EMV pikk rada – teenitud kannatus

…ehk pikk rada oli otsene peegeldus sellele, kui palju on viimase aasta jooksul treeningriided selga tõmmatud. Kui EMV tavarajal hakkas tunni pealt raske ja päästev finišijoon tuli vastu 1:40, siis nüüd kestsin täpselt sama palju, ainuke vahe oli selles, et minna oli veel üks tund. Seda küll võitjal, kuna minu kurnatud keha jõudis üle joone 13 minutit hiljem.

Võistelda ilma toetajatete oleks nagu elu ilma hapnikuta

Võttes algusest, rajale läksin kindla ideega minna tiitlit kaitsma. See võis pärast tavarada tunduda ulmelisena, aga kui ei ürita, siis ei teki kunagi ka võimalust. Esimesse punkti tiksus kogu meestevägi ilusti ühes pundis ja siis hakkas võistlus pihta: mehed läksid kahte lehte laiali ja puudus igasugune info edasisest, kuigi tegu oli ühisstardist võistlusega. Igatahes jätkasin ma koos Timmo, Atsi ja Samuliga. Hoidsin enamik aega juhtohjasid enda käes, kuna teadsin, et teisel liblikal olevad konkurendid ka ei maga ja tempot tuli üleval hoida. Mõte oli see, et vahet pole, kas oleme tagaajajad või eest ära jooksjad, kasud igatpidi sees.

Esimene liblikas

Olukord pärast esimest liblikat. Pakuti kandikul mööda teed jooksu.

Pärast liblikat otsustas Ats teisele valikule minna ja jäime hoopis kolmekesi. Hoidsime sellist soliidset tempot ja rütmi. Raja kõige pikemal etapil, saime esimest korda juua, võtsin sisse ka teise Honeypoweri. Ja pikalt soos joostes nägime lõpuks konkurenti, Sanderit. Triost sai kvartett. Selleks ajaks oli tunnike juba joostud, aga tempo läks isegi hoogsamaks. Etappidel vedas enamasti Sander, punktid noppisin mina. Võtsin punktid oma plaani järgi ja sain sisuliselt punkti sisse ja ka välja kõndida, kuna ei olnud mõtet kuhugi rapsida.

Koht, kus triost sai kvartett ehk leidsime Sanderi soost

Minu poolt teisele valikule minemine

Koht, kus oleks olnud veel võimalik sooja õhu järgi sappa võtta, aga pea oli juba liiga pehme ja tegin vea.

Enne järgmist joogipunkti, kui orienteerutud oli juba 1:35, võtsin sisse kolmanda ja neljanda Honeypoweri, lisaks veel magneesiumi krampide vastu. Füüsiliselt olin omadega juba väga piiri peal. Pärast joogipunkti läksin omapead, kuna ei jõudnud enam metsas turnida ja nägin paremat varianti. Sellel samal eraldimineku etapil oleksin tagantjärgi analüüsides jõudnud täpselt samasse punti tagasi, kui ei oleks suunaviga teinud. Samas kui ka oleks taas kvartett moodustunud, siis mina oleks seal natuke aega taga veninud ning niikuinii maha jäänud. Olek oli väga raske: asi ei olnud enam enda sundimises, vaid tunda hakkas andma ka vähene treenitus. Ilmselt kui oleksingi suure tempoga jätkanud, siis see sein oleks veel järsemini vastu tulnud, kui see tegelikkuses tuli.

Enne viimast liblikat polnud kaotus suur, kuid kuna keha oli väsinud ja mets oli raskesti läbitav, siis vahe suurenes jõudsalt minu kahjuks. 

Vaatepunktist läbi minnes sain teada, et olen neljandal kohal ja triost maas 3,5 minutit. Kaks viimast Honeypoweri geeli, Ampstükk ja hunnikus vett, kuid enam ei aidanud midagi - kui keha on kurnatud, siis on kõik. Kõndides-sörkides liikusin lõpuni, võinuksin vabalt ka võistluskeskusest läbijooksul rajalt maha tulla, kuid katkestamine ilma vigastuseta ei ole mulle aktsepteeritav. Lõpetasin EMV pika raja 7. kohal, võitjast Timmost 12:57 maas.

põhiklassi tulemused

võistluste koduleht
GPS jälgimine

Kas ma olen pettunud? - Kohe kindlasti mitte. Enda kustumist oleks saanud vältida vaid juhul, kui poleks olnud pikka vigastuspausi. Võitlesin niikaua, kuni suutsin, ja tiksusin raja lõpuni. Igatahes õnnitlused parimatele, kohe kindlasti ei jää antud EMV pikk rada minu jaoks viimaseks.

Aga positiivne on see, et ma kestan põhimõtteliselt 1,5 tundi ära ehk tavaraja jagu, mis on väga hea, kuna järgmise kuu jooksul pikemalt kui tavarada ei olegi vaja joosta.