Rahvusvahelist hooaega (MK, MM jms) tänavu ei ole, nii on iga start justkui väga tähtis. Hirmukülvajad lisavad veel juurde, et kes teab äkki järgmisel nädalavahetusel ei lastagi enam võistlema.
Narva nädalavahetuse järel midagi rõõmustavat ei olnud. Kolmapäeval tegin oma arust tavaraja maastikule natuke sarnastes tingimustes orienteerumise. Keha oli terve nädala pigem loid, neljapäev ja reede võis küll tunda, et teedel võib rahulikult juba täitsa mõnusas tempos joosta, mis iseenesest oli positiivne ja andis lootust, et füüsilise taha EMV tavarajal ei jää midagi.
EMV-ks oli kaardistatud täiesti uus maastik, mis on Eesti kontekstis suhteliselt harukordne, kuna head maastikud tunduvad ammu juba kaardistatud. Kuid kui kusagil neid pärle veel peidus on, siis Võrumaal võiks neid veel leiduma.
Esimese punkti sain ladusalt kätte, teist etappi hakkasin alguses liiga otse suruma, kuigi võinud lühimat võimalikku teekonda pidi teele joosta ja seda mööda jätkata. Teise etapi teine pool oli täiesti üllatus, kus keset valget metsa hakkas järsku tuulemurd, võsa ja vaarikas pihta. Justkui nagu ei olekski õigesti orienteerunud. Ei tea mis seal tihedas viirutuses siis veel olla võis!? Kusagil seal sai joostud ka peaga vastu puud, paar päeva hiljem annab veel tunda.
Kolmas ja neljas läksid ladusalt. Viiendasse tahtsin otse minna, kuid kaldusin mõnusalt tee peale ja ründasin punkti sealt poolt. Enne punkti valge mets oli ikka päris raju valge mets, raskendatud oli nii nähtavus kui ka joostavus. Ilmselgelt oli kaart joonistatud kevadisel ajal. Kuid see ei olnud veel kõik, järgmisest etapist kujunes raja kõige raskemini läbitav etapp. Kuuendal etapi otsustasin hoida end võimalikult joone lähedal, et mitte kuhugi ära kalduda ja siis punkti võtmisega hädas olla.
Kuid kuuenda punkti järel katkes ka hea tehniline sooritus, mis läks maksma vähemal kolm minutit. Eelneval rajal tehniliselt midagi väga halba korda ei saatnud, kuid peas oli igast muud igapäevased mõtted/probleemid, millest ei suutnud ma kuidagi jagu saada. Lisaks andis selgelt ka tunda, et keha ei olnud füüsiliselt täna valmis pingutama. Kõik see viiski ilmselt lõpuks selleni, et ühel hetkel näpp
 |
| Lõik mille jooksul mul polnud õrna aimu ka, kus ma olen. |
"hüppas" kaardil ühest kohast teise ja järgmise seitsme minuti jooksul ei olnud mul õrna aimu, kus ma asun. Peast käis igast variante läbi, kuid kuidagi ei tulnud mõttesse, et liigun just seda teekonda pidi. Suutsin juba peast läbi käia, et ma jooksen võibolla kõigile keelatud keelualas. Võiks öelda, et mul oli juba mingis mõttes paanika. Kuid iga halb asi saab kord läbi ja jätkasin rada.
Sealt edasi kuni liblikani liikusin probleemivabalt, valisin võimalikult kindlad variandid. Pärast viga olid kadunud ka kummitavad mõtted. Füüsiliselt oli juba stardist alates raskem minek, kuid reaalne tavarada hakkas minu jaoks pihta umbes poole tunni peal ja kui peata olek ka läbi sai, siis ei jäänud muud üle, kui keskenduda 100% võimalikult heale sooritusele.
Liblikaks midagi ette lugeda polnud vaja, kuna teevalikuid ei paistnud seal olevad. Tuli leida vaid endale sobivad orientiirid, mille järgi punktid ära noppida. Liblika ajal õnnestus ka kuus minutit varem startinud Sandrit märgata ja kuna mina liikusin just samale liblikakaare, kust tema just tuli, siis mul oli võimalik tema põhjal aru saada, mis seis temaga on. Tuli välja, et kas olukord on võrdne või natuke minu kahjuks. Teada ju oli, et kolmele medalile pretendeerib viis meest ehk keegi peab ju välja jääma.
 |
| Kohe 18.KP järel olevas joogipunktis. Foto: Sander Lembra. |
Hoidsin fookust edasi, kõik üleliigsed liigutused olid välistatud. Etapp 18 sujuvalt ja hästi. Viimane pikem etapp 19.KP juurde oli ilmselt mõeldud teevalikuetapina, kuid ma ei suutnud muud näha kui kõige otsemat kanalit pidi minekut.
Raja lõppu oli jäetud korralik tehniline ülesanne, kus pidi pidevalt olema paigas. Muidugi olin ma ise füüsiliselt juba ülimalt kurnatud, kuid see maastik seal ise oli ka raske. KP 20 ja 21 oleks saanud natuke paremini ära võtta, kuid üldjoontes läks raja viimane osa perfektselt ja suutsin ka füüsiliselt äärmuseni viidud kehast viimased mahlad välja pigistada.
 |
| Teekond |
 |
| Tulemused |
Kõik see kandis lõpuks ka vilja, kui sain teada, et pingutasin ikka asja eest. Tasuks kolmas koht. Timo ja Lauriga võidu jooksmine oleks vajanud selgelt paremat enesetunnet, kui see oli sellel päeval. Piltlikult öeldes tundsin, et läbin rada "tühjade kummidega" ja sisuliselt velje peal lõpuni kangutada ei olnud üldse kohe lihtne. Jah, ühele etapile jäi kolm minutit, kuid muidu olen oma tehnilise sooritusega rahul ja siit on hea võtta suund EMV lühiraja suunas.
 |
| Kohalikega poodiumil. Foto: Sander Lembra. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar