Krist-o-blog

kolmapäev, 20. juuni 2018

Lahti Jukola - edukas avavahetus

Jukola läks sellel aastal tulemuse poolest väga hästi, kuid enne võib pilgu peale visata minu senisele Jukola statistikale. Olen varemgi Jukolal esimest vahetust edukalt jooksnud. Sisuliselt 2013, 2017, 2018 olen lõpetanud täpselt samasse auku nii koha kui ajalise kaotuse poolest. Nüüd Lahtis tehtud hea jooks erineb jällegi selle poolest, et ma ei pidanud palehigis grupist kinni hoidma, vaid jõud käis selgelt üle.

2005 OK Ilves 2

6

Kristo Heinmann

8:50:33

+2:32:28

1:29:16

2006 OK Ilves 1

6

Kristo Heinmann

9:24:56

+2:37:53

1:18:49

2007 OK Ilves 1

6

Kristo Heinmann

8:26:45

+2:09:09

1:32:16

2008 Kangasala SK 2

6

Kristo Heinmann

8:30:31

+1:34:34

1:16:01

2009 Kangasala SK 1

1

Heinmann Kristo

1:13:56

+6:03

1:13:56

2010 Kangasala SK 2

1

Kristo Heinmann

1:34:00

+16:45

1:34:00

2011 Kangasala SK 1

6

Kristo Heinmann

6:29:41

+17:59

1:00:28

2012 Kangasala SK 1

7

Kristo Heinmann

8:33:08

+37:06

1:33:33

2013 Kangasala SK 1

1

Kristo Heinmann

1:10:53

+1:02

1:10:53

2014 Kangasala SK 1

7

Kristo Heinmann

8:34:27

+35:26

1:36:43

2015 OK Põlva Kobras 1 (vahetasin pärast vigastuspausi nime üheks ööks)

3

Martin Simpson

5:54:52

+1:50:02

2:05:05

2016 Kangasala SK 1

7

Kristo Heinmann

9:00:03

+56:17

1:44:10

2017 Kangasala SK 1

1

Kristo Heinmann

1:12:45

+1:26

1:12:45

2018 Kangasala SK 1

1

Kristo Heinmann

1:04:48

+1:03

Kuna kevadel sai Tiomilal päris korralikult ämbrit kolistatud avavahetuses, kui olin üheksa minuti jagu teadmata kadunud, siis veelgi tähtsamal teatevõistlusel puudus igasugune huvi seda korrata. Seega tegin kaks nädalavahetust varem Jukola treeningmaastikel väikese treeninglaagri. Kokku viis korralikku kaardiga treeningut, millest üks pimedas ja viimane oli klubi katsevõistlus. Ilmad olid soojad ja maastikud tundusid rasked nii füüsiliselt kui tehniliselt. Selgeks sai see, et asjatult pole vaja igast lohust läbi ronida, kuna need olid sügavad ja järskude nõlvadega. Osadel treeningkaartidel tegi elu keeruliseks kehv kaardistus, kuid lohutada sai end sellega, et Jukolaks tehakse alati korralik kaart.

1.treening

2.treening - pimedas

3.treening

4.treening

5.treening - klubi katsevõistlus

Viimase viimistlusena sai ööpäev varem viimane lihv antud samal maastikul, kus laagris sai tehtud neljas treening, kuna just see tundus minu jaoks kõige asjakohasem.

Viimane lihv enne Jukolat

Pikk sademetevaene periood oli kogu maastiku, sealjuures ka võistluskeskuse muutnud täielikuks kõrbeks. Soojendusalal piisas ainult ühest jooksvast mehest ja tolmupilv oli üleval, aga kui neid oli stardis kokku 1858, siis tundsin head meelt, et startisin kolmandas reas, mitte seal tagumises otsas.

