Eestimaa Suvemängud

Taaskord avanes maakodu lähedal Võrtsjärve äärsetes ilusates männimetsades orienteeruda. Sedakorda Eestimaa Suvemängudel orienteerumises. Võistlusel esindatakse klubide asemel omavalitsusi. Laupäeval lühirajal kasutas kiires metsas jooksmise võimalust üle 300 sportlase ja pühapäeval teates 200 sportlast. Eesti kohta oli seega tegemist päris korraliku suuruse võistlusega.

Teate finišis

Kui alles teisipäeval lõppes Norras treeninglaager ja seal sain pühapäeval hüppeliigese väänamise hakkama ja teisipäeval viimasel treeningul sain sääreluu pihta tugeva põrutuse, siis nüüd juba nädalavahetuseks oli seis selline, et sain täielikult ilma valuta joosta. Hüppeliiges tuli lihtsalt ära toestada teibiga.

Mõlemal võistlusel ei olnud kindlasti nõrk konkurents, kuna kohal oli ka hetke Eesti orienteerumise kuningas Timo. Esimesel päeval tuli Timole kaotust 40 sekundit ja teisel päeval 48 sekundit. Natuke alla poole tunnise raja kohta oli selline vahe hetkel reaalsus. Nii suur on vahe tippsportlase ja saavutussportlase vahel.

Tehnilise soorituse poolest tuli lühirada väga hästi välja. Tagantjärgi ei muudaks mitte midagi. Teatevõistlusel jagus veel põnevust viimasesse vahetussegi, kui koha eest sai võidelda Atsi ja metsas nägi vastusjooksul juba tühistatud võistkonda esindanud Timo. Orienteerumine oleks võinud olla parem etappidel 1, 2, 5, 6, 12 ja 13. Joone järgi justkui midagi hullu pole, kuid kiires metsas võivad sellised joonest eemalolekud saatuslikuks saada.

Tulemuseks siis lühirajal teine koht ja teates tugev esimene koht.

Võistluse koduleht

Lühiraja tulemused
Lühiraja teekonnad

Teate tulemused
Teate teekonnad

Lühiraja poodium

Teate parimad 

Tartumaale sellel korral üldvõit

Norra laager

3.-9.juuli osalesin viimases Norra treeninglaagris enne MM-i. Laager kujunes küllaltki intensiivseks, kuna selle aja sisse jäi kaks võistlusstarti, kus mitmetel koondistel määrati nende võistluste põhjal MM-i koondised. Eesti koondis oli põhimõtteliselt juba teada, seega sai neid starte kasutada tugevate treeningutena. Lisaks sai imiteeritud MM kava.

03.07
*Hommikul teel lennujaamast majutusse 64 minutit orienteerumist.
*Õhtul rahulik sörk metsaradadel ja kruusateel - 45 minutit.

04.07
*Hommikul lühiraja eeljooksu imiteerimine. Soojendusjooks kaardiga 13 minutit, o-rada 27 minutit ja lõdvestusjooks 12 minutit. Enam-vähem sooritus, minutine eksimus võinuks olemata olla.
*Õhtul rahulik sörk metsaradadel ja kruusateel - 35 minutit.

05.07
*Pärastlõunal tavaraja võistlus. Soojendusjooks 13 minutit, o-rada 114 minutit, 10 minutit lõdvestust. Esialgu plaanisin rahulikumalt võtta, kuid number oli ees ja jooksin siiski võistlusena. Esimesel pikal etapil ei näinud ringijooksu, teisel pikal läksin meelega otse, kuigi päris võistlusel oleks ringi läinud. Kogu rada oli füüsiliselt paras väljakutse, kuna maastik oli pehme ja tõusu oli korralikult.

06.07
*Hommikul lühiraja modeli imiteerimine. Natuke laugemal ja mitte nii pehmel maastikul joostes ei saanud väga arugi, et eelmisel päeval oli tavarada seljataga. Kokku tuli 36 minutit.
*Õhtul 30 minutit sörki jahutavas vihmasajus.

07.08
*Hommikul toimus lühiraja võistlus. Soojenduseks 15minutit jooksu, nii tee peal, kui ka metsas kaardiga. Võistlusrajale kulus 39 minutit. Sooritus püsis enam-vähem kontrolli all, siit-sealt saaks norida, ainult viimase kaare peal võinuks palju paremini orienteeruda. Kahjuks väänasin teel kuuendasse vasaku jala hüppeliigest raiesmikul. Jooksu see väga ei mõjutanud, kuid pärast oli seis hapu.

08.08
*Hommikul soojendusjooks 4 minutit teerajal, et anda vigastatud jalale aega harjuda, edasi 54 minutit metsas reljeefikaardiga orienteerumist. Aju oli juba eelmistest päevadest küpse ja tehniline sooritus andis soovida.

*Õhtul rahulikumas tempos teatetreening. Rajale kulus 65 minutit. Eriti raja esimesel poolel, kui kaardilt oli võetud ära palju olilist info, oli keeruline end kaardipildis hoida, kuna kaardijoonistaja käekiri oli kahtlase võitu.


