teisipäev, 23. veebruar 2010

39.Tartu Maraton

Äratus 5:55, siis sööma, sõiduriided selga ja umbes 6:55 Peetri kiriku juures bussile. Buss viis Vanemuise alumisse parklasse, kus pidi välja seisma minema, et põhimõtteliselt 15-20minuti pärast uuesti samale liiklusvahendile tagasi astuda, ainuke vahe oli selles, et siis pidi selle eest maksma. Õnneks sain istuma, just õnneks, sest buss jõudis Otepää parklasse alles 8:43! Siis ei jäänud muud üle kui kiiresti minna oma määrdemehe putkasse, kus vahetasin jalanõud ja sõin paar ampsu. Samal ajal töödeldi pisut suuski, pandi flooriga pidamist veel alla. Eelnev töö oli juba laupäeval tehtud. Asjad sain abimehe hoolde jätta. Kiirustasin varustus käes pissuaari juurde, et üleliigne välja saaks tulla. Pärast seda tuli meeletu jooks oma stardikoridori juurde. Kohale jõudsin minut enne starti ja pool minutit enne pauku olin valmis. Mul jäi nii palju vaba aega, et igav lausa hakkas. Eelnevalt olin lootnud, et jõuan varem kohale, panen suusad oma grupi(501-700) esimesse ritta valmis, aga kaugel sellest, olin hoopis oma pundi viimaste seas. Aga see selleks, vähemalt jõudsin starti.

Alguses oli kohe hangumine, kuid märksa kiirem liikumine kui eelmine aasta täitsa lõpust alustades. Pidevalt libisesin kellelegi selga. Autoteest üle minnes tuli kohe tõus ja võtsin paremasse äärde, rada täiesti vaba, vajutasin ainult juurde ja sain tõusu lõpus sõidu kõrgeima pulsi(181). Edasi liikusin nii kiiresti kui lasti. Radade vahetamist oli palju, saaks ainult mööda. Laskumisi lasin poolenisti sirge seljaga, lihtsalt libisesin selga. Hobusemäe juurest alates sai rohkem liigutada. Enne Matu punkti hoidsin teadlikult tagasi end, kuna mõistsin, et Harimägi on ka vaja üle elada. Matul võtsin geeli, natuke juua ja libisesin edasi.

Harimäkke sain juba suhteliselt vabas vees sõita, mõni üksik astus ette, aga see oli alguse järel nohu. Laskumine tuli ilusti välja, suurema osa ajast istusin kükkis ja puhkasin. Pikk laskumine läbi hakkasin väikseid gruppe püüdma. Üks grupp käes, siis silmapiiril paistis juba uus. Ande toidupunktis tegin sama protseduuri nagu eelmises punktis, ainult et nüüd oli tasku lukk kinni kiilunud ja väärtuslikku aega läks pisut kaotsi.

Aga selleks, et aeg tasa teha tuli hakata, uusi numbreid püüdma. Rahulolu pakkus see, et aga rohkem hakkasin enda ümber nägema kahega algavaid numbreid. See tõstis enesekindlust veelgi ja väikseid gruppe oli aina lihtsam püüda. Kahjuks olin siiani tegutsenud ainult üksi, mitte keegi ei tulnud isegi tuulde, lihtsalt lasin omas tempos ja omas mullis. Umbes 500meetrit enne Kuutse punkti hakkas kusagilt kõlama mingid numbri hõiked(tubli 250. oled), mõtlesin, et sõidan kusagil 300piiril ja et tolle isiku number oli 250, aga sinna see mõte tollel hetkel jäi. Kuutses hakkasin uut geeli lahendama ja nüüd olin targem, geeli tagasi pannes ei pannud taskut lukku. Kiiresti natuke juua ja laskumisele.

