalust ürgoru nõlval seiklemist, päris kadudeta sealt lahkuda ei suutnud, vead tulid sisse.

Tulemused

Kokku tuli viga 4min, pisut palju, aga ei midagi hullu. Üldiselt tundsin, et öise jaoks vajalikku agressiivsust polnud. Jalad küll kerisid all, aga see õige tunne puudus. Selle ilmekaks näitajaks oli keskmine pulss, mis tuli 156l/min. Tavaliselt peaks see jääma natuke üle 170. Kuid kõik see näitab, et reservi on küll ja ainult õiget tunnet ehk siis väikest ärritajat on vaja.

Jüriööl kohtume!

Kari lasti vabadusse

Nädalavahetusel avasid osa o-rahvast oma hooaja. Laupäeval hommikul joosti Karjalaskevõistlus. Ühisstardist 12,7km pikkune korralik rada. Joonel oli üle 15. näo, kõigil tahtmine võrrelda end kaaslasega. Esimeste punktide juures oli tunda pinget, ette trügisid paljud julged. Ise üritasin hoida oma trajaktoori ja kiirust, et mitte asjatult kellegi jõnksutamist taluda. Alles kümnendal minutil võis end lahedamalt tunda. Keegi ei siblinud, kõik täitsid ülesannet täie tõsidusega. Pärast kaheksandat kontrollpunkti hakkas mõistus streikima, lihtsalt ei suutnud aru saada, et kuhu see rada edasi läheb. Joon läheb otse 13.KP-sse, jooksingi sinna, võtsin isegi ära ja alles siis sain aru kuhu edasi peab liikuma. Kahjuks ei jäänud see tollel etapil ainsaks veaks. Lisaks veel ränk suunaviga, mis maksis nii mõnedki kohad ja ka jõuvarud. Õnneks ei teinud ma seda üksi, oli kellega vahet tagasi joosta. Jälitustegevus kandis üpris kiiresti vilja, ei läinud kümmet minutitki kui võis eest ära saanud jooksikuid lagedamal alal näha. Nii tuli liblikas, kokku kolm kaart. Koos ei saanud keegi päris joosta, hajutas jooksjad korralikult erinevatele ringidele. Liblikas orienteerumise suhtes midagi hullu polnud, aga jooksjad see kokku taas viis. Kui enne liblikat olin umbes minut esimestest maas, siis pärast olin taas minut, aga nüüd juba teistega koos, ainult Peeter oli ära lipsanud ja Lauri viga teinud. Nii jätkus lahing nelja isiku vahel. Ebakindlust oli nii mitmeski kohas näha, kõik see andis võimaluse oma valikuteks ja eest ära jooksmisele. Nii saigi mõne tehnilise punkti ja etapivalikuga teistel eest minna. Lõpus üritasingi hoida vahet ülejäänute ees. Suuri apse ei teinud, füüsiliselt väga nõrgalt ka ei tundnud. Tasuks teine koht.
Tulemused

Rada(siin saab kogu põnevikku vaadata, pane ainult kõik hullud ühistardist jooksma)

Õhtul oli Kuldre asulas öine sprint. See oli hea võimalus valmistuda mõneks järgmiseks öiseks stardiks. Rada algas ilusti, noppisin punkte ilma vaevata, jalad isegi liikusid. Kahjuks hakkas siis nali pihta, punkt oli ära varastatud. Pärast seda liikusin edasi, vaatasin et vigu sisse ei tuleks. Aga siis tuli jälle selline punkt, kust oli vajalik läinud. Nii liikusin lõpuni ja olin õnnelik, et sain pingutada, aga kergelt vihane nende jobude üle, kes korraliku võistluse ära rikkusid.

Tulemused

Rada

Pühapäeval oli kavas Lihavõtte lühirada. Võistlusest ei oodanud midagi ja see võiski saatuslikuks saada. Füüsiliselt polnud kõige teravam ja vigu tuli ikka palju sisse. Lausa paha hakkas oma lollusi pärast näidata. Kokku tuli vigaseid etappe umbes pool rajast. Ebakindlust jagus igalepoole, kokku tuli seega viga u3:45. Mis kõige hullem, suurim viga tuli esimese kontrollpunktiga, mis oli kohe eriti ebameeldiv algus. On mida paremaks muuta.
Tulemused

Rada

Tuleval nädalavahetusel jooksen ainult Põlva MV öisel. Eks siis ole näha, kuidas kaardiga metsas hakkama saan.

Jüriöö jaoks võite maastikuluurele minna küll, kasutage ainult mõnda veesõidukit. Nimelt võib näha netis mõnda pilti võistlusmaastikust. Lisaks ühendage meeldiv kasulikuga ja võtke õng ka kaasa. Pildid