Kevadel Tiomilal jäin kohe stardis karpi ja ei suutnud end välja rabeleda. Nüüd olin stardis märksa agressiivsem ja liikusin kohe ette. Juba soojendusel tundsin end väga hästi, seega ei olnud see mingi probleem. Nii olin metsa minnes heal positsioonil ja ei pidanud oma koha eest kitsamatest oludes võitlema. Natuke tuli seda siiski teha esimesse punkti minnes, kuna mõned teised otsisid oma kohta rongis, kuid õnneks muutusid nad taltsaks edasise raja jooksul ehk polnud enam nii värsked.

enne starti tolmupilves

Esimene punkti piirkond oli paras pähkel. Esialgu sattusin läbi minema teisest hajutusest. Puudus hea ülevaade oma täpsest asukohast, kuid teekonda jätkates tekkis see mõistmine. Varuplaanina oleks süsteemist lihtsalt läbi jooksnud ja punkti taga olev teerada ning reljeefist tühjem ala oleks kinni püüdnud. Konkreetset viga ei teinud, kuid kiirus ja teadlikus oma asukohast võinuks olla paremad.

Jukola teekond

Kolmandasse sattusin osaliselt oma valiku ja osaliselt hajutuse tõttu täiesti üksi orienteeruma. Tundub uskumatu nii suure startijate hulga puhul nii võistluse algfaasis läbida kogu etapp üksi. Pärast hajutust jooksid kõik taas ühte kohta kokku. Edasi poolenisti rongis jooksul orienteerumine sujus, ainult kaheksanda etapi viimases osas kippusin oma täpse asukoha määramisega raskustes olema. Näiteks 20 meetrit enne kaheksandat punkti hakkasin seisma jääma, kui tagant soomlane ütles, et "mine mäe peale" ja seal see punkt oligi.

Kusagil kuuendas punktis hakkas kõht vingerpussi mängima ja valu tegema, tahtmine oli suvalise koha peal püksid maha tõmmata ja murest vabaneda. Pidin tempot all hoidma, selle asemel, et rongis ette poole liikuda. Kümnendasse minnes muutus see nii kannatamatuks, et pidin boksipeatuse ära tegema. Kaotasin sellega pool minutit ja langesin sellega niiöelda järgmisse gruppi. Tagantjärgi vaheaegadest näen, et vahe kärises poolelt minutilt minuti peale.

Säilitasin siiski rahu ja ajasin oma asja edasi. Etapi kaksteist lahendasin rahus üksi ja edukalt. Kolmeteistkümnenda etapile suurepärane lahendus, kuid kõht hakkas taas häda tegema ja etapi lõpp läks vett vedama. Jooksin valesse hajutusse, õnneks sain kohe aru kuhu olen jõudnud ja liikusin oma punkti. Nüüd tagantjärgi GPS vahendusel näen, et vales hajutuses oleksin sisuliselt liider olnud, kuid kahjuks mitte. Mina leppisin umbes 45 sekundilise vea ja valutava kõhuga.

vaatepunktis

vaatepunktis

Edasi ei jäänud mul muud üle kui lihtsalt rongis logistada ja mitte maha jääda. Mitte, et füüsiliselt poleks jõudnud, vaid lihtsalt kõht ei lubanud. Alles vaatepunktis läks olukord paremaks, ei tea kas adrenaliinist või millest, kuid läks ja sain hakata natuke jõudsamalt kohti parandama. Liidriga võrreldes võtsin aega tagasi ja sain ka mitmed vajalikud skalbid kirja (Jubelis, Bartkevicius, Coupat, Rüedlinger, Godager Kaas).

finišisirgel

Lõpetasin avavahetuse 1:03 kaotusega ja kohal 20. Klubi jäi väga rahule ja tore, et see läks lisaks veel väga paljudele korda. Tegemist on hea tulemusega, kuid endale jääb kripeldama kõhu jama. Sellist nalja on varasemalt ka öistel võistlustel juhtunud, kuid mitte nüüd viimastel aastatel. Järgmine kord tuleb viimane söömine tuua märksa varasemaks ja see avavahetuse show ükskord ära vormistada.

