teisipäev, 27. aprill 2010

Üle lahe


Enamus eelmisest nädalast veetsin Soomes. Alguses olin Espoos ja siis liikusin Kangasalasse ning lõpuks Raumasse, kus toimus Finnspring.

Kolmapäeva pärastlõunal jooksin koos Samuga tunnikese metsaradadel. Mõnus oli kivist pinnast näha ja turnida pisut. Õhtul käisime Delta öisel treeningul, kuhu oli üle 50km, aga ära tasus see igati. Trenn nägi ette väikest proloogi, mille järgi pandi stardiprotokoll õigeks trenniks kokku. Orienteerumine läks nagu ta pidi minema. Palju arusaamatusi ja haake, sujuvust polnud. Enne pikka etappi sai energia otsa ja polnud just kõige mõnusam vaaruda üksi metsas. Sörkisin ja kõndisin raja lõpuni.



Neljapäeva hommikul käisin Huippuliiga 2008 finaali rada jooksmas. Ilm oli kohutav, paar kraadi sooja ja vihmasadu, aga õiget sportlast see ei seganud. Õnneks kaart ise jäi ööbimiskohast ainult paarisaja meetri kaugusele, starti pisut üle kilomeetri. Maastik oli minu jaoks väga nõudlik, pidin pidevalt paigas olema, et punktikoht ära jagada. Tähised ju ei säranud vastu. Teise punkti minnes käisin ka luurel, aga muidu sujus korralikult.


Õhtul ajasin end välja ja sörkisin 30minutit, jalg oli täiesti pehme, tõuget kui sellist polnudki, lihtsalt venitasid sammu pisut.


Reedel otsustasin hommiku täiesti vabaks jätta. Pärastlõunal sõitsime rongiga Tamperesse ja sealt Kangasalasse Samu koju. Tegime kerge 6km jooksu, mille sisse mahtus ka kolme minuti pikkune kiirem lõik. Jalad ja enesetunne olid mitmeid kordi paremad kui eelmisel õhtul.


Laupäeva hommikul sõitsime võistlustele ja ees ootas esimene o-võistlus Soomes. Raja ja klassi olin valinud lühema, aga ikkagi anti mulle 1:15000 kaart. Väga keeruline oli seda kohati välja lugeda, eriti punktipiirkonda ennast. Alguses panin kohe üle minutise vea maha, hiljem tuli veel igasugu pudistamisi, kokku tuli raja peale nelja minuti jagu lisakulu. Kuid kuna see oli esimene start, siis väga pettunud polnud.

Tulemused

Rada

Pühapäeval oli teade. Jooksin esimest vahetust Kangasala SK teises tiimis. Alguses sain suhteliselt kiiresti liikuma, enne esimest punkti puterdasin pisut. Õnneks läks suuremate kadudeta. Kuni kuuenda punktini liikusin suhteliselt oma trajektoori pidi. See aitas sujuvamat tempot hoida, kui said ise oma sammu sättida.Tõmblemist oli lihtsalt nii palju. Seitsmendasse punkti minnes nägin liidreid veel ees, aga 200m enne punkti lõpetasin kaardi lugemise(ei tea miks) ja liikusin rongis punkti. Aga mis ei sobinud oli punkti number. Murdsin pead ja mõistsin olukorda ja läksin oma punkti. Kaotus oli kohutav. Kuni üheteistkümnenda punktini loksusin mingi aeglase vennaga, aga siis tema jõud rauges ja läksin oma teed. Sealt lõpuni liikusin täiesti üksi ja üritasin punkte kätte saada. Kiirus läks mõistagi alla, aga suuremaid vigu vältisin, mõned kaared tulid, aga see ei teinud asja enam palju hullemaks. Jooksu lõpetasin nelja minutise kaotusega vahetuse parimatele.

Tulemused

Rada

Kui laupäevane sooritus oli nagu oli, siis pühapäeva jooks läheb mitterahuldava alla. Lihtsalt võimatu on aru saada, miks ma tollel hetkel kaarti enam ei lugenud, sinnani olin ju ise oma peaga punktidele peale läinud ja need ka kätte saanud, aga siis lasin end korra lõdvaks. Loodetavasti jääb see lollus meelde ja see ei kordu enam.


Homme jooksen Tallinna MV sprinti, mis tuleb ilmselt räme kakkumine.

pühapäev, 18. aprill 2010

51.Jüriöö jooks


Taaskord kogunes osa o-fanaatikuid öisesse metsa, et väike teade maha pidada. Oodata võis viimaste aastate üht keerulisemat Jüriööd. Ning juba tavaks on saanud, siis minu ülesandeks on esimene vahetus. Nii on lihtsalt läinud, aga see ei pruugi nii jääda. Start anti mõnusalt pimedas ja joonel oli kokku 45 põhiraja võistkonda.