09.08
*Õhtul enne lennikile minekut suur teate ühistreening. Soojendusjooks 11 minutit, millest suur osa kaardiga metsas. Teaterada läks 46 minutit. Kohal oli mitmed koondised, näiteks rootslased, prantslased, šveitlased. Olin laagrist nii füüsiliselt kui ajutöö poolest nii väsinud, et suhteliselt alguses tegin ülisuure vea ja mäng oligi läbi. Tagatipuks veel laskumisel jäi jalg kuhugi kahe kivi vahele ja sääreluu sai eest korralikult muljuda. Kuidagi läbisin raja, kuid pärast oli väga valus autoni jõuda.

Laager oli lühike, kuid intensiivne ja pidasin vaimselt vastu lühiraja võistluse lõpuni, sealt edasi läks kõik allamäge. Lühirajal saadud hüppeliigese vigastus vajab natuke rahu, kuid on siiski hästi reageerinud. Teatetreeningul saadud tugev põrutus on paari päevaga üle läinud.

Lühiraja eeljooksu treening, lühiraja võistlus sisendasid enesekindlust, et on võimalik normaalselt orienteeruda küll. Ülejäänud treeningutest on vaja õppust võtta ja teha omad järeldused.

MM-ni on jäänud üks kuu!

Kapa-3

Kapa-3 on küll meie lõunapoolsete sõprade suurim o-võistlus, kuid siiani kuidagiviisi jäänud minu poolt puutumata. Suure tõenäosusega oleks tänavugi, kuid kaks esimest päeva olid koondise katsevõistlusteks MM-le. Võistlus iseenesest oli hästi korraldatud, kaardid isegi üleliia täpseks joonistatud.

Kapale eelnevatel nädalatel võtsin rahulikult. Pärast Soome MK-d ei teinud sisuliselt ühtegi kiiret liigutust, et kevadisest suurest võistlemisest natuke välja tulla ja intensiivsusest puhata. See aga tähendas, et keha oli muutunud loiuks ja kiirused polnud enam need.

Esimene päev pakuti alamõõdulist tavarada. Mingi maani suutsin täiesti korralikult orienteeruda ja teistega võrreldes isegi pingutada, kuid siis raja viimase kolmandikuga kaotasin mitmeid minuteid juurde. Seda nii eksimuste kui ka füüsilise tõttu.

Teist päeva, kui kavas oli lühirada, suutsin võtta juba märksa tõsisemalt. Kuna tegemist oli WRE võistlusega, siis stardiprotokoll tehti WRE punktide järgi ja nii sain startida tagant teisena. Sooritus sujus ilma suuremate viperusteta. Tagantjärgi leiab palju norimise kohti, kuid kordagi ei kadunud sooritus käes ja kahtlemata oli tegu tänavuse hooaja parima lühiraja stardiga. See peegeldus ka tulemustes, kui parimale oli kaotust natuke üle kahe minuti.

Kolmandal päeval oli taas lühemat sorti tavarada. Kuna kolmas päev ei olnud enam koondise katsevõistluseks ja mõne päeva pärast hakkas Norras viimane koondise ettevalmistuslaager MM-ks, siis võtsin natuke rahulikumalt. Tagantjärgi üllatusena oli ikkagi küllaltki konkurentsivõimeline, kui tund oli joostud, siis oli liidrist maas 3 minutit, kuid siis sooritus natuke lagunes ja 15-16 minuti asemel läksin finišisse 20 minutit.

Kui oleks kolmandal päeva lõpu normaalselt jooksnud või üldse kolmandal päeval kiiremini jooksnud, siis oleks kolme päeva kokkuvõttes kolmas positsioon tulnud. Kuid üldkokkuvõttes hea tagasiside hetke seisust.

Nüüd ootab ees viimane laager Norras, mille sisse jääb ka kaks võistlusstarti, mida enamus koondisi kasutab viimaste katsevõistlustena.

1.päeva GPS
2.päeva GPS
3.päeva GPS

Tulemused

Jukola

Juba aastaid on traditsiooniks, et juuni keskel võtan tee Soome Jukolale. Kui eelnevad 14 aastat olen osalenud sportlasena, siis tänavu oli oma osa kanda korralduses. Oma väikse rolli rohkem kui 2000 talgulise seas täitsin radade valdkonnas. Täpsemalt oli minu ülesandeks nii Venla kui ka Jukola ajal teatud etteantud piirkonnas tegeleda kontrollpunktide toimimise eest ja lisaks mõnede vahetuse jaoks TV-hoiatust teha.

Varustust pidi päris korralikult kaasas olema, et olla mis tahes olukorraks valmis. Näiteks olid kaasas raadiosaatja, punktitähis, helkurribad, kruvikeeraja, kruvid, hädaabipakett, telefon, emit ja muidugi erinevad kaardid eri vahetusteks ja ülesanneteks.

Talkuline

Meeskonna juhtide poolt oli võistluse päevaks ettevalmistatud juhendid iga tiimi jaoks. Iga tiim sai oma ala kaardid ja ajakava, et kuna mida teha. Lihtsustatult öeldes tuli enne starti läbi käia kõik punktid ala peal ja iga vahetuse eel vähemalt need punktid, kuhu konkreetse vahetuse võistlejad tulevad. Lõpetukseks veel kaks ringi kõikidele punktidele peale.