Kuid hea meel on selle üle, et isegi pärast mitut järjestikust rasket treeningnädalat olin võimeline viisakalt pingutama. See näitab, et töö käib õiges suunas ja tegemist ei ole lihtsalt hea vormiga, vaid tase ongi selline. Mis siis veel saab, kui natuke puhkust ja kiiremaid treeninguid teha?!

pühapäev, 3. juuni 2018

Balti MV Lätis - 2,5 minutit puudu täielikust õnnest

EMV nädalavahetuse järgselt keerasin suuna taas treeninglainele. Esmaspäeval pikem, pea 3-tunnine rattatreening. Teisipäeval 5-päevase vahe järel teine start staadionil, sellel korral 1500 meetrit ajaga 4:19 ehk sisuliselt 10 sekundit kiiremini kui Võrus joostud miil. Kolmapäev ja neljapäev rahulikumalt, neljapäeval kaks kiiremat 1km lõiku staadionil. Nii kolmapäeval kui ka neljapäeval tundsin end jooksutreeningutel väga hästi. Tuli end natuke tagasi hoida, et mitte end läbi põletada nädalavahetuseks.

Reedel suund Kagu-Lätti ja õhtul kerge model, mis andis aimu, mis sorti orienteerumine on nädalavahetusel tulemas. Modeli 1:15 000 mõõtkavas kaart oli niivõrd kribu, et kaardilt mingigi detailsema info välja lugemiseks pidi seisatama. Õnneks olin kompassi koos luubiga kaasa võetud ja tavarajal sai natuke paremini kaardilt info kätte.

Laupäeval oli stardirivi väga tugev, kokku oli kohal 51 meest ja starditi WRE punktide järgi pööratud järjestuses. Esimesed kaks etappi sain rahuldavalt sooritatud, korra küll seisatasin, kuid liikusin sujuvalt. Kolmas oli juba pikem etapp, mille nii planeerimise kui ka teostamisega oli raskusi, tagatipuks veel punkti juures minutine viga. Maastikuga arvestamise tegi keeruliseks asjaolu, et kaardil oli kasutatud 2,5 meetri joont ja neid jooni oli ikka väga tihedalt mõnes kohas. Nii tekkiski tunne, et tegemist on ülisuurte tõusudega, mida tuleb igal võimalusel vältida.

Pärast pikemat etappi ja kerget šokiviga pääsesin omas rütmis minema. Tagantjärgi GPS-jälgimises on hästi näha, kuidas liikusin teistest märgatavalt edukamalt ja võtsin kõvasti aega tagasi. Kaheminutiline vahe sulas kiiresti poole minuti peale.

Üheksas etapp või õigemini selle lõpp oli hirmutekitav, kuna lihtsalt polnud võimalik midagi välja lugeda, mis seal täpselt on joonistatud. Tähelepanuta jäi ka asjaolu, et tagant tulid tee ja siht vastu ehk tegelikult oleks saanud täie kiirusega suunaga läbi joosta. Pool minutit viga kirjas.

Järgnesid kaks soojendusetappi pikemaks etapiks, milleks mina ei suutnud leida ühtegi mõistlikku lahendust, mida soovinuks teoks teha. Ehk olin täpselt samasuguse lõhkise küna ees nagu ka kolmandal etapil. Kui puudub plaan, siis ei saa ka seda teoks teha. Kaotasin etapi alguses ukerdamisega väga palju aega.

tavarajal

Pärast joogipunkti/teeületust hakkas vähemalt minu jaoks füüsiliselt raskeim rajaosa, kuna kuumus oli teinud oma töö. KP15 kaotasin juurde 30 sekundit, KP17 20 sekundit. Etapil 19 läksin suunaga täiesti valesti välja ja jäin karistuseks tuulemurdu kinni, taas ajakadu minuti jagu.

19-20 etapi vahelisel edasi-tagasi jooksul nägin esimest korda konkurente ja sain tagasisidet, mis seisus olen. Paulins oli tunduvalt paremini rada läbinud, Sirmaisist olin märkamatult mööda pääsenud, Gvildysega oli seis tasavägine. Kõik see mõjus kui härjale punane rätik ja järgneval pikal teejooksul andsin jalgadele valu, et mind kinni ei püütaks ja mingigi edu püsiks.