Pärast starti tuli kiiresti leida esimene punkt, õnneks oli esimene kohe piisavalt kaugel, et rahvast hajutada. Algul oli puhas teejooks ja jalg keris all mõnusalt. Esimese punkt tuli ilusti vastu. Järgnes kerge ja lühike etapp, millega probleeme tekkinud. Kuid siis olin valiku ees, kas minna otse või teed mööda ringi. Hakkasin otse minema, aga see valge mets polnud just kõige ilusam ja kaldusin paremale. Jooksin mõnda aega teega paralleelselt. Kolmanda punkti eel tegin lollaka lisakaare, mõistus jooksis lihtsalt kokku. Väike edu läinud ja siis edasi liikusin teistega koos. Neljanda punktiga raskusi ei tekkinud, aga järgmine etapp selle eest küll. Viiendat etappi tahtsin minna otse läbi rohelise ja üle tee, aga millegi pärast avastasin end ühel hetkel soos. Kaua selle üle ei pidanud pead vaevama, kuna mõned tuled liikusid mööda teed. Seda etappi ette planeerides ei näinud millegi pärast paremalt teejooksu varianti. Silmaklapid oli vist ees, punkt ise oli lihtne. Edasi tuli kaks metsasemat etappi, kus lasin end liiga palju kaasvõistlejatest mõjutada ja jooksin veits valesti. Kaheksandasse punkti oli jälle huvitav minna, asusin vägesid juhtima. Suurelt teelt ära minnes pidi leidma kaduva raja. Õnneks tabasin õige koha ja võis edasi liikuda. Rohelisel pätsil oleva punkti sain probleemideta kätte ja liikusin kiiresti teele. Üheksandasse minek oli variant, valisin teele mineku ja mõnus oli vaadata, kuidas üksik tuli mööda metsaalust ragistab ja ise samal hetkel teel temast mööda jooksed. Punkt ise paistis üks keerulisemaid ja tihedamaid kohti rajal. Aga õnneks orbiidile seal ei läinud ja võis jätkata. Kümnenda etapiga kaalusin pikalt, kas minna otse või mitte. Valisin siiski teejooksu. Jürgeniga sai teed mööda küljed kõrvuti uhatud. Vaja oli ainult õigest kohast metsa keerata. Metsaalune oli tõsiselt risune ja enne punkti sain ühest rägastikust läbi tõmmates korraliku löögi vastu silma. Järgnevat etappi oli selle võrra piinarikkam läbida. Valu oli kohutav, aga õnneks silm kaua kinni ei olnud ja sai lahingut jätkata. 11.KP võtsin esimesena nagu ka eelmised kolm. Järgnes tuim teejooks, sain jalad korralikult liikuma. Korra tundus, et liigun isegi pisut eest, aga tagasi ei hakanud vaatama. Kuklasse keegi otseselt ei hinganud ja see mulle sobis. Punktile peale läksin aga liiga vara ja mõttetu lisakaar oli tõsiasi. Jürgen ja Martin said sellega väikse edu sisse. Minul ei jäänud muud üle kui anda jalgadele valu ja nii kiiresti järgi tõmmata kui võimalik. Mitte just kõige ilusam metsaalune andis selleks ideaalse võimaluse. Sama hooga tõmbasin mäest alla ja sain punkti juba esimesena kätte. Mäest täiega alla ja siis vales suunas ajama. Hakkasin vale jõekääru juurde jooksma. Jürgen õnneks tegi selle vea kaasa. Aga seljataha enne puntki ei vaadanud, nii et mul polnud õrna aimugi kui lähedal ta olla võis. Andsin ainult jalgadele valu ja rügasin viimase punkti suunas. Lõpusirgel oli kõik juba selge ja emotsioonid olid laes. Taaskord olin avavahetuse võitnud, uskumatu. Täitsin paar meeldivat protseduuri ja võis õnnitluste saatel lõdvestusele minna.


OK Ilvese esimese võistkonna edasine kulgemine oli kohutav allakäik. Hannula jooksis pool metsa enne läbi kui oma punkti kätte sai, langesime kuuendaks ja vahe liidritega oli juba 15minutit. Mati tõstis meid neljandaks, vahe jäi põhimõtteliselt samaks. Elo tegi hea jooksu ja tõstis meid teiseks. Kennyl juhtus nii mõndagi. Tegi viga, lasi Lauril ja Kristjanil järgi jõuda. Kuid siis juhtus midagi sellist, mida ei soovi isegi vastasele. SI-pulk tuli paela ja näpu otsast ära ning kaks tüüpi olid läinud selle aja peale kui Kenny ükskord liikvele sai. Neljas koht polnud tõesti see, mille järgi võistkond tuli. Aga saab ainult paremaks minna. Ilvese teine tiim tuli viiendale kohale, mis on väga hea.