Venla ajal oli iga piirkonna kohta rohkem töökäsi kui Jukolal. Ala oli väiksem, kuid samas naiste vahetused olid ka lühemad ja see hoidis intensiivsust üleval. Venlal oli vaja iga vahetuse ajal tegeleda TV hoiatusega. Kokku tegeles Venlal meie ala peal 5 inimest.

Venla võistluse ajal, kui olime just taas oma punktidele ringi peale tegemas, sattusime väga emotsiooniderohkele olukorrale peale. Kui tegime teise vahetuse eel puntkidele ringi peale, siis suur osa naisi oli muidugi veel esimest vahetust jooksmas. Naiste neljanda punkti ühes hajutuses, punkt nr 119 läheduses oli väga palju naisi, ütleme, et vähemalt sada, rohkem ilmselt silm lihtsalt ei seletanud. Punktist juba 300-400meetri kaugusel võis näha ja kuulda paanilist punkti otsimist.  Iga paari sekundi tagant keegi hüüdis, kas punkti numbrit või pidas arutelu, kuhu see punkt on küll peidetud.

Punktini oli jäänud vähem kui 100m, siis ühel hetkel üks naistest hõikas, et "punkt on leitud" ja see rõõmukisa ja hõisked, mis siis metsas juhtuma hakkas oli midagi erakordset. Kõik nad jooksid punkti suunas, justkui oleks uus start antud. Seda kõike oli mõnus otse tegevuse keskmes kogeda ja kohe kindlasti jäi see kogu nädalavahetuse kõige suuremaks emotsiooniks. Praegugi seda kirjutades lähevad suunurgad üles.

Kusagil Jukola metsas

Jukola ajal olid ülesanded samad. Ala kus tuli punktides käia oli palju suurem ja töö tegemise aeg samuti tunduvalt pikem. TV-hoiatust tegime ainult viimasele vahetusele. Töö hakkas pihta 20:30 ja sai hommikul 9 paiku läbi. Jukola ajal sellist suurt ühist punktiotsimist ei näinud, kuid seal olid omad võlud. Läbi öö näha kuidas tugevad jooksevad, gruppides punkti jõutakse, seal plaan paika pannakse ja edasi liigutakse, kuidas 3-4 tundi metsas toimetanud tegelane vaevu püsti seisab, kuid siiski edasi liigub ja kuidas viimases vahetuses top 3 jooksjad viga teevad.

Kogu öö jooksul magasin vist umbes pool tundi, seda kunagi hommikul, kui tekkis tunnine auk puhkuseks. Mingil hetkel oligi olukord, kus ennustatud ajast kiiremi jooksmise tõttu tuli mitu vahetust järjest oma tiirud ära teha. Lisaks tuli vahepeal tegeleda ühe valehäirega, kus väidetavalt meie ala sees on ühes kohas esmaabi vajav sportlane.

Näide sellest, kuidas oli maastik aladeks jaotatud. Minu vastutusala oli ala nr 2.

Kindlasti oli tegemist vägeva võistlusega ja oli hea meel olla osa läbi aegade suurima Jukola osa, kui võistlejaid oli üle 20000. Muidugi tekkis tunne, et oleks tahtnud ise joosta, kuid nüüd korra elus näha seda kõike metsas otse sündmuste keerises, oli seda kõike kindlasti väärt.

Kui nüüd küsida, et milleks neid punkte on vaja pidevalt kontrollida ja milleks see kõik, siis kehva stsenaariumi korral võib mitmeid sadu võistkondi emiti jaama mitte toimimise tõttu saada tühistatud või siis väga palju segadust tulemuste maha lugemise finišis. Neid variante ja kombinatsiooni võib tekkida erinevaid, kuid lihtsalt öeldes, see kuulub Jukola kvaliteedi juurde ja seda on vaja teha.

Järgmisel Jukolal olen tagasi stardirivis!

Tartu Kevad

Tartu Kevad ei satu just väga tihti võistluskalendrisse, kuid nüüd taas tekkis see võimalus. Võistlusele minemise kasuks olid mitmed asjaolud, ei olnud ühtegi suurt võistlust samal ajal ja see asus maakodu lähedal. Kui niimoodi pakuti ilusas ja kiires metsas jooksmist, siis oli raske sellest keelduda.

Võistlus kahel päeval ja mitte väga pikkadel radadel. Kuid kui rajad on lühemad ja hea joostavusega, siis tuleb lihtsalt kiiremini joosta.

Esimesel päeval oli tavaraja iseloomuga rada, kus sai teha erinevaid rajavalikuid. Lahendasin päris palju etappe mööda teed, hoides sellega kiirust üleval ja vältimaks võimalust otse liikudes kuhugi ära kalduda või millegi taha kinni jääda. Linnulennult tuli kiiruseks 4:39min/km, kuid mööda teekonda lausa 4:07min/km. Ei ole just kõige tavapärasem nähtus metsas orienteerudes.