Mingi 1km pärast toidupunkti sain usaldusväärset infot, kohaks öeldi 230. Ideaalne! Umbes selle koha peale plaanisin ise sõita, aga nüüd tundus, et mõned kohad peaks veel suutma tõusta. Enne Meegaste mäge jäin kohati päris üksi, ainult kauguses paistis mõni kakerdaja. Taha ei vaadanud tollel hetkel, niikuinii sealt kedagi poleks tulnud. Meegaste mäe otsas ergutati mitmel rindel, Kolla ütles, et libisevat sammu rohkem teeks ja seda öeldi ka, et Jürgen on kohe ees. Kui õigesti mäletan, siis umbes sellest hetkest haakis mulle üks mees sappa(nr486). Peebus tegin siiamaani kiireima peatuse, geeli natuke kurku, tops vedelikku peale. Joomise hetkel kuulan infot, sain teada et olen 220.kohal. Selle peale ütlesin, et sõidan 200hulka. Nii tormasingi hooga minema.

Peebu ja Palu vahel midagi väga märkimisväärset ei toimunud, mõned üksikud jäid ainult jalgu. Meegastest peale tulnud sabarakk istus ikka tuulekotis edasi. Vahepeal oli sellest pisut kasu ka kui kepist natuke hoogu juurde sain. See lõik oli suhteliselt meeldiv, põhimõtteliselt allamäge, kuid tööd tuleb ikka teha. Palul võtsin viimase sõõmu geeli ja juua ning lendasin.

Edasi hakkas kuidagi raske. Nagu jõuad sõita, kuid samas ei jõua ka. Meelde tuli kohe eelmine aasta, kus kannatasin viimased 16km. Kui hakkasin neid võrdlema, siis tundus, et tänavune enesetunne on tunduvalt parem. Nii hakkasingi koos sabarakuga, kes oli tänu organiseeritud joogimajandusele minu ette jäänud, teisi jälitama. Mitte tema ees, vaid ikka mina, kes soovis järjest uus numbreid jälitada. Nii alistasingi iga natukese aja tagant mõne vastase. Arvestasin sellega, et nüüd võib kustumine tulla ja viimased km ei tule siis kohe üldse lõbusad. Hellenurme punkti sadasin sisse, võtsin topsi juua ja kohe olin läinud.

Jäänud oli veel 9,5km. Edasi tulid väiksed tõusunukid ja siis hakkas nali pihta, vasaku reie tagant tulid krambid esile. Seda just tõusudel. Kuid selle vastu polnud muud teha kui liikuda tõuse rahulikumalt ja krambi piire kompida. Nii läks kaotsi väärtuslikku aega, aga mis seal ikka, põhitöö oli juba tehtud. Kohvipunktist lugu ei pidanud ja sõitsin kiiresti mööda sealt. Seljatagust kaitsnud vend nägi, et mul läheb pisut raskeks ja libistas end eest ära. Raskest seisundist hoolimata tulid ikka päris mitmed selg ees vastu. Ei hakanud ühelegi sappa võtma, tõmbasin kohe mööda. Nii jõudsingi lõpuks üle joone. Kohast polnud aimugi, aeg tundus enam-vähem. Jäin rahule, liikusin riideid vahetama, et mitte külmetuda.

Hiljem kui diplomi kätte sain, siis oli ka koht teada ja see oli 177. Enne starti oli tahtmine tulla kuhugi 220-230kohale. Kuid salamisi mõtlesin ikka kusagil 200sisse tulekust. Samas arvasin, et 200hulgas sõidetakse kiiremini ja ei osanud midagi rohkemat loota. Nüüd tagantjärgi võiks öelda, et kui oleks algusest peale vabas vees sõita saanud oleks koht 150hulgas vabalt olnud. Aga kõike ei saagi ühe aastaga, midagi peab järgmisteks kordadeks ka jääma.