Järgmine nädalavahetus lähen Soome võistlema. Seal teen kaks starti:laupäeval lühirada ja pühapäeval teade.

esmaspäev, 12. aprill 2010

Öine katsumus


Reedel tegin stardi Põlva MV öisel. Maastikuks oli Taevaskoja, mis oli öise jaoks paras katsumus. Stardist liikusin ilusti minema, alguses pakuti etappe, mis võimaldasid liikuda mööda teid. Edasi liikus rada ka metsa alla ja oli ka pikemaid teejookse. Kaardi lõunaosas tuli orienteeruda mäe nõlval mööda orvandeid, siis tuli pikk etapp, mille lahendasin ilusti mööda teed. Raja lõpus pakuti võimalust ürgoru nõlval seiklemist, päris kadudeta sealt lahkuda ei suutnud, vead tulid sisse.

Kokku tuli viga 4min, pisut palju, aga ei midagi hullu. Üldiselt tundsin, et öise jaoks vajalikku agressiivsust polnud. Jalad küll kerisid all, aga see õige tunne puudus. Selle ilmekaks näitajaks oli keskmine pulss, mis tuli 156l/min. Tavaliselt peaks see jääma natuke üle 170. Kuid kõik see näitab, et reservi on küll ja ainult õiget tunnet ehk siis väikest ärritajat on vaja.

Jüriööl kohtume!

esmaspäev, 5. aprill 2010

Kari lasti vabadusse

Nädalavahetusel avasid osa o-rahvast oma hooaja. Laupäeval hommikul joosti Karjalaskevõistlus. Ühisstardist 12,7km pikkune korralik rada. Joonel oli üle 15. näo, kõigil tahtmine võrrelda end kaaslasega. Esimeste punktide juures oli tunda pinget, ette trügisid paljud julged. Ise üritasin hoida oma trajaktoori ja kiirust, et mitte asjatult kellegi jõnksutamist taluda. Alles kümnendal minutil võis end lahedamalt tunda. Keegi ei siblinud, kõik täitsid ülesannet täie tõsidusega. Pärast kaheksandat kontrollpunkti hakkas mõistus streikima, lihtsalt ei suutnud aru saada, et kuhu see rada edasi läheb. Joon läheb otse 13.KP-sse, jooksingi sinna, võtsin isegi ära ja alles siis sain aru kuhu edasi peab liikuma. Kahjuks ei jäänud see tollel etapil ainsaks veaks. Lisaks veel ränk suunaviga, mis maksis nii mõnedki kohad ja ka jõuvarud. Õnneks ei teinud ma seda üksi, oli kellega vahet tagasi joosta. Jälitustegevus kandis üpris kiiresti vilja, ei läinud kümmet minutitki kui võis eest ära saanud jooksikuid lagedamal alal näha. Nii tuli liblikas, kokku kolm kaart. Koos ei saanud keegi päris joosta, hajutas jooksjad korralikult erinevatele ringidele. Liblikas orienteerumise suhtes midagi hullu polnud, aga jooksjad see kokku taas viis. Kui enne liblikat olin umbes minut esimestest maas, siis pärast olin taas minut, aga nüüd juba teistega koos, ainult Peeter oli ära lipsanud ja Lauri viga teinud. Nii jätkus lahing nelja isiku vahel. Ebakindlust oli nii mitmeski kohas näha, kõik see andis võimaluse oma valikuteks ja eest ära jooksmisele. Nii saigi mõne tehnilise punkti ja etapivalikuga teistel eest minna. Lõpus üritasingi hoida vahet ülejäänute ees. Suuri apse ei teinud, füüsiliselt väga nõrgalt ka ei tundnud. Tasuks teine koht.
Tulemused
Rada(siin saab kogu põnevikku vaadata, pane ainult kõik hullud ühistardist jooksma)

Õhtul oli Kuldre asulas öine sprint. See oli hea võimalus valmistuda mõneks järgmiseks öiseks stardiks. Rada algas ilusti, noppisin punkte ilma vaevata, jalad isegi liikusid. Kahjuks hakkas siis nali pihta, punkt oli ära varastatud. Pärast seda liikusin edasi, vaatasin et vigu sisse ei tuleks. Aga siis tuli jälle selline punkt, kust oli vajalik läinud. Nii liikusin lõpuni ja olin õnnelik, et sain pingutada, aga kergelt vihane nende jobude üle, kes korraliku võistluse ära rikkusid.
Rada

Pühapäeval oli kavas Lihavõtte lühirada. Võistlusest ei oodanud midagi ja see võiski saatuslikuks saada. Füüsiliselt polnud kõige teravam ja vigu tuli ikka palju sisse. Lausa paha hakkas oma lollusi pärast näidata. Kokku tuli vigaseid etappe umbes pool rajast. Ebakindlust jagus igalepoole, kokku tuli seega viga u3:45. Mis kõige hullem, suurim viga tuli esimese kontrollpunktiga, mis oli kohe eriti ebameeldiv algus. On mida paremaks muuta.
Tulemused
Rada

Tuleval nädalavahetusel jooksen ainult Põlva MV öisel. Eks siis ole näha, kuidas kaardiga metsas hakkama saan.