1.päeval 3KP. Pilt: Meelis Zimmermann

1.päeval 3KP. Pilt: Meelis Zimmermann

Teisel päeval oli lühirajale iseloomulik võistlus. Küll natuke lühem, pigem selline tiitlivõistluste lühiraja eeljooksu pikkusega. Rada kulges natuke enam mööda tihedamaid alasid, seega kiirus nii kõrgele ei küündinud. Linnulennult tuli napilt alla 5min/km ehk 4:58min/km ja mööda teekonda 4:39min/km. Teisel päeval oli natuke tunda ka esimest päeva.

Kui esimese päeva teekonnas ei muudaks ma mitte midagi, siis teisel päeval sattusid sisse juba mõned kaldumised, kuid ei midagi üleliija hullu.

Võistluse koduleht
1.päeva teekond
2.päeva teekond
Tulemused

Tegu oli väga toreda võistlusega ja teinekordki osaleks sellises valdavalt ilusas männimetsas toimuval üritusel. Aitäh Kape!

Varandusega. Pilt: Meelis Zimmermann

Balti MV Rõuges - Balti meister!

Hooaeg on olnud huvitav. Muidugi see, et spordiala ise on niivõrd paeluv ja metsas võikski lõputult liikuda, kuid see peamurdmine, et mis treeninguid ette võtta ja milliseks kujunevad võistlused. Seda just seoses väheste jooksukilomeetritega, koormuste tõstmiste ja langetamistega, kuna aeg-ajalt annavad vigastused tunda või niiöelda tulevad tagasi. Tekitab see muidugi terve hunniku ebakindlust, samas võistlustel peab olema 100% kindel, mida tegema lähen.

Nii on iga võistlusstardi järel olnud harjumatult raske olemine. Eriti raskeks on osutunud just kaks päeva järjest võistlemised. Kui esimene päev piirajas rada läbida, siis teine päev on tulnud äärmiselt raskelt,  toimunud on justkui kivist vee välja pigistamine. Hea on see, et vähemalt tundub, et füüsiline tase on iga nädal tõusnud. Isegi kui taastuda pärast võistlust uuele tasemele, kuid võistlusel pingutada taas maksimaalselt, siis olenemata tasemest, on ikka raske.

Balti MV Rõuges ei olnud selle koha pealt mitte mingi erand. Hooaja kolmas täispikk (1,5tunni kanti) tavarada oli tulemuse ja pingutuse poolest parim, kuid enesetunne ja olemine oli ikkagi raske.

Balti MV nädalavahetuseks kasutasin lahtijooksuna neljapäeval Võrus toimunud 1500m võistlust, kus võinuks varem teiste tuulest välja hüpata, kuid sellegipoolest rahuldav tulemus esimese jooksuvõistluse kohta. Ajaks tuli 4:24.27.

Mul on isegi tagantjärgi väga raske öelda, kas Võrus 1500m jooksmine täitis oma eesmärki jalad Balti MV lahti joosta või mitte. Võimalik, et ootasin natuke kergemaid jalgu tavarajaks, just nagu aasta eest samal võistlusel. Siinkohal tuleb muidugi endale aru anda, et taustsüsteem on erinev, eelmisel aastal oli joostud km hulk kordades suurem, kui seda tänavu. Kuid ühes olen ma kindel, negatiivset efekti see kohe kindlasti ei tekkinud.

Tagantjärgi vaadatuna algas tavarada väga hästi. Kahe lühema etapi järel võtsin kindlalt suuna ringijooksu variandile, hoides jõudu raja teiseks pooleks. Teejooks ise oli täiesti vaevaline, justkui nagu tõusevad kaks jalga maast lahti, kuid kergust ega jõudu polnud. Veel teise väga pika etapi peal oli kõik hea, kuid oru ületuse järel (45minutit joostud), läks rütm käest ära. Niiöelda liblika juures tuli hakata tegema punktinoppimist. Kaotasin vigade ja ebakindlusega umbes 2minutit juurde.

Tagasi orgu laskudes, tuli seljatagant valgevenelane Alekseyonok, kes minuga võrreldes lausa lendas oru põhja. Üritasin tõusu ikka kuidagi temaga vastu pidada, kusjuures vaevu ja siis lasin end kohe ka veale vedada. Kuna asjad ei klappinud ja meie vahel oli mõned kümned meetrid, siis ma lihtsalt kadusin tema selja tagant ära. Tema jätkas veaga, mina pääsesin väheke väiksema eksimusega.

Sellest hetkest alates tuli natuke teine hingamine sisse, kuna rada oli täpselt nii palju, et ma ei pidanud võimatuks valgevenelasega kolm minutit tasa teha. Järgmisel etapil tegin enda ainukese parima vaheaja, lootes, et pääsen ilma konkurendita minema. Viimasel pikemal etapil jäin oma selle võistluse taktikale truuks ja läksin taas ringi. Kõik laabus kuni eelviimase punktini, kui omaarust lageda nurgast punktile kindlalt peale minnes, punkt lihtsalt ei paistnud kusagil. Panin minuti hakkama. Surusin siiski finišini välja. Hea oli, et lõpuni endast kõik andsin, kuna tulemustes tulid minu taha terve lätlaste armee.

Tulemuseks 7.koht, eestlastest kolmas positsioon. Võitjale, Timole kaotust 4:18. Alekseyonokile, kes tuli lõpuks kuuendaks, kaotust talle 1:26 ehk ilma eelviimase puntki veata oleks talle peaaegu ka ära teinud. Kusjuures Alekseyonok oli minuga veale minnes üks liidritest. Valgevenelastel oli üldse keeruline päev eestlastega, kui mina ajasin Alekseyonoki pea sassi, siis Sander võttis Salini rajalt maha. Tiimiarvestusse oli punkte vaja!

tavaraja teekond

Tavaraja ülejäänud tulemused

Tavaraja GPS


Teateks tuli kusagilt leida üles viimased jõuvarud. Treeneri kindla käe all pandi mind oma leivanumbrit tegema ehk siis avavahetust jooksma. Eesmärk oli orienteeruda puhtalt ja tulla vähemalt koos liidritega. Mul oli algusest peale väga raske joosta. Tavarada oli selgelt kehas ja jalgades sees. Hoidsin selles olenemata end pundis. Orienteerumine sujus, ainult kaheksandasse punkti peale minnes oli natuke ebakindlust, kuid muus osas perfektne.

Kui raja algus oli jooksuvõistlus, keskosa taas korralik orienteerumine, siis viimane osa oli taas täielik krossijooks. Hambad ristis pingutasin lõpuni, viimasel tõusul jäi natuke rohkem maha, kuid siiski veel napilt pundis. Avavahetuse ülesanne edukalt täidetud. Lätlased, valgevenelased olid veel kindlalt konkuretsis, leedukad kadusid laande ära.

Teate teekond

Teate ülejäänud tulemused

Teate GPS (minu GPS on vahepeal teistest 5-10sek maas tegelikusest)

Timo tegin teises vahetuses väga head tööd, vaid lätlane, Paulinš, suutis tuules vastu pidada, ülejäänud pudenesid. Lauri sai viimase vahetuse esimese punktiga, mis oli ka hajutus, Lätiga kohe vahe sisse ja edasi liikus vääramatult ja edu suurendades raja lõpuni. Nii tuligi võit koju!

Üldkokkuvõttes hea nädalavahetus. Tavarajal jäävad nii mõnedki kohad kripeldama, kuid tulemus siiski rahuldav. Ei hea, ei halb, tegin oma ära. Teate kuld on hea, tehniliselt korralik sooritus. Füüsiliselt usun, et olen siiski sammumas õiges suunas, mida rohkem km saab nüüd edaspidi joosta, seda paremaks läheb ka kiirus, jooksu ökonoomsus ja muud jutud.

EMV lühirada ja teade uutes värvides

Alates käesolevast orienteerumisjooksu hooajast esindan Eestis uut klubi, kelleks on Värska OK Peko. Möödunud nädalavahetusel saigi tehtud esimesed kaks starti Peko värvides. Alguses on väga hästi vastu võetud, aitäh!

Peko teate tiimid

Tulemuste poolest läksid võistlused suhteliselt hästi. Medalite jada, mis sai 2018 kevadel alguse, sai nüüd jätku. Kui enne eelmist hooaega polnud lühirajal poodiumile asja olnud, siis nüüd juba teist aastat järjest. Laupäeval toimunud lühirajal pronksine autasu oli minu jaoks sellel päeval maksimum. Teates oli võimalik tulla ka hõbedale, kuid pronks on ka hea. Parem varblane peos, kui tuvi katusel ehk reaalsuses oli võimalik tulla ka viiendal kohal finišisse.


Võistlustest lähemalt:
Vitipalus võistlemist olin juba ammu oodanud. Lühirajal esimeste punktidega probleeme ei tekkinud ja sain hea rütmiga liikuma. Ideaalis saab tagantjärgi norida esimesest punktist väljumise suuna üle, kolmandasse ja neljandasse sisenemise üle, kuid see on ka kõik. Tänu heale algusele, sain kümne minutise soorituse järgselt ehk kuuendas punktis Atsi kätte. Sellest hetkest alates ei olnud ma mitte kordagi rajal üksi.

Mõni minut hiljem oli alguse entusiasm otsa saanud ja füüsiliselt hakkas päris raske. Kümnendasse valisin liiga jõumeeste variandi, üksteist lugesin end paralleelsituatsiooni ja tegin raja suurima vea. Kaduma läks 45 sekundit. Punkti minnes näen sealt kaks minutit minu järel startinud Laurit väljumas. Kuna minul oli punkti veel vaja minna, siis kaotasin ta kohe silmist. Järgmisse minnes üritasin küll natuke pingutada kiiremini joosta, kuid asjatult, pigem tegin suure sahmimise peale asjatult suure kaare ja läksin tee põrkega punkti. Jätkasin koos sabarakuga.

Sealt edasi suutsin siiski füüsilist väsimusest nii palju üle olla, et orienteerumisvigu sisuliselt enam ei tulnud ja viimased kolmteist minutit tegin perfektse soorituse. Puhtale lõpule vaatamata lendas kaks etappi enne finišit neli minutit hiljem startinud Timo minust mööda.