Pikk teel pingutamine õnnestus ja sain sama hooga kuni finišini välja. Lõpptulemuseks sellel korral 8.koht, vaid 1:27 kolmandast kohast, võitjale kaotust 4:49. Võit või poodiumile pääsemine Balti MV tavarajal pole kunagi nii reaalne ja käegakatsutav olnud, kui see oli nüüd sellel korral. Kokku vigu sisuliselt sama palju kui võitjale kaotust, lisaks rajavalikutest kaotusi head mõned minutid. Potentsiaali on!

tavaraja finišis

Kuid kurvastamiseks pole põhjust, Balti MV on osa teekonnast, mitte lõppeesmärk. Tavarajast võtan positiivse poole pealt kaasa just hea ja kiire rütmi, mida raja esimeses pooles näitasin. Lisaks see, et ma küllaltki soojast ilmast olenemata suutsin raja viimasel osal korralikult pingutada.

Järeleaitamist vajavad kindlasti 1:15 000 kaardi lugemine jooksu pealt ja lisaks pikematel etappide planeerimine.

tavaraja teekond

Pühapäeval toimus teatevõistlus, kus jooksin tiimis koos Lauri ja Kennyga. Esimene vahetus läks minu jaoks küllaltki raske stsenaariumi järgi. Olin tavarajast nii tühi, et jalad ja pea ei toiminud mõistlikult. Alguse kiirenduse pidasin vastu, tegelesin ainult enda orienteerumisega. 15. minutil nägin veel juhtrongi ees liikumas, tekkis justkui lootus, et õnnestub veel järgi jõuda, kuid just siis jooksis aju kokku ja kaldusin kolmel järjest etapil mõistlikult trajektoorilt kõrvale, kusjuures iga kord vasakule. Kokku minut hävingut.

Raja teises pooles, pärast vaatepunkti, suutsin orienteerumist rohkem hallata, vaid ühel etapil saanuks paremini. Lõpuks andsin vahetuse üle neljandana, vahe liidriga 3 minutit. Sellest suurem enamus läks väsimuse nahka. Lauri tegi korraliku töömehe vahetuse ja puhanud jalaga Kenny andis oma tugeva panuse ja tõusime lõpuks teiseks, vaid minuti kaugusele lätlastest.

teate teekond

Kuid Balti MV nädal oli treeningmahu poolest juba sama kõrge kui hooaja alguses, siis nüüd järgmine tuleb veel mahukam. Ainult kodus diivanil tugevaks ei saa, enne vaja ikka trenni minna.
Balti MV koduleht
Tavaraja GPS jälgimine
Tavaraja tulemused
Teate GPS jälgimine
Teate tulemused

Tulles nüüd pealkirja juurde, siis täpselt nii oligi, et kui tavarajal oleks 1,5minutit parem olnud ja teates oleksime minuti paremini tulnud, siis oleks tavarajal poodiumil olnud ja teate võitnud. Aga jätame midagi järgmisteks võistlusteks ka!

esmaspäev, 21. mai 2018

Edukas EMV lühiraja ja teate nädalavahetus

Eesti meistrivõistlused lühirajal on olnud aastaid minu kirstunael. Tegemist oli siiani ainukese EMV distantsiga, kus polnud medalini veel küündinud. Kindlasti on lühiraja näol tegemist olulise distantsiga, mille taset näitab seegi, et parimad on sisuliselt alati kohal ja vanuse poolest juba järgmistesse klassidesse kuuluvad tegijad on samuti end põhiklassis joonele sättinud.

Varasemad lühirajad:
2010 Kantsi 8.koht, +1:23 - soliidne põhiklassi avastart, lõpus natuke rabe
2011 Piigandi 7.koht, +5:14 - jalad olid peast selgelt kiiremad, vigu 7 minutit
2012 ei osalenud
2013 Koitjärve 5.koht, +1:06 - mitmed pisivead, ainult supersooritus viinuks poodiumile
2014 Uniküla 6.koht, +4:52 - pea ja jalad sama kiired, hüppeliiges käis raginaga välja
2015 ei osalenud
2016 Juudakunnu 6.koht, +5:16 - tehniliselt super jooks, kuum ilm tegi oma töö
2017 Mõndavere 27.koht, +16:34 - päev, kus ei klappinud mitte miski, justkui nagu peata kana
2018 Küka 3.koht, +1:29 - ühtlane sooritus algusest lõpuni

Statistiliselt tundub, et kui vaja, siis oskan orienteeruda küll. Seitsmest stardist ainult kaks on läinud täielikult aia taha, ülejäänud kordadel olen pidanud tunnistama füüsilist alla jäämist.