Jüriöö jaoks võite maastikuluurele minna küll, kasutage ainult mõnda veesõidukit. Nimelt võib näha netis mõnda pilti võistlusmaastikust. Lisaks ühendage meeldiv kasulikuga ja võtke õng ka kaasa. Pildid

teisipäev, 30. märts 2010

Kuidagi peab tugevaks saama

Olen kuulnud jutte, et õige laager algab 10päevast. Siiani on siis tegelikult kokkutulekud olnud. Nii saigi esimene laager tehtud, kokku täpselt kümme päeva pingutamist. Kusjuures kogu ettevõtmine oli võimalik Eestis teha ja ainult orienteerujatega treenides. Kõik algas 19.märts õhtul Saarel, kus kogunesid mõned tugevamad täiskasvanud o-tegelased. Nüüd kirjutan kõik treeningud, millest osa võtsin.

19.märts

hommik 0:31 6km Tartus

õhtul 1:17 14km. 4km 0:20 soojendus - 10tõusu u290m, tõusumeetreid u20m - lõdvestus 0:23 4,4km.

20.märts

hommik 1:22 15,1km. Testjooks Apteekris. Soojendus 0:15 2,3km – testjooks 0:41 7,6km(paks sula lumi ehk hunnik õnnetust) – lõdvestus 0:26 5,1km.

õhtul 0:20 4,1km soojendus enne saali minekut. Saalis tegime erinevaid harjutusi, mida trenni alla ei pane, aga üles võib ikka tähendada. Kahe minuti jooksul tegime järgnevaid asju:66kätekõverdust, 85istessetõusu ja 122kükki.

õhtul(hilja) 0:56 saalihoki

21.märts

hommik 2:21 31km. Suusatamine(klassika) maratoni rajal. Lõpp tuli raskelt kätte, järjest soojenev ilm tegi raja pehmeks ja tõuke raskeks).

Nüüd liikusin teise kohta laagerdama, 1km kaugusel oli Pühajärve koolimaja, kus toimus OK Ilvese laager. Nii et polnud kaugel kolida.

õhtul 0:46 7,8km. Väga rahulik jooks mööda kruusateed. Jalad olid valusad kükkidest.

22.märts

hommik 1:11 12,2km. Rahulik jooks. Sihva – Matu – Kääriku – Harimäe suunas – Kääriku – Sihva.

Enesetunne oli hea, aga lihased olid kanged.

õhtul 0:29 5,8km Kerge sörk.

õhtul (hilja) 0:54 saalihoki. Trenn lõppes 23:00, hea pingutus mõeldes öistele võistlustele, mis samuti on suhteliselt hilja.

23.märts

hommik 2:17 18,3km. Mõnus sõit koorikul, sõida kus tahad. Korra ületasin Väikest-Emajõge nii, et ei saanud arugi, hiljem kaardilt selgus, et olin üle läinud.

Õhtul põikasin korra koju, et öö oma voodis magada.

24.märts

Algas järgmine laagri osa. Nüüd juba pisut pikem sõit, ees ootas Jõulumäe. Tegevus toimus nooremate o-jooksikutega.

hommik 1:00 10,3km. Rahulik jooks suusaradadel.

Õhtul 1:11 8,3km. Jõulumäe kaardilt etteantud alast punktide otsimine lohkudest. Lisaks veel 0:28 saalis topispalli loopimist.

25.märts

hommik(vara) 0:24 3,1km. Rahulik jooks mille keskel olid jooksutehnika harjutused.

hommik 1:42 14,7km. Soojendusjooks Rannametsa suunas ja tagasi – suusastaadionil suusarajal 60m lõigul(jalg andis tagasi) 3*7lõiku. Esimene kergelt ülesmäge, teine kergelt allamäge, kolmas kergelt ülesmäge - lõdvestus suusarajal. Mõnus oli teha kiiremaid liigutusi.

Õhtul 1:46 12.1km. Soojendus Rannametsa suunas ja tagasi. jooksutehnika - väljaasted, seina ääres istumine, päka peal seismine - kaaslase mäest üles vedamine - kükid kaaslasega – lõdvestusjooks.