Finišis tulemusi kuuldes oli siiski hea meel, et pingutused on vilja kandnud ja sooritus on kolmandat kohta väärt. Eks füüsilist poolt pärssiski esimene soe ilm ja õhus lendlev õietolm, kuid asi, mis kipub mul meelest minema on see, et kui vähe ma tegelikult jooksnud olen. Norra laagris sai küll metsas igapäevaselt mütatud ja sellega ka jalale liiga tehtud, kuid üldpildis on kahel jalal saadud koormus väga madalal tasemel. Õnneks on MM-ni veel aega.

Tegijatega lühiraja poodiumil

Pärast lühirada võeti mind aga rajalt maha, võitsin niiöelda lotoga. Sain esmakordselt anda dopinguproovi. Protsessis midagi eriskummalist ei ole, tuleb järgida ainult mõningaid juhtnööre, täita mõned paberid ja võistlusjärgselt kurnatud kehast leida 90ml uriini. Õnnestus see "boksipeatus" realiseerida tunni ja kümne minutiga (seal fikseeritakse sisse- ja väljavõtu aega). Pidavat olema hea tulemus.

Lühiraja teekond

Lühiraja tulemused
Lühiraja GPS

Teade tõetas tulla põnev ja oligi seda. Peko eest olid väljas Gion, Reigo ja mina. Võistluse eel arvasin, et saab näha korralikke orbiidile lende, kuid reaalsuses olid paljud lühiraja ebaõnnestumistest õppust võtnud. Gion ja Reigo hoidsid meid esimeses kahes vahetuses korralikult konkurentsis ja sain vahetult Tammede järel neljandana metsa. Natuke varem sai veel Rakvere minema. Võru ja SRD ei olnud ka üldse kaugel.

Teatevahetus - hetk kui kõik tundus veel lihtne ja nägu oli naerul, kuna kõik kohad olid veel võimalikud peale esimese.

Võtsin alguses endale aega ja ei hakanud üleliia rapsima, et kellegile järgi jõuda. Hiljem tuli välja, et see oligi sisuliselt minu selle päeva maksimum füüsilise poolest, kuna umbes 25 kraadine soojus keeras organismi kaitserežiimile ja lihtsalt ei lasknud suurematel kiirustel pingutada.

Kolmandasse minnes nägin pärast esimesi hajutuspunkte Tammede ankrumeest Peetrit, kuid sinna ta jäi natuke ebakindlana. Esimeste hajutuste juures olin kaks korda ka Rakvere ankrut Tõnist näinud, kuid meie trajektoorid läksid mõlemal korral täiesti erinevalt. Igatahes kolmandast välja sai natuke kiiremaid liigutusi tehtud ja tagantjärgi saab öelda, et äärmiselt õigel hetkel, hiljem ma Peetrit kordagi ei näinud, kuigi GPS järgi hingas ta sisuliselt terve rada kuklasse.

Viiendasse minnes saan Tõnise kätte ja hakkas minu jaoks kassi ja hiire mäng. Mitte nüüd sellepärast, et nii on äge, vaid mul reaalselt oli palavuse tõttu raske. Viiendast suusarajani vedasin ise, siis teel lasin vahe sisse, metsas lõikasin nurki maha, punktis koos. Kuuendasse samamoodi, otsisin paremini joostavaid koridore. Kaheksandasse minnes vajus taas vahe sisse, punktis siiski koos. Üheksandasse püsisin paremini kaardis ja sain ette. Lootsin, et üheksas on hajutus, kuid kahjuks polnud. Kümme olin ees, üksteist läksime eri valikuid oma hajutusse. Olin seal natuke segaduses, kuna objekt, kus oli punkt, oli nii kõrge tipp, et võttis ikka kukalt kratsima, kas tegu on õige kohaga, kuid kuna ülejäänud klappis, siis tuli kohale minna.

Vaatepunktis taas Tõnisega koos. Tuli välja, et Peeter pidi kiviviske kaugusel olema. Võimalik, et natuke aega sai natuke kiirust selle tõttu lisatud. Keeruline öelda, niikuinii oli raske. Igaljuhul kõik sujus, külg külje kõrval sai ragistatud ja punkte võetud, kui kolmeteistkümnendasse minnes tundus ka kõik kontrolli all olevat, kui ühel hetkel ei saanud kumbki midagi aru. Minul võttis olukorra mõistmine rohkem aega ja nii oli Tõnis juba oma teed läinud, kuid kuna viga oli parajalt suur ja Peeter ei pidavat vaatepunktis kaugel olema, siis pidi võimekuse piires lõpuni pingutama.

Lõpuks finišis

Lollust üle vaatamas

Eesti parimad teatetiimid

Lõpuks siis tugev kolmas positsioon poodiumil, Tõnis jõudis minut varem finišisse. Peeter minut hiljem ja SRD eest tugeva vahetuse teinud Kaarel vaid kaks minutit maas. Võru kadus radarilt. Kuna oli viimati nii tasavägine EMV teade?

Kahe päeva peale jääbki kripeldama kaks viga, lühiraja puhul pigem selle tõttu, et see rikkus küllaltki soliidse soorituse ära, teate viga ikkagi selle tõttu, et kaotasin võimaluse tulla metsast teisel kohal.