Eelmise postituse lõpus tahtsin, et minu tulemust prognoosiksite. Mõni ütles seda ka suuliselt. Pakkumised oli suhteliselt seinast seina(9. kuni 386.-ni). Kommentaarides ütles kõige täpsemalt Jaagup, kes pakkus, et olen täpselt ühe ajakirjaniku ees. Aga üldiselt võib öelda, et kes pole ise maratone sõitnud ei suuda ka teise isiku kohta midagi öelda. Kogemused lihtsalt loevad.

kolmapäev, 17. veebruar 2010

Öö ja päev ehk valmistumine Tartu maratoniks

Talve kõige oodatuim spordisündmus hakkab kätte jõudma. Ei ole enam kaugel hetk kui antakse start 39. Tartu maratonile. Minule on see neljas kord stardijoonele asuda. Varasematel aastatel on tulemus paranenud nii füüsilise kui ka suusaoskuse poolest. Ära on nühitud piisavas koguses km, kokku tuleb enne starti 900km(73tundi). Suusatehnika on ka kindlasti paranenud. Aga kust oleks võimalik veel lisa saada? Otseloomulikult tuleb nüüd silmad varustuse poole pöörata. Kui varem olin hõõrunud ringi rossignol x-tour venturitega(mingi combisuusk), mis poes maksid kusagil 1000eeku. Kokku sõitsin nendega kuus talve, aga nüüd tuli kannapööre teha ja uued suusad poest osta. Kuid kannapööre jäi pisut lahjaks, tegin hoopis neljakordse hüppe, tagajärjeks on siis rossignoli x-ium classic nis c2. Korra olen juba sõita saanud ja muljed on ülihead. Nüüd saab natuke puhata ka, ei pea poole laskumise pealt hoogu juurde lükkama.




Kui nüüd nende suuskadega minna pühapäeval starti, kus stardinumber on mul 647(eelmine aasta 3805), siis paar kohta tõusta ei peaks probleem olema. Nüüd tahakski teada, mis kohta pakute mulle sellel aastal?

esmaspäev, 1. veebruar 2010

Suusa-o meistrikad


Reede õhtul proovisin koos Mareki ja Markusega suusaorienteerumist Toomemäel teha. Kaardihoidja ette ja lamp pähe ning nii võiski minu selle talve esimene suusa-o sõit alata. Suusatada oli mõnus, kuna teed olid jalutajate poolt ära tallutud ja õhuke lumekiht oli just peale sadanud. Radade võrgu üle ei saanud ka kurta, neid lihtsalt jagub seal mäe otsas. Nii võis sellise ettevõtmise igati kordaläinuks tunnistada.

Laupäeval oli asi juba märksa tõsisem. 3,4km sprindirada Vooremäel on juba tiba raskem kui pargiteede peal kihutamine. Stardist liikusin kiiresti minema, sõitsin suhteliselt oma võimete piiril. Aga esimese tõusu üleval jõudis mulle ikka Tarvo Klaasimäe minutiga järgi, ei oleks seda nii vara oodanud. Edasine sõit kulges nii nagu suusaoskused lubasid. Tegin ka mõned valed rajavalikud, aga liikusin nii nagu olin ise plaaninud, nii et vahepeal ei tulnud kusagil ringi tiirutada ja oma asukohta kindlaks teha.

Pühapäeval tuli läbida 12,6km tavarada. Juba esimene tõus oli raske ja nii kulges kogu rada. Tunne oli selline, et nagu sõidaks tühjade kummidega ratta seljas. Aga kahetseda pole midagi, kuna pingutus oli korralik. Suusa-o vastu mul ei ole midagi, täitsa meeldiv on metsade vahel ukerdada ja punkte noppida. Minule kui suvisele orienteerujale oli see ettevõtmine rohkem hea teevaliku trenn ja füüsiliselt raske ettevõtmine.

Kui veab siis võib mind see talv vähemalt ühe korra veel suusa-o võistlusel näha.