26.märts

hommik(vara) 0:12 2,2km hommikujooks.

hommik 1:05 5,3km. Rannametsa. Mälu-o. Esimene ring tuli liikude 2-4etappi mälu järgi, punktis oli kaart kuidas edasi liikuda. Viimased kaks ringi olid kahe etapilised. Füüsiliselt oli raske, lumi oli paks, koorik vajus läbi ja lõhkus jalga. + lõdvestusjooks korralikult teel 0:16 3,3km.

Õhtul 1:00 12,4km. Suusatamine(vaba), sõitsin 10km ringi ja natuke peale. Rajaolud olid väga head. +veel jõusaal 0:52 . Erinevate pinkide peal(kolm ringi): kõht - õlad - kõht - reied - rind. ergomeetril 500m 1:40. + erinevad harjutsed hantlitega.

27.märts

hommik(vara) 0:17 2,6km. Hommikujooks + mingid kullimängud.

hommik 0:09 1,7km soojendusjooks + 1:13 6.2km Võiste modifitseeritud kaardil lumes sumpamine. 0:10 1,8km lõdvestusjooks.

Õhtul 1:03 9km. 0:15 2,7kmsoojendusjooks - nii tõusul kui laskumisel jooksuharjutused, mis olid suunatud jalgade lahti saamisele. - 0:22 4,3km lõdvestusjooks.

28.märts

hommik(vara) 0:14 2,8km. Hommikujooks

hommik 1:07 11,2km.

0:23 4,6km soojendusjooks - tõusulõigud 2*6*u115m. Karjääri kõrval liivateel, tõusunurk oli joostav, kahe seeria vahel taastumine 100-ni. Lõikude vahel sörk. Lõdvestujooks 0:22 3,6km.


Üldkokkuvõttes jään 10päevaga rahule. Orienteeruda oleks tahtnud ainult ilma lumeta. Aga kõik muu sai ilusti tehtud, keha sai suhteliselt palju ärritatud. Nüüd vajab organism pisut taastumist ja mõni võistlusstart ei teeks ka paha.

Suuska kogunes selle talvega 1096km: detsembris 170km, jaanuaris 556km, veebruaris 308km, märtsis 62km. Eelmise talve kontole jäi 942km. Tahaks loota, et järgmine talv on samasugused lumeolud, vaid ühe erandiga, märtsi keskel võiks metsaalune joostav olla.

neljapäev, 4. märts 2010

EESTI JA TARTU ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2010.a. MEISTRIVÕISTLUSED SISEKERGEJÕUSTIKUS


Vot sinna eksisin ära. Võtsin osa 1500m jooksust. Aega planeerida ei osanud, kuna pole väga ammu jooksnud individuaalselt staadionil ja sisehallist rääkimata(viimati võibolla 12.aastaselt). Aeg millest mõtlesin oli 4:30, aga seegi tundus püüdmatu. Kiirust kui sellist pole see talv põhimõtteliselt üldse teinud. Kavas on olnud vastupidavusele suunatud treeningud. Viimane lõigutrenn jääb eelmise aasta juunisse. Kuid enne starti väitis Jaagup, et minule peaks alla 3min/km vabalt tehtav olema.

Stardis oli 13nägu, nendest kolm orienteerujat said stardis tagumise rea kohad. Alguses kihutasid kõik minema, vahe esimesega oli laksust kohe pool sirget. Tollel hetkel tundus küll, et siin pole enam midagi teha. Kuid sellest hoolimata hakkasin uljalt vastastes mööduma. Ühel hetkel avastasin end kolmandal kohal, sinna jäin päris tükiks ajaks. Minu ees oli veel kaks jooksjat, üks oli minust umbes 15m ees ja teist ei näinudki enam. Sellises seisus olin mitu ringi, vahepeal üle õla tagasi vaadates paistis suurem grupp suhteliselt lähedal olevat. Vist kaks ringi enne lõppu läksin teisele kohale ja viimasel ringil möödus Lauri minust. Viimasel 200m toimus üldse väike tempolangus, mida ise tähele ei pannudki. Lõpusirgel õnneks viskasin pilgu jälle seljataha ja nägin, et Jaagup tuleb hirmsa kiirusega, see motiveeris järsule kiirendusele ning jõudsin sekund ennem üle joone. Aeg tuli 4:27,6. Kogu seda seika on raske meenutada, kõik toimus lihtsalt nii kiiresti. Kunagi kui uuesti mõnele sarnasele jooksule ära eksin, siis keegi võiks seda jäädvustada.