Teate teekond

Teate tulemused
Teate GPS

Nüüd järgmisel nädalavahetusel ootavad ees Balti MV-d Rõuges. Laupäeval tavarada ja pühapäeval teade. Vähemalt esialgu lubab väheke jahedamat ilma. Teeme väikse küsitluse. Mitu Eesti meest tuleb tavarajal põhiklassis top 10 ja mitu top 20 hulka?

2017 MM teekond

Laager Norras

Maailmameistrivõistlusteni, mis toimuvad augusti keskel Norras, tundub olevat piisavalt aega, kuid samas ei ole ka. Kuidagi peab füüsiliselt end biolagunev Kristo igaljuhul vormi saama. Kui üks osa on füüsiline, siis teine pool on tehniline ja seda kahjuks Eestis kuidagi korraldada ei ole võimalik. Selleks tuleb võtta ette nii mõnedki laagrid just sinna, kus võistlused toimuvad.

Juba eelmine aasta sai augusti lõpp septembri algus kaks nädalat Norras veedetud, mille sisse jäid ka mõned MK stardid. Nüüd mai alguses oli teine laager koos koondisega, mis kestis üheksa päeva. Esimesed neli päeva Oslo juures, millest kaks olid võistlused. Ülejäänud viis päeva juba MM võistlusmaastikel lähemal Sarpsborgis.

Oslo kohaliku klubi Nydalens  SK treening. Kaardilt on teerajad ära võetud. Vahetult sellest kaardist läänesuunas jääb kuulus Holmenkolleni suusakeskus. Etapil 4-5 seljataha vaadates paistis kogu Oslo.

Teine treening Oslo juures. Antud treening on sellest kaustast välja tõmmatud, mida kohalikud teevad hommikuvõimlemise eest ehk siis kohalik o-morgen ehk o-hommik, kus tööpäeva hommikuti kell 8 hakkab treening. Ilmselgelt pole selliste võimalustega võimalik nõrgaks jääda.

Lühiraja võistlus. Norrakatel oli see võistlus katsevõistlus. End sooritus jäi lahjaks. Tekkis erinevaid pisivigu, kuni selleni, et ühel etapil kaotasin pea täielikult, lõpus pigem juba lonkisin.

Tavaraja võistlus. Ka see oli norrakatel katsevõistlus. Kui lühirajal tundsin raja esimeses pooles natuke kergust jalgades, siis sellel korral oli täiesti jõuetu liikumine juba soojendusel. Ilmselt küllaltki pehme maastik oli oma töö teinud.

Mingite arvamuste põhjal kõige sarnasem treeningmaastik MM-le.

Suunatreening.

Lõigutreening.

Mikroorienteerumine.

Orgude ralli.

Tiomila

Tiomila oli minu jaoks juba kolmas teatevõistlus käesoleval aastal ja ühtlasi ka aprillis. Eraldi ettevalmistust Tiomilaks Kangasala SK ei teinud. Suuresti ka selle tõttu, et Tiomila toimus tänavu Stockholmist rohkem kui viie tunnise autosõidu kaugusel. Ja nüüd tagantjärgi maastikule peale vaadates, ei olekski see laagerdamist väärt olnud. Eriti kui sihikul ei ole top 20 koht võistkonnana.

Kuna võistlus toimus nii Lõuna-Rootsis, siis oligi kiirem ja mugavam kohale minna lennukiga. Lennukiga Kopenhaagenisse ja sealt autoga kaks tundi sõitu. Nii sai välditud pikka laevas loksumist mõlemas suunas. Kui oleks ööpäev varem kohale läinud, siis oleks tutvumiseks teinud kindlasti ühe treeningu kõrvalmaastikul, kuid praegu nägi see nii välja, et neli tundi enne võistlust jõudsime koolimaja põrandamajutusse ja põhimõtteliselt tuligi end juba võistlusteks sättima hakata.

Ainuke vahetus millest ma tänavu keeldusin oli pikk öö, kuna see on lihtsalt nii pikk ja seal saab kõige vähem tänu hajutusete rajale orienteeruda. Lõpuks jäi ikkagi sõelale tavapärane esimene vahetus, mida olen nüüd siis juba viimased kolm aastat Tiomilal jooksnud. Eelmise aasta suur fiasko vasardas enne võistlust ikka peas. Eesmärk oligi vältida eelmise aasta vigu.

Enne starti pelgasin kõige rohkem oma füüsilist taset. Väheste jooksu km tõttu ei ole mul tekkinud tunnet, et ma jõuaks joosta. Kuid see ei osutunudki suurimaks takistuseks. Oma jooksu rikkusin ära 2,5 tundi enne starti. 6 tundi enne starti sai söödud korralik pasta, kuid enne võistlust jäi selline tobe auk, kus korralikult söömine oleks olnud liig, kuid midagi pidi siiski sööma. Käepäraseim lahendus, mida olin endale varunud ja sisaldas korralikult energiat, olid meevahvlid. Piltlikult öeldes, tekitasin endale olukorra, kus mul esialgu oli hea olla, midagi sai kõhtu, kuid pärast oli ülimalt kohutav olla.