TulemusedPildid(Piibe Tammemäe)

esmaspäev, 18. jaanuar 2010

Mägede küla 2


Ei saa üle ega ümber Valgehobusemäest. Nädalavahetusel oli taas võimalus külastada seda keskust. Sellel korral oli seal MN21 klassi treeningkogunemine uue treeneri juhendamisel. Kokku tegin neli trenni: reedel üks, laupäeval kaks ja pühapäeval pikem ots.

Reedel suusatasin taas 5km suusaringil, nädalaga olid rajaolud libisemise kohalt palju kiiremaks läinud. Isegi minu suusad võimaldasid ringi läbi sõita alla 19minuti. Eelmine nädal olid parimad ajad natuke alla 21minuti. Nii sõitsime koos Jaagupiga kokku 5ringi. Pärast suusatamist otsustasime teha kerge jooksu peale, nii tuli 3,7km kerget sörki juurde.

Laupäeva esimeseks pingutuseks oli suuskadel märkeorienteerumine reljeefikaardiga. Sõita tuli algul 5km ring, siis 3km. Kokku oli rajale pandud 8KP-d. Esialgu sõitsin lihtsalt punktidest läbi kaart taskus ja jätsin kohad meelde, alles viiendas punktis hakkasin asukohti torkima. Õnneks mälu oli hea, aga mitte kuidagi ei leidnud kaardilt selliseid kohti kuhu nõel sisse pista. Nii suutsingi ainult ühe punkti asukoha ära määrata. Sõitsin ka teise suusaringi läbi ja siis oli aeg suurem torkimine ette võtta, vaja oli 7KP-d ära märkida. Sain omaarust kõik kohad pandud. Hiljem selgus, et 8-st punktist neli olid õigesti ja ülejäänud olid läinud kuhugi paralleelobjektile. Asja tegi raskeks just see, et mitte kuidagi ei saanud aru, kuidas need suusarajad keerutavad. Suunataju oli täiesti läinud. Aga kokkuvõttes peab tõdema, et orienteeruda ma siiski ei oska. Pärast orienteerumist sõitsin tunnike suuska veel peale.

Õhtune trenni märksõna oli mäkketõusud. Algul soojendus ja siis mäe otsa, kus Elo andis väiksel paberil ülesande, mis tuli vahepeal ära lahendada kui mäe all ära käisid. Kokku oli kuus paberit ehk mäkke tuli kuus korda hoogsalt üles joosta. Hiljem selgus, et kuuele korrale lisandub veel neli korda. Viimastel kordadel oli jalgades küllaltki hea tunne sees, nii et seisma ega kõndima ei pidanud hakkama. Kokku siis 32minuti jooksul 10tõusu. Lõpetuseks kerge sörk peale.

Pühapäeval oli plaanis pikem suusasõit suunaga Kõrvemaale. Algul plaanisin sõita umbes 3tundi, aga kuna enesetunne oli väga hea, siis läksin teistega pikemale tiirule, mis kestaks rohkem. Kahjuks umbes kahe ja poole tunni peal hakkas energia otsa saama, kuid siis olin alles Kõrvemaa keskuse juures. Võtsin tempot pisut alla ja mõne hetke pärast oli kumm täitsa tühi. Pulss enne haamri saamist oli sõidu vältel umbes 135lööki minutis, aga energiast tühjana kõikus see kusagil 100ümber. Nii vaarusin vaevu Aegviiduni välja ja kutsusin treeneri järgi. Lõpuks tuli trenniaega ikka nii palju kui esialgu arvasin. Mõned minutid üle kolme tunni ja 42km.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et oli meeldivalt aktiivne nädalalõpp koos o-tegelastega.

laupäev, 9. jaanuar 2010

Mägede küla

Nädala viis esimest päeva veetsin Valgehobusemäel koos Eesti koondise noortega. Mõnus vahepala Tartus treenimisele, kuigi kui nüüd tagasi vaadata, siis olengi viimase kolme nädala jooksul ainult kolm päeva kodulinnas treeninud. Antud laagrikohast ootasin eelkõige häid suusaradu, kus oleks mõnus liikuda. Kuna olin varem samas kohas just talvel laagris olnud, siis olid tingimused teada.