Enesetunde poolest kartsin märksa raksemat minekut. Ei oodanud, et võin poodiumile astuda. Ammugi siis sellist aega joosta.

esmaspäev, 1. märts 2010

EMV märketeatesuusatamises Mammastes


Just selline võistlus toimus Põlva külje all Mammastes. Võistluseks otseselt ei valmistunud, vaid päev varem pandi mulle vabatehnika suusad alla ja lasti tunnike harjutada. Trennis sõidan põhiliselt klassikat ja nii tuli reedene väike sõit igati kasuks. Tõnis jagas mõningaid näpunäiteid kuidas kiiremini edasi liikuda ja nii võiski võistlusele peale minna. Õnneks suutsin kaubelda endale keskmise ehk siis lühema vahetuse. Enesetunne polnud lihtsalt eriti hea. Kuigi võiks ju arvata, et vastupidavust peaks olema, aga kui suusatehnika tõttu teen palju üleliigset tööd, siis kulub lihtsalt rohkem energiat.

OK Ilvest esindasid meeste klassis Tõnis, mina ja Tarvo. Tõnis tegi sellise poolkindla avavahetuse. Väärtuslikku aega läks kaotsi just tänu kahele trahviringile. Aga mitte midagi hullu. Nii saingi rajale kuuendana, kohe minu järel üks kobras. Algus tundus lihtne, lugesin ilma probleemideta kõik välja. Teiselpool jõge tundus kõik veel üsna lihtne, alles punktis number 43 tekkis suur probleem. Enne seda oli olnud suur ristmik, sõidan natuke maad ja imestunult pidin maastikku vaatama kui nägi, et mingi imelik saanijälg on sisse tõmmatud. Kaardilt ei saanud mitte midagi. Sõitsin siis natuke edasi ja jäin ühe risti peale seisma. Mõistsin, et olin oma punktist mööda sõitnud. Keerasin otsa ümber, et viga parandada. Aga siis võtsin punkti valest ristist ja paar meetrit sõitnuna sain aru, et see punkt, mis mul kaardil oli, ei eksisteerinudki. Sellega pidin kiiresti leppima. Aga ei võta mina seda süüd kõik enda kaela ja miks? Sellepärast, et kaugused tolles kohas on täiesti mööda ja sealt see segadus ka tuli. Edasi pingutasin nii kus jõudsin. Masendav oli vaadata kui vähe punkte oli viitsitud metsa viia, lihtsalt tuli sõita kuni uue punktikobarani. Ühel laskumisel suutsin kukkuda ka. Nii jõudsin lõpuks mahalugemisjaama juurde. Trahvide arv oli juba teada, aga saatuslik number tuli ära oodata. Üks. Nii rabelesin kiiresti ühe ringi ära ja andsin vahetuse Tarvole üle. Tarvo tegi igati hea sõidu, lasi puhaste paberitega. Lõpus jäi kahjuks OK Võru esindajale alla. Aga medal oli käes.

Nüüd olen aasta jooksul teist korda põhiklassi teates kolmandal kohal(eelmine siis suvel). Mõlemal korral on allajäämine OK Võrule ja sekunditega. Aga järgmine kord tuleb ise mehe eest väljas olla ja paremini sõita.

Tulemused

teisipäev, 23. veebruar 2010

39.Tartu Maraton

Äratus 5:55, siis sööma, sõiduriided selga ja umbes 6:55 Peetri kiriku juures bussile. Buss viis Vanemuise alumisse parklasse, kus pidi välja seisma minema, et põhimõtteliselt 15-20minuti pärast uuesti samale liiklusvahendile tagasi astuda, ainuke vahe oli selles, et siis pidi selle eest maksma. Õnneks sain istuma, just õnneks, sest buss jõudis Otepää parklasse alles 8:43! Siis ei jäänud muud üle kui kiiresti minna oma määrdemehe putkasse, kus vahetasin jalanõud ja sõin paar ampsu. Samal ajal töödeldi pisut suuski, pandi flooriga pidamist veel alla. Eelnev töö oli juba laupäeval tehtud. Asjad sain abimehe hoolde jätta. Kiirustasin varustus käes pissuaari juurde, et üleliigne välja saaks tulla. Pärast seda tuli meeletu jooks oma stardikoridori juurde. Kohale jõudsin minut enne starti ja pool minutit enne pauku olin valmis. Mul jäi nii palju vaba aega, et igav lausa hakkas. Eelnevalt olin lootnud, et jõuan varem kohale, panen suusad oma grupi(501-700) esimesse ritta valmis, aga kaugel sellest, olin hoopis oma pundi viimaste seas. Aga see selleks, vähemalt jõudsin starti.

Alguses oli kohe hangumine, kuid märksa kiirem liikumine kui eelmine aasta täitsa lõpust alustades. Pidevalt libisesin kellelegi selga. Autoteest üle minnes tuli kohe tõus ja võtsin paremasse äärde, rada täiesti vaba, vajutasin ainult juurde ja sain tõusu lõpus sõidu kõrgeima pulsi(181). Edasi liikusin nii kiiresti kui lasti. Radade vahetamist oli palju, saaks ainult mööda. Laskumisi lasin poolenisti sirge seljaga, lihtsalt libisesin selga. Hobusemäe juurest alates sai rohkem liigutada. Enne Matu punkti hoidsin teadlikult tagasi end, kuna mõistsin, et Harimägi on ka vaja üle elada. Matul võtsin geeli, natuke juua ja libisesin edasi.