Mis ime läbi siis sellel korral medal tuli? Otsest võlurohtu ei olegi, kuid on mõned asjaolud, mis mängisid olukorra selliseks:

Euroopa MV-l oli küllaltki raske minek ja ilmselt 6 päeva varem joostud 2-tunnisest tavarajast taastusin enam-vähem ära.
Neljapäeval sai käidud Võrus miili jooksmas, kus vaevu-vaevu jõudsin kiirust hoida alla 3min/km ja sain ajaks 4:47,52. Kahjuks ei näinud seal hunnikutes OK Võru noori jooksmas.
Enne võistlust planeerisin ühe raja eelmise aasta kaardile. Mitmed etapid läksid täppi.

Nii olingi teinud kõik, et astuda Eestimaa vägevamate orienteerumispoegade vastu. Rajameister oli esimeseks etapiks visanud täpselt midagi sellist, mis pani kõiges ja ka endas kahtlema, kuid õnneks kõik laabus ja punkt tuli ootuspäraselt vastu. Teisel etapil oli plaan otse minna, kuid kuna olin end vasakule kallutanud, siis leidsin end tee pealt. Kolmas lihtne, neljanda etapi alguses kõhklev, kuna puudus mõistlik lahendus punktile peale minna. Viiendat etappi planeerides nägin ainult vasakult ja otse mineku varianti, valisin viimase, et vältida lõpus rohelist sood.

Lühiraja 11.KP juures. Pilt: Sander Lembra

Viiendast edasi hakkas täiesti teise iseloomuga rada, kus joostavus läks paremaks ja pidi hakkama tõusudel pingutama. Vahetult enne üheksanda etapi lõppu hakkasin Sandrit ees nägema, tihnikus õnnestus juba parema trajektoori tõttu möödagi saada. Ees paistis juba Sergei selg, kellest sain vahetult enne 11.KP-d mööda.

Toimus taas raja iseloomu vahetus, kui enam ei olnud mööda teid jooksmist, vaid sai mõnusalt reljeefi lugeda. 11.-16.KP-ni olin kodus eeltööd tehes need etapid läbi mänginud ja maastikul nende realiseerimisel probleeme ei esinenud. 16.KP juures hakkas korra peas vasardama, et "ära riku oma head jooksu nüüd ära". 17.etapp sujus mõnusalt, küll aga 18.etapil suutsin soo ääres joostes mitmete puude taha lõksu jääda, kus etapiaegu analüüsides läks korralikult aega kaotsi. 19.etapil ründasin punkti liiga madalalt ja tegin väikse lisakaare. Viimane punkt oli hea lihtne, liivasel lõpusirgel sai lõplikult end tühjaks joostud.

Lühiraja finišisirge. Pilt: Ahti Bleive

Mõne minutiga oli kõik selge ja tasuks minu esimene lühiraja medal, mida olen korduvalt üritanud kätte saada. Parem hilja kui mitte kunagi. Lauri aja alistamine oleks sellel päeval veel olnud võimalik, kuid Timo ilmselt siiski mitte. Selline jooks siis sellel korral tippsportlaste vastu.

Lühiraja teekond. GPS http://sportrec.eu/ui/#1dfjbht

lühiraja tulemused

Lühiraja meeste parimad. Pilt: Ahti Bleive

Pühapäeval oli aga uus võistlus, uus rada, uus võimalus, kus eelmise päeva tulemused ei mänginud enam mingit rolli. Ees ootas EMV teade. OK Ilves jooksis järestuses mina, noor talent Kaarel Hendrik ja Kenny. Minu ülesanne oli anda Kaarlile võimalikult suur edumaa konkurentide ees.