Valgehobusemäe suusaradades pettuma ei pidanud, sõita oli võimalik 5km ja pisut kergemal 3km rajal. Kahjuks ei tõmmatud jälge sisse Jänedale minevale rajale, nii olingi sunnitud sõitma enamasti ühel ringil. Arvuliselt läbisin 5km ringi kokku 23korda ja 3km 1korra. 5km ringil on tõusu 159m ja 3km-l 57m, nii tuleb välja, et laagri jooksul sai suuskadel kokku võetud 3714m tõusu.

Lisaks suusatamisele tuli 30km jooksu ja kaks orienteerumisharjutust 40-50cm lumes. Esimene o-trenn oli 7,5km pikk ja selle läbimiseks kulus poolteist tundi. See oli omamoodi mõnus, kuna lumi oli nii pehme kui ta veel üldse olla saab. Nii et kui tuli mõni kukkumine ette, siis lumi oli kui vatt, millesse oli mõnus maanduda. Teine o-trenn oli öine paaristeade, kus oli kolm ringi.





Kahjuks laagri lõpus suutsin natuke tõbiseks jääda. Alguses väljendus see ainult kinnise nina ja tugeva köhaga, kuid nüüd laupäeval oli kerge palavik. Kuid pühapäeval oli enesetunne juba hea ja on lootust, et homme võib juba trenni minna.

neljapäev, 31. detsember 2009

Vooremäe terviserajad


Selle aasta viimane trenn on tehtud ja kahetseda pole midagi. Võiks lausa öelda, et üks mõnusamaid suusaelamusi elus. Käisin siis Vooremäel suusatamas ja sõitsin klassikalises tehnikas. Külma oli piisavalt, nii et pidama saamisega polnud probleeme. Lihtsalt tõuka end edasi ja juba liigudki. Sisse oli aetud 8,2km ring, mida läbisin kolmel korral. Esimene ringil sai puuduliku viidamajanduse tõttu pisut pikemalt sõidetud, kuid see ei morjendanud. Kõige mõnusamaks osutusid pikad tõusud, mis on lausa ideaalsed tõusunurga poolest. Kokku läbisin 25,4km ja aega kulus 1:47.

teisipäev, 29. detsember 2009

Lumerõõmud

Möödunud nädalal sain sellel talvel esimest korda lamedapõhjalised abivahenid alla. Just nii see oli, kuid esimesed suusakilomeetrid ei tulnud kergelt. Esimene suusasõit ei toimunud ametlikul suusarajal, vaid vanaema õunaaias, kuhu olin käkerdanud valmis 270meetrise suusatiiru. Nii kogusin ühe tunniga 9km ja see oli esimeseks korraks piisav. Järgmiselt päeval lubasid lumeolud juba suuremale ringile minna. Sõitsin vabatehnikas mööda lumiseid külateid poolteist tundi. Ei saa öelda, et kerge oli, kuna lund oli suhteliselt palju. Aga põhiliselt lohutasin end selle mõttega, et järgmised sõidud tulevad palju kergemad, eriti kui korralik suusarada all.

Õnneks ei pidanud korralikke tingimusi kaua ootama. 1.Jõulupühal algas OK Ilvese treeninglaager Lutsu talus, kokku neli päeva. Laagris oli plaan teha ainult mahtu, nii joostes kui suusatades. Lausa lust oli sõita kui korralik jälg ees ja kaaslased kõrval. Laagri jooksul kasutasime kõiki suusaradade võimalusi, mis meile pakuti: Kääriku, Kekkos, Kääriku-Pühajärve, Tartu Maraton. Nii kogunes ühe nädalaga 12,5 tundi suuska ehk 145km. Võrreldes eelmise aasta sama seisuga polnud ma veel suuski alla saanudki, nii et olen plussis, eriti kui mõelda Tartu Maratonile, mis loodetavasti toimub.