Harimäkke sain juba suhteliselt vabas vees sõita, mõni üksik astus ette, aga see oli alguse järel nohu. Laskumine tuli ilusti välja, suurema osa ajast istusin kükkis ja puhkasin. Pikk laskumine läbi hakkasin väikseid gruppe püüdma. Üks grupp käes, siis silmapiiril paistis juba uus. Ande toidupunktis tegin sama protseduuri nagu eelmises punktis, ainult et nüüd oli tasku lukk kinni kiilunud ja väärtuslikku aega läks pisut kaotsi.

Aga selleks, et aeg tasa teha tuli hakata, uusi numbreid püüdma. Rahulolu pakkus see, et aga rohkem hakkasin enda ümber nägema kahega algavaid numbreid. See tõstis enesekindlust veelgi ja väikseid gruppe oli aina lihtsam püüda. Kahjuks olin siiani tegutsenud ainult üksi, mitte keegi ei tulnud isegi tuulde, lihtsalt lasin omas tempos ja omas mullis. Umbes 500meetrit enne Kuutse punkti hakkas kusagilt kõlama mingid numbri hõiked(tubli 250. oled), mõtlesin, et sõidan kusagil 300piiril ja et tolle isiku number oli 250, aga sinna see mõte tollel hetkel jäi. Kuutses hakkasin uut geeli lahendama ja nüüd olin targem, geeli tagasi pannes ei pannud taskut lukku. Kiiresti natuke juua ja laskumisele.

Mingi 1km pärast toidupunkti sain usaldusväärset infot, kohaks öeldi 230. Ideaalne! Umbes selle koha peale plaanisin ise sõita, aga nüüd tundus, et mõned kohad peaks veel suutma tõusta. Enne Meegaste mäge jäin kohati päris üksi, ainult kauguses paistis mõni kakerdaja. Taha ei vaadanud tollel hetkel, niikuinii sealt kedagi poleks tulnud. Meegaste mäe otsas ergutati mitmel rindel, Kolla ütles, et libisevat sammu rohkem teeks ja seda öeldi ka, et Jürgen on kohe ees. Kui õigesti mäletan, siis umbes sellest hetkest haakis mulle üks mees sappa(nr486). Peebus tegin siiamaani kiireima peatuse, geeli natuke kurku, tops vedelikku peale. Joomise hetkel kuulan infot, sain teada et olen 220.kohal. Selle peale ütlesin, et sõidan 200hulka. Nii tormasingi hooga minema.

Peebu ja Palu vahel midagi väga märkimisväärset ei toimunud, mõned üksikud jäid ainult jalgu. Meegastest peale tulnud sabarakk istus ikka tuulekotis edasi. Vahepeal oli sellest pisut kasu ka kui kepist natuke hoogu juurde sain. See lõik oli suhteliselt meeldiv, põhimõtteliselt allamäge, kuid tööd tuleb ikka teha. Palul võtsin viimase sõõmu geeli ja juua ning lendasin.

Edasi hakkas kuidagi raske. Nagu jõuad sõita, kuid samas ei jõua ka. Meelde tuli kohe eelmine aasta, kus kannatasin viimased 16km. Kui hakkasin neid võrdlema, siis tundus, et tänavune enesetunne on tunduvalt parem. Nii hakkasingi koos sabarakuga, kes oli tänu organiseeritud joogimajandusele minu ette jäänud, teisi jälitama. Mitte tema ees, vaid ikka mina, kes soovis järjest uus numbreid jälitada. Nii alistasingi iga natukese aja tagant mõne vastase. Arvestasin sellega, et nüüd võib kustumine tulla ja viimased km ei tule siis kohe üldse lõbusad. Hellenurme punkti sadasin sisse, võtsin topsi juua ja kohe olin läinud.

Jäänud oli veel 9,5km. Edasi tulid väiksed tõusunukid ja siis hakkas nali pihta, vasaku reie tagant tulid krambid esile. Seda just tõusudel. Kuid selle vastu polnud muud teha kui liikuda tõuse rahulikumalt ja krambi piire kompida. Nii läks kaotsi väärtuslikku aega, aga mis seal ikka, põhitöö oli juba tehtud. Kohvipunktist lugu ei pidanud ja sõitsin kiiresti mööda sealt. Seljatagust kaitsnud vend nägi, et mul läheb pisut raskeks ja libistas end eest ära. Raskest seisundist hoolimata tulid ikka päris mitmed selg ees vastu. Ei hakanud ühelegi sappa võtma, tõmbasin kohe mööda. Nii jõudsingi lõpuks üle joone. Kohast polnud aimugi, aeg tundus enam-vähem. Jäin rahule, liikusin riideid vahetama, et mitte külmetuda.