Teate start. Pilt: Ahti Bleive

Asusin kohe stardist alates suure hoole ja armastusega oma ülesannet täitma. Orienteerumine probleeme ei tekitanud. Pärast esimest punkti võis metsas konkurente näha jooksmas igas suunas, kuid kuna oli teada, et on suured hajutused, siis võtsin seda rahulikult ega teinud sellest suurt numbrit. Edasi oli ainult sekundite küsimus, kuna õhuvahe sisse tuleb ja saab rahulikult oma teed minna.

Teatevahetus. Pilt: Ahti Bleive

Nautisin lihtsalt seda, mida tegin, ja võtsin aga järgmisi etappe ette. Natuke võttis kulme kergitama raja viimine sohu, kuid seal olin ekstra ettevaatlik, et orbiidile mitte minna. Pääsesin ja edasi oli vormistamise küsimus. Tuli leida kiireim tee tagasi vaatepunkti. Valisin võimalikult lollikindla variandi, kasutades ära lühiraja teadmisi ning teid, sihte. Viimane kaar läks samuti libedalt ja andsin uhkes üksinduses vahetuse üle Kaarlile. Lõpuks õnnestus vahe järgmistega viia 2:22-le. Korralik ja stabiilne teatesooritus, ilma suuri riske võtmata.

Teate teekond. GPS http://sportrec.eu/ui/#1dfl0dv

Kaarel alustas korralikult, kuid siis tegi ühe korraliku vea, teiselpool maanteed veel ühe suure fopaa, mille järgselt loovutasime liiderpositsiooni. Raja lõpp läks taas soliidsemalt ja Kaarel andis vahetuse üle kolmandana, vahe liidriks tõusnud sõduritega 2,5minutit. Igal juhul sai noor mees karastuse ja on järgmisel aastal võimeline kindlasti enamaks.

Kenny sai kohe jõudsalt vahet vähendama hakata ja tänu lühematele hajutustele vähenes vahe juba minuti peale. Soos Timo eksis ja olidki sõbrad koos, et teineteisega külg-külje kõrval võidu joosta. Kuid Timo pani suurest hirmust sellise kiiruse peale, et Kennyl pärast pikemat soos jooksmist puudus jõud vastu hakata. Raja lõpuks jäi kahe gigandi vahel napp minutine vahe.

Iga aastaga tõusema natuke sõduritele lähemale, sellel korral oli vahe kõige väiksem. Järgmisel aastal uus katse!

Teate tulemused

Teate poodium. Pilt: Ahti Bleive

Igaljuhul oli tegemist väga eduka nädalavahetusega ja suutsin endast anda tunduvalt rohkem kui siiani hooaja 1,5 kuuga. Osaliselt võib senine kehvem füüsiline vorm olla tingitud ka asjaolust, et kiirete treeningutega sai talvel ja kevade alguses tagasi hoitud, et terve hooaeg ilusti ära kesta, ja just hooaja teises pooles olla rohkem löögihoos.

Võistluste koduleht (tulemused, vaheajad, GPS, videod jne)

Eks näis, mis edasi saab, järgmine nädalavahetus toimuvad Lätis Balti meistrivõistlused, kus vähemalt kaardipildi järgi tuleb väga huvitav tavarada ja teade.

teisipäev, 1. mai 2018

10mila - totaalne pettumus

Tänavune 10mila läks nii minul kui ka lõpuks kogu võistkonnal täiesti aia taha. Mind pandi esimest vahetust jooksma ainult ühel põhjusel: et säiliks mingigi võimalus, et pikale ööle saaks vastu minna võimalikult heas grupis, kuid kahjuks seda ei juhtunud. Mina, kes ma pidin näitama stabiilset head sooritust, näitasin end hoopis täiesti teisest küljest.

Juba stardis jäin raskustesse, kolmandast reast ja küllaltki kitsa stardikoridori tõttu jäin kohe kehvale positsioonile. Pärast K-punkti hakkasin siiski võimaluse korral kohti parandama. Esimesse punkti mäe peale jõudes olin täiesti paigas, kuid lõppviimistlus jäi tegemata. Tegin väikse kaare, elasin üle.