Üldiselt on treeningud korralikult sujunud, haigestumist olen suutnud vältida. Ainult ühel nädalal andsid põlved pisut tunda, põhjuseks oli liiga kõval pinnasel jooksmine. Õnneks sain sellest suhteliselt kiiresti lahti, tehes terve ühe nädala jooksuotsi ainult mööda pehmet pinnast ehk jooksin ainult mööda muru. 

Lõpetuseks üks pilt sajandi lõpust.

esmaspäev, 30. november 2009

Laeva raba

Milleks minna ringiga, kui saab ka otse. Selline lause iseloomustaks läbitud rabamatka kõige rohkem. Nimelt pühapäeval läksid kuus aktivisti, Tiit Tali eestvedamisel, Laeva rabasse müttama. Teada oli distants, mis on 10km linnulennult ja liikuda tuleb otse lõuna suunas. Lisaks veel, et laukaid aerofoto pealt ei paistnud ette jäävat. Mina liikusin koos Timoga. Abivahenditeks olid meil kompass ja Regio 1:100000 atlase väljavõte.


Alguses saime natuke mööda sihti liikuda, aga maapind oli väga vesine. Vahepeal isegi kuni põlveni mudas. Kui juba 15minutit olime sumbanud soos, siis paistis, et nüüd saab korraks kuivale maale. Meie ees paistis nagu selline kõrgem koht , kus tõusu oli koguni kaks meetrit. Kuid järgmine vaatapilt oli hea, me ei jõudnud mitte kuivale maale, vaid rappa. "Järsku rabaserva nimetatakse rabarinnaks"-Vikipeedia. Siis üritasime joosta mingi aeg, seda tegime umbes 10minutit ja tõdesime, et kõndides liigume palju tõhusamalt edasi. Suuna hoidmiseks oli kõige lihtsam võtta kusagil väga kaugel mingi puu ja hakata selles suunas liikuma. Kui olime natuke üle tunni liikunud, siis läksime ühest metsaribast läbi, siis paistis meie ees laugaste ja älveste väli. Algul pidime tegema ainult väikseid lisakaari, aga siis hakkasid need ringi kõndimised aga suuremaks minema. Mina suutsin korra isegi kuhugi sisse vajuda, õnneks oli abikäsi kohe olemas. Lõpuks sai see süsteem läbi ja sai rahulikult edasi jalutada. Seda õnne oli vähe, kuna suhteliselt kohe pidime kõrkjate vahel vees sumpama. Tollel hetkel olid jalalabad juba kanged külmas vees solberdamisest. Õnneks sai see kiiresti läbi ja saime ühe suurema välja peale, kus ei olnud ühtegi puud ja pinnas oli ka selline meeldiv. Keset seda lagedat ala oli kaks nikerdist püsti aetud. Tolles kohas sai ka kaks tundi täis. Natuke pärast seda hakkas vihma sadama ja olemine muutus raskemaks, käed hakkasid külmetama. Kindad sai kätte pandud, sellest oli kasu vaid umbes 15minutiks, siis olid ka need märjad. Lõpp tundus juba lähedal, aga samas ei tahtnud see kuidagi läbi saada. Kuid lõpuks paistis meie ees tee, määrasime kiiresti asukoha ja üritasime autoni joosta. Jalad olid külmunud ja kanged, joostes oli selline tunne, et jalgade asemel on mingid puupakud.

Üldkokkuvõttes kaldusime 500meetrit paremale, mis 10km kohta on üpris hea. Aega kulus mõned minutid üle kolme tunni. Umbes 20minuti pärast jõudis ka teine seltskond sihtpunkti. Mina isiklikult jäin väga rahule, mõnus oli olla linnakärast eemal, sumbata pehmel pinnasel ning vahepeal pisut kummardada ja jõhvikaid suhu pista.