Hiljem kui diplomi kätte sain, siis oli ka koht teada ja see oli 177. Enne starti oli tahtmine tulla kuhugi 220-230kohale. Kuid salamisi mõtlesin ikka kusagil 200sisse tulekust. Samas arvasin, et 200hulgas sõidetakse kiiremini ja ei osanud midagi rohkemat loota. Nüüd tagantjärgi võiks öelda, et kui oleks algusest peale vabas vees sõita saanud oleks koht 150hulgas vabalt olnud. Aga kõike ei saagi ühe aastaga, midagi peab järgmisteks kordadeks ka jääma.


Eelmise postituse lõpus tahtsin, et minu tulemust prognoosiksite. Mõni ütles seda ka suuliselt. Pakkumised oli suhteliselt seinast seina(9. kuni 386.-ni). Kommentaarides ütles kõige täpsemalt Jaagup, kes pakkus, et olen täpselt ühe ajakirjaniku ees. Aga üldiselt võib öelda, et kes pole ise maratone sõitnud ei suuda ka teise isiku kohta midagi öelda. Kogemused lihtsalt loevad.

kolmapäev, 17. veebruar 2010

Öö ja päev ehk valmistumine Tartu maratoniks

Talve kõige oodatuim spordisündmus hakkab kätte jõudma. Ei ole enam kaugel hetk kui antakse start 39. Tartu maratonile. Minule on see neljas kord stardijoonele asuda. Varasematel aastatel on tulemus paranenud nii füüsilise kui ka suusaoskuse poolest. Ära on nühitud piisavas koguses km, kokku tuleb enne starti 900km(73tundi). Suusatehnika on ka kindlasti paranenud. Aga kust oleks võimalik veel lisa saada? Otseloomulikult tuleb nüüd silmad varustuse poole pöörata. Kui varem olin hõõrunud ringi rossignol x-tour venturitega(mingi combisuusk), mis poes maksid kusagil 1000eeku. Kokku sõitsin nendega kuus talve, aga nüüd tuli kannapööre teha ja uued suusad poest osta. Kuid kannapööre jäi pisut lahjaks, tegin hoopis neljakordse hüppe, tagajärjeks on siis rossignoli x-ium classic nis c2. Korra olen juba sõita saanud ja muljed on ülihead. Nüüd saab natuke puhata ka, ei pea poole laskumise pealt hoogu juurde lükkama.




Kui nüüd nende suuskadega minna pühapäeval starti, kus stardinumber on mul 647(eelmine aasta 3805), siis paar kohta tõusta ei peaks probleem olema. Nüüd tahakski teada, mis kohta pakute mulle sellel aastal?

esmaspäev, 1. veebruar 2010

Suusa-o meistrikad


Reede õhtul proovisin koos Mareki ja Markusega suusaorienteerumist Toomemäel teha. Kaardihoidja ette ja lamp pähe ning nii võiski minu selle talve esimene suusa-o sõit alata. Suusatada oli mõnus, kuna teed olid jalutajate poolt ära tallutud ja õhuke lumekiht oli just peale sadanud. Radade võrgu üle ei saanud ka kurta, neid lihtsalt jagub seal mäe otsas. Nii võis sellise ettevõtmise igati kordaläinuks tunnistada.

Laupäeval oli asi juba märksa tõsisem. 3,4km sprindirada Vooremäel on juba tiba raskem kui pargiteede peal kihutamine. Stardist liikusin kiiresti minema, sõitsin suhteliselt oma võimete piiril. Aga esimese tõusu üleval jõudis mulle ikka Tarvo Klaasimäe minutiga järgi, ei oleks seda nii vara oodanud. Edasine sõit kulges nii nagu suusaoskused lubasid. Tegin ka mõned valed rajavalikud, aga liikusin nii nagu olin ise plaaninud, nii et vahepeal ei tulnud kusagil ringi tiirutada ja oma asukohta kindlaks teha.

Pühapäeval tuli läbida 12,6km tavarada. Juba esimene tõus oli raske ja nii kulges kogu rada. Tunne oli selline, et nagu sõidaks tühjade kummidega ratta seljas. Aga kahetseda pole midagi, kuna pingutus oli korralik. Suusa-o vastu mul ei ole midagi, täitsa meeldiv on metsade vahel ukerdada ja punkte noppida. Minule kui suvisele orienteerujale oli see ettevõtmine rohkem hea teevaliku trenn ja füüsiliselt raske ettevõtmine.

Kui veab siis võib mind see talv vähemalt ühe korra veel suusa-o võistlusel näha.



TulemusedPildid(Piibe Tammemäe)