Võistlusest. Kangasalal eelmisel aastal ebaõnne ja selle tõttu pidime startima alles kohalt 168, mis tähendas päris mitu rida tagantpoolt startimist, kui parimad võistkonnad. K-punktini tuligi sisuliselt oma elu eest võidelda. Mõni kukkus ja joosti temast üle, ka minule sõideti sisse, kuid jäin püsti ja pääsesin terve nahaga. K-punktis olin ilmselt kohal 200.

Õnneks esimene etapp oli korralike teevalikutega ja oli võimalik suhteliselt vabas vees liikuma saada. Esimeses punkti jõudsin igatahes kohal 17, mida saan lugeda väga heaks alguseks. Järgnevad kolm lühemat etappi midagi keerulist ei olnud, kui välja jätta see, et mitmel korral lugesin vale etappi ja tekkis soov minna juba varem pikale etapile. Lihtsalt punktid olid nii ühel joonel.

Suhteliselt pika etapi algusest alates läks enesetunne ja olemine väga kehvaks. Süda hakkas läikima, pingutada ei suutnud, kõik sellest viimasest söömisest. Vaheaegade järgi on näha, et minust möödus sellel etapil 50 meest. Ebameeldivaks tegi antud etapil/lõigul jooksmise veel see, et seal oli mitmeid kiviaedu, okastraataedu, mille ületamine üksi oleks lihtne, aga kui sinu taga on pidevalt mingi selline tüüp, kes arvab, et kui on kaks jalga maast lahti, siis tema äkki jõuab jalgevahelt läbi lipsata, siis see nii lihtne ei olegi. Tuli ette kukkumisi ja tuli ette ka sõimu - esimese vahetuse võlud ja valud.

Pika etapi järgselt tulid taas lühemad ja metsasemad etapid, kus rong ei liikunud nii kiiresti ja oli võimalik nurki maha lihvida ja isegi mõnest mööduda. Kõige rajumaks elamuseks osutus kaheksandasse punkti minek, mis kaardi järgi on selline mõnus heleroheline, kuid reaalsuses ülitihe kuusetihnik, kus sisuliselt liiguti ühes hanereas. Mingil hetkel ei näinud seal tihnikus midagi muud kui eesoleva mehe tagumikku ja näos kriipivaid kuivi kuuseoksi. Samal ajal oli kogu tihniku alune kehadest eralduvat auru täis. Endal õnnestus punkt suuremate probleemideta selles segasumma suvilas kätte saada, päris mitmed liikusid oma ülieredate lampidega veel vastassuunas. Tervitused siinkohal Sandrile.

Järgnev etapp õnnestus isegi üksi joosta, teised siblisid kusagilt mujalt, kuid jätkus rongis olemine. Kümnendasse minnes vaatasin korra seljataha ja sisuliselt oli rongi viimane. Siis käis küll peast mõte läbi, et olgu mul nii halb olla kui tahes, sellest pundist end lahti ei lase. Õnneks mets oli valgustusraiete ja tihnikute tõttu nii raju, et tagumised mehed püsisid ka viimases vagunis.

Etapil 14, on taas olukord, kus kõik vajusid ühele või teisele poole ära ja sai teha oma tööd, järgmistel etappidel keegi ikka kusagil vilkus oma lambiga, kuid orienteerumine oli vaja teha täielikult endal. Siis tuli taas see hetk, kui oli vaja üle karjamaade, kiviaede ja okastraataedade ronida. Taas joosti minust mööda nagu postist. Rahulolu pakkusid need vaatepildid, kui möödusid korraldajate poolt tipptiimidele antud GPS-i kandjad. See andis tunnistust, et kõige hullemini ei lähegi. Sellel etapil möödus minust ka esimese vahetuse võitja Jerker Lysell, kes vajutas ikka väga korralikult. Parema tundega oleks ehk järgi hoidnud ja saanuks max minutise kaotusega finišisse.

Viimased punktid suure mäe peal osutusid kõige keerulisemateks kogu raja peale. Imekombel oli enne mäge minu taha isegi sabarakud tekkinud, kuid mäe peal hakkas igaüks oma asja ajama, Enda hajutuse sain väikse kaarega kätte. Keegi järgi ei tulnud ja jäin üksi pusima. Vea tegemine tegi ka järgmisel etapi ettevaatlikumaks. Lõunanaaber Kums küsis veel kusagil nõlva peale punktinumbrit, kuid läks ikka vales suunas minema. Eelviimasesse minnes muutusin lohakaks ja läksin suurema kaarega punkti.

Lõpuks oligi päästev finiš käeulatuses. Viimase kahe km andsin sisuliselt 3 minutit parimatele, kuid kogu tausta arvestades ja olukorrale rahulikult peale vaadates pean kogu sooritusega rahule jääma. Suurema osa rajast tegin siiski head tööd, viimase mäe peal oli ainult raskusi. Ja ma ei korranud eelmise aasta ebaõnnestumist!

GPS-teekond

tulemused
vaheajad

Järgnevalt ootab ees nädalane laager Norras, mille sisse jääb ka kaks võistlusstarti nädalavahetusel, mis on ühtlasi norrakatel katsevõistlusteks Soome MK jaoks. Laupäeval on lühirada ja pühapäeval tavarada. Maastik tundub igaljuhul põnev olevat. Link kaardile.