Siit võib näha ka mõningaid pilte, mis ei ole just kõige parema kvaliteediga, kuid annavad väikse ülevaate. Pildid on tehtud telefoniga.




pühapäev, 15. november 2009

Uniküla mõnud

OK Ilvese hooaja lõpetamine toimus tänavu Uniküla kaardi külje all. See andis mõistagi korralikud võimalused trenni tegemiseks. Laupäeval oli metsas kümme punkti ja iga ilves tegi endale jõuakohase raja. Meisterdasin endale 9,8km pikkuse katsumuse. Selle läbimiseks kulus 64minutit.


Pühapäeva hommikul kell 7:30 läksin "väiksele" jooksuotsale. Eesmärgiks oli joosta 20km mööda teid. Kergelt lumised rajad olid võrreldes Tartu jooksutingimustega öö ja päev. Märkamatult kogunesid kilomeetrid ja kui ükshetk pidin tõdema, et aeg on tagasi keerata, siis sellest oli küll kahju. Enesetunde järgi oleks samas vaimus vähemalt tunnike veel jooksnud. Kokku siis 22km ja aega kulus selleks 115minutit.

Lõppu siis natuke mõtlemist ka. Siin on kaks pilti ja need on tehtud nendes punktides, kus laupäeval käisin. Ülesandeks on öelda, mis punktidega on tegu.

Pilt 1
Pilt 2


esmaspäev, 2. november 2009

OK Ilvese treeninglaager

Võtsin osa oma klubi noorte treeninglaagrist Kuutsil, mis oli suurepärane vaheldus Tartus jooksmisele. Muidugi ka hea puhkus igapäevasest elust. Laager kestis neli päeva ja selle jooksul suutsin teha kaheksa treeningut. Nüüd annan väikse ülevaate tehtust.

Neljapäev

Hommikul - Väike jooksuots kohalikus metsas. 46min; 8,2km

Siis 2,1km pikkune o-rada, kus peal oli vaid punktirõngad ja jooned ning teada oli punktiobjekt.

Õhtul - Hargla kaardil joonejooks. 50min; 7,4km

Kuna rada jäi suhteliselt lühikeseks, siis läksin Essemäge vallutama, kokku tegin seda neli korda. 17min; 1,9km; tõusu umbes 180m.

Reede

Hommikul - Soojendusjooks mööda teid. 16min; 3,1km

Hargla kaardil laadivahetusrada koos joonejooksuga. 77min; 11,8km

Õhtul - Perajärve 1989aasta kaardiga jälitustrenn koos Lauriga. Jooksime 5minuti kaupa ühe kaardiga.

Laupäev

Hommikujooks koos Lauriga. 25min;4,7km

Hommikul - Hargla. Alguses panin mõned punktid maha ja siis lõigutud kaardiga o-rada ning lõpus veel ühe korra Essemäe otsa. 62min; 9,5km

Õhtul - Ähijärve. Alguses soojendusjooks. 24min; 4,7km

Siis mälutrenn kus kolmnurgas on kaart(aastast 1989) ja võtta sellises koguses-kauguses punkte, millest jõud üle käib. 55min; 6,2km

Pühapäev

Pikk jooks Hargla kaardil koos Lauri ja Alar Kumega. Eesmärgiks oli joosta umbes kolm tundi ja see sai ka täidetud. 181min; 31,6km

Selline väike treeningkogunemine sai kahjuks väga kiiresti läbi, teeks ja oleks palju kauem kui oleks võimalik. Treeningnädal ise kujunes küllaltki mahukaks. Kokku tuli tunde täpselt 15 ja omal jalal läbitud kilomeetreid koguni 153. Ei mäletagi, et oleksin sellise koguse km ühe nädalaga kokku ajanud.