Teisel etapil sain korraks täiesti vabasse vette, aga punktiga oli taas raskusi, pääsesin 10-sekundilise ehmatusega. Kolmandasse jooksin rongis, vältisin ülemäärase tõusu võtmist ja oli aeg punktile peale minna. Lugesin kaardil selgelt välja, et punkt asub orvandis. Läksin üle seljandiku ja mida ei olnud, oli punkt, elektriliin samuti liiga lähedal. Ala kammis seal teisigi, kui ühel hetkel mõistsin, et punktiobjektiks on hoopis nina, teisel pool seljandikku. Kokku minutiline viga, tegemist oli juba küllalt mõru pilliga, mis pani rohkem pingutama.

Neljandasse minek oleks olnud väga lihtne, kuid olin raja alguses kuidagi suutnud kaardi sisse augu tekitada ja neljanda punkti piirkond oli kadunud. Neljanda ja viienda etapi joonte järgi sain umbes punkti asukoha ja legendist objekti koos numbriga teada ning sain edukalt punkti kätte. Õnneks polnud tegu hajutuspunktiga, mis tegi elu palju lihtsamaks, kuna teised liikusid samas suunas.

Viiendal etapil hakkasin füüsiliselt natuke rohkem pingutama, kuna olin kolmanda punkti vea tõttu langetanud päris korralikult kohti. Tundsin end kiiremini joostes väga hästi ja liikusin rivis jõudsalt ette poole. 400 meetrit enne punkti olin veel kaardis, kuid sealt edasi lõpetas aju tegevuse järgmiseks üheksaks minutiks. Täpselt nii kaua läks mul aega, et vale mäe otsas asju klappima saada. Lõpuks mingil imeväel hakkas asi laabuma ja leidsin tee oma punkti suunas. Need mõtted ja tühi tunne, mis tollel hetkel läbi käisid... Individuaaljooksus oleks veel kuidagi selle mõru pilli alla neelanud, kuid kui pärast mind stardib 9 meest, siis on see raske hoop.

Pärast seda läks tükk aega, enne kui mingigi kindlus orienteerumisse tagasi saada. Jooksin küll taseme poolest mudaliigas (jooksevad ikka kiiresti), kuid siiski polnud nende vastu lihtne saada. Alles maastiku tagumisest otsast tagasi tulles, kümnendast punktist alates, hakkas orienteerumine laabuma ja tekkis mõistmine, kuidas peaksin seda maastikku käsitlema.

Tänu ühtlasele orienteerumisele avastasin natukese aja tagant, et olen taas uute nägudega kokku sattunud. Füüsiliselt end tühjaks ei jooksnud, pigem vaatasin, kuidas orienteerumisega hakkama saada. Pärast 22. punkti olin taas uues pundis, kõik andsid nii palju jalgadele valu, et mul puudus võimalus rongi viimase vaguni koha pealt välja pääseda. Kuidagi tänu eelviimasele punktile ja viimase punkti ette vaatamisele enne starti suutsin kõik 5 meest alistada ja pea norus vahetuse üle anda.

Lõpuks andsin vahetuse üle 92. kohal ja kaotust kogunes 14 minutit. Pärast ülisuurt viga tuli juurde kaks minutit, mis polegi kõige hullem. Pärast viga olin kohal 225. Võistkonnal edasi ei läinud ka kõige roosilisemalt, seitsmendas vahetus jooksnud Petteri rebestas kuidagi säärelihast ja tulemust kirja ei saanud. Sellel aastal siis niimoodi.

Kindlasti oleks võinud nii minu kui ka kogu klubi ettevalmistus olla tõsisem antud maastiku jaoks. Eelmine aasta sai Kangasalaga just kevadine laager tehtud eesmärgiga 10milal olla natukene paremad. Tänavune kevadlaager toimus Ahvenamaal ja lumekatte tõttu ei hakanud ise sinna minema.

Oleks tore mõned aastad joosta sellise klubi eest, kes panustab suurtesse teadetesse rohkem. See paneks ka ennast rohkem arendama ja pingutama.

Võistluste koduleht

Tellimine: Postitused (Atom)